[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 134 artiklit

anni|vakk s <anni|vaka, anni|vakka> veimevakk ▪ annivakk .viidi .sendsehe veimevakk viidi eeskotta; rikkel oll´ külʔ suuŕ annivakk, a kiä .vaenõ oll´, tuul olõ‿s midäge P rikastel oli küll suur veimevakk, kes aga vaene oli, tollel ei olnud midagi. Vrd karṕ, kast´, kirst

armɪtsõma v <armidaʔ, armidsõ> hoidma, hoolima; kaasa tundma ▪ imä armɪtsõs last ema hoiab last; ma õks armidsõ näid, hüä kohe minnäʔ, parebit olõ‿i .tõisi ma ikka hoolin neist [sugulastest], on hea, [kui on] kuhugi minna, teisi paremaid pole; Iŕo palt´o om kuluhunᴜʔ külʔ, a viil´ saa kukki pall´o armidaʔ ka piltl Iro mantel on kulunud küll, aga [seda] saab veel kuigivõrd kanda. Vrd .armama, armatsõma

heresk´ s <hereski, hereskit> edev, kasvatamatu inimene ▪ ka koh om heresk´, käüse, naard ja indsɪtäs, a ko kiä midä .ütles, sis pakõ kui sutt vaat kus on kasvatamatu inimene, käib, naerab ja itsitab, aga kui keegi midagi ütleb, siis põgeneb nagu hundi eest. Vrd heiko, heŕosk´

.hiilka s <.hiilka, .hiilkat> trääs ▪ tä tõmmaś minno, kui viil mõist´, a ma .näütse õ̭nnõ .hiilkat ta rääkis mind taga, kuidas aga oskas, aga mina näitasin ainult trääsa; kosilanõ ütel´: hiidä .hiilkat, kiä mu .mõrśat põlg kosilane ütles: näitan trääsa [sellele], kes mu mõrsjat põlgab. Vrd nipṕ

.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakaval ▪ taal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osav ▪ timä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetne ▪ kotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi

hinnäst|sääne adj <hinnäst|.sääntse, hinnäst|säänest> piltl sedapsi (rase), raskejalgne ▪ ku tahõta‿i üldäʔ, et om rassõ, sõ̭s üldäs, et timä om hinnästsääne kui ei taheta öelda, et on rase, siis öeldakse, et tema on sedapsi; naane oll´ kotoh hinnästsääne, a miisś lask´ .ilma piteh juvvõh naine oli kodus sedapsi, aga mees jõi ja lasi mööda ilma ringi. Vrd kõhn, rassõ, rassõ|jalalinõ

hälgᴜ̈tämä v <hälgᴜ̈täʔ, hälgüdä> hrv õrritama ▪ veli hälgᴜ̈täs pinni, pakk .leibä, a anna‿iʔ vend õrritab koera, pakub leiba, aga ei anna. Vrd härgᴜ̈tämä, tsütsätämä

härmä|perseh s <härmä|.perse, härmä|perseht> läti hall hernes (Pisum sativum) ▪ härmä.perseʔ olõ‿õiʔ magusaʔ, a ommaʔ kõ̭kõ suurõbaʔ ja .väega saa verrev ruug hallid herned ei ole magusad, aga on kõige suuremad ja toit tuleb hästi punane

härä|piim s <härä|piimä, härä|.piimä> veest ja kohupiimast segatud toidukõrvane ▪ .võetas .tõrdost kohopiim, valõtas vesi pääle, .suula mano, sis keerotõdas, tuu üldäs viipiim, a latsilõ õ̭ks üldäs häräpiim võetakse tõrrest kohupiima, valatakse vett peale, soola juurde, siis segatakse ja toda kutsutakse veepiimaks, aga lastele öeldakse ikka härjapiim. Vrd koho|piimä|vesi, viipiim

.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema ▪ .vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma

.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllus ▪ rahvas jovva‿as ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus

irvɪkelläʔ adv irevil, paokil ▪ irvɪkelläʔ kaess pääle, ku vihanuʔ om vaatab aga irevil [suuga], kui vihane on. Vrd irvɪkil

.istja2 adj <.istja, .istjat> van majutatud ▪ .istja sõda, ku suurõb talo, .panti katś sõamiist, a ku oll´ .vaenõ talo, sis oll´ ütś majutatud sõjavägi, kui oli suurem talu, pandi kaks sõjameest, aga kui oli vaene talu, siis üks

joogo P s <joogo, joogot> saamatu, mittetõsiselt võetav inimene ▪ taad joogot või‿i .uskoʔ, lupa, a tii‿iʔ seda inimest ei saa tõsiselt võtta, lubab, aga ei tee. Vrd kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

joosɪk3 s <joosɪka, joosɪkat> euf hiir ▪ oi, meil om pall´o joosɪkit, .kasśki om, midägi ei jõvvaʔ tetäʔ oi, meil on palju hiiri, kasski on, [aga see] ei suuda midagi teha; tõist eläjät õks õi kutsᴜta joosɪkast ku hiirt muid loomi ei nimetata jooksikuks, ainult hiirt. Vrd hiiŕ

kado|.veiga ~ kado|.väega adv üliväga, äärmiselt ▪ kado.väega kuri üliväga kuri; minnogi kutsᴜti kado.veiga .küllä, a mitte es olõ .aigu minnäʔ mindki kutsuti väga-väga külla, aga mitte ei olnud aega minna; ku kado.veiga timmä .kiilti, a õs .kullõʔ kui väga teda ka ei keelatud, ega ta ei kuulanud. Vrd kado-

.kallippa, .kalleppa P adv kallimalt ▪ śoo and odavappa, a timä võtt .kallippa see annab odavamalt, aga tema müüb kallimalt; möi sis hüä raha iist ar, .kallippa pall´o, ku esi masś müüs siis hea raha eest ära, palju kallimalt kui ise maksis; munnõ ja .võido .tahtnoʔ .kalleppa müvväʔ P mune ja võid tahtnuks kallimalt müüa

kana|silmäʔ pl s <kana|.silmi, kana|.silmi> kanapimedus ▪ ütel .tütrikul ollivaʔ kanasilmäʔ, .päivä näkk´, a .üüse pümmegaʔ näe‿es .höste üks tütarlaps oli kanapime, päeval nägi, aga öösel pimedaga hästi ei näinud. Vrd kana.näogaʔ

kehnälik adj <kehnäligu ~ kehnäliku, kehnälikku> kõhn, lahja, kõhetu ▪ kehnälik, tuu nigᴜ kõhn ineminõ, a eläjät saat ka nii üldäʔ kõhetu, too on kõhn inimene, aga looma kohta saab ka nii öelda; .tütrikkugɪ küüsᴜ̈t, sis üldäs õt kehnälik om, kõhn ja lühkokõnõ, õi olõ tubli, tukõv kui otsid teenijatüdrukut, siis [ka] öeldakse, et on kõhetu, kõhn ja lühike, ei ole toekas, tugev. Vrd hurdanõ, kehv, kehväline, kehväne, kildanõ, kuivalik, kõhn, kõhõdu

kihenemä v <kihedäʔ, (ta) kihenes> sugenema, kasvama hakkama; edenema ▪ üldäskeʔ, õt kidsil õks kihenes, .lõ̭õ̭hkõl lagonõs P piltl öeldaksegi, et kitsil koguneb, lahkel kaob käest; agu nakas õks su kiird kihenemmä, jutt .juundõ minemähe? (rahvalaulust) aga kui hakkab su [jutu]lõng edenema, jutt joonde minema?. Vrd kihonõma

kikestämä v <kikestäʔ, kikestä> uhkeldama ▪ .hindäl ei olõ midägiʔ, a kikestäs endal ei ole midagi, aga uhkeldab (suurustab); mis sa tah kikestät viil, kikestägu‿iʔ! mis sa siin veel uhkeldad, ära uhkelda!. Vrd kikɪtelemä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, .kõrkõlõma

kimmähüś s <kimmähüse, kimmähüist> kindlustunne, meelekindlus ▪ tõõsõl inemisõl om kimmähüś, a tõõsõl olõ‿i ühel inimesel on kindlustunnet, aga teisel ei ole; täl om kimmähüist suurõmbat pridanat .vällä nõudaʔ tal on meelekindlust endale suurem kaasavara välja nõuda. Vrd .kimmüs

kohmahus s <kohmahusõ, kohmahust> löök, hoop, vops ▪ Midrosk´ and´ velele sälä takast hää kohmahusõ, a veli tii‿is .vällägɪʔ Midrosk andis vennale selja tagant hea vopsu, aga vend ei teinud väljagi. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kõkś, kõmḿ, kähmäk, kärähüs, läük´, välk´

korᴜt s <koruda ~ korᴜta, korᴜtat> noodaauk jääs ▪ korᴜt, kost nuut talvõl iä ala aias noodaauk, kust noot talvel jää alla aetakse; tah ommaʔ korudaʔ, mingu ‿iʔ korᴜtahe siin on noodaaugud, ära mine noodaauku; istᴜs ja uut ku varõs koruda veere pääl istub ja ootab nagu vares jääaugu äärel; suurõst korᴜtast tõmmatas .vällä, a .väikost korᴜtast lastas ala nuuʔ võrguʔ suurest jääaugust tõmmatakse välja, aga väikesest noodaaugust lastakse nood võrgud sisse

