[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 37 artiklit

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama.täämbä vagalikku ilm, liigahudaiʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma


hiidᴜ̈skinõ adj <hiidᴜ̈skitsõ, hiidᴜ̈skist> , heidᴜ̈skinõ <heidᴜ̈skitsõ, heidᴜ̈skist> pelglik, kartlikhiidᴜ̈skinõ, kiä kõ̭õ̭ ku hiidᴜ̈skelles pelglik, kes kogu aeg justkui ehmub; hiidᴜ̈skitsõʔ hobõsõʔ pelglikud hobused. Vrd .pelglik, .pelgäjä


imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine.õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgäi kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus


.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskjaviländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś


kaagahutma v <kaagahuttaʔ, (ta) kaagahut> kaagatamakana nigu kaagahut´ kana justkui kaagatas. Vrd kaagahtama


kaek´ s <.kaeki, .kaekit>
1. väljanägemine, välimus.kaekist om, õt saa .vihma paistab, nagu oleks vihm tulekul; .kaekist kui .hiitäs ullɪst, nigu ulli .näogaʔ .hiitäs välimuselt paistab lollike, justkui rumala näoga paistab
2. vaataminenäiol .olle huul´ hobõsõst, kaek´ kaara.süüjäst (rahvalaulust) neiu kandis hoolt hobuse eest, vaatas kaerasööja järele; om iks hüä ime meelest, kallis ime .kaekist (rahvalaulust) [laps] on hea ema meelest, kallis ema silma läbi


kahvɪtuś s <kahvɪtusõ, kahvɪtust ~ kahvɪtuist> judin; (külma)värinkahvɪtuś tull´ ku jumalast külmavärin tuli justkui jumalast (iseenesest). Vrd jutin, jõmahus, kahmɪtus, kahmᴜstus, kahmᴜtus, kamɪtsus, külmä|kahu, värrin


kibɪstämä v <kibɪstäʔ, (ta) kibɪstäs> kipitamaiho nakaś kibɪstämä ihu hakkas kipitama; pää kibɪstäs pea tuikab valutada; sälǵ kibɪstäs, nigu süvendelles selg kipitab, justkui sügeleb. Vrd kibisemä, kibõndama1, kibõndõlõma1, kipɪtsemä, kipɪtämä, kipᴜtama1


kikś1 s <kiksi, .kiksi> luks, luksatussugulanõ manɪtsas, sis tulõ kikś kui sugulane mainib [sind jutu sees], siis tuleb luksatus; kaeʔ noʔ, kikś, tiiäi kes minno kisk, nigu manɪtsas vaat nüüd, luksatus tuli, ei tea, kes mind taga räägib, justkui mainib [jutu sees]. Vrd hõkś, jõkś, nigo


kildanõ I adj <kildadsõ, kildast> kõhn, kuivetunudtä sääne kildanõ, sääne kihäldä ineminõ, kui määne rapai rõivastõ all ta on selline kuivetanud, kehavormideta inimene, justkui mõni vöömõõk riiete sees; kildanõ eläjäkäne kiitsakas loomake. Vrd hurdanõ, kehnälik, kuivalik, kuiv, .kuivjas, kuivõlik, kõhn, kõhõdu, root´ka


.kipsu adv kepsakalt, kergest kiirest käimisestkäu .kipsu, nigu .varbidõ otsah, .kergehe, virgastõ käib kepsakalt, justkui varvastel, kergelt, kärmelt


kirähtämä2 v <kirähtäʔ, kirähtäs> virvendama, vilkumatuli ka kirähtäs, heit nigu tuld tuli ka vilgub, justkui viskab tuld; tuli kirähti, nigu pilksahti tuli virvendas, justkui vilksatas. Vrd kirehtämä, rähetämä, virvetämä


knääsś I s <knääsi, .knäässi> vürst; saksknääsɪʔ ollɪʔ kuniga ligimätseʔ vürstid olid kuninga lähikondsed; sa olt ku määnegɪʔ knääsś! iroon sa oled justkui mingi saks!. Vrd herr


