[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hinotama v <hinotaʔ, hinoda> lollitama, veiderdama ▪ mis sa naarat, ku sa näe‿s, nakat jal hinotama! (muinasjutust) mis sa naerad, kui sa ei näinud, hakkad jälle lollitama!. Vrd tśuudatõlõma

holahõlõma v <holahõllaʔ, holahõlõ> püsimatu, heitlik olema ▪ tä haard ütte tüüd, sis jal tõist, püüsü‿iʔ .kohki, saa‿iʔ määnestki tüüd ar tettüs, sis tuu .kotsil üldäs, et holahõlõs õ̭nnõ ta proovib üht tööd, siis jälle teist, ei püsi kusagil, ei saa ühegi tööga hakkama, siis tolle kohta öeldakse, et on heitlik. Vrd holõndõlõma

kirstu|imänd s <kirstu|imändä, kirstu|imändät> folk veimevaka saatja, pruudipoolne laulik ▪ vaka- õks jal -naaseʔ nal´atõlliʔ, kirstuimändäʔ ilodeʔ (rahvalaulust) vakanaised naljatlesid, pulmalaulikud laulsid. Vrd vakanaane

lüüderdämä v <lüüderdäʔ, lüüderdä> vänderdama; võnkuma; õõtsuma ▪ korv́ lüüderdäs õ̭nnõ säläh, ku Semmo .toukas jal mõtsa poolõ korv aina õõtsub seljas, kui Semmo läheb jälle metsa poole. Vrd tuubõrdama

.parruistõ ~ .parrustõ adv folk parasjagu, parajalt ▪ paaba mõsk´ jal timmä .parruistõ, .pehmel viil pehmütelli (rahvalaulust) eit pesi teda (Pekot) parasjagu, pehme veega pehmitas; takah lätś õks sis ese tasatsõhõ, vana papa .parruistõ (rahvalaulust) taga läks isa tasakesi, vana papa parajalt (omas tempos); sis Karnil õks taa keerät´ kibõhõhe, pand´ .jalgo .parrustõ (rahvalaulust) siis Karnil keerutas kiiresti, pani jalgu parajalt. Vrd parahusi, paralikku

saavõs s <saavõsa, saavõsat> , saaves <saavesa, saavesat> voodikardin; eesriie magamisnurga eraldamiseks elutoast ▪ tõmmaś saavõsa iist ja .küüsse: kui.muudu siih taloh .maatas tõmbas voodikardina eest ja küsis: kuidasmoodi siin talus magatakse; sis Essu jal .tarrõ tagasi, sai saavessa .taadõ (rahvalaulust) Essu siis tuppa taganes, jõudis voodikardina taha. Vrd kartin2, navessa, orrõ|rõivas

segändelemä v <segändelläʔ, segändele> , segendelemä <segendelläʔ, segendele>
1. vahelduma (peamiselt ilma kohta) ▪ ilm segendeles, vahel satas .vihma, sis om jal põud ilm vaheldub, vahel sajab vihma, siis on jälle kuiv; ei olõʔ .selge, segendeles, kuis sa .sääntsegaʔ tiit .haina ei ole selge, ilm vaheldub, kuidas sa sellisega teed heina. Vrd segähelemä
2. segi ajama; segaselt rääkima ▪ mis sa noʔ segändelet tah jutugaʔ mis sa ajad nüüd siin segast juttu

tsibahutma v <tsibahuttaʔ, tsibahuda ~ tsibahuta> sipsama, nähvama, kergelt lööma ▪ puŕoh .päägaʔ olõ‿i kavva arʔ tsibahuttaʔ purjus peaga ei kulu kaua, et [teisele] sipsata (kõrvakiilu anda); Vaańuska jal tsibahut´ üte läügi ja olliʔ kõik´ pääʔ maah (muinasjutust) Vaanuska jällegi nähvas korra ja kõik pead olidki maas. Vrd .lipśmä, .silpama, sipsahutma, tsipsahutma, .tsipsama, .tsipśmä

tśuu interj äiu ▪ tśuu õks mul, tśuu tśurakõist, l´uu-l´uu latsõkõist, tśuu õks jal, tśuu suurõbast, pisokõsõ pikebäst (rahvalaulust) äiu-äiu poisikest, kussu-kussu lapsukest, äiu aga äiu suuremaks, pisut veelgi pikemaks. Vrd kusśo, l´uu

tuu|voori adv tookord ▪ ni .jäigi tuuvoori sõda tulõmaldaʔ ja jäigi tookord sõda tulemata; .aeti nimäʔ tuuvoori jal pakku nad aeti tookord jälle pakku; tuuvoori tullimõʔ katõ.keske Petserest P tookord tulime kahekesi Petserist; .vaenõ veli tuuvoori lasõ‿s .silmä .vällä tsusadaʔ (muinasjutust) ei lasknud vaene vend tookord silma välja torgata