[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ada ~ ad´a ~ adaʔ interj ega ometi, viimati, ehk ▪ ada sa meeledü jo olt, ku säänest juttu ajat viimati oled sa juba hull, kui niisugust juttu ajad; adaʔ sul oll´ siih ütś hüä suidsu ots ehk oli sul siin üks hea koni

armᴜstõ adv armsasti; lahkelt ▪ nii armᴜstõ tulõ mano, kõ̭gõ naard nii armsasti tuleb juurde, alati naerab; olõʔ .terve kõ̭gõ iist, sa võtɪʔ jo minno nii armᴜstõ .vasta ole tänatud kõige eest, sa võtsid ju mind nii lahkelt vastu. Vrd .armahe, kullatsõhe, .laadnahe, .lahkõhe, .lõ̭õ̭hkõhe

astak s <astagu ~ astaku, astakut> , astak´ <astagi ~ astaki, astakit> kõnnak, astumine, samm ▪ hobõsõ .kotsilõ õ̭ks üldäs: astak om hüä hobuse kohta ikka öeldakse: kõnnak on hea; ull´ ineminõ näüss jo astakist arʔ, sääne astak´ om, timä nõrgᴜs .päägaʔ rumal inimene paistab juba astumisest ära, selline kõnnak on, et kõngutab peaga. Vrd astuk´, astõk´

erv́ s <ervi, .ervi> hlv nutt ▪ täl ollɪkiʔ jo huulõʔ ervi poolõ tal olidki juba huuled töinamise poole (oli nutu äärel). Vrd ikk, jõrv́

haaḿ s <haami, .haami>
1. puukraan, haan ▪ .tõrdul oll´ haaḿ tõrrel oli puukraan; taaŕ haamɪst juusk taar jookseb kraanist. Vrd haań, kraań, krant
2. noodapära sulgur ▪ haami .tõmbas vallalõ ni pulga iist ärʔ, ni .saigi jo mulk vallalõ haami tõmbab lahti ja pulga eest ära ja tuligi juba auk lahti

haheh s <hahe, haheht> , haheʔ <hahe, hahet> valguskuma, koidukuma; ehakuma ▪ tulli kodo, oll´ haheʔ jo väläh tulin koju, koidukuma juba paistis. Vrd hahekanõ

hango|miisś s <hango|mehe, hango|miist> piltl ämmamoor, lapse vastuvõtja ▪ paabat ka kutsᴜtas hangomiisś, .vällä.kiskja paaba jo lätt hank säläh .vällä .kiskma ravitsejat kutsutakse ka ämmamooriks, [lapse] väljatõmbaja eit juba läheb, konks seljas, välja tõmbama. Vrd paaba

helendämä v <helendäʔ, helendä> ärkama, üles tõusma ▪ hummog joʔ, vaja hinnäst helendäʔ juba on hommik, tarvis tõusta; jo helendäs hinnäst juba ajab end üles (jalgele). Vrd helenemä, herändämä, heränemä, .virguma

hel´otõlõma v <hel´otõllaʔ, hel´otõlõ> liigutama, heljutama, õõtsutama ▪ poisś .mänge edimält vask´pilligaʔ, kuningas nakaś jo hel´otõllõma (muinasjutust) poiss mängis alguses vaskpilli, kuningas hakkas juba [end] õõtsutama; tulõʔ õks no, tuul´, .toukaʔ rüki, hel´otõllõʔ hill´okõtsi (rahvalaulust) tule nüüd, tuul, tõuka rukist, heljuta tasakesi; kui Peko õks jäl .uhjo hel´otõllõs, valimit valvaskõllõs (rahvalaulust) siis kui Peko jälle ohje liigutab, päitseid kõlistab. Vrd hel´otama, hõl´otama, võõgᴜtama

.hiine adj <.hiidse, hiist> higine ▪ latś .väega .haigõ, ots .hiine, .hiidse .hammõ jo võti säläst laps on väga haige, otsmik higine, higise särgi võtsin [talt] juba seljast. Vrd .heonõ

.huukõnõ dem s <.huukõsõ, .huukõst> hellitl mära(varsa)kene ▪ .huukõnõ lätś jo hobõsõ .näolitsõst märavarsakene läks juba hobuse nägu. Vrd hobo, märä

.hõrssama I v <hõrsadaʔ, .hõrssa> tõrelema, sõimama ▪ võih, tä minno hõrsaś! oi, kuidas ta minuga tõreles!; jääʔ jo vakka, hõrsaku‿iʔ! jää juba vait, ära sõima!. Vrd .hõrkama, .hõrtsama, .sõimlõma

.hälläne s <.hälläse, .hälläist> linavästrik (Motacilla alba) ▪ .hälläne ka jo väläh linavästrik ka juba kohal. Vrd .hälläskene, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.hämbläne, tsibi.händläne, tsibi.härbläne

illak adj s <illagu ~ illaku, illakut>
1. hiline ▪ mis no nii illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt mis sa nüüd nii hilja peale jääd, aeg juba hilisõhtus. Vrd illakunõ, illanõ
2. hiline aeg, õhtune aeg ▪ illak jo käeh õhtune aeg juba käes

illakult adv hilja ▪ lää jo illakult, hämärät ka haara lähen [kui on] juba hilja, hakkab hämarduma. Vrd .ilda

illanõ adj <illadsõ, illast> / <.ildsõ, .ildsõt L> / <.iltsõ, .iltsõt L>
1. hiline ▪ illadsõʔ viläʔ lääväʔ mõ̭nikõrd hukka hilised (hilja külvatud) viljad lähevad mõnikord hukka; üteʔ kadaja maŕa ʔ ommaʔ .iltsõmpaʔ, nuuʔ saavaʔ sügüsetseh jaoh .valmist ühed kadakamarjad on hilisemad, need saavad sügisesel ajal valmis; .iltsõst jäi rüä tegemine rukkikülv jäi hiljaks; päiv om jo .iltsõh .lõunõh on juba õhtupoolik. Vrd illak, illakunõ
2. hiljutine ▪ .iltsõ ao iist käve siih hiljuti ta käis siin

