[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 24 artiklit

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama.täämbä vagalikku ilm, liigahudaiʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma


kärsäk s <kärsäku, kärsäkut>
1. sigasusi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästäi kärsäkit, lähetätäi lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õue] ega saadeta lambaid [välja]. Vrd kärsälinõ, tsiga
2. piltl kärssninatsiga vai määne ineminõ om kärsäk, kärsäh om nõ̭na siga või mõni inimene on kärssnina, nina on kirtsus


ladrask´ s <ladraski, ladraskit> laterdaja, lobasuu.sääntsit ladraskit kõ̭ik´ ilm täüś selliseid lobasuid on terve ilm täis; tä om sääne ladrask´ õ̭nnõ ta kohe on selline lobiseja. Vrd apat´, haipa, hauśa, keelelapɪts, labask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta


lopsinõ adj <lopsidsõ, lopsɪst> lobjakane, väga märglopsinõ ilm .väega, lopsidsõgaʔ tahai .vällägɪʔ minnäʔ väga lobjakane ilm, lobjakase ilmaga ei taha väljagi minna; lumi om nii lopsinõ, ku üle tsuvva veere tulõ vett .sisse lumi on nii märg, et vesi tuleb üle pastla ääre sisse. Vrd lopś2, rässäne, räüsäne, solbinõ


lülläk s <lülläko, lülläkot> folk lammas, lambukesusi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästäi kärsäkit, lähetätä i lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õues käia], ei saadeta lambaid [välja]. Vrd lälläk


pilvɪskitśmä v <pilvɪskitsiʔ, (ta) pilvɪskits> pilvitama, pilve minematõõnõkõrd, ku suur põud om, sis pilvɪskits, pilvɪskits, a mitte ei tulõʔ .vihma teinekord, kui on suur põud, siis pilvitab, pilvitab, aga mitte ei tule vihma; jummal´ tiid, määnes hummõń ilm saa, pilvɪskits .veiga jumal teab, milline ilm homme tuleb, kisub kangesti pilve. Vrd pilvɪsklemä


.poorna s <.poorna, .poornat> poornapäev, suure paastu esimene pühapäev.poorna om, ku ütś nätäl´ .paastu om arʔ .müüdä .lännüʔ, tuul pääväl ku hää ilm, sõ̭s saa hää kevväi poornapäev tuleb, kui üks nädal paastu on mööda läinud, kui tol päeval on ilus ilm, siis tuleb hea kevad; tuhapäiv om inne .poornat tuhkapäev on enne poornapäeva; ku .poornah .tuiskas üle riijalasõ, sõs .kapsta.maaŕapäävä üle katusõhaŕa (vanasõna) kui poornapäeval tuiskab üle reejalase, siis paastumaarjapäeval üle katuseharja. Vrd .poorna|päiv


.rõssõnõ adj <.rõssõdsõ, .rõssõst> rõske; niiske.täämbä .väega .rõssõnõ päiv täna [on] väga rõske päev (ilm); .rõssõdsõʔ .aknaʔ higistavad aknad. Vrd nesse, .rõskõnõ


räüsäne adj <räüsädse, räüsäst> lörtsine; rahenetalvõl om räüsäne ilm talvel on lörtsine ilm; nii räüsädse vihmagaʔ pess kõõ vilä .maahha nii rahese vihmaga peksab kogu vilja maha. Vrd lopś2, lopsinõ, rässäne, solbinõ


sadõhinõ adj <sadõhitsõ, sadõhist> , sadõhõnõ <sadõhõtsõ, sadõhõst> sajunesadõhõnõ ilm sajune ilm; umil kaeʔ sa silmil ikutsil, silmä sarnal sadõhitsõl (rahvalaulust) vaata sa oma nutuseil silmil, oimukohal sajusel (pisaramärjal); milleks silmäʔ teil vesidseʔ, silmäks sarnaʔ sadõhitsõʔ? (rahvalaulust) miks silmad teil vesised, oimukohad sajused (pisaramärjad)?. Vrd sadojanõ, sadõjanõ


sadõjanõ I adj <sadõjatsõ, sadõjast> sajuneśoo om jumalõ ilm, .olkõʔ timä sadõjanõ vai .olkõʔ illoś see on jumala ilm, olgu ta sajune või olgu ilus; ussõh näil iks ollaʔ .undsõl, välä pääl vihmatsõl, saina takah sadõjatsõl (rahvalaulust) [vaja] väljas neil olla sombusel, välja peal vihmasel, seina taga sajusel [ilmal]. Vrd sadojanõ, sadõhinõ


segimäne adj <segimätse, segimäist> vahelduv; heitlik, muutliksegimäne ilm, .julgõiʔ .sääntsegaʔ hainalõ .minnäʔ heitlik ilm, ei julge sellisega heinale minna; .tervüs om õ̭nnõ sääne segimäne, õi olõʔ .haigõ õi terveh tervis on aga selline muutlik, pole ma ei haige ega terve. Vrd segändäjä, segämäne


segähelemä v <segähelläʔ, (ta) segäheles>
1. vaheldumailm väega segähheles, .aolda tulõ .rässä, .aolda tulõ .tuisku ilm vaheldub kiiresti, vahepeal tuleb lörtsi, vahepeal tuisku. Vrd segändelemä
2. vahele segamamis sa segähhelet mu jutulõ mis sa segad mu jutule vahele. Vrd segähämä, sekämä


segändelemä v <segändelläʔ, segändele> , segendelemä <segendelläʔ, segendele>
1. vahelduma (peamiselt ilma kohta)ilm segendeles, vahel satas .vihma, sis om jal põud ilm vaheldub, vahel sajab vihma, siis on jälle kuiv; ei olõʔ .selge, segendeles, kuis sa .sääntsegaʔ tiit .haina ei ole selge, ilm vaheldub, kuidas sa sellisega teed heina. Vrd segähelemä
2. segi ajama; segaselt rääkimamis sa noʔ segändelet tah jutugaʔ mis sa ajad nüüd siin segast juttu


segändäjä adj <segändäjä, segändäjät> , segendäjä <segendäjä, segendäjät> vahelduv (ilmast).täämbä om segendäjä ilm, olõõi suurt .asja täna on vahelduv ilm, ei ole suurt asja [heinategemiseks]; suvõl ka om segendäjät .ilma, saai .õigõt tüüd tetäʔ suvel on ka vahelduvat ilma, ei saa korralikku tööd teha. Vrd segimäne


selehümä v <selehüdäʔ, (ta) selehüs> , selehtümä <selehtüdäʔ, (ta) selehtüs> selginemailm nakas selehümmä ilm hakkab selginema. Vrd seletümä


solbinõ adj <solbidsõ, solbɪst> lörtsineilm solbinõ .väega ilm on väga lörtsine; tii .väiga solbinõ, virve .väega vesine (rahvalaulust) tee on väga lörtsine, neiu väga nutune. Vrd lopś2, lopsinõ, rässäne, räüsäne, sulbinõ


.tehnämäldäʔ indekl adj tänamatusäänest .tehnämäldäʔ inemist .tahtuiʔ .kelgiʔ avɪtaʔ sellist tänamatut inimest ei taha keegi aidata; ilm om .tehnämäldäʔ ine.miise täüś maailm on täis tänamatuid inimesi


tśaarak s <tśaaragu ~ tśaaraku, tśaarakut> / <tśaarago, tśaarakot> viinapits, peeker; pitsitäismõ̭ni tśaarak om jalakõsõgaʔ, a niisama ka om, ilm jalaldaʔ mõni viinapits on jalakesega, aga [mõni] on niisama ka, ilma jalata; inne üles minekit pand´ tä tśaarago .viigaʔ kivi pääle enne ülesminekut pani ta veega peekri kivi peale. Vrd ŕumka, tserenka, tsääräk


tumananõ adj <tumanatsõ, tumanast> udune; sombunekas kala võtt tumanatsõ ilmagaʔ? kas kala uduse ilmaga võtab?; ilm on om lännüʔ tumanatsõst ilm on läinud sombuseks. Vrd tummanõ, udunõ, .undsõnõ, vilualonõ, viluvalunõ


tummanõ s <tummadsõ, tummast> sombune; uduneku tult hummogu üles ni om õ̭nnõ pümme, .umbõh pilveh, sis üldäs, õt .täämbä om sääne tummanõ ilm kui tõused hommikul üles ja [väljas] on päris pime, umbpilves, siis öeldakse, et täna on selline sombune ilm. Vrd tumananõ, udunõ, .undsõnõ, vilualonõ, viluvalunõ


.vaapku ~ .vapku ~ .vapkuʔ adv vististi, vistśoo .vaapku nigu mi veere tśura see oleks nagu meie kandi noormees; .täämbä om sääne lumõpilveh, lummõ nakas .vapku sadama täna on selline lumepilves [ilm], vististi hakkab lund sadama; nä külʔ .vapku .kaklõma lääväʔ nad lähevad nüüd küll vist kaklema; pinɪʔ .veiga .haukvaʔ, ka .vapkuʔ .vargaʔ ommaʔ .tulnuʔ küll koerad hauguvad, vist on vargad tulnud


.vilkõlõma v <.vilkõllaʔ, (ta) .vilkõlõs> vilkuma; vilksatamatäheʔ veiga .vilkõlõsõʔ, vaest nakasõʔ ilmaʔ .muutuma tähed väga vilguvad, vast hakkab ilm muutuma; kõõ .vilkõlõs, kõõ tä virgastõ .joośtõlõs piltl kogu aeg vilksatab, ta jookseb (askeldades) kogu aeg edasi-tagasi. Vrd pilgahtuma, vipsahtama


vilu|valunõ adj <vilu|valudsõ, vilu|valᴜst> vilu; pilvesilm .täämbä sääne viluvalunõ, .näütäi .päivä sukugiʔ ilm on täna selline pilvealune, ei näita päikest sugugi. Vrd pilvine, tumananõ, tummanõ, vilualonõ



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur