[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

apat´ s <apadi, apatit> lobiseja, suure jutuga inimene, lobamokk ▪ apadilõ massa‿iʔ midägi kõ̭nõldaʔ lobisejale ei maksa midagi rääkida; olt sa apat´, suu juusk kõ̭ik´ aig no oled sa alles lobiseja, jutt jookseb kogu aeg. Vrd haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś, tśarta

haaḿ s <haami, .haami>
1. puukraan, haan ▪ .tõrdul oll´ haaḿ tõrrel oli puukraan; taaŕ haamɪst juusk taar jookseb kraanist. Vrd haań, kraań, krant
2. noodapära sulgur ▪ haami .tõmbas vallalõ ni pulga iist ärʔ, ni .saigi jo mulk vallalõ haami tõmbab lahti ja pulga eest ära ja tuligi juba auk lahti

.kargamiisi adv karates, hüpates ▪ jäneś juusk .kargamiisi jänes jookseb hüpates

kil´okas s <kil´oka, kil´okat> kätepesunõu ▪ kil´okas oll´ .tõrdu kottal ribahusi nöörägaʔ, kallahudõti .käegaʔ, vesi juusk´ kätepesunõu oli (vee)tünni kohal nööriga rippu, [kui] kallutati käega, [siis] vesi jooksis. Vrd kil´ok, kil´okna, kurn2, til´ok

kivi|koda s <kivi|koa ~ kivi|kua, kivi|kota> veski(hoone) ▪ kõ̭ik´ kivikoda käänetäs .ümbre, kohe .tuuldõ vaja käändäʔ, käänetäs kõ̭õ̭ kivikoagaʔ kogu veski pööratakse ringi, kuhu tuulde on tarvis pöörata, pööratakse tervet veskit; vei kivikotta teräʔ ja koti viisin veskisse viljaterad ja koti; kivikoda, vii pääl .kohki juusk veski, vee jõul kusagil töötab; ütś naane varast´ kivikuast tühä koti üks naine varastas veskist tühja koti. Vrd kivi, veski

kogohuma v <kogohudaʔ, (ta) kogohus> , kogohtuma <kogohtudaʔ, (ta) kogohtus> , kogohoma P <kogohodaʔ, (ta) kogohos>
1. koguma ▪ tä kogohos varanduist P ta kogub varandust
2. kogunema ▪ kui śoo piim sinnä kogohtu, kõ̭õ̭ tuu nisa juusk´ kuidas see piim sinna kogunes, alati too nisa jooksis [piima]; rahvas kõ̭ik´ tulõ kokku, kogohtus kogu rahvas tuleb kokku, koguneb; ma oodi, koonɪʔ vihmavett kogohu, oll´ hüä .villu .mõskõʔ ma ootasin, kuni vihmavett kogunes, oli hea villu pesta; kogohosõʔ kokko noorõʔmeheʔ ja .tütriguʔ P noormehed ja neiud kogunevad kokku. Vrd kogoma, kogonõma, kogovama

kraant s <kraanta, .kraanta> , krant <kranta, krantat> kraan ▪ .kraanta pööräʔ õ̭nnõ ni vesi juusk keera ainult kraani ja vesi jookseb; pütü vai vaadi krantaʔ, krantast lastas õ̭nnõ .välläʔ püti või vaadi kraanid, kraanist lastakse [vedelikku] ainult välja. Vrd haaḿ, haań, kraań

kubõhinõ s <kubõhisõ, kubõhist> / <kubõhitsõ, kubõhist> (hrl pl) looma kube ▪ kubõhitsõʔ vatᴜtasõʔ .õkva, kuʔ hopõń juusk kubemed päris vahutavad, kui hobune jookseb; kubõhitsɪst vatt .tsilkus, nii juusk [hobuse] kubemetest vaht tilgub, niimoodi jookseb. Vrd kubõ

ledenka s <ledenka, ledenkat> , ledeńka <ledeńka, ledeńkat>
1. kelk, milleks on jäätükk, jäätunud mätas, lehmasõnnik vms ▪ suumättäst tetäs ledenka, .raotas tśomp .sisse, kohe pääle istᴜt, ja perä valõtas .viigaʔ, külmätäs ärʔ soomättast tehakse kelk, raiutakse lohk sisse, kuhu peale istud ja põhi valatakse veega üle, lastakse ära külmuda; lehmä sitast ka tetäs ledeńka, külmätäs ärʔ, paraś perset .sisse .pandaʔ lehmasitast tehakse ka kelku, [sital] lastakse ära külmuda, hea perset sisse panna; mägi oll´ ar .iätet, sis ledeńka juusk´ .höste, oll´ sääne külmetet iä tükk´ mägi oli jäätunud, siis kelk libises hästi, oli selline külmutatud jäätükk
2. palgikelk, päraregi ▪ ledenka ja perä.riikene, asi om ütś, käu mitu nimme ledenka ja päraregi, asi on üks, [selle kohta] käib mitu nime. Vrd perä|regi

nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ .lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ

painahuma v <painahudaʔ, (ta) painahus> , painahtuma <painahtudaʔ, (ta) painahtus> painduma (äkki) ▪ painahtu kõvõrihõ paindus kõveraks; käve higi .hiussihe, juusk´ kuum .kukrohe, kooni tuu .palki painahtu, tuu .hirsi helähtü (rahvalaulust) higi tuli juustesse, kuum jooksis kuklasse, kuni too palk maha paindus, too hirs paigast liikus; sis lõppi ime jõud, paaba joud painahtu (rahvalaulust) siis lõppes ema jõud, eide jõud nõrkes

poganahe adv
1. mustalt, räpaselt ▪ poganahe eläs elab mustalt; poganahe and süvväʔ, vana vaim räpaselt annab süüa, vanakuri; tütäŕ iks nurisas, et k´auʔ ilosappa, k´augu‿uiʔ nii poganahe tütar ikka nuriseb, et käi ilusamini [riides?], ära käi nii räpaselt. Vrd .reoskehe, ropakohe
2. sündsusetult, ropult ▪ nii poganahe noorõʔ lätsɪʔ, et pokań kaiaʔ noored kõndisid nii häbitult (kaelastikku), et ropp vaadata. Vrd roisakohe
3. paganlikult, kuratlikult ▪ Ivvań juusk´ õks sis mano .julgõhe, puja mano poganahe (rahvalaulust) Ivvan jooksis ligi julgesti, poja juurde kuratlikult (Groznõi tapab poja)

tsirɪstelemä1 v <tsirɪstelläʔ, tsirɪstele> soristama; sirtsutama ▪ tsirɪstelgu‿i tah ära sorista siin [veega]; pini juusk, jälʔ tsiristelles koer jookseb, jälle sirtsutab (tõstab jalga). Vrd sorɪstama, tsiraskõlõma, tsorɪstama, tsorɪstõlõma

tsolinallaʔ ~ tsolinõllaʔ adv solinal, vulinal ▪ tsolinallaʔ juusk vesi vesi jookseb vulinal; sääl oll´ .õkva tsolinõllaʔ .viina ja olᴜt, .mõsknuʔ vai pääd siseh seal voolas lausa vulinal viina ja õlut, oleks võinud kas või pead pesta. Vrd tsirinelläʔ, tsirinäl, tsorinõllaʔ

tsorinõllaʔ adv sorinal ▪ piim juusk tsorinõllaʔ nüssɪkuhe piim jookseb sorinal lüpsikusse. Vrd tsirinelläʔ, tsirinäl, tsolinallaʔ

tsäbähtämä v <tsäbähtäʔ, tsäbähtä>
1. plõksatama; täksama ▪ tsäbähtäʔ mullõ tuld! täksa mulle tuld!; tsäärak õks juusk´ ne tsäbähte, .suurdõ .kurko ne kopsahte (rahvalaulust) viinapits jooksis ja plõksatas, suurde kurku kui kopsatas. Vrd tsiksahama
2. piltl järsult ütlema, nähvama ▪ koh noʔ tsäbäht´ mullõ arʔ kus nüüd nähvas mulle