.ilmnik adv ilmatu, tohutu (hulk), väga (palju) ▪ suvõl .lämmägaʔ .minte kaŕagaʔ .ilmnik hulga .aigo, hulga maad, ne kõrragaʔ säälsamah jo tõisipoodi tagase tulõma P suvel palavaga mindi karjaga ilmatu hulk aega, hulk maad ning samas kohe pidi teisipidi tagasi tulema; .ilmnik .süüke oll´ üteh .tuudoʔ .kääpä pääle P kääpale oli ilmatu hulk toite kaasa toodud. Vrd ilmadu, .ilmlik, jäledü, ulli, ullidu, pahadu, .väega

imisemä v <imɪstäʔ, (ta) imises> immitsema, nõrguma ▪ paisõh imises, imises perägi jo arʔ paise immitseb [tühjaks], immitseb juba viimasegi ära; .tõrdo imise‿i inäp midägi, ar tarahtu tõrrest ei immitse enam sugugi, turdus ära. Vrd immɪtsämä, .indsümä, tsimahtama, tsimisemä, tsimmama, tsirahama

innestäne adj <innestädse, innestäst> ennistine ▪ sul innestäne jutt jo .ärke unõhtõt P sul ennistine jutt juba unustatud. Vrd inneskine, innine, innɪskäne, ääsäne

iʔe I adj <iʔe, iʔet> lastek pai, hea ▪ iʔe latś pai laps; tuu om hüä latś, ku jo iʔest üldäs ärʔ see on hea laps, keda juba paiks kutsutakse. Vrd kuku1, kull´a, linnu1, maŕa, tsirgu

isahama v <isahtaʔ, isaha> , isahtama <isahtaʔ, isahta> isunema, himustama ▪ söögiiso tull´, isahti jo söögiisu tuli (peale), tahtsin süüa. Vrd isahuma, rõõgɪtsõlõma, rõõgɪtsõma

iärmes s <.iärme, iärmest> , .iärmes <.iärme, .iärmet> idu ▪ .iärme otsast nakas .lehti .vällä ajama idu otsast hakkab lehti välja ajama; ual jo iärmes peräh oal juba idu küljes. Vrd idu, tälgeʔ, iirõʔ2

jaahe|ruug s <jaahe|ruvva, jaahe|.ruuga> sülditaoline külm liha- ja tangutoit ▪ õdagus lätt jo jaahe­ruug kõvas õhtuks läheb külm liha- ja tangutoit juba kõvaks (kallerdub)

jaka|päiv s <jaka|päävä, jaka|.päivä> jaagupipäev, 20. VII / 2. VIII; setod samastavad jaagupipäeva eeliapäevaga ▪ jakapääväst käänᴜ̈s suvi jo sügüsehe jaagupipäevast pöördub suvi juba sügise poole. Vrd .ilja, .iljapäiv

.jerrama v <jerradaʔ, .jerra> jorisema, nurisema ▪ kavvas sa .jerrat, jätäʔ jo .maaha! kaua sa jorised [nutta], jäta juba järele!. Vrd .jõrrama

.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskja ▪ viländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś

.jämtüs s <.jämtüse, .jämtüst> , .jämtüś <.jämtüse, .jämtüist> jämedus, tüsedus ▪ käevarrõ .jämtüs jo om taa puu sellel puul on juba käsivarre jämedus; ka kel om .jämtüst! vaat kellel on tüsedust! (on alles paks)

järisemä1 v <järɪstäʔ, järise> irisema ▪ jätäʔ no taa järiseminõ jo .maaha, kavva sa järiset jäta ometi see irisemine juba järele, kaua sa irised. Vrd .järsśmä, kirrama, närisemä

kardsõhtama v <kardsõhtaʔ, (ta) kardsõhtas> jäätama ▪ arʔ kardsõht´ maa jo .varra sügüse [külm] jäätas maa juba varasügisel. Vrd .iätämä1, kardsõhtuma, karsatama

.karst´na I s <.karst´na, .karst´nat> korv ▪ koŕaku‿i .karst´nat täüś, noist kartohkist jo ütes söögis avɪtas ära korja korvi täis, nendest kartulitest juba aitab üheks söögiks. Vrd korv́1

kergähämä v <kergähtäʔ, kergähä> , kergähtämä <kergähtäʔ, kergähtä>
1. võpatama, kohkumisest hüppama ▪ .õkva kergähtät, nii .heitü ärʔ lausa võpatad, ma nii ehmusin; nii kergähti, et .mõtli: husś! nii võpatasin, et mõtlesin: uss!
2. (korraks v pisut) kerkima ▪ leeväkohetus jo kergähhäs leivataigen juba pisut kerkib. Vrd kergähümä, kergähütmä, kergᴜ̈tämä

kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä

kibõndama2 v <kibõndaʔ, (ta) kibõndas> tibutama, uduvihma sadama ▪ .üüse kibõnd´ õ̭nnõ, no tulõ jo kõvastõ .vihma öösel ainult tibutas, nüüd sajab vihma juba kõvasti. Vrd kibõndõlõma2

kibõndõlõma2 v <kibõndõllaʔ, (ta) kibõndõlõs>
1. helvetama (lund), tibutama (vihma) ▪ õdagu kibõndõli .vihma õhtul tibutas vihma; lummõ nakaś jo kibõndõlõma, lumõ.kibõnit tulõ hakkas juba lund helvetama, lumehelbeid tuleb. Vrd kibõndama2
2. sädemeid pilduma ▪ kuusõ haloʔ kibõndõlõsõʔ kuusehalud pilluvad sädemeid

kidsɪste ~ kitsiste adv kitsilt, napilt ▪ mi taloh anda‿i kaŕᴜsõlõ kidsɪste süvväʔ meie talus ei anta karjasele kitsilt süüa; tä müü .veiga kitsiste ta müüb väga kitsilt (on kitsi müüma); tä om jo nii kidsi, et kõ̭nõlõs ka kidsɪste piltl ta on juba nii kitsi, et räägib ka kitsilt. Vrd sikkõhe

kihonõma v <kihodaʔ, (ta) kihonõs> tärkama, kasvama hakkama ▪ hain ka jo kihonõs, nõ̭na jo väläh rohi ka juba tärkab, nina juba väljas; habõnaʔ .naksiʔ kihonõma habe hakkas kasvama; olõ‿i tuul poisil inäp vika, vundsɪʔ tõõsõl joʔ kihonõsõʔ ei ole tollel poisil enam viga, vuntsid teisel juba kasvavad; kidsil kihonõs, .lõ̭õ̭hkõl lagonõs (vanasõna) kitsil kasvab [vara], heldel kaob käest; söödü kiräʔ kihosiʔ, haina ladvaʔ lahesiʔ (rahvalaulust) söödikirjad (rohi) tärkasid, rohuladvad harunesid. Vrd kihenemä

kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2

kisõndõlõma v <kisõndõllaʔ, kisõndõlõ>
1. kisendama, karjuma, hüüdma ▪ hopõń seeh pakõ ja kisõndõlõs, ku timmä .naatas kinni .võtma ja .müümä hobune [ringi] sees põgeneb ja kisab, kui teda hakatakse kinni võtma ja müüma (laulumängust); kisõndõlgu‿iʔ, annaʔ jo peri! ära kisenda, anna juba järele!. Vrd kisõndama, lõõvõrdama
2. kiusu ajama ▪ aamat´miisś saa‿i kisah ollaʔ, ku nakas kisõndõlõma, nii .kaetas, et tuu om halv ineminõ ametimees ei saa riius olla, kui hakkab kiusu ajama, siis vaadatakse, et too on halb inimene

