[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

heboma v <hebodaʔ, hebo> lastek tuduma ▪ heidäʔ sa, .tuuli, tud´oma, .hellä .hõngu, heboma (rahvalaulust) heida sa, tuul, tuduma, hell õhk, puhkama. Vrd magama, tud´oma, tut´oma

.kleiama I v <kleiadaʔ, .kleia>
1. uus liimima ▪ laud om vallalõ .tulnuʔ kleiast, vaja .vahtsõst ärʔ kleiadaʔ laud on liimist lahti tulnud, vaja uuesti kokku liimida. Vrd .kliiḿmä, .kliiṕmä
2. uus külge hakkama, kleepuma ▪ rattaʔ ommaʔ ärʔ kleiat .muagaʔ vanker on mudaseks saanud

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

lopama v <lopaʔ, lopa> lobisema, latrama ▪ vana labaski tükk´, muudku lopa igavene latatara, muudkui lobiseb. Vrd apõrdama, .haiskama2, halõpalɪtama, lablatama, lapatama1, .latrama, lobahama, lobahutma, lobisõma, lorisõma, .lorrama, lototama, .lotrama, lõkatama, .lõust´ma, pold´atama, porgatama