kostõlõ adv külla, võõruselevaja õigõʔ ka kõrd naase-esä poolõ kostõlõ minnäʔ vaja õige kord ka naiseisa poole külla minna; ku .minti tõõsõh paigah kostõlõ, sis .jälki oll´ kodo.hoitjat vaja kui mindi kaugemale võõrusele, siis oli jälle koduhoidjat tarvis; miisś käü .nurmõ, tulõ õ̭nnõ kodo kostõlõ mees käib põllul [tööl], tuleb koju ainult [justkui] külla; liina rahvas tehnäś miist ja kutś .hindä poolõ kostõlõ (muinasjutust) linnarahvas tänas meest ja kutsus endale külla


krõpama v <krõpaʔ, (ta) krõpa> krõbisema; pragisemasõ̭õ̭rd nigu krõpa õ̭nnõ, ku palas hago kütis justkui pragiseb kohe, kui hagu põleb; kaeʔ, tarõ põrmadulõ jürä mulgu, nigu krõpa õ̭nnõ ja tulõ .tarrõ vaata, toa põranda sisse närib [hiir] augu, nii mis krõbiseb ja tuleb tuppa (hiirest). Vrd krõbahama, krõbisama


kurõ|nokk´ s <kurõ|noki, kurõ|nokki> harilik kurekael (Erodium) ▪ kurõnokɪʔ ommaʔ madalaʔ, .säändse roosadsõ nokigaʔ kurekaelad on madalad [taimed], [justkui] sellise roosa nokaga. Vrd kurõhain


kõo|kruup s <kõo|krooba, kõo|.kruupa> rädiriisikas (Lactarius vellereus) ▪ kõokroobaʔ, .väega hüäʔ seeneʔ, .valgõʔ, kui .sääntseʔ .taldrigu veertegaʔ rädiriisikad, väga head seened, valged, justkui sellised taldriku äärtega. Vrd kruup, kõivo|kõrgatś, kõivo|siiń


kükɪkelläʔ ~ kükᴜ̈kelläʔ ~ kükɪkõllaʔ ~ kükᴜ̈kõllaʔ adv kükakilma olõ kükɪkõllaʔ haina seeh ma olen kükakil rohu sees; miisś tull´ ku kükᴜ̈kelläʔ üle moro mees tuli justkui kükakil üle õue; mõ̭ni karaś kükikelläʔ, mõ̭ni .olli upikõllaʔ (rahvalaulust) mõni tantsis kükakil, mõni oli upakil; siih õks kütäi .ahjo kükükõlla, ajai hako hargukõlla (rahvalaulust) ei küta siin ahju kükakil, ei aja hagu harkisjalu. Vrd kükɪkallaʔ, kükildõ, kükɪsilläʔ, kükätselläʔ, kükᴜ̈selläʔ


laapanõ adj <laapadsõ, laapast> räpane, mustkagoh om .lakmaldaʔ vasɪk, üldäs jäl, ko kiä om .veiga laapanõ vaat kus on lakkumata vasikas, öeldakse jälle, kui keegi on väga räpane; kui lehmä sitt, ko kiä om .veiga laapanõ inemine justkui lehma sitt [öeldakse], kui keegi on väga räpane inimene. Vrd kasimaldaʔ, laapa2, robi2, ropak, ropakunõ


langa|lõim ~ langa|lõiḿ s <langa|lõimõ, langa|.lõimõ> haspellangalõiḿ, kohe .puuli luvvas haspel [on see], kuhu [lõng] poolilt aetakse; langalõimõl sikaʔ otsah hasplil on sikud otsas (sarve moodi pulgad lõnga mahajooksu vältimiseks); langalõimõ pääle luvvas lang pooli päält, .mõskmise jaost luvvas lõng aetakse poolilt hasplile, [haspeldatud lõnga] pesemiseks aetakse; ko kiä kõgõ närises ja tõrõlõs, sis üldäs, õt kui langalõim piltl kui keegi kogu aeg iriseb ja riidleb, siis öeldakse, et [ta on] justkui haspel; ku ma kodo tulõ, sis piät .paklaʔ präädɪtedᴜ̈ʔ ja .langke langalõimõ pääl olõma (muinasjutust) kui ma koju tulen, peavad sul takud kedratud ja lõngki hasplil olema; ku saa poig, sis pangõʔ kirvõs värehti pääle, a ku saa tütäŕ, sis pangõʔ langalõimõʔ (muinasjutust) kui sünnib poeg, siis pange kirves väravale, kui sünnib tütar, siis pange haspel. Vrd langa|rist´


minehümä1 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä1 <minehtüdäʔ, minehtü> , minehtömä <minehtödäʔ, minehtö> minestamanoorɪk minehtü ärʔ noorik minestas ära; mõ̭ni kiä nõrga veregaʔ, arʔ minehhüs, sis olõi .miiltki pääh mõni, kes nõrga verega, minestab ära, siis on meelemärkuseta; nii minehüs arʔ, ku .maalõ satas ku .kuulja nii minestab ära, et kukub maha nagu surnu; tuu .pääle .jäie veli eiś ka nigu magama vai nigu minehtü arʔ tolle peale jäi vend ise ka justkui magama või nagu minestas ära; kuningatütär kõrragaʔ minehtö, kui näkk´ vanna.halva P kuningatütar minestas kohe, kui nägi vanapaganat; Taadsi oll´ õks sis tuimah tunni .aigo, minode minehtünü (rahvalaulust) Taadsi oli tuim tund aega, minuti minestanud; ime .toetsõks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdäks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaigusse. Vrd nõrgahuma


paaba|puss s <paaba|pussu, paaba|.pussu> / <paaba|pussu, paaba|.pusso P> ämmatoss, vana murumunaar .lõikat, panʔ paaba.pussu .pääle, kõrragaʔ jääss veri .maahha kui [endale] sisse lõikad, pane ämmatossu peale, kohe jääb veri kinni; paabapussᴜst lask kui .savvu .vällä ämmatossust tuleb justkui suitsu välja. Vrd moro|muna, vana|naase|puss


palo|lill´ s <palo|lilli, palo|.lilli> aas-karukell (Pulsatilla pratensis) ▪ palolillɪʔ ommaʔ karvadsõʔ lillɪʔ, ku määne vill om pääl, palo pääl kasusõʔ karukellad on karvased lilled, justkui mingi vill on peal, kasvavad liiva peal [männikus]


pilksahtama v <pilksahtaʔ, (ta) pilksahtas> vilksatamatuli kirähti, nigu pilksahti tuli virvendas, justkui vilksatas. Vrd .pilkśmä


pudsu|siid´ s <pudsu|siidi, pudsu|.siidi> / <pudsu|siidi, pudsu|.siide P> äärispael, pürstpaelpudsusiidil ütś viiŕ om nigᴜ karvanõ, tõõnõ viiŕ om rõivas äärispaelal on üks äär justkui karvane, teine äär on riidest; nigᴜ poodɪhki küüsᴜ̈t: annaʔ pudsu.siidi nagu poeski küsid: anna äärispaela; pudsu.siide .olle poolõniʔ, kard.langu kaalaniʔ (rahvalaulust) pürstpaela oli poole [kehani], kardlõngu kaelani. Vrd pudsu2


põngahutma v <põngahuttaʔ, põngahuda ~ põngahuta> põmatama; kärgatamakui .pikne käu, sis mõ̭nikõrd .õkva ku püssägaʔ põngahut kui pikne lööb, siis mõnikord justkui püss kärgatab. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põ̭nksahutma