klõ̭tt´|jalg P s <klõ̭tt´|jala, klõ̭tt´|.jalga> poisiklutt, jõmpsikas ▪ klõ̭tt´jalaʔ vahõvaʔ ka kõ̭gõ man, ku meheʔ midä teiväʔ poisiklutid vahtisid ka alati juures, kui mehed midagi tegid; sääne klõ̭tt´jalg om jo paraś .karja .pandaʔ selline jõmpsikas on juba paras karja saata. Vrd klopets, klopnits, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś

kobɪstõlõma v <kobɪstõllaʔ, kobɪstõlõ>
1. kobistama ▪ edikiä kobɪstõlõs ussõ takah, .sisse taht keegi kobistab ukse taga, tahab sisse
2. kohmitsema ▪ Oll´o kobɪstõli jo hulga .aigu, kas tä sai valmis vai saa‿as? Ollo kohmitses juba kaua aega, kas ta sai valmis või ei saanud?; kobɪstõlgu‿iʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!. Vrd kobɪstama

kodo|.maihtõ adv kodumaile, koju, kodukohta ▪ ti ka olõt kodo.maihtõ jo .joudnuʔ! teie ka juba kodumaile jõudnud!. Vrd kodo2, kodo|mailõ

kolpak s <kolpagu, kolpakut>
1. läkiläki moodi kõrvikmüts ▪ kolpak kutsᴜte, puuvillanõ, latsil ja mõ̭nõl vanal inemisel ka oll´, ku pää .haigõt tegi P kõrvikmütsiks kutsuti, [selline] puuvillane, lastel ja mõnel vanal inimesel ka oli [peas], kui pea valutas; vanapaaba jo pand´ õgalõ .tütregulõ kolpagu .päähä (muinasjutust) vanaeit pani juba igale tüdrukule kõrvikmütsi pähe. Vrd lunt´, lunt´|kõrv, lunt´|küpäŕ
2. ahjukumm ▪ vanast kutsivaʔ ah´o lakka kolpak vanasti nimetati ahjuvõlvi ahjukummiks. Vrd kumḿ3, kumu1, lakk2, lokk´1

koorõh adv
1. korpas ▪ käeʔ ommaʔ väega koorõh käed on väga korpas; nahk kõ̭ik´ koorõh, jo maalõ tulõ nahk üleni korpas, juba tuleb maha
2. lahtise, lahti löönud (leiva)koorikuga ▪ ku .kuuma .leibä pitsɪtät, sis .saagi koorõh leib kui kuuma leiba muljud, siis saabki lahtise koorikuga leib; mis sa koorõh .leibä .lõikat külälisele? miks sa külalisele lahtise koorikuga leiba lõikad?

korboh ~ korbuh adv küürus ▪ .keskmäne tütär käüse korboh, mehele saa‿ai keskmine tütar käib küürus, mehele [ta ka] ei saa; vana ne korboh jo om ta on juba vana ja küürus. Vrd köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh, küüroh

.kuatsõst adv mis ajast ▪ .kuatsõst saanɪʔ tulõ jo .vihma vihma sajab juba kes teab mis ajast. Vrd kuast|saanɪʔ

kuku|päiv s <kuku|päävä, kuku|.päivä> lastek pühapäev pärast paastu ▪ latsõʔ oodiʔ õks kõ̭kõ inäbä, kunas kukupäiv tulõ lapsed ootasid kõige rohkem, millal [paast lõpeb ja] pühapäev tuleb; latsõʔ iks loiʔ .sõrmi päält, õt śoo papopäiv ja śoo papopäiv koonɪʔ jäi katś perämäist .sõrmõ, sis ütś oll´ sannapäiv ja perämäne oll´ jo kukupäiv lapsed ikka lugesid sõrmede pealt, et see on [veel] paastupäev ja see [ka veel] paastupäev, kuni jäi kaks viimast sõrme, siis üks oli saunapäev ja viimane oli juba pühapäev; kaeʔ, kukupäiv istᴜs jo kõoh, .kullõs, ku kiä ikk, toolõ tulõki‿iʔ vaata, pühapäev istub juba kase otsas, kuulab, kui keegi nutab, siis sellele ei tulegi; kukupäävä .anti .piimä süvväʔ ja lihha paastu lõpetanud pühapäeval anti piima süüa ja liha

kõrõtus1 s <kõrõtusõ, kõrõtust> , kõrõtuś1 <kõrõtusõ, kõrõtuist> rögin rinnus; surmakorin ▪ kaʔ kõrõtus jo rinnah, arʔ koolõs vaata, surmakorin [tal] juba rinnas, sureb ära; no iks inäp jää‿i, kõrõtusõ lei .rindu ega nüüd enam elama jää, surmakorina lõi rindu. Vrd korrin

kõvᴜtus s <kõvᴜtusõ, kõvᴜtust> , kõvᴜtuś <kõvᴜtusõ, kõvᴜtuist> kõvadus; jõud, tugevus ▪ paremp ma lää jo siist ar .ilma pite .käümä ja risti.rahvallõ umma kõvutuist .näütämä (muinasjutust) parem lähen ma siit ära mööda ilma rändama ja ristirahvale oma tugevust näitama. Vrd joud, jõud, kendso, kõvahus, .kõvvuś

kärbendämä P v <kärbendäʔ, kärbendä> ergutama, tagant kiirustama ▪ sa timmä kärbendäʔ .veit´kese, aig jo minemä .naadaʔ kiirusta teda veidi tagant, aeg [oleks] juba minema hakata; maama oll´ õks tuu, kiä hummogolt .karja kärbend´ ema oli ikka see, kes hommikul tagant kiirustas karja minema; annaʔ piitsk, ma kärbendä hobõst! anna piits, ma ergutan hobust!. Vrd katatama, kihotama, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1

kõ̭gõnist ~ kõgõnist ~ kõ̭gõnõst, kõ̭gõnest P adv täiesti, koguni; hoopis ▪ täl lõppivaʔ eläjäʔ kõ̭gõnist tal lõppesid (surid) loomad sootuks; kas sa kõ̭gõnist anniʔ arʔ vai võtat tagasi ka? kas sa päriselt andsid ära (päriseks) või võtad veel tagasi?; ne tapṕ kassi ar kõ̭gõnõst, et mis sa sääl .lõugat ning tappis kassi koguni ära, et mis sa seal lõugad; inemiseʔ ommaʔ jo jumala arʔ kõ̭gõnest unõhtanᴜʔ P inimesed on jumala kogunisti ära unustanud. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

laadɪtõlõma v <laadɪtõllaʔ, laadɪtõlõ>
1. korraldama, valmis seadma ▪ käsk´ õks tä imel .süüke tetäʔ, maamal .lauda laadɪtõllaʔ (rahvalaulust) käskis ta emal sööke teha, emal söögilauda (toite) valmistada; mõ̭ni otś õks küll kuust .mõisa mõtsast, suurõst laanõst laadɪtõllõs (rahvalaulust) mõni otsib kuuske mõisa metsast, suurest laanest muretseb. Vrd laadɪtama, .säädlemä, .säädmä
2. alustama, looma ▪ naaseʔ laadɪtõliʔ jo .laulu naised alustasid juba laulu

.lambakõnõ dem s <.lambakõsõ, .lambakõist> piltl pajuurb, pajuutt ▪ .väikuʔ .lambakõsõʔ ommaʔ jo nätäʔ väiksed pajuurvad on juba näha. Vrd kassɪkõnõ

latsõ|luum s <latsõ|looma, latsõ|.luuma>
1. loode ▪ latsõloomakõnõ jo liigᴜtas loode juba liigutab. Vrd luum1
2. vastsündinu ▪ imä tull´, võtt´ sis tuu latsõlooma ja lõigaś nabavarrõ säält külest ärʔ ema tuli, võttis siis tolle vastsündinu ja lõikas nabaväädi sealt küljest ära; jo latsõloomast saanɪʔ jo varastas juba sünnist saadik varastab

leeme|leht´ s <leeme|lehe, leeme|.lehte> folk lemmeleht, (poeetiliselt) neiuau sümbol ▪ leemeleht´ jo liigahhas, .tütrigulõ tulliʔ kośaʔ lemmeleht juba liigahtab, tüdrukule saabusid kosjad (tüdruk jõudis pruudiikka); .kaksi kätte auhaina, auhaina, leemelehe (rahvalaulust) katkusin kätte auheina, auheina, lemmelehe; .visksi ma .maalõ au.paprõ, liiva pääle leemelehe (rahvalaulust) viskasin ma maha aupaberi, liiva peale lemmelehe

ligitsillaʔ, ligitsülläʔ, ligitsõllaʔ adv ligidal, läheduses; ligidale, lähedusse ▪ .tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) too sa tuppa valge leivaastja, leivaküna ligidale; siin ommaʔ all mahlakõivoʔ, ligitsilla lepäpakuʔ (rahvalaulust) siin all on mahlakased, [siin] läheduses lepapakud; lääme õks kui kuusõ tuŕo pääle, lepäpuu ligitsüllä (rahvalaulust) kui läheme kuuse turja peale, lepapuu ligidale; pikk´ olõ õks ma, läteʔ, perve küleh, .valgõ liiva ligitsüllä (rahvalaulust) pikk ma olen, allikas, kalda küljel, valge liiva ligidal; sääl om õks jo kuul .lähkopah, tuu liin ligitsõlla (rahvalaulust) seal on surm lähemal, too linn ligidal. Vrd ligi, ligitsih, .lähkeseh, .lähkoh, lähkokõsõh

.liuhkahe adv viltu, kaldu ▪ pangu‿iʔ .laudõ .liuhkahe .vasta .saina .liuhkahe ära pane laudu kaldu vastu seina; kolmõ jalagaʔ kergokõnõ, ütś jalg jo .liisnalt .liuhkahe kolme jalaga järike, üks jalg [on] liiga viltu. Vrd .kruuta, kungulõ, lihvaldõ, .liuhka, lüngᴜ̈kõllaʔ, virildõ, virilähe

loppõlõma v <loppõllaʔ, (ta) loppõlõs> loksuma, lokslema ▪ edikiä om muna seeh, loppõlõs muna seeh keegi on muna sees, loksleb muna sees; ma aja tuud püttü nii kavva otsõldõ, kooń nakas jo olᴜʔ pütüh loppõlõma (muinasjutust) ma ajan (keerutan) toda pütti nii kaua otseti, kuni õlu hakkab pütis juba loksuma. Vrd loppuma, .lopśma1

.luutus1 s <.luutusõ, .luutust>
1. pesamuna ▪ jätäʔ .luutus .pessä, muido kana õi nakaʔ inäp .luuma .tuuhu .pessä jäta pesamuna pessa, muidu kana ei hakka enam seal pesal munema; .võtku‿i .luutust arʔ ära võta pesamuna ära; jätäʔ .luutusõst ka muna jäta üks muna pesamunaks. Vrd loodõh, muna
2. alge ▪ ütś .väikene kurgi .luutus ka jo om all üks väike kurgialge on juba küljes. Vrd .luudus, luum1

lõivokõnõ dem s <lõivokõsõ, lõivokõist> , lõivokanõ <lõivokasõ, lõivokaist> põldlõoke (Alauda arvensis) ▪ lõivokõist kuulõt õks jo .varra keväjä, inne muid .tsirka lõokest kuuled ikka juba kevadel vara, enne teisi linde; latsõʔ kutsiʔ õks sis tuld tuvikõsõst, lämmind .lõhna lõivokõsõst (rahvalaulust) lapsed nimetasid tuld tuvikeseks, sooja õhku lõokeseks. Vrd lõiv, lõivo, .lõokõnõ

lõo|talv́ s <lõo|talvõ, lõo|.talvõ> lõokesetalv, hiline lumesadu kevadel ▪ ku lummõ satas sis, ku .lõokõsõʔ jo väläh, sis üldäs, et lõotalv́ tull´ kui lund sajab siis, kui lõokesed on juba saabunud, siis öeldakse, et lõokesetalv tuli; lõotalv́ om, ku peräst .talvõ tulõ viil lumi .maaha lõokesetalv on siis, kui pärast talve tuleb veel lumi maha

masselits I s <masselitsa, masse.litsa> õigeusklike või- ehk vastlanädal (enne paastu) ▪ ku tuu masselits tulõ, sis hiideti jo laul arʔ kui vastlanädal läheneb, siis lõpetati juba laulmine ära (paastu alguses); masse.litsa .väega .peeti võinädalat peeti hoolega. Vrd maaselits, maslenits, või|nätäl´

mesi|pulk2 s <mesi|pulga, mesi|.pulka> pulgakomm ▪ no üldäs jo karamel´kas ja .kompvekɪs, mesi.pulka osti nüüd nimetatakse juba karamelliks ja kompvekiks, ostsin pulgakommi. Vrd karamel´ka, .kompvek, krammel´