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kotᴜsidõ ~ .kotsidi, kotᴜsidi P adv kohati, paiguti ▪ kotᴜsidõ sai .vihma, kotᴜsidõ es saaʔ kohati sadas vihma, kohati ei sadanud; kotᴜsidõ vesi, kotᴜsidõ mättäʔ kohati on vesi, kohati mättad; kotᴜsidi mürɪst´, meil oll´ vaganõ P kohati müristas, aga meil oli vaikne; mõtsa veereh viil kotᴜsidi lumi maah P metsa ääres on paiguti veel lumi maas; pall´o‿ks pattu ilmana, pall´o .kurja kotussidõ (rahvalaulust) [maa]ilmas palju pattu, siin-seal palju kurja

kratsina|.paalka s <kratsina|.paalka, kratsina|.paalkat> peitusemäng ▪ käkɪssel .käümise man piät .otsja üte arʔ kätte .saama, a kratsina.paalkidi man piät kõ̭ik´ arʔ .otśma peitust mängides peab otsija ühe [peitu läinu] kätte saama, aga kratsinapaalkas pead kõik üles otsima. Vrd .kraasna.paalka

kreepeń s <kreebeni, kreebenit> veesõiduki kiil ▪ lod´al ja .vinnel ommaʔ kreebeniʔ all, tuu veese .tuuldõ, nigu puul´.vasta tuul´ om, sis .tuugaʔ läät, a ku kreebenit ei olõʔ, sis ei lääʔ lodjal ja paadil on kiil all, too viib [sõiduki] tuulde, kui pooliti vastutuul on, siis tollega sõidad, aga kui kiilu ei ole, siis ei sõida

krõbima v <krõpiʔ, krõbi> , krõ̭bima <krõ̭piʔ, krõ̭bi>
1. kriipima, kraapima ▪ kaeʔ, mis mul tah .kukroh krõbi? vaata, mis mul siin kuklas kriibib?; tammõ pääle oll´ olnuʔ ütś kiri kirotõt, jahimeheʔ ollɪʔ krõbinuʔ kirä maaha tamme peale oli olnud midagi kirjutatud, [aga] jahimehed olid kirja maha kraapinud. Vrd krabima, .krõ̭iḿma
2. piltl seksima, koinima ▪ .poiśkanõ krõbi .tütrikku poiss koinib tüdrukut. Vrd .koinlõma, .koińma, koobɪtsama

kumaskõlõma v <kumaskõllaʔ, kumaskõlõ> komistama ▪ hopõń kumaskõllõs talvõl .nilbõ .tiigaʔ hobune komistab talvel libeda teega; Massa jalost pall´o kumaskõli, a krihvɪʔ ommaʔ teräväʔ ja tä õs sataʔ .vuurigi Massa (hobune) komistas mitu korda, aga hobuseraua krihvid on teravad ja ta ei kukkunud kordagi. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahtama, kumahtuma, kumastuma

.kumṕmiistõ adv kompamisi ▪ lätsi suurõ pümmegaʔ .kumṕmiistõ, a .saie õ̭ks peräle läksin kottpimedas kompamisi, aga jõudsin ikkagi kohale. Vrd .kumṕmiisi || käe|.kumṕmiistõ käsikaudu ▪ käe.kumṕmiistõ lätsi, käe.kumṕmisõ viiel käsikaudu läksin, käega kombates. Vrd käsikaalt

kupõr|till´ P s <kupõr|tilli, kupõr|.tille> kukerpall, uperpall ▪ eiś vana miisś, a lask kupõr.tille ise vana mees, aga laseb kukerpalli. Vrd kukõrtill´, kupõrkill´, kupõrpaudś

.kõlbmaldaʔ indekl adj kõlbmatu, sobimatu; kõlvatu ▪ kavvõst õks tuvvas ja .tuuge vesi om halv ja joogɪst .kõlbmaldaʔ P kaugelt ikka tuuakse [joogivett], aga toogi vesi on halb ja joogiks kõlbmatu; .kõlbmaldaʔ, tuu om üle käe .lännᴜ̈ʔ, .raisku .lännᴜ̈ʔ, hoolõdu kõlvatu, too on ülekäte läinud [inimene], raisku läinud, hooletu. Vrd .kõlbamadaʔ, kõlbuldaʔ

kõrrakasõ, kõrrakõsõ adv vähekese, veidi ▪ ma kõrrakasõ .aigo .istõ sääl ma veidi aega istusin seal; kõrrakõsõ magasi vähekese magasin; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh mõrsja peitis end ära, oli natuke aega peidus; edimält olõ‿s sääl seeh kedägeʔ, a kõrrakõsõ ao peräst tull´ sinnä kolm ilosat .tütrikko P esialgu ei olnud seal kedagi, aga vähekese aja pärast tuli sinna kolm ilusat tüdrukut. Vrd kõrra, tśuut, veid´o, veidü

kõtuldõ adv kõhuli ▪ kääni hinnäst kõtuldõ, .suugaʔ .vasta maad keerasin end kõhuli, näoga vastu maad; lask´ kõtuldõ, nakaś .juuma järvest heitis kõhuli, hakkas järvest jooma; sääʔ hinnäst kõtuldõ, ma taso sul .sälgä heida kõhuli, ma masseerin sul selga; a repän naard´, ku repän naard´, nii õt kõtuldõ maah (muinasjutust) aga rebane muudkui naeris ja naeris, nii et kõhuli maas. Vrd kõtᴜkõllaʔ

käe|kõvõrah adv käe alt kinni, käevangus ▪ tśuraʔ käu‿iʔ käekõvõrah, a .tütrigᴜʔ kääväʔ poisid ei käi käe alt kinni, aga tüdrukud käivad. Vrd käe|vangᴜh

.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritama ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, lööma ▪ ma su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõ‿i sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsü‿üs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama

künnütämä v <künnütäʔ, künnüdä> , küünᴜ̈tämä <küünᴜ̈täʔ, küünüdä> küünitama ▪ nigu ma kätt küünüdi, nii pikk´elläi tsusaś nagu ma käe sirutasin, nii uss nõelas; nigu künnüt´ säält vett .võtma, nii saiʔ käeʔ .tütrigulõ (muinasjutust) nagu ta sealt [elu]vett võtma küünitas, nii said [käteta] tüdrukule käed [tagasi]; vanahalv küünᴜ̈t´ säält juvvaʔ, a kuningas tougaś .arki .sisse (muinasjutust) vanapagan küünitas sealt jooma, aga kuningas tõukas ta sinna üleni sisse; kohe‿ks .heitäʔ herrä lint´, säksa‿ks kübäräʔ künnütäʔ (rahvalaulust) kuhu heita härra lint, saksa kübarad küünitada; kohe ma kübärä küünüdä, sõsarõ sõba .laoda (rahvalaulust) kuhu ma kübara küünitan, sõsara sõba laotan. Vrd künnähütmä, künnütelemä

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

langonõ adj <langodsõ, langost> lõngast (valmistatud) ▪ kaeʔ, tuu langonõ rihɪts, tuu mädänes är, a sääss sais kõ̭gõ suvõ vaata seda linasest lõngast mõrda, see mädaneb ära, aga sääs püsib terve suve; tüü.rõivaʔ .koetasõʔ langost: lõiḿ langonõ, koe langonõ tööriided kootakse lõngadest: lõngast lõim, lõngast kude. Vrd langanõ1, langasinõ, langolinõ

lehinemä v <lehidäʔ, (ta) lehines> lehtima, lehte minema ▪ kuiv külh um, a ei palaʔ, hal´as um, a ei lehineʔ? (tuhk ja osi) (mõistatus) kuiv on küll, aga ei põle, roheline on, aga lehte ei lähe? (tuhk ja osi). Vrd lehɪtsemä

lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2

luhi|laiv s <luhi|laiva, luhi|.laiva> lennuk, õhulaev ▪ luhilaivaʔ .lindõlivaʔ .kotsil õhulaevad lendlesid pea kohal; vet noʔ naaʔ luhilaivaʔ kääväʔ, a näet, ku jummal´ lasõ‿i .hindä mano eks need lennukid nüüd käivad [küll], aga näed, ei lase jumal [neid] enda juurde; luhilaiva päält and´ kolm .pauku tulistas lennuki pealt kolm lasku. Vrd linnuk´

.maalanõ s <.maalasõ, .maalast> eestlane ▪ nä ommaʔ .maalasõʔ, a mi olõ setoʔ nemad on eestlased, aga meie oleme setod. Vrd .eestläne, mõtsɪk, .tśuhkna

maa|.värki adv maakeeli, eesti keeles ▪ raak om maa.värki vähk´ raak on maakeeli vähk; maa.värki üldäs hurmatsirk, a vinne .värki um tuu särptitsa (muinasjutust) maakeeles öeldakse hurmatsirk, aga vene keeles on see 'särptitsa' (tulilind)

maisõlt adv maismaal(t), maismaa kohal ▪ kurõʔ maisõlt .lindasõʔ, a hani vii kottalt kured lendavad maismaa kohal, aga hani [lendab] vee kohal

.matsk´na s <.matsk´na, .matsk´nat> matsumine, mütsumine ▪ Oll´o mütt´ tõlvagaʔ nigᴜʔ .matsk´na õ̭nnõ Ollo virutas kurikaga, nii et matsus [kajas]; lätsiʔ nikavva, ku .saieʔ üteʔ veleʔ .vasta ja nuuʔ taplõsõʔ, .andvaʔ tõõnõtõõsõlõ saibastõgaʔ nigu .matsk´na õnnõ (muinasjutust) läksid niikaua, kuni said ühtede vendadega vastamisi, aga need taplevad, annavad teineteisele teivastega, nii et [kõva] mütsumine aina [kostab]. Vrd .mütsk´nä

.miildümä2 v <.miildüdäʔ, .miildü ~ meelü>
1. taltuma, leebuma, rahunema ▪ latś naasś .ikma, ei .miildüʔ inämb .kuigi arʔ laps hakkas nutma, ei rahune enam kuidagi; latś nuutsk´ õnnõ, meelü‿üiʔ, kõõ nuutsk´ laps aina nuuksub, ei rahune, muudkui nuuksub; säält .miildü näio meelekene, säält süttü .süämekene (rahvalaulust) sellest rahunes neiu meelekene, sellest paranes südamekene. Vrd leppümä
2. vaibuma, kuumust kaotama ▪ sann om valmɪs külʔ, a las .veit´kese .miildüs saun on valmis küll, aga las veidike tõmbab (parajaks); pangu‿iʔ viil .leibi .ahjo, ahi om .veiga kuum, las .veit´kese meelᴜ̈s ära pane veel leibu ahju, ahi on väga kuum, las veidi jahtub. Vrd leppümä, .liindümä, reevähtümä

minehümä2 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä2 <minehtüdäʔ, minehtü>
1. korda minema, edenema ▪ esel meil mehidseʔ minehtüʔ, esel sülemeʔ siginüʔ (rahvalaulust) meie isal mesilased edenesid, isal sülemid siginesid; .suuhõ lää‿s mul soranõ pudõr, minehü‿s iks mesine leib (rahvalaulust) suhu ei läinud mul sõmer puder, ei maitsenud mesine leib
2. minema hakkama ▪ meele‿ks minehüs migulapäiv, meele‿ks astus aigpühi (rahvalaulust) meile hakkab tulema nigulapäev, meile saabub kalendritähtpäev (püha); minehü‿s iks meelihopõń, tulõhu‿s täl tuliratso (rahvalaulust) ei hakanud tal minema lemmikhobune ega tulema tal tuliratsu; śoo‿ks .uibo inemine, śoo‿ks kataj kabõhinõ, selle tä‿ks häidseś sügüsest, talvõl iks maŕolõ minehtü (rahvalaulust) see õunapuu on inimene, see kadakas naisterahvas, sellepärast ta õitseski sügisel, hakkas talvel marju kandma
3. meelest minema ▪ agu meil iks iloʔ unõhunnuʔ, lauluʔ meelest minehünnüʔ? (rahvalaulust) aga kui meil on ilod ununenud, laulud meelest ära läinud?

molahama v <molahtaʔ, (ta) molahas> , molahtama <molahtaʔ, (ta) molahtas>
1. sulpsama, sulpsatama ▪ .tütrikᴜʔ tullɪʔ ujast .vällä, mõsɪʔ pääd, mi nigu lätsɪʔ, lätsɪʔ ku molahti vette tüdrukud (näkid) tulid ojast välja, pesid pead, aga nii kui meie läksime, läksid [nad] vette, nii et sulpsatas. Vrd molahama, tsolahama, tsupsahtama
2. mulksuma ▪ miä tah pütᴜ̈h molahas? mis siin pütis mulksub?

molebin s <molebinna, mole.binna> , molebiń <molebinni, mole.binni> palvus; piltl epistel ▪ papṕ pidi ega talo puul molebinna, pühend´ .lauta ja eläjet papp pidas igas talus palvuse, pühitses lauta ja loomi; kül papṕ pidi molebinna ja kõkkõ, a .miäke õs avidaʔ papp pidas küll palvuse ja kõik, aga miski ei aidanud. Vrd molɪtva, .pallus

.moośna adj <.moośna, .moośnat> hea, mõnus, tore ▪ poolõ .taivani lätś väegaʔ .moośna .perrä, aʔ sääl lõppi köüdś .otsa (muinasjutust) poole taevani läks väga mõnusat moodi, aga seal lõppes köis ära

motsil s <motsila, motsilat> linaligu, linaleotiik ▪ lina läpüʔ, a tõõnõkõrd üldäs motsilaʔ [öeldakse] linaleoaugud, aga teinekord öeldakse linaleod; motsilahe lätś mitu .kopnat linno linalikku läks mitu kopnat linu; motsilah .hapnõs lina lina hapneb linaleos; ku kell saa katśtõiskümme, sis lääväʔ nõiaʔ motsilahe .tsuklõma (muinasjutust) kui kell saab kaksteist, siis lähevad nõiad linaleoauku suplema. Vrd .leotus, ligu, läpp

mõ̭nõ|kõrra adv mõnikord ▪ a mõ̭nõkõrra saa silmäst hiiŕ aga mõnikord saab [kurjast] silmast (kaetamisest) näärmepaistetus; ütś .möldri ka mõ̭nõkõrra küsüs .väega kodo (muinasjutust) üks [surnud] mölder küsib ka mõnikord kangesti [luba] koju [minna]. Vrd .harva, mõ̭ntkõrra, tõist|kõrra, .vaihhõl

nakaskõlõma v <nakaskõllaʔ, nakaskõlõ> (korduvalt) alustama, peale hakkama ▪ nakaskõlõs ja nakaskõlõs, a kohegi jovva‿i alustab ja alustab, aga midagi tehtud ei saa; nakaskõlõs, sõ̭na jääss .aeldaʔ kinniʔ alustab korduvalt [ütlemist], sõna jääb aeg-ajalt kinni (kogelemisest). Vrd nakama

neesna I adj <neesna, neesnat> nõrk; õrn, hellik ▪ rahvas om .väega neesna, vanast oll´ kimmäs rahvas rahvas on väga nõrk, vanasti oli tugev rahvas; .väega neesna puu, a .väega .joutsahe kasᴜs väga õrn puu, aga väga jõudsasti kasvab; hellätägu‿iʔ last nii pall´o, saa neesna ära hellita last nii palju, muutub hellikuks. Vrd hellɪk, helläk, helläne, neega

netsᴜ̈tämä2 v <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> (pohemolliga) teri puhastama, vilja tuulama ▪ teräʔ ommaʔ arʔ jo netsᴜ̈tet terad on juba puhastatud; .naakõʔ ar netsᴜ̈tämä õ̭nnõ hakake aga vilja tuulama

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

.nõrka adv
1. nõrgaks, lõdvaks ▪ nii ku .kiäki .nõrka lask´ .hinne, tuu sai nuiagaʔ nagu keegi end lõdvaks laskis, see sai nuiaga; ko vokk´ .sisse kisk, sis pöörete voki rind .allapoolõ, nõ̭õ̭l lätś .nõrka ja es nakaʔ inäp .sisse .kiskma P kui vokk [lõnga] sisse kisub, siis pöörati voki rindpuu allapoole, vokinöör läks lõdvaks ja ei hakanud enam [lõnga lühi] sisse kiskuma. Vrd .lõnkse
2. nõrgalt, lõdvalt ▪ a ku rihm om .nõrka, sõ̭s .uutkõʔ seenɪʔ, ku maʔ .rihma .tõmba (muinasjutust) aga kui rihm on lõdvalt, siis oodake, seni kui ma rihma [pingule] tõmban. Vrd ledevälläʔ, vedelähe

oodõrdama v <oodõrdaʔ, oodõrda> looderdama, laisklema ▪ .marja ka lätś, sis oodõrd´ pääle .mõtsa pite, ko tä kibõnagiʔ koŕanoʔ isegi kui marjule läks, siis looderdas niisama mööda metsa, ilma et ta oleks kübetki korjanud; lätś jäl sinnäʔ oodõrdamma, suvinõ päiv, ega olõ õi joht kotoh midägeʔ tetäʔ läks jälle sinna looderdama, suvine päev, aga pole [tahtmist] kodus midagi teha. Vrd ool´otama, plõ̭katama, plõ̭kkõlõma

paaba|raha s <paaba|raha, paaba|rahha> ämmamoori tasu ▪ vananaasele .panti kulbɪkõsõ .sisse raha latsõ .vasta.võtmise iist, tuu oll´ paabaraha, a latsõlõ .panti .hambaraha ämmamoorile pandi kulbikese sisse raha lapse vastuvõtmise eest, too oli ämmamoori tasu, aga lapsele pandi hambaraha (ristsetel)

paboi ~ papoi s <paboja, pabojat> vene naiste tanu ▪ pabojaʔ ommaʔ .vindläisil pääh, a miiʔ naisil ommaʔ linigeʔ tanud on venelastel peas, aga meie naistel on linikud; paboi, täl otsaedisekene oll´ köüdet siist kinnɪʔ, iist oll´ nigu linɪk, a olõki is pikk´ vene tanu, sel oli otsaesine siit kinni seotud, eest oli nagu linik, aga [tagant] polnudki pikk; vereväʔ pabojaʔ pääh punased tanud peas; paboi oll´ lavanõ koet tanu[kangas] oli kootud labane; timä võtt´ tuu paboja .puust ja pand´ paboja päähä hinele ta võttis tolle tanu põuest ja pani endale pähe. Vrd tano

padi1 adj <pad´a, .patja>
1. paks ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku kirvõś om padi kirvest teritatakse (taotakse õhemaks), kui kirvetera on paks; lõigaś leeväpala jo pad´õmbakõsõ lõikas juba paksema leivatüki; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ (rahvalaulust) vennal on meil suured vahekojad, sinna pane sa paksud lademed
2. tihe ▪ pad´a aia tennüʔ, .vitsugaʔ palmiduʔ on tiheda aia teinud, vitstega põimitud; harv kreebeń, a tõõnõ ots om padi hõre kamm, aga teine ots on tihe; harvalik om lina, võinᴜʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd jämme, .plootna, .tihtsä
3. lapseootel; tiine ▪ padi inemine, ku rassõ om, last kand inimene on lapseootel, kui ta rase on, last kannab; padi lehm tiine lehm. Vrd paks, ramm2, rassõ, rassõ|jalalinõ, tüse

paimõndama v <paimõndaʔ, paimõnda>
1. vabandama, õigustama ▪ oi tä hinnäst paimõnd´, .kuigi jovva‿s arʔ paimõndaʔ oi, [kuidas] ta ennast vabandas, [aga] kuidagi ei suutnud end õigustada
2. nuruma ▪ paimõndas tõõsõ käest rahha nurub teise käest raha

pain2 s <painu, .painu> värv; taimevärv ▪ tuu om uma pain, mis mõtsast koŕatas, a poodɪst ostat .värmi too on taimevärv, mida metsast korjatakse, aga poest ostad poevärvi; painugaʔ painõtas .langa taimevärviga värvitakse lõnga; .musta .painu .kaiõ laado päält vaatasin (otsisin) laadalt musta värvi; painõtas sinɪtsegaʔ vai verevägaʔ, .mitmõsugutsõʔ painuʔ ommavaʔ värvitakse sinise või punasega, värve on mitmesuguseid. Vrd värḿ

perä|nulk s <perä|nulga, perä|.nulka> toa tagumine nurk (hrl ikoonide asukoht) ▪ hähätarõ man võõdõti ilosahe .vasta, .panti perä.nulka .süümä (muinasjutust) pulmatare juures võeti ilusasti vastu, pandi taganurka sööma; tä jo istus lavva takah otsani peränulgah, a meele pilluti ka kassipingi .pääle luid (muinasjutust) juba ta istub laua taga päris taganurgas, aga meile pilluti ka luid kassipingi peale; võta‿ks asõ .aknillõ, piidsa asõ perä.nulka (rahvalaulust) võta ase (istu) akende juurde, piitsale ase taganurka. Vrd pühäsenulk

pikk´|elläi s <pikä|eläjä, pikkä|eläjät> euf uss, madu ▪ vissenjat .peeti pühäst kaʔ, kalla es süvväʔ, selle et pikk´elläi lätt maa .sisse, a timä pikäeläjä .plaani viissenjat peeti ka pühaks, [siis] kala ei söödud, sest uss läheb maa sisse, aga tema (kala) on ussi moodi; inne .päivä lüüʔ vikaht´ varrõst arʔ, panõʔ kabla .otsa ja viäʔ .ümbre usśaia, sõ̭s tükü‿i pikk´elläi .majja enne päikesetõusu löö vikat varre otsast ära, pane nööri otsa ja vea ümber õue, siis ei kipu uss majja; vissenjah lääväʔ hussɪʔ maa .sisse, sis mindä‿i .mõtsa eiʔ, mindä‿i .marja, tuvva‿i midägi mõtsast kodo, et pikäeläjä tuut kodo viissenjapäeval lähevad ussid maa sisse, siis ei minda üldse metsa, ei minda marjule, ei tooda midagi metsast koju, et [muidu] tood ussi koju. Vrd hainalonõ, husś, jalasusi, puhmalonõ, siug, suuelläi

pilvɪskitśmä v <pilvɪskitsiʔ, (ta) pilvɪskits> pilvitama, pilve minema ▪ tõõnõkõrd, ku suur põud om, sis pilvɪskits, pilvɪskits, a mitte ei tulõʔ .vihma teinekord, kui on suur põud, siis pilvitab, pilvitab, aga mitte ei tule vihma; jummal´ tiid, määnes hummõń ilm saa, pilvɪskits .veiga jumal teab, milline ilm homme tuleb, kisub kangesti pilve. Vrd pilvɪsklemä

pira|pinna P adv puruks, pilbasteks; kildudeks ▪ sari lätś pirapinna purᴜst tuulamissari läks katki pilbasteks; rambõʔ lagose pirapinna vettinud nott lagunes tükkideks; kõik´ ussõ piit sai pirapinna arʔ poodõtus, a naase esä .hinge .kohki (muinasjutust) terve uksepiit sai pihuks ja põrmuks tehtud, aga äia hinge polnud kuskil; mõ̭nõ käänä õks küll kuusõ ma kummaldõ, pedajä pirapinna (rahvalaulust) mõne kuuse ma keeran kummuli, männi [purustan] pilbasteks. Vrd pinna, purupinna

pittukõnõ dem adj <pittukõsõ, pittukõst> , pittukanõ <pittukasõ, pittukast> , pitᴜkõnõ <pitᴜkõsõ, pitᴜkõst> pikkune ▪ rügä om orasõ pittukõnõ joʔ rukis on juba orase kõrgune; .piinüʔ pikäʔ vaglakõsõʔ, rüäterä pittukasõʔ peened pikad ussikesed, rukkitera pikkused; tä näge sääl umma till´okõst päkä pittukõst .poiga länigupaarigaʔ tulõvat (muinasjutust) ta näeb seal oma tillukest pöidlapikkust poega lännikupaariga tulevat; sis sai ka näile ütś pujakõnõ, a õ̭nnõ päkä pitᴜkõnõ (muinasjutust) siis sündis ka neile üks pojakene, aga vaid pöidla pikkune. Vrd pittu, pittunõ, piuʔ

pivatama I v <pivataʔ, pivada>
1. püüdma, pingutama ▪ õgaütś pivatas arʔ tetäʔ uma igaüks püüab ära teha oma [põllutöö]; vot sa pivatat kirotaʔ, a põllumiisś pivatas, nigu ar jovvasɪʔ tetäʔ vaat sa püüad kirjutada, aga põllumees püüab, et jõuaks ära teha [oma tööd]; poig naasś olõma paaba poolõ, pivatama .perre poolõ (rahvalaulust) poeg hakkas hoidma eide poole, püüdlema pere poole
2. ahnitsema ▪ näet, ku pivatas, riib .hindäle, timä nigu ahnõh näed, kuidas ahnitseb, riisub [vara] endale, ta on nii ahne. Vrd ahnɪtsama, krumbɪtsõma

plesś adj s <plessi, .plessi> / <plessi, .plesse P>
1. paljak, kiilas koht pealael ▪ linnaś .kärbläne plessi pääle lendas kärbes kiila [koha] peale; plesś olõ‿i nätäʔ, a kühm om kõ̭õ̭ nätäʔ kiilaspea ei hakka silma, aga küür on alati näha. Vrd plesś|pää
2. paljas, kiilas ▪ pää oll´ plesś, pal´as pea oli kiilas, paljas

pletenits s <pletenitsä, plete.nitsä> , pletänits <pletänitsa, pletä.nitsa> (köie)keere, säie ▪ .võeti kabõ̭l´ vai .paklist tetti pletenits, .aeti nõgla .perrä võeti nöör või tehti takkudest nöörikeere, [see] aeti nõela taha; pletänits keerotõdas hangu pääle, tuust saa kabõ̭l keere keerutatakse konksu küljes, sellest saab köis; ütś koŕaś vanno ahilit, tõõnõ vanno rihma tükke, a kolmas vanno plete.nitso, minkaʔ .pirda kinni kisᴜtas (muinasjutust) üks korjas vanu ahelaid, teine vanu rihmatükke, aga kolmas vanu nöörikeermeid, millega peerge kinni tõmmatakse. Vrd keerotus, keerᴜs

pogandama v <pogandaʔ, poganda> rüvetama; reostama ▪ sa pogandat vii ärʔ sa reostad vee ära [raipega]; .kaivo no naka‿s .kiäki pogandama, vet peräh õks eletäs kaevu ei hakanud ometi keegi reostama, sest pärast elatakse ikka [edasi]; mu tukõv kepṕ oll´ veregaʔ nii arʔ pogandõt, õt ma timä sinnä.samma .tarrõ .maalõ jäti (muinasjutust) mu toekas kepp oli verega nii rüvetatud, et ma jätsin selle sinnasamma tuppa maha; veleʔ .ütliväʔ, õt kusõʔ .umma .mütsü, a ull´ ütel´, õt taha‿iʔ umma .mütsu pogandaʔ ja .kussi puust .alla (muinasjutust) vennad ütlesid, et kuse oma mütsi sisse, aga tobuke [vend] ütles, et ei taha oma mütsi reostada ja kusi puu otsast alla

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

poolõ|niidine adj <poolõ|niididse, poolõ|niidɪst> poolvillane ▪ poolõniididsele .kangalõ ostõtas puuvilla lõiḿ, a .sisse om koet villanõ lang poolvillasele kangale ostetakse puuvillane lõim, aga sisse on kootud villane lõng. Vrd puul´|villanõ

porsõndama v <porsõndaʔ, porsõnda>
1. posserdama, vusserdama ▪ a sis .rätsepil massinet olõ‿s, nisama kässigaʔ porsõndevvaʔ P aga tollal rätsepatel [õmblus]masinaid polnud, niisama käsitsi posserdasid. Vrd hökerdämä, puskõrdama
2. kritseldama ▪ Manńo võtt .paprõ ette ja .ütles, õt timä kirotas, a timä tunnõ‿õiʔ viil .tähtigi, porsõndas niisama Manno võtab paberi ette ja ütleb, et tema kirjutab, aga ta ei tunne veel tähtigi, kritseldab niisama. Vrd .portśma

postel´ka I s <postel´ka, postel´kat> hrv aluskott ▪ meil kutsᴜtas õks posteli kott´, aʔ mõ̭ni kuts ka postel´ka meil kutsutakse ikka voodikotiks, aga mõni ütleb ka aluskott. Vrd postel´

praalɪs I s <praalisa, praalɪsat> suur lomp, tiik ▪ sääne suuŕ kui määne tiik´, a kutsᴜtas praalɪs selline suur nagu mingi tiik, aga kutsutakse lombiks; kõõ lätsi praalisa mano .mõskma läksin alati lombi äärde [pesu] pesema

prodima v <protɪʔ, prodi> käima, vaevaliselt liikuma ▪ tä om kah kehv õks, a .siski prodi kah, koobõrdas ta on ka ikka kehv, aga siiski liigub, kooberdab; .täie prodõ kõ̭igipooli täisid roomas igal pool; no lääme õks arʔ mi minemähe, tuulõ pujaʔ prodimahe (rahvalaulust) nüüd me läheme minema, tuulepojad käima. Vrd podima

proim s <proimõ, .proimõ> käeauk (naistesärgi varrukaõmbluses kaenla all) ▪ käeʔ tsusatas läbi proimõtõ, selle et .käüssekiräʔ mustas saasi‿iʔ käed torgatakse käeaukudest välja, et käisekirjad mustaks ei saaks; proimõʔ olliʔ esiʔ, a tuud kutsᴜti käuss, miä ribah oll´ käeaugud olid üks asi, aga toda, mis rippu oli, kutsuti käiseks. Vrd proimõʔ

proimõʔ s <.proimõ, proimõt> käeauk (naistesärgi varrukaõmbluses kaenla all) ▪ .hammõ .proimõʔ särgi käeaugud; .proimidõ mano .panti verrev siid´ käeaukude juurde õmmeldi [kandiks] punane pael; .proimõmulk om .hammõl, a pindsakul om .käüse mulk käeauk on [naiste] särgil, aga pintsakul on käiseauk; hamõh oll´ säläh .käüssildä, rüüd pääl .proimilda (rahvalaulust) särk oli seljas käisteta, peal oli kuub käeaukudeta. Vrd proim

puie|aid s <puie|aia, puie|.aida> , puiõ|aid <puiõ|aia, puiõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ puieaiah .kääpidõ pääl süvväs ja juvvas, a mõ̭ni naane, kiäl miisś .veit´kese .aigu tagasi arʔ koolnuʔ, nakas risti nõ̭al sõ̭nol .ikma surnuaias süüakse ja juuakse kalmudel, aga mõni naine, kellel mees on veidi aega tagasi surnud, hakkab risti najal itkema; .kuuljit matõtas puiõ.aida surnuid maetakse kalmistule; .vaenõ miisś köüt hobõsõ puieaia .külge .kinni ja lätt kerɪkohe (muinasjutust) vaene mees seob hobuse kalmistu [piirde]aia külge kinni ja läheb kirikusse. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, matᴜsaid

puu|võisi ~ puu|võisim s <puu|.võiśmõ, puu|võisind> madala kvaliteediga oliiviõli, puuõli ▪ puuvõisi om taa, mis palas .puustli iih vinne kerɪkuh puuõli on see, mis põleb ikooni ees vene kirikus; pääd võiõtas puu.võiśmõgaʔ, õt hiusś ilosahe saisasiʔ pead võitakse puuõliga, et juuksed ilusti hoiaksid; värehteʔ .ütleväʔ nõialõ, õt tütärlatś võid´ näid puu.võiśmõgaʔ, a nõid taha‿s näid .viigage likõst tetäʔ P (muinasjutust) väravad ütlesid nõiale, et tütarlaps võidis neid (väravahingi) puuõliga, aga nõid ei tahtnud neid veegagi märjaks teha. Vrd puu|võsi

põrahutma v <põrahuttaʔ, põrahuda ~ põrahuta> põrutama (äkki) ▪ põlvõ põrahut´ ärʔ, verd tulõ‿õs põlve põrutas ära, aga verd ei tulnud; täl oll´ olaluu arʔ põrahhudõt tal oli õlaluu ära põrutatud; pikkäne põrahut´, üte lehmä põrot´ ärʔ piltl korraga põrutas pikne, ühe lehma põrutas ära (lõi surnuks). Vrd põrᴜtama, tõrahutma

päiv|põrõhõhe adv päikesepaistele, päikese kätte ▪ ku om päävänõsõngu tuul´, sis saa‿i soel ka .kohki peeseldäʔ, a ku olõ‿i päävänõsõngu tuul´, sis saa susigiʔ päivpõrõhhõhe kui on idatuul, siis ei ole hundilgi [end] kuskil soojendada, aga kui tuul ei ole idast, siis saab huntki päikese kätte. Vrd pääväpõrõhõhe

ribahama v <ribahtaʔ, (ta) ribahas> , ribahtama <ribahtaʔ, (ta) ribahtas> rippu vajuma ▪ vanal inemisõl lõug ribahhas arʔ, tulõ sääne kört´ lõvva ala vanal inimesel vajub lõug rippu, tuleb selline volt lõua alla; kiä iks ummõl´ rüvvi üte siilogaʔ, sõ̭s puusaʔ nuuʔ ribahhasõʔ, a ma .umbli katõ siilogaʔ, tuu ribahha‿as kes ikka õmbles pikk-kuue ühe siiluga, siis sellel vajuvad küljed ripakile, aga ma õmblesin kahe siiluga, too ei vajunud rippu. Vrd ribahuma, ripsahama, ripsahuma

rihɪts s <rihidsä ~ rihɪtsä, rihɪtsät> (luha)mõrd ▪ hauǵ sinksahut´ sääl rihidsä siseh haug lõi äkki sabaga seal mõrras; nurḿkanno püvvetäs rihidsägaʔ, kui park´ om, sis kõ̭ik´ lääväʔ .sisse põldpüüsid püütakse luhamõrraga, kui [neid] on parv, siis lähevad kõik sisse; imä keväjä kai rihɪtset ja püüd´ kallo P ema jälgis kevadel mõrdu ja püüdis kalu; papṕ lätt kerɪkohe, mõista‿aiʔ kerɪkost .vällä tullaʔ? (kala lätt rihɪtsähe) (mõistatus) papp läheb kirikusse, aga ei oska kirikust välja tulla? (kala läheb mõrda)

rutatama v <rutataʔ, rutada> ruttama, tõttama; tagant kiirustama ▪ kohe tä rutatas? kuhu ta ruttab?; rutatas .tõisi, a eiś om laisk ku pori.kärbläne kiirustab teisi tagant, aga ise on laisk kui porikärbes. Vrd katatama, kihotama, kärbendämä, kärotama2, rätɪtämä1

rõbahama v <rõbahtaʔ, rõbaha> , rõbahtama <rõbahtaʔ, rõbahta> silmama, tähele panema, märkama ▪ ma sängü pääl .istõ, pini rõbahti minno, nakaś .haukma ma istusin sängi peal, koer märkas mind, hakkas haukuma; rõbaha‿as .ütśkiʔ veli midägi ükski vend ei märganud midagi; a ku nimäʔ rõbahtiʔ, et vana Ivvań ka oll´ .liina tulnuʔ, ni sõ̭s .heitüʔ .väega är aga kui nad märkasid, et vana Ivvan oli ka linna tulnud, siis ehmusid väga ära; ku perremiisś tulõ kodo ni teid rõbahas, sis timä neelähäs ti säälsamah är! (muinasjutust) kui peremees tuleb koju ning teid märkab, siis tema neelab teid sealsamas alla!; .tütrik .ommõ täl takah käunuʔ jaʔ arʔ rõbahanᴜʔ (muinasjutust) tüdruk on tal järel käinud ja näinud ära [et kosilane on laibasööja]; tuud õks rõõbõh rõbahti, paaba tähele pand´ (rahvalaulust) seda raibe märkas, eit pani tähele. Vrd rõppama, räbähtämä

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

rõõhk adj <rõõha, .rõõhka> , rõ̭õ̭hk <rõõha, .rõ̭õ̭hka>
1. rõõsk; hapnemata ▪ .kiisla om rõ̭õ̭hk, hapund om veid´o kaerakile on rõõsk, haput on tas vähe; .kiislat üldäs, a muud söögi.kraami üldä‿äi rõ̭õ̭hk kaerakilet nimetatakse, aga muud söögikraami ei nimetata rõõsaks
2. toores, valmimata ▪ rügä om rõ̭õ̭hk, ei võiʔ viil .põimaʔ ai rukis on toores, ei või veel õsuda. Vrd toorõs

rähmɪk1 s <rähmigu, rähmɪkut> kirju madu, rästik ▪ rähmɪk om kirriv sääne, vihasap ja virgõb, tõrvashussɪʔ ommaʔ mustaʔ, nuuʔ ommaʔ suurõʔ rästik on selline kirju, vihasem ja kiirem, [aga] nastikud on mustad, nood on suured

sataskõlõma v <sataskõllaʔ, sataskõlõ> taaruma, vaaruma; korduvalt kukkuma ▪ lell pand´ .hindä .purjo, sataskõlli, sis soeʔ olliʔ tä kõ̭ik´ arʔ kusnᴜʔ ni pasandanᴜʔ, a sis õ̭ks lätsiväʔ arʔ mant lell teeskles purjujäänut, kukutas end maha, siis hundid olid ta üleni täis kusnud ja pasandanud, aga siis ikka läksid minema. Vrd kapõrdõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, satatama, satatõlõma

satatama v <satataʔ, satada> kõikuma, õõtsuma; taaruma ▪ ku puŕoh miisś lätt, sis satatas ütele .poolõ, tõõsõlõ .poolõ kui purjus mees läheb, siis ta kõigub ühele poole, teisele poole; mis laja perägaʔ, taa ei satadaʔ, a .ahtakõnõ, tuu satatas mis on laia päraga [paat], see ei kõigu, aga kitsas, see kõigub [lainetel]. Vrd kallᴜskõlõma, kapõrdama, kapõrdõlõma, kopõrdama, kukkõlõma, .kungõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, sataskõlõma, satatõlõma, .tolbõlõma

segimäne adj <segimätse, segimäist> vahelduv; heitlik, muutlik ▪ segimäne ilm, .julgõ‿iʔ .sääntsegaʔ hainalõ .minnäʔ heitlik ilm, ei julge sellisega heinale minna; .tervüs om õ̭nnõ sääne segimäne, õi olõʔ .haigõ õi terveh tervis on aga selline muutlik, pole ma ei haige ega terve. Vrd segändäjä, segämäne

siivalinõ adj <siivalitsõ, siivalist> tiivuline, tiibadega ▪ kanaʔ ka ommaʔ siivalitsõʔ, a linnadaʔ mõista‿i kanad on ka tiivulised, aga lennata ei oska; taa jo .mitmõ nulgalinõ, sääne hannolinõ vai siivalinõ .rõivatükk´ piltl see on ju nurgeline, selline sabadega või sakiline riidetükk. Vrd siibanõ

soola|tekij ~ soola|tegijä s <soola|tegijä, soola|tegijät> soolapuhuja, maa-arst, nõid ▪ ku kel midägi olõ‿i, sis soolatekij .kaksõs timä rõivastõ külest niidi otsakõsõgi, aʔ niisamta tarõst õi lasõʔ .vällä kui kellelgi pole mitte midagi [tasuks anda], siis rebib soolapuhuja ta riiete küljest [kas või] niidiotsakesegi, aga niisama tarest välja ei lase; vaja minnäʔ soolategijä mano, Vosnikovah om paaba, tuu tege .suulõ tarvis soolapuhuja juurde minna, Vosnikovas on eit, tema teeb [arstimiseks] soolasid. Vrd kaldun, kunst´, maanatark, nõid, sobija, soola|.puhkja, .sumpja

soomᴜtama v <soomᴜtaʔ, soomuda> soomitsema, soomuseid eemaldama ▪ soomᴜtagõʔ arʔ latigõʔ! soomitsege latikad ära!; .ahnik om hää kala, a halv soomᴜtaʔ ahven on hea kala, aga raske soomitseda

sorokasveet s <sorokasveeda, soroka.sveeta> , sorokasvet <sorokasveta, sorokasvetta> tsirgupäev, neljakümne märtri mälestuspäev, 9. III / 22. III ▪ pääle .talsipühi .kümnedä nädäli seeh oll´ oudakei, oudakeist sorokasvetta jalʔ nätäl´, sorokasvetast nätäl´ ja ütś päiv pääle, saa al´aksei kümnendal nädalal pärast jõule oli eudokiapäev , eudokiast tsirgupäevani [läheb] jälle nädal, tsirgupäevast nädala ja ühe päeva pärast tuleb alekseipäev; soroka.sveeta .peetäs selle, et nellikümmend pühhä miist oll´ tõugat iä.mulku, .järve tsirgupäeva peetakse sellepärast, et nelikümmend püha meest oli lükatud jääauku, järve; sorokasvet om nelä.kümne .puusli päiv, sõ̭s küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev on neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; sorokasvetah käänd nellikümmend nelli .tsirku suu suvõ poolõ tsirgupäeval keerab nelikümmend neli lindu näo suve poole; oudakeiah ku saa kikkalõ juvvaʔ, sõ̭s sorokasvetah saa häräle, a ku oudakeiah saa‿i kikkalõ, sõ̭s sorokasvetah ka saa‿i .kinkõlõ (vanasõna) kui eudokiapäeval saab kukk [õues] juua, siis tsirgupäeval saab härg, aga kui eudokiapäeval kukk juua ei saa, siis tsirgupäeval ei saa mitte keegi. Vrd tsirgupäiv

sosahutma v <sosahuttaʔ, sosahuda ~ sosahuta> sosistama ▪ a vanapatt tull´ ka .laiva ja sosahut´ .tütrikulõ: tiiʔ .hindä tuvikõsõst ja .kargaʔ .merde! (muinasjutust) aga vanakuri tuli ka laeva ja sosistas tüdrukule: muuda ennast tuvikeseks ja hüppa merre!; haard´ tä‿ks .kõrva kõ̭nõldaʔ ja .suuhõ sosahuttaʔ (rahvalaulust) kiirustas ta kõrva kõnelda ja suhu sosistada. Vrd sobahtama, sosisõma, sossatama

sukundkiʔ, sukundkeʔ P adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ olõ‿i sukundki .põldu pole põrmugi põldu; kunigas saa‿as minnäʔ sukundkiʔ (muinasjutust) kuningas ei saanud kohe sugugi minna; .naksivaʔ soeʔ hobõst .süümä kõrragaʔ, a .poiśkõst putu‿s sukundkiʔ (muinasjutust) hundid hakkasid kohe hobust sööma, aga poisikest ei puutunud üldsegi; kaess, õt kulla unikol pääd imp sukundkeʔ olõ‿i otsah P (muinasjutust) vaatab, et kullahunnikul pole enam sugugi tippu otsas. Vrd sukugiʔ, sukundõ

süko2 interj kutsehüüd hobustele ▪ .rahvakõnõ hõik: süko, süko, a kost noʔ, süko võta‿i tiidäkiʔ (muinasjutust) rahvas hõigub: suksu, suksu, aga kus sa nüüd, suksu ei võta teadmagi. Vrd śuko2

tallaŕ s <tallari, tallarit> , tallõŕ <tallõri, tallõrit> folk puusepp, meistrimees ▪ meil iks meheʔ .meistresepäʔ, talopojaʔ tallõŕsepäʔ (rahvalaulust) meil on mehed meistrimehed, talupojad puusepad; meisteril om matal´ maja, a tallaril om tühi tarõ (rahvalaulust) meistril on madal maja, aga puusepal on tühi tare. Vrd plootnik

tara|veer s <tara|veera, tara|.veera ~ tara|veerat> vanausuline ▪ agu ussõh usurahvas, tõõsõh tarõh taraveeraʔ? (rahvalaulust) aga kui on õues usurahvas, teises tares vanausulised?

tikõ|veletś s <tikõ|veledsi ~ tikõ|veletsi, tikõ|veletsit> vanakuri, põrguline ▪ esä võtt´ tõõsõ naase, a tuu sai tikõveletś isa võttis teise naise, aga too sattus olema vanakuri ise; oh, .määntseʔ tikõveledsiʔ siih tii veereh oh millised põrgulised siin tee ääres [seisavad]. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõ|viletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

t´oorka I s <t´oorka, t´oorkat> , t´orka <t´orka, t´orkat> riiv ▪ t´oorkagaʔ t´oorkatõdas kartohkit, .tärküs jääss perä ala, nuuʔ raasaʔ jääväʔ pääle riiviga riivitakse kartuleid, tärklis jääb alla põhja, [aga] need raasukesed jäävad peale; t´orka, mingaʔ .ritka t´orkataʔ [see on] riiv, millega mustrõigast riivida; t´orkagaʔ t´orkatõdas kallo ka, noil .väega paks kuuŕ riiviga puhastatakse kalu ka, neil [on] väga paks [soomus]kest. Vrd riiv́, t´orga, törga

torõhõhe1 adv madalalt (häälest) ▪ kakk .väega torõhõhe lask, ilotohe kakk häälitseb väga madalalt, koledasti; mõ̭ni kõ̭nõlõs torõhõhe mõni räägib madalalt (jämeda häälega); imäʔ .laulvaʔ torõhõhe, a nuuŕ laul kilõhõhe [mesilas]emad laulavad madalalt (madala tooniga), aga noor laulab kõrgelt. Vrd torrõstõ1

.treitsä adj <.treitsä, .treitsät>
1. erk, tubli (hobusest) ▪ täl om .treitsä hobõnõ tal on erk hobune. Vrd trei
2. piltl sirge, hea väljanägemisega ▪ .ahnik lüvväs .vasta iäd, saa .treitsä, a särǵ .tõmba‿i nii .treitsäst ku kusk´ ja .ahnik ahven lüüakse vastu jääd [surnuks] ja jääb sirgu, aga särg ei tõmba nii sirgeks kui kiisk ja ahven

tśaarak s <tśaaragu ~ tśaaraku, tśaarakut> / <tśaarago, tśaarakot> viinapits, peeker; pitsitäis ▪ mõ̭ni tśaarak om jalakõsõgaʔ, a niisama ka om, ilm jalaldaʔ mõni viinapits on jalakesega, aga [mõni] on niisama ka, ilma jalata; inne üles minekit pand´ tä tśaarago .viigaʔ kivi pääle enne ülesminekut pani ta veega peekri kivi peale. Vrd ŕumka, tserenka, tsääräk

tśaunahama v <tśaunahtaʔ, tśaunaha> , tsäunahama <tsäunahtaʔ, tsäunaha> nokkima; nokaga lööma ▪ .haukaʔ noʔ, tsäunahaʔ taah midä piltl hammusta (söö) nüüd, noki (ampsa) siit midagi; varahinõ tsirk kõõ jo tśaunahas, a illanõ sipᴜtas .siiba õ̭nnõ (vanasõna) varane lind ikka juba nokib, aga hiline soputab ainult tiibu. Vrd .tsaahtama, .tśaunama

tsihɪtämä v <tsihɪtäʔ, tsihidä> parastama ▪ inemisel .eiski hädä, a tä viil´ tsihɪtäs inimene isegi hädas, aga tema veel parastab; tõõnõ tsihɪtäs: paraś, paraś sullõ, tuud sullõ vajageʔ P mõni parastab: paras, paras sulle, seda sulle vaja oligi

tśuu interj äiu ▪ tśuu õks mul, tśuu tśurakõist, l´uu-l´uu latsõkõist, tśuu õks jal, tśuu suurõbast, pisokõsõ pikebäst (rahvalaulust) äiu-äiu poisikest, kussu-kussu lapsukest, äiu aga äiu suuremaks, pisut veelgi pikemaks. Vrd kusśo, l´uu

tuśo s <tuśo, tusśo>
1. tusatuju ▪ mõ̭ni lätt .marru, tulõ tuśo pääle mõni läheb marru, tusatuju tuleb peale
2. tuju ▪ lääsiʔ pido pääle, a olõ‿i tusśo läheks peole, aga ei ole tuju. Vrd miil´, tujo
3. tusatseja, tusane inimene ▪ tuu tuśogaʔ saa‿i kunagi .õigõt juttu aiaʔ tolle tusatsejaga ei saa kunagi õiget juttu ajada
4. piltl tulehark, tige, riiakas inimene ▪ tä om äkiline ku tuśo ta on äkiline kui tulehark (?äkiline kui hüsteerik)

tuu|.vaehtõ ~ tuu|.vaihtõ adv tol ajal, samal ajal ▪ veli lätś sõtta, tuu.vaehtõ .kuuli esä ärʔ vend läks sõtta, [aga] tolle aja sees suri isa ära; sepp oll´ tuu.vaehtõ alastõ, ni sepäl olõki‿s .aigu ar .rõivit .sälgä .pandaʔ (muinasjutust) sepp oli samal ajal alasti ning sepal polnudki aega riideid selga panna; halv .kaie .tütrikka kõik aig, a ku .naati .kündlit .puhksõma, nii .tütrikuʔ tulliʔ tuu.vaehtõ ar (muinasjutust) vanakuri vaatas tüdrukuid kogu aeg, aga sel ajal, kui hakati küünlaid ära puhuma, tulid tüdrukud tulema; kahr tuu.vaehtõ magasi ja ma käsi täl kahrulõ kõvastõ lüvväʔ (muinasjutust) sel ajal karu magas ja ma käskisin tal karu kõvasti lüüa. Vrd śoo|.vaehtõ, .vaehtõ|pääl, vahetõ|pääl

