[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 20 artiklit

hobõsõ|hapu|hain s <hobõsõ|.hapnõ|haina, hobõsõ|.hapnõt|.haina ~ hobõsõ|hapund|.haina> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ hobõsõhapund.haina om .väega rassõ .vällä kakkuʔ kärnoblikat on väga raske [maast] välja kitkuda. Vrd kärnhain, kärnä|hain, kärnä|leht


.hüürdläne s <.hüürdläse, .hüürdläist> , .hüürläne <.hüürläse, .hüürläist> herilane; vapsik (Vespa crabro) ▪ .hüürläiste pesä om haina seeh vapsikute pesa on heina sees. Vrd hürüläne


kunna|kabi s <kunna|kabja, kunna|.kapja> varsakabi (Caltha palustris) ▪ keväjä om kunna.kapjo kõ̭ik´ kotussõʔ täüś kevadel on varsakapju kõik kohad täis. Vrd kunna|hain, kunna|kapstas


kuńok s <kuńoga, kuńokat> nagipuu (tare seinas), varnkuńok oll´ sääne poolõ .arssina piuʔ puu, höörɪk ja lüüd .tarrõ .saina varn oli selline poole arssina pikkune (35 cm) puu, ümar ja löödud tuppa seina sisse; kil´ok oll´ savinõ, kolmõ nöörägaʔ köudet kuńoga puu .külge kätepesunõu oli savist, kolme nööriga seotud nagipuu külge


kärn|hain s <kärn|haina, kärn|.haina> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ kärnäh latś võietas kärnhainast tett rohogaʔ kokko ni pandas .valgõ .rõiva .sisse kärnas laps võitakse kärnoblikast tehtud salviga kokku ja pannakse valge riide sisse. Vrd kärnä|hain, kärnäleht´


kärnä|leht´ s <kärnä|lehe, kärnä|.lehte> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ süüdürohos võõdas kärnälehe .juuri sügelemisrohuks võetakse kärnoblika juuri; kärnälehel ommaʔ pikäʔ leheʔ kui peedil ni juurõʔ kui .maaŕaridal kärnoblikal on pikad lehed nagu peedil ja juured nagu mädarõikal. Vrd kärnhain, kärnä|hain


lesnäk s <lesnägo ~ lesnäko, lesnäkot> / <lesnägu, lesnäkut> kalmus (Acorus calamus) ▪ sis ei jääʔ .kirpa, ku lesnäk om põrmadu pääl siis kaovad kirbud [majast], kui kalmused on põrandal; mää kotusõ pääl kasusõʔ lesnägoʔ mäda (soise) koha peal kasvavad kalmused; kae, tah lesnäkoh vanapatt istᴜs, lesnägo puhmu all istᴜs, jermol´ üsäh (muinasjutust) vaatan, siin kalmuses istub vanapagan, istub kalmusepuhma all, lõõtspill süles. Vrd kalmᴜs


lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2


lõhm I s <lõhmu, .lõhmu> hrv pärn, lõhmus (Tilia cordata) ▪ lõhmu niidseʔ pärnaniine ribad. Vrd lõhmupuu, lõhmᴜs, pähn, pähnä|puu


lõhmu|puu I s <lõhmu|puu, lõhmu|puud> pärn, lõhmus, niinepuu (Tilia cordata). Vrd lõhm, lõhmᴜs, pähn, pähnä|puu


meron s <merona, meronat> turb (Leuciscus cephalus) ▪ meronaʔ ommaʔ säre .suuruʔ, .väega verevide .hurmõgaʔ turvad on särjesuurused, väga punaste uimedega; meron taht leevägaʔ turb tahab leivaga [püüdmist]


piiri|partś s <piiri|pardsi, piiri|.partsi> piilpart (Anas crecca) ▪ piiripardsɪʔ loovaʔ .väiga .väikäseʔ munaʔ piilpardid munevad väga väiksed munad; suurõʔ pardsɪʔ, nuuʔ loovaʔ päält piiripardsɪkõistõ suured pardid, nood munevad pärast piilparte; sis saasõ õks tä kätte, .käokõnõ, pekko, piiripartsikõnõ (rahvalaulust) siis saadakse ta kätte, käokene, pihku, piilpardikene


pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp.jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom)koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõnakusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ


pruuss s <pruusa, .pruussa> pirn; pirnipuu (Pyrus communis) ▪ ütś nuuŕ pruuss .murdu eeläʔ tuulõgaʔ ärʔ üks noor pirnipuu murdus eile tuulega; pääle õks .uikvaʔ .uibo urbaʔ, pruusalilliʔ leelotasõʔ (rahvalaulust) lisaks huikavad õunapuu pungad, pirniõied leelotavad. Vrd kruuss, pruusa|puu, tuul


.taiva|rist´ s <.taiva|risti, .taiva|.risti> Luige tähtkuju (Cygnus) ▪ .taiva rist´ om sügüse hummogu .lõuna puul Luige tähtkuju on sügisehommikul lõunataevas


teeda2 s <teeda, teedat> karuohakas (Carduus) ▪ teeda om .väega .tsuskaja karuohakas on väga torkiv. Vrd kahru|ohtjas, teedahain


teeda|hain s <teeda|haina, teeda|.haina> karuohakas (Carduus) ▪ teedahain om .väega hallus, teedahainal ommaʔ suurõʔ nõglaʔ küleh karuohakas on väga valus, karuohakal on suured okkad küljes; innõvanast .tuudi teedahain lauda ussõ ette, .panti .pistü .saisma, sis tulõi nõiaʔ ja vanaʔkuŕaʔ .lauta vanasti toodi karuohakas lauda ukse ette, pandi püsti seisma, siis ei tule nõiad ja vanapaganad lauta. Vrd kahru|ohtjas, teeda2


tsia|ohtjas s <tsia|.ohtja, tsia|ohtjast> , tsia|.ohtjas <tsia|.ohtja, tsia|.ohtjat> , tsia|oht´aś P <tsia|.ohtja, tsia|oht´ast>
1. seaohakas (Cirsium oleraceum) ▪ tsia.ohtjaʔ kasusõʔ .sändseʔ ku püdseʔ, pikäʔ ni lihavaʔ seaohakad kasvavad sellised nagu putked, pikad ja lihavad
2. piimohakas (Sonchus) ▪ aiah kasus ni nurmõh ka kasus tsiaohtjas aias kasvab ning põllul ka kasvab piimohakas. Vrd ohtjas


.tõ̭õ̭kva s <.tõ̭õ̭kva, .tõ̭õ̭kvat> , .tõ̭kva <.tõ̭kva, .tõ̭kvat> kõrvits (Cucurbita pepo) ▪ .tõ̭õ̭kvast sai liud täüś kõrvitsast sai kauss täis; .viidiʔ nuuʔ .tõ̭õ̭kvaʔ ni .viidiʔ sibulaʔ varastati need kõrvitsad ja varastati sibulad; naaʔ ommaʔ .tõ̭kva munaʔ, .putru hüä .kiitäʔ need on kõrvitsa viljad, hea putru keeta. Vrd kõrvɪts, kürvɪts


upil|hain s <upil|haina, upil|.haina> lõhnav kummel (Chamomilla suaveolens) ▪ upilhainaʔ kasusõʔ moro ja tii .viiri pääl kummelid kasvavad õue ja teeäärte peal; upilhainost saasõ veiga hüä tsäi, om ka rohost hää koŕadaʔ kummelitest saab väga head teed, [seda] on hea ka arstirohuks korjata. Vrd ubina|hain, upin|hain



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur