[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

kirimä v <kirrɪʔ, (ta) kiri> kirema ▪ kikas kiri arʔ kukk lõpetab kiremise; lasõʔ ma kikka .tõlda võta, kikka .tõlda kirimä, kanakõsõ kaarɪtama! (rahvalaulust) lase ma võtan kuke tõlda, kuke tõlda kirema, kanakese kõõrutama!; koh kikkaʔ kiri‿i, koh kanaʔ kakada‿i (rahvalaulust) kus kuked ei kire, kus kanad ei kaaguta. Vrd .kirgelemä2, .kirǵmä, kirähämä

kirähämä v <kirähtäʔ, (ta) kirähäs> , kirähtämä1 <kirähtäʔ, (ta) kirähtäs> korraks kirema, kiratama ▪ kikaś mitu kõrd kirähti kukk kiratas mitu korda; kikaś kirähhäs kukk kireb korra. Vrd .kirǵmä, kirimä, kirähütmä

kirähütmä v <kirähüttäʔ, kirähüdä ~ kirähütä> korraks kirema ▪ mis no olõsiʔ viil tälle kõ̭nõldaʔ ja .aigu .viitäʔ, koonɪʔ kikaś kirähüdäsɪʔ (muinasjutust) mida ometi oleks talle veel rääkida ja aega viita, kuni kukk kireb; kõrragaʔ kikaś kirähüt´ ja halvaʔ pagõsiʔ kõ̭ik´ lakk´a (muinasjutust) korraga kires kukk ning vanapaganad põgenesid kõik laiali; kui uma tütär naasś .tõlda .astma, sis kikaś kirähütäki‿s (muinasjutust) kui oma tütar hakkas tõlda astuma, siis kukk ei kirenudki; kolmadal üül, ku kikaś kirähüt´, sis .mähke miisś kõivo halokõsõ .valgõ .rõiva .sisse ja tuu sai inemisest tagase (muinasjutust) kolmandal ööl, kui kukk kires, mähkis mees kasehalukese valge riide sisse ja too muutus jälle inimeseks; kikas kirähüt´ õ̭nnõ ni kõ̭ik´ kanaʔ .virguvaʔ (muinasjutust) kukk korraks kires ja kõik kanad ärkasid. Vrd kirähämä

kurɪstama2 v <kurɪstaʔ, kurɪsta> kabistama; sugutama (isalinnu kohta) ▪ kannu kikas kurɪstas, pääl sõkkas kukk kabistab kanu, tallab peal; tśuraʔ kurɪstasõʔ .tütrikka poisid kabistavad tüdrukuid