[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

apat´ s <apadi, apatit> lobiseja, suure jutuga inimene, lobamokk ▪ apadilõ massa‿iʔ midägi kõ̭nõldaʔ lobisejale ei maksa midagi rääkida; olt sa apat´, suu juusk kõ̭ik´ aig no oled sa alles lobiseja, jutt jookseb kogu aeg. Vrd haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś, tśarta

heresk´ s <hereski, hereskit> edev, kasvatamatu inimene ▪ ka koh om heresk´, käüse, naard ja indsɪtäs, a ko kiä midä .ütles, sis pakõ kui sutt vaat kus on kasvatamatu inimene, käib, naerab ja itsitab, aga kui keegi midagi ütleb, siis põgeneb nagu hundi eest. Vrd heiko, heŕosk´

hilbak s <hilbagu ~ hilbaku, hilbakut>
1. räbal, (riide)näru ▪ hilbakidegaʔ käü ku mõ̭ni .vaene käib räbalais nagu mõni vaene; tüü man .peete .määntset taht hilbaket P tööd tehes kanti mistahes närusid. Vrd hipal´, kalts, närts, ripõl´, räpäl´
2. hilbakas, katkiste riietega inimene ▪ .rõivaʔ säläh hilbõtasõʔ, käü ku hilbak riided seljas narmendavad, käib nagu hilbakas. Vrd hiibak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

.hitskmõ|vitäi s <.hitskmõ|vidäjä, .hitskmõ|vidäjät> piltl haige (paindumatu) jalaga inimene, puujalaga inimene ▪ olt sa ütś .hitskmõvitäi oled sa üks puujalg; hot´ .hitskmõvitäigɪʔ, a õks miisś olgu või kange jalaga, peaasi et mees

huni|nõ̭na s <huni|nõ̭na, huni|nõ̭nna> ninahäälne (inimene) ▪ huninõ̭nagaʔ miisś läbi nõ̭na kõnõlõs ninahäälega mees räägib läbi nina

joogo P s <joogo, joogot> saamatu, mittetõsiselt võetav inimene ▪ taad joogot või‿i .uskoʔ, lupa, a tii‿iʔ seda inimest ei saa tõsiselt võtta, lubab, aga ei tee. Vrd kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

kohmatś adj s <kohmadsi, kohmatsit> kohmakas, saamatu; pikaldane inimene ▪ kohmatś om, saa‿ai ütegi .tüügaʔ .valmis ta on saamatu, ei saa ühegi tööga hakkama. Vrd kohma, kohmanõ, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

kohmo adj s <kohmo, kohmot> tuim, juhmivõitu inimene; tohman; saamatu ▪ tuu vana kohmo, nigu kohmo tõõnõ too vana ohmu, nagu tohman teine; kohmo, kobɪʔ .pääle, saa‿ai ütśkõrd är minemä minnäʔ! kobi, tohman, [vankri] peale, et saaks kord juba minema hakata!. Vrd joogo, kohma, kohmanõ, kohmatś, lond´o, loro, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

krõ̭im|nõ̭na s <krõ̭im|nõ̭na, krõ̭im|nõ̭nna> kriimik; kirju peaga loom; kriimulise näoga inimene ▪ krõ̭imnõ̭nagaʔ hobõnõ kirju koonuga hobune; mõsõʔ arʔ suu, käüt ku määne krõ̭imnõ̭na piltl pese nägu ära, käid [ringi] nagu mingi kriimik

käbrä|nägo s <käbrä|näo, käbrä|näko> kortsulise näoga inimene ▪ maʔ säänest käbränäko või‿i inäp nätäʔ hlv ma ei või sellist kortsunägu enam näha

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

laapśo s <laapśo, laapśot> lohmakalt riides inimene ▪ laapśo om sääne, kel .rõivaʔ .veigaʔ andśakuhe säläh laapso on selline, kel rõivad näotult seljas. Vrd hiibak, hilbak, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

.lootva adj s <.lootva, .lootvat> saamatu, hooletu (inimene); logard ▪ olt sa ütś .lootva, midägiʔ saa‿iʔ tettüs sa oled üks saamatu inimene, midagi tehtud ei saa; .väega kõrraldaʔ inemine, sääne kui .lootva tõõnõ väga korratu inimene, päris hooletu teine. Vrd holdo, loll´, lood´o, .loodva, loodõŕ, lund´opää, luud´o

.mürk´läne I s <.mürk´läse, .mürk´läst> sõnakehv inimene, tummahammas ▪ mõ̭ni ku .mürk´läne lätt .müüdä mõni läheb mööda nagu tummahammas. Vrd muuk, .müütläne

.müütläne s <.müütläse, .müütläist> vaikne, sõnakehv inimene, tummahammas ▪ tuu kui .müütläne, kõ̭nõlõ‿i midägiʔ too on nagu tummahammas, ei räägi midagi. Vrd .mürk´läne

nähro s <nähro, nährot> , ńahro <ńahro, ńahrot> ihnuskoi, kitsi inimene ▪ sa olt otsani nähro sa oled viimane ihnuskoi. Vrd hinge.kaalja, ihnõhkaal, nähkaŕ, nähr, nässo

räämäsk´ s <räämäski, räämäskit> rääbakas, hoolitsemata inimene ▪ tä om ütś räämäsk´, .rõivaʔ hoolõtohe, .hiusõʔ .pistü ta on üks rääbakas, riided korratult seljas, juuksed püsti. Vrd hiibak, hilbak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, trääpõsnik

tordo I s <tordo, tordot> pahur inimene, mossitaja ▪ olt sa vihanu tordo, huulõʔ pikäʔ ku hobu huulõʔ sa oled [üks] vihane mossitaja, huuled pikad kui hobuse mokad

trääpõsnik s <trääpõsnigu, trääpõsnikku> , tŕaaposnik <tŕaaposnigu, tŕaaposnikku> kaltsupundar, näruses riides inimene ▪ paik om sul paiga pääl, lipṕ om sul lipi pääl, sa olõt ku trääpõsnik paik on sul paiga peal, lipp on sul lipi peal, sa oled nagu kaltsukubu. Vrd hiibak, hilbak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´

tugmatś s <tugmadsi, tugmatsit> juhm, tuim inimene ▪ tugmatś om sääne vihhas ja mõro inemine, kiä kingake ei sünnüʔ ja midäge ei kõnõlõ‿i tuim inimene on vihane ja tige inimene, kes kellegagi ei sobi kokku ja midagi ei räägi. Vrd kohma, kohmatś, kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

tuhmatś s <tuhmadsi, tuhmatsit> saamatu, tuim inimene ▪ vot tuu om sääne tuhmatś, tä om tasanõ vaat see on selline tuim inimene, ta on tasane. Vrd joogo, kohma, kohmatś, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhm, tuhńa, tuhńak, tuhńo

tuśo s <tuśo, tusśo>
1. tusatuju ▪ mõ̭ni lätt .marru, tulõ tuśo pääle mõni läheb marru, tusatuju tuleb peale
2. tuju ▪ lääsiʔ pido pääle, a olõ‿i tusśo läheks peole, aga ei ole tuju. Vrd miil´, tujo
3. tusatseja, tusane inimene ▪ tuu tuśogaʔ saa‿i kunagi .õigõt juttu aiaʔ tolle tusatsejaga ei saa kunagi õiget juttu ajada
4. piltl tulehark, tige, riiakas inimene ▪ tä om äkiline ku tuśo ta on äkiline kui tulehark (?äkiline kui hüsteerik)

tuustaŕ s <tuustari, tuustarit> sasipea; salkus inimene ▪ ku kiä k´au kakõnuʔ .päägaʔ vai miä, sis üldäs: sa k´aut ku tuustaŕ kui keegi käib sassis peaga või nii, siis öeldakse: sa käid nagu sasipea. Vrd huust´