tõrv|kari s <tõrv|kaŕa, tõrv|.karja> folk libahundikari ▪ halv visaś sis tälle tõrvnaha .sälgä ja .vaenõlatś .arke juusk´ .mõtsa tõrv.karja (muinasjutust) vanakurat viskas siis talle libahundi naha selga ja vaeslaps jooksis ära metsa libahundikarja (libahundiks); tännidäʔ sa hummõń kõvastõ kaʔ, muido tõrvkari lätt ar väega .kavvõ ja ma kuulõ‿i (muinasjutust) karju sa siis homme kõvasti, muidu libahundikari läheb väga kaugele ära ja ma ei kuule

varets s <varedsa, varetsat> loss ▪ kunigas .viidi varetsahe kuningas viidi lossi; läteh juusk .õkva kuniga varedsa ala allikas jookseb otse kuningalossi alla; tśura lätś kuniga varetsa ette ja sääl kõnõli, õt ma taha kuniga tütärd arʔ .arstiʔ (muinasjutust) noormees läks kuningalossi ette ja rääkis seal, et ma tahan kuninga tütre terveks ravida. Vrd losś

verehtin s <verehtina, verehtinna> / <verehtinna, vereh.tinna> , veretin <veretina, veretinna> värten, kedervars ▪ verehtinnagaʔ .präätedi, tougaś .peogaʔ kui hunni minemä, sis võtt´ .otsa piteh kinniʔ, sis juusk´ .kiirdu kedervarrega kedrati, [esmalt] tõukas peoga kui vurri minema, siis võttis otsapidi [heidest] kinni, siis jooksis [lõng] keerdu; veretinagaʔ präät´ villaʔ arʔ ja .vardidõgaʔ kudi śoo särgi ka värtnaga ketras villad ära ja varrastega kudus selle kuue ka; timä ost´ vasidsõ .kuutsli ärʔ, ost´ tuu veretina vasidsõ ärʔ (muinasjutust) tema ostis vaskse koonla, ostis tolle vaskse kedervarre; lätś kaʔ tuu .vaenõlatś ja präät´ pääle uma verehtinnakõsõgaʔ kao salvõ pääl (muinasjutust) läks ka too vaeslaps ja ketras muudkui oma värtnakesega kaevurakete peal. Vrd kedso, keeri, kista|varś

vihasahe adv vihaselt, raevukalt, ägedalt ▪ .väega vihasahe kopᴜtivaʔ ussõ takah väga vihaselt koputasid nad ukse taga; Piusah õ̭ks vesi juusk vihasahe külʔ piltl Piusa jões jookseb vesi küll hoogsalt; .kolka‿ks nu kuŕastõ kõnõli, .veeri veerät´ vihasahe (rahvalaulust) kolk (maanurk) nüüd kurjalt kõneles, ümbruskond [juttu] vihaselt veeretas. Vrd kriimɪstõ, kuŕastõ, vihalikku, vihanuhe

.vuulvahe adv kiiresti, voolsalt, kiirevooluliselt ▪ .väikene ujakõnõ, a .vuulvahe juusk väike ojakene, aga voolab kiiresti; mi egi juusk .veiga .vuulvahe meie jõgi voolab väga kiiresti

.võrksahe adv ruttu, kiiresti; virgalt; osavalt, ilma suurema pingutuseta ▪ nii .võrksahe tege tüüd, õt tunnõki‿iʔ, õt täl ka rassõ nii kiiresti teeb tööd, et ei saa arugi, et tal on ka raske; .ristegaʔ minneh mindäs hüä .võrksahe ristikäigule minnes käiakse üsna kiiresti; teeda tulõ nii .võrksahe kaʔ taat tuleb ka nii kärmelt; .võrksahe sai tä umast .vainlasõst jako osavalt sai ta oma vaenlasest jagu; mano juusk õks sis .veljo viiśkümmend .võrka .võtma .võrksahe (rahvalaulust) juurde jookseb poisse viiskümmend võrke võtma kärmesti. Vrd kibõhõhe, kipõstõ, kruutastõ, käbehehe, .kähku, käpeste, .kärmähe, .loohvkahe, .märksähe, ruttu, viksɪstõ, .vikstõh, virgastõ, virgastõhe, .virka