ŕadotama I v <ŕadotaʔ, ŕadoda> hlv korraldama, tööle panemaka ŕadotas noʔ, nii ku mi esɪʔ tiiäkii, kohe minnäʔ vaat tema korraldab nüüd, justkui me ise ei teaks, kuhu minna; ŕadot´ kõ̭ik´ sugulasõʔ .tüühü pani kõik sugulased tööle


rebästämä I v <rebästäʔ, rebästä> tirima, sikutama; haarama, krahmamatä nigu rebästäs, ropakohe võtt ta justkui krahmab, võtab hoolimatult. Vrd .kahmama, .krampsama, .krapsama, rebästelemä, räbähümä, räbähütmä


roimõkõnõ dem s <roimõkõsõ, roimõkõst> pisikene ese v olend, mutukas.väega tsill´o latsõkõnõ kui roimõkõnõ väga väike lapsekene, justkui mutukas


roodśakuh adv röötsakilinemine om roodśakuh, ku nõ̭na pääl om inimene on röötsakil, justkui ninali. Vrd roodśakallaʔ


sedńak I s <sedńagu, sedńakut>
1. jusshein (Nardus stricta) ▪ sedńagu hain kui .persekarvaʔ, vikaht´ ka tahai lõigadaʔ jusshein on justkui persekarvad, vikat ka ei taha lõigata (niita)
2. kulu(hein)sedńagu hain kuluhein. Vrd kulo, kulu|hain


.suumõnõ adj <.suumõtsõ, .suumõst> soomuseline, soomustega (kaetud)kalaʔ ommaʔ .suumõtsõʔ kalad on soomustega koos (pooleldi puhastatud); suu ka .suumõnõ, kui soomõtas piltl nägu on ka [justkui] soomuseline, kui ketendab. Vrd soomilinõ, soominõ


.tahvama v <tahvadaʔ, .tahva> tahumavanal kerɪkul ollɪʔ .kirvõgaʔ tahvaduʔ põrmadulavvaʔ vanal kirikul olid kirvega tahutud põrandalauad; .tahvaminõ om nigu ilehhes tetäʔ, .tahvaminõ õ̭ks om .kirvõgaʔ tahumine on justkui siledaks tegemine, tahumine käib ikka kirvega; vanapakań tahvaś umal latsõl jalaʔ vähäpäst (muinasjutust) vanapagan tahus (raius) oma lapsel jalad väiksemaks. Vrd .lüümä, tahotsõma, tahvatama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma


ullinõ adj <ullidsõ, ullɪst> rumalavõituproosta, nigu ullinõ, olõi tark, otsanɪʔ ull´ tä ei olõʔ lihtsake, justkui rumalavõitu, ei ole tark, [aga] päris loll ta ka ei ole. Vrd heigo, hino, holdo, hojo, horosk´, suńo, turak, ull´


vatu|hain s <vatu|haina, vatu|.haina> vahulill (Polygala) ▪ ku vatu.haina hõõrᴜt peoh, sis ku seebi vatt lätt kui vahulille peos hõõrud, siis eraldub justkui seebivahtu; vatuhainaʔ kasusõʔ palo pääl, liiva pääl vahulilled kasvavad palus, liiva peal


veedatama v <veedataʔ, veedada> pihtima; pihile võtmaütel pääväl veedatas, tõõsõl pääval and jummal´.armu [preester] ühel päeval võtab pihile, teisel päeval annab jumalaarmu (võtab armulauale); veedatamine nigu nõrgᴜtas inemisel süänd pihtimine justkui kergendab inimese südant


ärädü adj <ärädü ~ ärätü, ärätüt> , ärädö P <ärädö, ärätöt> inetu, näotu; häbiväärneega meil nii ärä.tüise sõ̭nnõ olõõi! ega meil nii inetuid sõnu küll pole!; no külʔ oll´ ärädü asi, tuu tśuragaʔ nätti .tütrikku üteh no küll oli häbiväärne lugu, tüdrukut nähti koos selle poisiga; ärädü vuun inetu lambatall; ku määnegi .põrk´nas, sääne sõrḿ, ärädü justkui mingi porgand, selline sõrm, [päris] näotu. Vrd ilodu, jäledü, jälle, kolõ



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur