[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

halõline adj <halõlidse, halõlist> , hallõline <hallõlidse, hallõlist> hale; kaastundlik ▪ kaeʔ noʔ tuud halõlist pinni vaata ometi toda haledat koera; halõlitse jutu pääle nakat eiś ka .ikma haleda jutu peale hakkad ise ka nutma; .väega hallõline inemine, .väega halõstas väga kaastundlik inimene, väga tunneb kaasa; õga saa‿i õks ti minnäʔ .Tartohe, hallõ.liste .haigõ.majja (rahvalaulust) ega ei saa te minna Tartusse, haledasse haigemajja. Vrd hallõ

helläne adj <hellädse ~ hellätse, helläst> hell, tundlik ▪ tä om .väega hellädse .süämegaʔ inemine ta on väga hella südamega inimene; uba naidi noorõ naase, herneh hellätse miniä (rahvalaulust) uba nais noore naise, hernes hella minia. Vrd hellɪk, helläk, neega, neesna

hõllõ adj <hõlõhõ, hõlõhõt> / <hõllõ, hõllõt>
1. halgas, kergesti lõhenev ▪ hõllõ kõiv om õgõv ja lätt .höste .lahki halgas kask on sirge ja läheb hästi lõhki. Vrd .halksa
2. õhuke ▪ hõllõ .rõivakõnõ om kõhn rõivas õhuke riideke on vilets riie. Vrd .ohkanõ, ohkukanõ, ohᴜkõnõ
3. piltl lihtsameelne ▪ hõllõ inemine, olõ‿iʔ vikuŕ, om proosta, ull´ timä ei olõʔ, .veit´kese nigᴜ .puudus lihtsameelne inimene, ei ole krutskitega, on lihtsakene, rumal ta ei ole, [ainult] veidi nagu [mõistust] puudu. Vrd .kergekene, kergelik, lokinõ

häbeläs adj <häbeläse, häbeläst> , häbeläś <häbeläse, häbeläist> häbelik ▪ häbeläs inemine, häbendeles häbelik inimene, häbeneb. Vrd häbeline, häbeläne, häbendelejä

imedü adj adv <imedü, imedüt> , imetü <imetü, imetüt>
1. inetu; imelik ▪ imetüʔ sõ̭naʔ inetud sõnad; oll´ tä ütś imedü inemine ta oli üks imelik inimene
2. (intensiteedisõnana) väga ▪ imedü imeh, perädü imeh, imelik imeh, kõigildõ üldäs imede ime, päratu ime, imeline ime, igat moodi öeldakse. Vrd perädü1

.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse

kikeś adj s <kikese, kikest>
1. kõrk, ülbe ▪ .sääntseʔ kikeseʔ inemiseʔ ommakiʔ liinoh sellised kõrgid inimesed ongi linnades
2. ülbik ▪ .uhkõ inemine, käüse kui määne kikeś P uhke inimene, käib nagu mingi ülbik. Vrd .kikjas, kikk´1

krääga adj <krääga, kräägat> kiuslik ▪ .väega krääga inemine, .kiusaja .väega väga kiuslik inimene, suur kiusaja. Vrd krańa, krańanõ, krõuka, krõ̭ima1, krõ̭imanõ, õuka1

krõ̭ima1 adj s <krõ̭ima, krõ̭imat> , krõima1 <krõima, krõimat> kiuslik, tülinorija ▪ krõima inemine kõ̭õ̭ aase säänest jutto, kost tülü tulõ kiuslik inimene ajab alati sellist juttu, millest tüli tuleb; krõ̭ima, kiä mõrostõ kaess kiuslik, kes tigedalt vaatab. Vrd krańa, krańanõ, krõ̭imanõ, krõuka, krääga, õuka1

kubõruisi ~ kubõ.ruisi adv kössis, köökus ▪ ku om hädäline inemine, kepigaʔ käü, kubõ.ruisi käü, .maaha satas kui on vigane inimene, [siis] käib kepiga, käib köökus, kukub maha. Vrd köödsoh, köödsäh

kumahtuma v <kumahtudaʔ, kumahtu> komistama ▪ inemine kumahtus ni elläi ka kumahtus inimene komistab ja loom ka komistab; Taadsikõnõ õks sis .heitö .hirmsahe, kulla .maalõ kumahto (rahvalaulust) Taadsike siis ehmus hirmsasti, maha kukkus kullake; kuumal .põimjaʔ õks maalõ kumahtusõʔ, nõ̭na pääle nõrgahusõʔ (rahvalaulust) kuuma ilmaga õsujad komistavad, nõrkevad [ja langevad] ninali. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahstuma, kumahtama, kumaskõlõma, kumastuma

kõrraldaʔ indekl adj korratu ▪ kõrraldaʔ inemine, taal ei olõ määnestke .kõrda korratu inimene, sel pole mingit korda. Vrd kõrratu

.könge adv hrv kängu ▪ inemine jääss .könge, kasu‿iʔ, veerᴜ̈s kui kanamuna, jämme, lühkokanõ inimene jääb kängu, ei kasva, veereb nagu kanamuna, paks, lühike; põrss jääss .könge põrsas jääb kängu

laaba I adj s <laaba, laabat> nõrk, jõuetu ▪ mõ̭ni inemine om sääne laaba, jõvva‿i tüüd tetäʔ mõni inimene on selline jõuetu, ei jaksa tööd teha; ütś miisś tekk´ .aida, .veiga oll´ laaba aiakõnõ, köüt´ .olgegaʔ kinniʔ üks mees tegi aeda, see oli väga nõrk (vilets) aiakene, sidus [latid] õlgedega kinni. Vrd kehv, kõhn

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

laapanõ adj <laapadsõ, laapast> räpane, must ▪ kagoh om .lakmaldaʔ vasɪk, üldäs jäl, ko kiä om .veiga laapanõ vaat kus on lakkumata vasikas, öeldakse jälle, kui keegi on väga räpane; kui lehmä sitt, ko kiä om .veiga laapanõ inemine justkui lehma sitt [öeldakse], kui keegi on väga räpane inimene. Vrd kasimaldaʔ, laapa2, robi2, ropak, ropakunõ

.lootva adj s <.lootva, .lootvat> saamatu, hooletu (inimene); logard ▪ olt sa ütś .lootva, midägiʔ saa‿iʔ tettüs sa oled üks saamatu inimene, midagi tehtud ei saa; .väega kõrraldaʔ inemine, sääne kui .lootva tõõnõ väga korratu inimene, päris hooletu teine. Vrd holdo, loll´, lood´o, .loodva, loodõŕ, lund´opää, luud´o

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

minehümä2 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä2 <minehtüdäʔ, minehtü>
1. korda minema, edenema ▪ esel meil mehidseʔ minehtüʔ, esel sülemeʔ siginüʔ (rahvalaulust) meie isal mesilased edenesid, isal sülemid siginesid; .suuhõ lää‿s mul soranõ pudõr, minehü‿s iks mesine leib (rahvalaulust) suhu ei läinud mul sõmer puder, ei maitsenud mesine leib
2. minema hakkama ▪ meele‿ks minehüs migulapäiv, meele‿ks astus aigpühi (rahvalaulust) meile hakkab tulema nigulapäev, meile saabub kalendritähtpäev (püha); minehü‿s iks meelihopõń, tulõhu‿s täl tuliratso (rahvalaulust) ei hakanud tal minema lemmikhobune ega tulema tal tuliratsu; śoo‿ks .uibo inemine, śoo‿ks kataj kabõhinõ, selle tä‿ks häidseś sügüsest, talvõl iks maŕolõ minehtü (rahvalaulust) see õunapuu on inimene, see kadakas naisterahvas, sellepärast ta õitseski sügisel, hakkas talvel marju kandma
3. meelest minema ▪ agu meil iks iloʔ unõhunnuʔ, lauluʔ meelest minehünnüʔ? (rahvalaulust) aga kui meil on ilod ununenud, laulud meelest ära läinud?

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

nohka adj s <nohka, nohkat> nohik; saamatu ▪ sääne inemine kui nohka, .kohkeʔ saa‿ai midä ar tetäʔ [on] selline inimene, nagu nohik, mitte kuskil ei saa midagi ära tehtud. Vrd nohkatś

nohkatś s <nohkatsi, nohkatsit> nohik ▪ nohkatś om sääne vaganõ ja tasanõ inemine nohik on selline vaikne ja tasane inimene. Vrd nohka

nährɪk adj s <nährigu, nährɪkut>
1. vintske, sitke ▪ nährɪk kõiv vintske kask; kas sa .arvat, et sa .sändse vaivalise riistagaʔ nii suurõ nährigu tammõ maalõ jovvat rakoʔ? kas sa arvad, et sa sellise viletsa tööriistaga jõuad nii suure sitke tamme maha raiuda?; võtt´ õ̭ks tä kapo kaalast kinniʔ, näiot kinniʔ nährikist (rahvalaulust) ta võttis tütarlapsel kaelast kinni, kinni neiu sitketest [kaelasoontest]. Vrd nährikäne
2. piltl luusija ▪ nährɪk, .roitja inemine luusija, ringihulkuja inimene

nügäne adj <nügädse, nügäst> nüüdne, praegune, tänapäevane ▪ nügäne kala.püüdmine om jo nigu latsõ mäng nüüdne kalapüük on ju nagu lapsemäng; ma olõ nügäne inemine ma olen tänapäevane inimene. Vrd parhallanõ

oping s <opingu, opingut> õppus, õpe ▪ śoost luust, latsõʔ, võtkõʔ opingut, kuis piät inemine elämä ja jumalat meeleh pidämä sellest loost, lapsed, võtke õppust, kuidas inimene peab elama ja jumalat meeles pidama; kas mehele sai opingust vai õs saaʔ, toda ma õi tiiäʔ kas mehele sai see õppuseks või ei saanud, seda ma ei tea. Vrd oppus

padi1 adj <pad´a, .patja>
1. paks ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku kirvõś om padi kirvest teritatakse (taotakse õhemaks), kui kirvetera on paks; lõigaś leeväpala jo pad´õmbakõsõ lõikas juba paksema leivatüki; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ (rahvalaulust) vennal on meil suured vahekojad, sinna pane sa paksud lademed
2. tihe ▪ pad´a aia tennüʔ, .vitsugaʔ palmiduʔ on tiheda aia teinud, vitstega põimitud; harv kreebeń, a tõõnõ ots om padi hõre kamm, aga teine ots on tihe; harvalik om lina, võinᴜʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd jämme, .plootna, .tihtsä
3. lapseootel; tiine ▪ padi inemine, ku rassõ om, last kand inimene on lapseootel, kui ta rase on, last kannab; padi lehm tiine lehm. Vrd paks, ramm2, rassõ, rassõ|jalalinõ, tüse

pini|tõbi s <pini|tõbõ ~ pini|tõvõ, pini|tõpõ> rahhiit, koeratõbi (lastel) ▪ ku pinitõbi om, sõ̭s inemine nigu pini vaug ja nuutsk´ kui koeratõbi on, siis inimene koera moodi kiunub ja nuutsub. Vrd pini.haigus

plõ̭kkõlõma v <plõ̭kkõllaʔ, plõ̭kkõlõ> ringi hulkuma; logelema, aega surnuks lööma ▪ ku inemine midä tii‿iʔ, niisama ool´otas, sis üldäs õt plõ̭kkõlõs kui inimene midagi ei tee, niisama vedeleb, siis öeldakse, et logeleb; ku elläi ka .aelõs, sis üldäs, õt plõ̭kkõllõs loom ka, kui hulgub, siis öeldakse, et logeleb. Vrd hol´otama, .hulk´ma, koidõrdama, oodõrdama, ool´otama, pludɪtama, .pluudśma, plõ̭katama, .roitma

potatama v <potataʔ, potada> proovima, üritama; järele proovima ▪ ma potada tõugadaʔ, lätt vai lää‿i ma proovin tõugata, kas läheb või ei lähe; timä potatas tüüd tetäʔ ta üritab tööd teha; ma potada arʔ, ku om hüä inemine, sõ̭s olõ‿i hätägi ma proovin järele, kui on hea inimene, siis pole vigagi. Vrd .kaema, .pruuḿma, põtatama

põdõlanõ adj <põdõlasõ, põdõlast> põdur ▪ põdõlanõ inemine om tõbinõ põdur inimene on tõbine. Vrd hädäline, tõbinõ, .tõtlanõ, vigalanõ, vigalinõ