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

mustõh|haavanõ adj <mustõh|haavatsõ, mustõh|haavast> , mustõh|havanõ <mustõh|havatsõ, mustõh|havast> , mustõh|havvanõ <mustõh|havvatsõ, mustõh|havvast> muistne, ammune ▪ tuu jo mustõhhavvanõ asi see on juba ammune asi (ammu toimunud). Vrd ammunõ, mustinõ

muutsɪtama v <muutsɪtaʔ, muutsida> piinama, vaevama ▪ hiiŕ jo ar muutsɪtõt kassil, ei jovvaʔ minnäʔ inämp hiir on kassil juba ära piinatud, ei jõua enam [eest ära] minna; sa .huupi muutsɪtat hinnäst sa vaevad end asjatult

netsᴜ̈tämä2 v <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> (pohemolliga) teri puhastama, vilja tuulama ▪ teräʔ ommaʔ arʔ jo netsᴜ̈tet terad on juba puhastatud; .naakõʔ ar netsᴜ̈tämä õ̭nnõ hakake aga vilja tuulama

nügäne adj <nügädse, nügäst> nüüdne, praegune, tänapäevane ▪ nügäne kala.püüdmine om jo nigu latsõ mäng nüüdne kalapüük on ju nagu lapsemäng; ma olõ nügäne inemine ma olen tänapäevane inimene. Vrd parhallanõ

oiᴜtõlõma v <oiᴜtõllaʔ, oiᴜtõlõ> , .oitõlõma <.oitõllaʔ, .oitõlõ>
1. folk ulatama, andma ▪ innep jaaʔ õks sa .hammõʔ jänesille, oiutõllõʔ oravillõ (rahvalaulust) ennem jaga sa särgid jänestele, ulata oravatele; Kaadsi pand´ õks sis viina lavva .pääle, ollõkorvi oiutõlli (rahvalaulust) Kaadsi pani viina laua peale, andis üle õllekorvi; and´ õks tä käe künnär.pääni, olõst saani oiutõlli (rahvalaulust) sirutas käe küünarnukini, ulatas õlgadest saati; meele‿ks upõ .oitõllõʔ, meele‿ks .läätsi lähätelleʔ (rahvalaulust) meile ikka ube ulata, meile läätsi läheta. Vrd oiᴜtama
2. folk liigutama ▪ lehmäʔ õks jo .tahra tandsutõlli, lõia .otsa oiutõlli (rahvalaulust) lehmad juba karjaaeda tantsitas, kütke külge kinnitas; velekene õks vaest tarõ tappa pand, ussõ lukko oiutõllõs (rahvalaulust) vennas vast tare tabasse paneb, ukse lukku keerab; sullõ kõõ ma ussõ oiutõli, sullõ kõõ lingi liigutõli (rahvalaulust) alati ma sulle ukse avasin, alati linki liigutasin; ussõst õks tä .vällä oiutõlli, lävest õks .vällä lähätelli (rahvalaulust) uksest ta (poisi) välja juhatas, üle läve välja lähetas
3. folk kostitama, hoidma ▪ umal viinal veerätelle, umal ollõl .oitõllõ (rahvalaulust) oma viinaga lõbustan, oma õllega kostitan; sinno‿ks ma söödä sibulil, sinno .oitõllõ ubinil (rahvalaulust) sind ma söödan sibulatega, sind ma kostitan õuntega

padi1 adj <pad´a, .patja>
1. paks ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku kirvõś om padi kirvest teritatakse (taotakse õhemaks), kui kirvetera on paks; lõigaś leeväpala jo pad´õmbakõsõ lõikas juba paksema leivatüki; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ (rahvalaulust) vennal on meil suured vahekojad, sinna pane sa paksud lademed
2. tihe ▪ pad´a aia tennüʔ, .vitsugaʔ palmiduʔ on tiheda aia teinud, vitstega põimitud; harv kreebeń, a tõõnõ ots om padi hõre kamm, aga teine ots on tihe; harvalik om lina, võinᴜʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd jämme, .plootna, .tihtsä
3. lapseootel; tiine ▪ padi inemine, ku rassõ om, last kand inimene on lapseootel, kui ta rase on, last kannab; padi lehm tiine lehm. Vrd paks, ramm2, rassõ, rassõ|jalalinõ, tüse

pahi|parhillaʔ adv praegu; kohemaid; äsja ▪ ma tapi pahiparhillaʔ kotoh .vaśkõt ma tapsin äsja kodus vasikat; pahiparhillakiʔ õgalõ aśalõ ma tii risti pääle, käsi om tuu pääle jo arʔ harinuʔ [veel] praegugi teen ma igale asjale risti peale, käsi on tollega juba [nii] ära harjunud

palo3 adv tükiviisi, tükkidena ▪ leib oll´ lõigᴜt arʔ jo tarõh .pangi palo leib oli juba toas ämbrisse tükkideks lõigutud; minʔ tapaʔ tuu härǵ .maaha, lõigᴜʔ palo! mine tapa see härg ära, lõigu tükkideks!. Vrd raaso

perehvatka s <perehvatka, perehvatkat> , pere.hvaat´ka <pere.hvaat´ka, pere.hvaat´kat> pruukost, hommikueine ▪ tulʔ ar pere.hvaat´kalõ kodo tule ära koju pruukosti võtma; päiv on pere.hvaatkah päike näitab pruukosti aega; küll ma .näütä kõigilõ targulõ ja .tundjilõ, et su pääväkeseʔ inne .õigõt perehvatkat jo .loeduʔ ommaʔ (muinasjutust) küll ma näitan kõikidele tarkadele ja nõidadele, et su päevakesed on juba enne õiget pruukosti loetud; sinnä‿ks mi sullõ .süüki saada, veese pini perehvat´ka (rahvalaulust) sinna me sulle sööki saadame, koer viib [sulle] pruukosti. Vrd pruu|kost´, .pruukus

perä|nulk s <perä|nulga, perä|.nulka> toa tagumine nurk (hrl ikoonide asukoht) ▪ hähätarõ man võõdõti ilosahe .vasta, .panti perä.nulka .süümä (muinasjutust) pulmatare juures võeti ilusasti vastu, pandi taganurka sööma; tä jo istus lavva takah otsani peränulgah, a meele pilluti ka kassipingi .pääle luid (muinasjutust) juba ta istub laua taga päris taganurgas, aga meile pilluti ka luid kassipingi peale; võta‿ks asõ .aknillõ, piidsa asõ perä.nulka (rahvalaulust) võta ase (istu) akende juurde, piitsale ase taganurka. Vrd pühäsenulk

.piakõtsi ~ .piakatsi adv peaaegu; peagi, varsti ▪ nii .piakõtsi keset .lauda vai nii, õt kolmaś jago .lauda jäi perä poolõ, sinnä .pante .kutjaliud, künnel´ .külge palama peaaegu keset lauda või nii, et kolmas jagu (kolmandik) lauast jäi tahapoole, sinna pandi kauss kutjaaga, küünal külge (servale) põlema; .naksõvaʔ .kaivma ne pütt oll´ jo .piakõtsi väläh .olnoʔ P (muinasjutust) hakkasid kaevama ning pütt oli juba peaaegu väljas olnud; .piakatsi .naksevaʔ nimäʔ minemä ja lätsiväʔ edese, kooni .jõudsõvaʔ Ivvane poolõ P (muinasjutust) peagi hakkasid nad minema ja läksid edasi, kuni jõudsid Ivvani poole

putassõllaʔ adv pudenemas, küljest murdumas ▪ kagoh om takań jo lavva veere pääl, putassõllaʔ otsanɪ joʔ vaat kus teeklaas on juba [nii] laua ääre peal, täiesti alla pudenemas juba. Vrd hebevelläʔ, putakõllaʔ

