[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

essᴜ̈ssehe adv eksi, valesti ▪ essᴜ̈ssehe lätsi uma keelegaʔ eksisin rääkides (keel komistas); tohi‿iʔ .siinde minnäʔ, läät essᴜ̈ssehe P ei julge seenele minna, eksid ära

hud´o2 I adj <hud´o, hut´o> iroon halb, vilets ▪ hud´o miil´, hud´o kiil´, sust saa no kaŕust vilets meel, vilets keel, sinust nüüd mõni karjane saab

keelᴜ̈ś s <keelüse, keelᴜ̈st> püünispael ▪ kiil´ oll´ ku keelᴜ̈ssih, suu ku sulᴜssih keel oli nagu püünispaeltes, suu kui sulu taga. Vrd keeleʔ

lehmä|kiil´ s <lehmä|keele, lehmä|kiilt> piltl huulelakkuja ▪ mõ̭ni kõ̭nõlõs, lakk mokkõ, tuu om lehmäkiil´, käüse kiil´ ütest nõ̭na.sõ̭õ̭rmõst .tõistõ mõni räägib, lakub huuli, see on lehmakeel, [tal] keel käib ühest ninasõõrmest teise

sorahõlõma2 v <sorahõllaʔ, sorahõlõ> folk seletama, juttu puhuma ▪ tamḿ õks keelilä kõnõli, umal suul sorahõlli (rahvalaulust) tamm keelil kõneles, oma suuga seletas; kõ̭ik´ anniʔ .kaolõ käe, sõrmõʔ toolõ sõ̭sarõlõ, kel kiil´ kibisi, kel suu sorahõli (rahvalaulust) kõik andsid käe kabule, sõrmed sellele sõsarale, kelle keel kipitas, kelle suu seletas; eiś .tõmpsiʔ õks nä .piipo, pilliʔ sõ̭nno, teiväʔ .suitso, sorahõlliʔ (rahvalaulust) ise nad tõmbasid piipu, pildusid sõnu, tegid suitsu, seletasid. Vrd seletämä, tolgᴜtama