robi2 adj <robi, ropi> lohakas, hooletu ▪ timä om ette.kaemaldaʔ, robi inemine tema on ettevaatamatu, lohakas inimene. Vrd hoolõdu, laapa2, laapanõ, labõra, ropak, ropakunõ

roodśakuh adv röötsakil ▪ inemine om roodśakuh, ku nõ̭na pääl om inimene on röötsakil, justkui ninali. Vrd roodśakallaʔ

räänɪkas adj <rääniga, räänɪkat> , räänɪkäs <räänigä, räänɪkät> paks, täidlane; tugev ▪ räänɪkäs inemine paks inimene. Vrd kihhe, kihäkäs, kihälik, kihäne, paks, rähmɪk2, rähmɪkas, rähnɪkas, tukõv

saavań s <saavani, saavanit> , saavańa <saavańa, saavańat> surnu peakate; surilina ▪ .kuuljal oll´ saavań, taa oll´ linikest, nägo õks oll´ väläh surnul oli peakate, see oli linikuriidest, nägu oli ikka väljas; tsässona läve pääl ütś inemine sais, saavańa pääl tsässona lävel seisab üks inimene, surilina üll; oll´ kutsᴜt saavań, sääne .valgõ rõivas, .panti .päähhä .kuuljalõ kui taa paslak, vaiba otsagaʔ oli saavaniks nimetatud, selline valge riie, pandi surnule pähe nagu see peakott, terava otsaga

tolgulinõ adj <tolgulidsõ, tolgulist> , toolgulinõ <toolgulidsõ, toolgulist> arukas, mõistlik ▪ olõ‿i tolgulinõ inemine, timä tüül olõ‿i .kõrda see ei ole arukas inimene, ta töö ei ole korralik; tä .tahtsõ .hindäle toolgulist miist ta tahtis endale arukat meest; tuvi om toolgulinõ, kõ̭igildõ kõrralinõ (rahvalaulust) tuvi (mõrsja) on arukas, kõigiti korralik. Vrd akaŕ, .märksä, .taiksa, .taipsa, .taitsa, taiulinõ, tark, torolinõ

tugmatś s <tugmadsi, tugmatsit> juhm, tuim inimene ▪ tugmatś om sääne vihhas ja mõro inemine, kiä kingake ei sünnüʔ ja midäge ei kõnõlõ‿i tuim inimene on vihane ja tige inimene, kes kellegagi ei sobi kokku ja midagi ei räägi. Vrd kohma, kohmatś, kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

.tuhka|vana adj <.tuhka|vana, .tuhka|vanna> igivana, muldvana ▪ tä om jo .tuhkavana inemine, .väega vana joʔ ta on juba muldvana inimene, väga vana juba; .tuhkavana hopõń igivana hobune. Vrd tuhkvana

.tõrknõma v <tõrgõdaʔ ~ .tõrknõdaʔ, .tõrknõ> tõrkuma, vastu hakkama ▪ ku timmä käset, sis timä .tõrknõgi‿i kui teda käsutad, siis ta ei hakkagi vastu; laisk inemine ei .tõrknõʔ paigastki piltl laisk inimene ei liigu paigastki. Vrd tõrgahuma

tähmɪkäs s <tähmɪkä, tähmɪkäist> tähelepanelik ▪ tähmɪkäs inemine [ta on] tähelepanelik inimene

valõhuma v <valõhudaʔ, valõhu> kahvatuma; valgeks minema (näost) ▪ .verdki jää‿i suu pääle, kõ̭ik´ valõhus arʔ veretilkagi ei jää näkku, kahvatub üleni; inemine om näost arʔ valõhhunᴜʔ inimene on näost kaameks läinud; lää‿ks mi kuumast kul´atõh, valõhu‿ks mi .vaiva näteh (rahvalaulust) läheme kuumaks lõbutsedes, kahvatume vaeva nähes; sis õks tä .pliikü peeńo palõh, .valgõ nägo valõhtu (rahvalaulust) siis pleekis peen pale, valge nägu kahvatus

videsk´ adj s <videski, videskit> laisk; laiskvorst, logard ▪ videsk´ inemine laisk inimene. Vrd laisk|vorst´, videlik, videlüs

.vihho adv vihaseks; pahuksisse ▪ inemine lätt .vihho, mito .päivä pidä vihha inimene läheb vihaseks, peab mitu päeva viha. Vrd vihossihe