päiv|põrõhõh adv päikesepaistel, päikese käes ▪ jumalalõ teno, latsõʔ jo päivpõrõhõh tänu jumalale, lapsed on juba päikesepaistel; kaeʔ, tsiaʔ ka .saisvaʔ päivpõrõhhõh vaata, sead seisavad ka päikese käes. Vrd pääväpõrõhõh

päälo|piim s <päälo|piimä, päälo|.piimä> lastek (piima)koor ▪ śoo päälopiim om jo vanas lännüʔ see koor on juba vanaks läinud (riknenud). Vrd kuuŕ2, pääline, .päälne, päälᴜ̈s1, päälüse|piim

pühäse|rätt´ s <pühäse|räti, pühäse|rätti> / <pühäse|räti, pühäse|rätte P> pühaserätt, ikoonirätt ▪ .kirjugaʔ pühäserätti ei olõ nii nali .saamine, tuu om läbi kumakunõ, lätt kumakut pall´o kirjadega ikooniräti tegemine pole nali, see on läbinisti punasest puuvillaniidist, niiti kulub palju; no lätt jo pall´o .tütrikkõ mehelegiʔ, ku olõ‿i viil esɪʔ ütte pühäserättigiʔ kudanuʔ nüüdsel ajal läheb palju neidusid mehele, kui pole ise veel ühtegi ikoonirättigi kudunud; äripäävä või ollaʔ kõhnõmb pühäserätt´, hot´ peris .valgõ kah argipäeval võib olla kehvem ikoonirätt, kas või päris valge kah; hüäh taloh om pühäserätte iks mitu tükkü ja .peetäs äripäävä ka verevät väläh heas (jõukas) talus on pühaserätte ikka mitu tükki ja peetakse ka äripäeval punast väljas (ikooni ümber); pääle panni‿ks sis .valgõ vajaräti, kiŕolitsõ‿ks kivodaräti, pöörelitse‿ks pühäseräti (rahvalaulust) peale panin valge käteräti, kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti

raamatama I v <raamataʔ, raamada> tohletama, kärbatama ▪ raamatõt kaal´ vai ritk, saa‿i t´orkatagɪʔ, tuu jo pandas är eläjile vai .tsiolõ tohletanud kaalikas või mustrõigas, [mida] ei saa riividagi, see pannakse juba loomadele või sigadele. Vrd pessahuma, pussahuma, sopahoma

rasõvahe adv
1. raskelt ▪ nii rasõvahe jo .hingäs, kas tä jääss viil .ello juba nii raskelt hingab, kas ta jääb veel ellu. Vrd rassõstõ
2. rasedana, lapseootel ▪ mis sa püvvät nii rasõvahe tüüd tetäʔ? miks sa püüad nii suure kõhuga veel tööd teha?

.rihtsä s <.rihtsä, .rihtsät> ristiisa ▪ ku kosilanõ .saaja lätt, sõ̭s .rihtsä mähk´ pühäseräti .sisse jumala kui kosilane pulma läheb, siis ristiisa mähib pühase ikooniräti sisse; om jo nagõl valmis, kohe kosilasõ jumalat ka .pandaʔ ja .rihtsä pand sinnäʔ ja uma pühäseräti pand pääle juba on valmis nael, kuhu kosilase ikoon panna ja ristiisa paneb selle sinna ja oma ikooniräti paneb peale. Vrd itse, rist|esä, ristäsä

ristetsikko ~ ristɪtsikko ~ ristɪtsikku adv ristamisi, risti; ristikujuliselt ▪ latsõ puhastuś pandas närdso .sisse, mähɪtäs verevä langagaʔ ristetsikko kinniʔ platsenta pannakse nartsu sisse, seotakse punase lõngaga ristamisi kinni; Sõglakõsõ õks jälʔ sää sõirandikko, .taiva Risti ristitsikko (rahvalaulust) Sõelakese sean jälle sõõrikujuliselt, taeva Risti ristikujuliselt; .tõmpsiʔ‿ks kullaʔ kolm kõrd, pää pääle ristitsikku (rahvalaulust) kullad (vanemad) tõmbasid kolm korda, pea peale risti (mõrsja kammimise rituaal); .taiva olliʔ õks jo Koodiʔ .korgõh, .taiva olli õks jo Rist ristetsikko (rahvalaulust) Koot ja Reha olid juba kõrgel, taeva Rist oli juba ristikujuliselt. Vrd ristetämiisi, ristetämiiste, .risti, ristɪkohe, ristilde

.roohla adj <.roohla, .roohlat> kohev, kobe ▪ sitt aasõ maad .roohlast sõnnik teeb maa kobedaks; keväjäne lumi um jo .roohla kevadine lumi on juba kohev (urbne). Vrd kohelanõ, kohhel, kohhil, puhlas, .rõ̭õ̭hla

ŕoon s <ŕoona, .ŕoona> mädarõigas ▪ ŕoonaʔ ommaʔ jo .väega kõvaʔ, mõroʔ mädarõikad on ju väga kanged, mõrud; miisś lökkeli, nii .väega mõro sai ŕoon mees öökis, nii hirmus mõru oli mädarõigas. Vrd .maaŕaritk || must ŕoon must rõigas. Vrd ritk

rutubahe ~ rutubehe ~ rutubihe, rutobehe P komp adv rutem, kiiremini ▪ kobɪstaʔ sa ka rutubehe, tõõsõʔ jo .uutvaʔ! säti sa end ka rutem, teised juba ootavad!; turak kai, kuis saasiʔ rutubahe arʔ .aida minnäʔ tobuke vaatas, kuidas saaks rutem aeda minna; söögeʔ, söögeʔ rutubahe! sööge, sööge kiiremini!; kaŕᴜs nakaś rutubihe .juuskma karjus hakkas kiiremini jooksma. Vrd kibõhõppa, kipõmbide, rutopahe, rutubast, rutõbusi, virgõbahe, .võrksappa

salkun s <salkuna, salkunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ sandõlõ õks nä anna‿i salkunahe, kurvaliste koti .sisse (rahvalaulust) kerjustele ei anna nad [midagi] moonakotti, [ega] kurbade koti sisse; sul õks no salkun .kraavi sattõ, hüä leib hämmest sai (rahvalaulust) moonakott sul kraavi kukkus, hea leib märjaks sai; sõ̭saŕ kudi õks jo kaŕakotikõist, sallitś kokko salkunat (rahvalaulust) õde juba kudus karjakotikest, lükkis kokku (tegi) leivakotti. Vrd śolgun

siivalinõ adj <siivalitsõ, siivalist> tiivuline, tiibadega ▪ kanaʔ ka ommaʔ siivalitsõʔ, a linnadaʔ mõista‿i kanad on ka tiivulised, aga lennata ei oska; taa jo .mitmõ nulgalinõ, sääne hannolinõ vai siivalinõ .rõivatükk´ piltl see on ju nurgeline, selline sabadega või sakiline riidetükk. Vrd siibanõ

suurᴜlt ~ .suurult adv suuruselt, suurusena ▪ mõ̭nõl mehel om maad tõõsõ mehe moro .suurult mõne mehe maa on suuruselt nagu teise mehe õu; tessätina .suurult linamaad tiinu suuruselt (jagu) on linamaad; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu .suurult, sõ̭s sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa juba näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole valmis mulle selga hüppama!

sõa|suurõb s <sõa|suurõba, sõa|suurõbat> , sõa|suurõmb <sõa|suurõmba, sõa|suurõmbat> väeülem, sõjapealik ▪ sõasuurõmb käsk´ viil paaŕ suurtükkä .vällä põrotaʔ väeülem käskis veel paarist suurtükist tulistada; jo nätti mehekene suurõ sõaväe puult arʔ, tä .võeti kinni ja .viidi sõasuurõmbidõ ette (muinasjutust) juba nähti mehike suure sõjaväe poolt ära, ta võeti kinni ja viidi väeülemate ette; sis sõasuurõmbaʔ .küsseʔ, vaańu vanõmbaʔ .vaidliʔ (rahvalaulust) siis väeülemad küsisid, vaenuvanemad vaidlesid; .saie tiidäʔ ülebilõ, .saie sõasuurõbilõ (rahvalaulust) sai teada ülematele, sai [teada] sõjapealikele. Vrd päälɪk2, üleb

sõkkuma v <sõkkudaʔ, (ta) sõkkus> , sõkkoma P <sõkkodaʔ, (ta) sõkkos> sõtkutud saama ▪ ku pall´o rahvast ütestsamast paigast üle käu, või sinnä jo tii.raakõnõ sõkkudaʔ kui palju rahvast samast paigast üle käib, võib sinna juba teerajake sõtkutud saada; tarõ ja lumbi .vaihõlõ om tii.raakõnõ sõkkunᴜʔ maja ja tiigi vahele on teerada sõtkutud. Vrd sok´ahuma, sokk´uma, sõkahuma

t´aagan s <t´aagana, t´aaganat> diakon, preestri abi ▪ no ommaʔ jo papiʔ nii .ahnõʔ, ku võtaki‿iʔ t´aaganat, saa palk kõ̭ik´ tälle nüüd on papid nii ahned, et ei võtagi diakonit [ametitalitusele kaasa], kogu töötasu saab talle. Vrd tiakan, täkan, tätsok, tääkan

.taipsa adj <.taipsa, .taipsat> taibukas, taiplik, nutikas, arukas ▪ poisś oll´ küllält .taipsa, et niisäänest .asja meeleh pitäʔ poiss oli küllalt arukas, et niisugust asja meeles pidada; .taipsa latś, inne .kuule mineket jo mõist lukõʔ P taibukas laps, oskab juba enne kooliminekut lugeda; meil Vahti oll´ .taipsa pini, hot´ .kiäke timmä es oppaʔ P meie Vahti oli nutikas koer, kuigi keegi polnud teda õpetanud; .teieʔ kinä kul´atamisõ, .taipsa tantsu.lüümisõ (rahvalaulust) tegid kena ajaviitmise, taibuka (osava) tantsulöömise. Vrd akaŕ, .märksä, .taiksa, .taitsa, taiulinõ, tark, tolgulinõ, torolinõ

teega s <teega, teegat>
1. (vibu)häll ▪ imä pand´ teega teie .pääle, teega teie harra .pääle (rahvalaulust) ema pani hälli teede peale, hälli teeharude peale. Vrd häll
2. kiik ▪ hällüʔ õks jo, kull´a hällükene, mineʔ teele, teegakõnõ (rahvalaulust) kiigu juba, kulla kiigekene, mine teele, kiigekene. Vrd häll

tirõhõhe ~ tirõhõhõ adv
1. erksalt; piltl kiirelt, ladusalt ▪ palgakõnõ õks kõik .maste parebahe, teenit raha tirõhõhõ (rahvalaulust) kogu palk maksti paremini, teenitud raha tirinal
2. nurisedes, tõredalt ▪ lätś õks jo .tarrõ terävähe, terävähe, tirõhõhe (rahvalaulust) läks juba tarre teravasti, teravasti, tõredalt; tiid´o‿ks sis näuǵ tirõhõhõ (rahvalaulust) kass siis näugus pahuralt. Vrd turilahe

toibõrdama v <toibõrdaʔ, toibõrda>
1. toibuma, paranema (haigusest) ▪ no jo toibõrdas, no saa .kõ̭ndiʔ joʔ nüüd juba paraneb, nüüd saab juba kõndida. Vrd paranõma, .praav́uma, süttümä, toivõrduma
2. paranema (elujärje poolest) ▪ toibõrdas õks uma elogaʔ .veitsi piteh tema elujärg vähehaaval juba paraneb

torbõnõma v <torbõdaʔ, torbõnõ> pahaseks saama, pahanema ▪ olt jäl jo torbõnuʔ, sa õi kõ̭nõlõʔ midägiʔ oled juba jälle pahaseks saanud, et sa ei räägi midagi. Vrd pahanõma, torbahuma

truuk s <truuga, .truuka> sõber ▪ mineʔ kohe taht uma truugagaʔ mine oma sõbraga kuhu tahes; või, truuk, väega puŕoh olõ oi, sõber, ma olen väga purjus; meil latsõʔ ommaʔ suurõʔ truugaʔ meie [perede] lapsed on suured sõbrad; tull´ õks jo mano pall´o .truukõ, sõit´ mano pall´o .sõpro (rahvalaulust) tuli juurde palju sõpru, sõitis juurde palju sõpru; tubak õks ütel´: tere, truuk!, viin ütel´: hüä veli! (rahvalaulust) tubakas ütles: tere, sõber!, viin ütles: hea vend!; kõ̭ik´ ommaʔ õks naaʔ tundiʔ mino truugaʔ, jovvumeheʔ mano .juuskvaʔ (rahvalaulust) kõik need tondid on mu sõbrad, jõumehed jooksevad minu juurde. Vrd sõbõ̭r

tśaunahama v <tśaunahtaʔ, tśaunaha> , tsäunahama <tsäunahtaʔ, tsäunaha> nokkima; nokaga lööma ▪ .haukaʔ noʔ, tsäunahaʔ taah midä piltl hammusta (söö) nüüd, noki (ampsa) siit midagi; varahinõ tsirk kõõ jo tśaunahas, a illanõ sipᴜtas .siiba õ̭nnõ (vanasõna) varane lind ikka juba nokib, aga hiline soputab ainult tiibu. Vrd .tsaahtama, .tśaunama

tsibi|.härbläne s <tsibi|.härbläse, tsibi|.härbläst> linavästrik (Motacilla alba) ▪ ku tsibi.härbläseʔ .vällä tulõvaʔ, sis üldäs, et lehm nakas .piimä jo inäbä .andma kui linavästrikud [kevadel] välja ilmuvad, siis öeldakse, et lehm hakkab juba rohkem piima andma. Vrd .hälläne, .hälläskene, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.hämbläne, tsibi.händläne

tsipakõnõ2 dem s <tsipakõsõ, tsipakõst> kanapoeg, tibu ▪ .kasviʔ sis nuuʔ tsipakõsõʔ suurõst, .naksiʔ noorõʔ kikkaʔ jo .kirǵmä kasvasid siis need tibud suureks, noored kuked hakkasid juba kirema; varõs õnnõ kand´ ar kanapujaʔ, haugas tsill´o tsipakõsõʔ (rahvalaulust) vares see kandis ära kanapojad, haugas väiksed tibukesed. Vrd kananõ, tsipa2, tsipp

tsiugahtama2 v <tsiugahtaʔ, tsiugahta> siutsatama; piiksatama ▪ tsipakõnõ jo tsiugahtas kanapoeg juba siutsatab. Vrd .tsiukma2

tsiugahuś2 s <tsiugahusõ, tsiugahuist> siutsatus; piiksatus ▪ tsiugahhuisi jo kuultaʔ, kanal ommaʔ pujaʔ väläh piiksumist on juba kuulda, kanal on pojad väljas (koorunud)

.tuhka|vana adj <.tuhka|vana, .tuhka|vanna> igivana, muldvana ▪ tä om jo .tuhkavana inemine, .väega vana joʔ ta on juba muldvana inimene, väga vana juba; .tuhkavana hopõń igivana hobune. Vrd tuhkvana

turilahe adv tõredalt ▪ ime õks jo .käega heit´, maama tougaś turilahe (rahvalaulust) ema juba heitis käega, memm tõukas juttu tõredalt. Vrd tirõhõhe

.tälknemä v <tälgedäʔ ~ .tälknedäʔ, (ta) .tälknes> idanema, idusid välja ajama ▪ mõ̭nikõrd terä .tälkne‿iʔ mõnikord tera ei idane; teräʔ jo .tälkniväʔ terad juba idanesid; teräʔ ommaʔ ar tälgenüʔ terad on idanenud. Vrd idänemä, .tärknemä, .tärkümä

.uutsõ|elläi s <.uutsõ|eläjä, .uutsõ|eläjät> toonesepp ▪ .uutsõelläi jo tukᴜtas, nakas jo .uudsõht saama, saina seeh vai koh tä om, nigu kell lüü toonesepp juba tiksutab, juba hakkab uudseleiba saama, seina sees või kus ta on, nagu kell lööb (tiksub)

valɪtsõma2 v <validaʔ ~ valɪtsõdaʔ, valɪtsõ> vilistama ▪ jätäʔ jo tarõh valɪtsõminõ, mis sa valɪtsõt! lõpeta juba toas vilistamine, mis sa vilistad!; ku tarõh valɪtsõt, sis lätt tarõ palama, śoo oll´ vana.rahva .pelgämine kui toas vilistad, siis läheb maja põlema, see oli vanarahva kartus. Vrd valmahutma, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma, vilɪstämä

valmɪtsõma v <valmidaʔ, valmidsõ> vilistama ▪ valmidsiʔ sis hobõsõʔ jalʔ mano vilistasid siis hobused jälle [enda] juurde; kakk, tuu .üüse latsõ .värki ikk ni valmɪtsõs kui ineminõ kakk, too nutab öösel lapse moodi ja vilistab nagu inimene; nä .naksiʔ sääl .väiga kõvastõ valmɪtsõma nad hakkasid seal väga kõvasti vilistama; tśuraʔ jo väläh valmitsiʔ, aiʔ villu .aknõ all (rahvalaulust) poisid juba väljas vilistasid, lasid vilet akna all. Vrd valɪtsõma2, valmahutma, valmɪtsõlõma, valvahutma, vilɪstämä

valunõ adj <valudsõ, valᴜst> valge ▪ hummok jo .varra valunõ hommik [on] juba vara valge. Vrd .valgõ

vanijas s <vanija, vanijat> , vaanijas <vaanija, vaanijat> folk vain, külavaheline muruplats ▪ all .olli‿ks siih .kopli kullanõ, all .olli‿ks siih vasinõ vanijas (rahvalaulust) all oli siin kuldne koppel, all oli siin vasekarva vain; latsõʔ kõõ .saistiʔ .saibalõ, valla rahvas vanijalõ (rahvalaulust) lapsed tõusid seisma aiateibale, vallarahvas vainule; ammu sinno õks jo sinnä oodõtas, vanijallõ vahitas (rahvalaulust) sind juba ammu sinna oodatakse, vainule igatsetakse

vannaŕ s <vannari, vannarit> / <vannare, vannaret P> latern ▪ vannarigaʔ püvvetäs kallo .üüse laterna valgel püütakse öösel kalu; tulli jo ülest, panni vannarihe tulõ palama, sõ̭s kai, tarõh kedägi es olõʔ tõusin juba üles, panin tule laternas põlema, siis vaatasin, et toas ei olnud kedagi; katsipoodi tiid pandasõʔ tulõʔ .sääntsedi vannaredigaʔ palama P kahel pool teed pannakse tuled selliste laternatega põlema. Vrd hunnaŕ, latõrn, löhi, lüht´

vingᴜtama1 v <vingᴜtaʔ, vinguda> aeglaselt tegema, aega viitma, viivitama ▪ tulõʔ jo ütśkõrd ar üles, mis sa vingᴜtat tah tõuse juba ükskord üles, mida sa siin venitad; vingᴜtas .tüügaʔ, tä mõist vingᴜtaʔ teeb tööd aeglaselt, ta oskab viivitada; vingᴜtas pääle .saajugaʔ, tiiä‿i midägiʔ, mis sääl saa muudkui venitab pulmadega, ei teagi, mis sellest saab. Vrd .hörkelemä, jokᴜtama, jokᴜtõlõma, joopatama, jorotama, jukkõlõma

.väelüisi ~ .väelüsi adv vägisi; vastu tahtmist ▪ sõsarõʔ jo .väelüisi teiʔ tä valmɪs, mõsiʔ .suukõsõ arʔ, aiʔ .puhtaʔ .rõivaʔ .sälgä (muinasjutust) õed sättisid ta päris vägisi valmis, pesid näokese ära, ajasid puhtad riided selga; peräst latś näkaś .ikma, imä pand´ .väelüsi nisa .suuhhõ pärast hakkas laps nutma, ema pani [talle] vägisi rinna suhu; herräle .miildü .väiga ar tuu .poiśkõnõ ni võtt´ .väelüsi käest (muinasjutust) härrale meeldis too poisikene väga ja ta võttis [poisi] vägisi endale; nii tetti väüst .väelüisi, tüssäteh .tütremehest (rahvalaulust) nii tehti [ta] väimeheks vägisi, tüssates tütremeheks. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelä, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüselläʔ, vägüsi