.tölk´mä v <.tölkiʔ, (ta) tölk´> iiveldust tekitama, vastikuks muutuma ▪ tõõnõ om külʔ sääne, õt kannahtas .sääntsit sõ̭nno lavva man, a tõõnõ või‿i kullõldaʔ, nakas .tölk´mä mõni on küll selline, et kannatab lauas niisuguseid [inetuid] sõnu, aga teine ei kannata kuulatagi, [jutt] ajab iiveldama. Vrd tülgähämä, tülgähümä, tülgähütmä, .tülk´mä

tülᴜ̈stämä v <tülᴜ̈stäʔ, tülᴜ̈stä> tülitsema; sõimlema ▪ katś .pernaist .väega tülᴜ̈stiʔ, üte kanamuna pääle lätsiʔ .tüllü kaks perenaist tülitsesid kõvasti, läksid ühe kanamuna pärast tülli; mõ̭nõʔ tülᴜ̈stiʔ külʔ ja halvastõ .elliʔ, a hot´ kui taht pidiʔ arʔ elämä mõned tülitsesid küll ja elasid halvasti, aga pidid olgu kuidas tahes [koos] elama; .vannuʔ ja tülᴜ̈stäʔ ka olõ‿i hüä, ku latś .rist´mäldäʔ om ega vanduda ja tülitseda pole hea, kui laps on ristimata. Vrd tülᴜ̈skelemä, tülᴜ̈stelemä, tülᴜ̈tsemä

tõ̭na s <tõ̭na, tõ̭nna> , tõ̭õ̭na <tõ̭õ̭na, tõ̭õ̭nat> varbaed ▪ tõ̭na tulõ ar iist .laotaʔ, saa‿i muido .kündäʔ varbaed tuleb eest ära lammutada, muidu ei saa künda; tõ̭nna tetti, mis .päivä valmistõdi, tuu .üüse lagosi .maaha (muinasjutust) varbaeda tehti [küll], [aga] mis päeval valmistati, too lagunes öösel ära; kuningas taht, et tekeʔ tõ̭na, a Pühä-.Maaŕa taht .müürü (muis) kuningas tahab, et tehke varbaed, aga Püha-Maarja tahab müüri (Petseri kloostri ehitamisest); veleʔ teiväʔ õks sääl .aida virgastõ, tõ̭õ̭na .aida tõ̭õ̭meeli (rahvalaulust) vennad tegid seal aeda virgasti, varbaeda tõemeeli (hoolega). Vrd tõõna

ullinõ adj <ullidsõ, ullɪst> rumalavõitu ▪ proosta, nigu ullinõ, olõ‿i tark, otsanɪʔ ull´ tä ei olõʔ lihtsake, justkui rumalavõitu, ei ole tark, [aga] päris loll ta ka ei ole. Vrd heigo, hino, holdo, hojo, horosk´, suńo, turak, ull´

vahalanõ s <vahalasõ, vahalast> folk mesilane ▪ agu sinno õks no .kiildväʔ kimalasõʔ, .kaitsvaʔ .vasta vahalasõʔ (rahvalaulust) aga kui sind nüüd keelavad kimalased, tõrjuvad mesilased; mi tulõ‿ks sa mehiste .sisse, vahalaistõ .vaihõllõ (rahvalaulust) tule meie, mesilaste sekka, vahakandjate vahele. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalind

vaha|lind s <vaha|linnu, vaha|.lindu> / <vaha|linnu, vaha|.lindo P> folk mesilane ▪ esel om õks sul vaja aiah ollaʔ, .vahteʔ vahalinnu.kõise: agu saavaʔ õks sis sügäväʔ sülemeʔ, lääväʔ .lindo vahalinnuʔ (rahvalaulust) sul, isa, on vaja aias olla, mesilasi valvata: kui saavad sügavad sülemid, [kui] lähevad lendu mesilased; agu õks sis .kiildväʔ kimalasõʔ, .vasta .kaitsvaʔ vahalinnukõsõʔ (rahvalaulust) aga kui siis keelavad kimalased, tõrjuvad mesilinnukesed. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalanõ

vana|sitt s <vana|sita, vana|sitta ~ vanna|sitta> kurat, vanapagan ▪ Mokolukah .peeti inne pekuna.päivä, tuu om vannusittu .puusli Mokornulgas peeti vanasti pekunapäeva, see (Pekun) on vanapaganate pühak; üteldäs, et sõ̭s essᴜ̈t arʔ, ku vanasita .jälgi pääle saat öeldakse, et siis eksid ära, kui vanapagana jälgedele satud; .poiśkõnõ kuuld´ päält, ku vanaʔsitaʔ kõ̭nõlivaʔ (muinasjutust) poiss kuulnud pealt, kui vanakuradid rääkisid; üteh otsah .olleʔ ristiinemisõʔ, a tõõsõh otsah .olle vanasita pereh (muinasjutust) [tare] ühes otsas olid ristiinimesed, aga teises otsas oli vanakuradi pere. Vrd halv, kurat´, kuri|vaim, .perkläne, vana|halv, vana|mõro, vana|tikõ

vinäld adv villand; küllalt ▪ haarõti .pangõgaʔ, a timä ütel´: olõ‿i vaja haartaʔ, kõigilõ saa vinäld kahmati pangedega, aga tema ütles: ei ole vaja kahmata, kõigile saab küllalt; kasᴜk jäi viil timä .tütrelegi vinäld pitäʔ kasukat sai veel tema tütargi küllalt kanda; and kõigilõ, kes sinnäʔ lääväʔ, süvväʔ ja juvvaʔ vinäld (muinasjutust) annab kõigile, kes sinna lähevad, küllalt süüa ja juua. Vrd viländ, vool´u

vool´a s adj <vool´a, vool´at>
1. tegevusvabadus, voli; õigus ▪ ku latsõlõ annat vool´a kätte, sõ̭s võtt latś .võimust kui annad lapsele voli kätte, siis võtab laps võimust. Vrd luba, voli
2. vabadus, priius ▪ vool´a külä kroonuvalla küla (mis kulus riigile); vaja um inemiselatś ummõhtõ vool´a .pääle .laskaʔ, kavvas tedä sis vangɪh pitäʔ (muinasjutust) vaja on inimeselaps ometi vabadusse lasta, kaua teda siis vangis pidada; nooril mehil rahha külält, .priius ja vool´a ka käeh, mis muud, kui vaia maad-.ilma pite .hulk´ma minnäʔ (muinasjutust) noortel meestel raha küllalt, priius ja vabadus ka käes, mis muud, kui vaja maad-ilma mööda hulkuma minna. Vrd .priius, slaboda
3. vaba ▪ meil oll´ vool´a rahvas, a nä olliʔ .mõisniki all meil oli vaba rahvas, aga nemad (naabrid) olid mõisniku all; .eiske om teil, mehil, mito miilt, naasel vool´a keelekene (rahvalaulust) teil, meestel, on isegi mitu meelt, naisel vaba keelekene. Vrd prii, vaba1, volńa

.vuulvahe adv kiiresti, voolsalt, kiirevooluliselt ▪ .väikene ujakõnõ, a .vuulvahe juusk väike ojakene, aga voolab kiiresti; mi egi juusk .veiga .vuulvahe meie jõgi voolab väga kiiresti

võõrɪstõlõma v <võõrɪstõllaʔ, võõrɪstõlõ> võõrastama ▪ latś nakaś minno võõristõlõma, mudkuh ikk inne laps hakkas mind võõrastama, muudkui aga nutab. Vrd võõrastõlõma, võõrɪskitsma, võõrɪskõlõma

.väelä ~ .väele adv vägisi; vastu tahtmist ▪ poig .väelä lätt ärʔ kul´atama, ku esä lasõʔ‿ka‿iʔ poeg läheb vägisi pidutsema, isegi kui isa ei luba; noid sunniti .väele, a timä laul´ umast .puhtast .süämest noid sunniti vägisi [laulma], aga tema laulis oma puhtast südamest. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelüisi, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüselläʔ, vägüsi

.väärd´mä v <väärdäʔ, väärä> väärama; maha murdma; võitma ▪ a sai tuu kuningas kõvõmb, väärd´ timä är ni riiś tedä (muinasjutust) aga too kuningas sai (osutus) tugevamaks, võitis ta ära ja riisus ta paljaks. Vrd .väärämä

õhi s <õhi, õhhi>
1. hool, hoidmine; õnn ▪ .tahtsõ mu mehiläse õhhi arʔ viiäʔ tahtis mu mesilaseõnne ära viia; ma anna mehiläseʔ .Maaŕa kätte, täl om õhi ma annan mesilased Maarjale, tal on [mesilastega] õnne
2. taig, kaitsemaagiline rituaal; kaitsemaagiline tabu ▪ üripäävä hummogu .peeti jalʔ tuudsamma õhhi: imä pand´ viil katś munna .liuda, ütś sai kaŕᴜssõlõ, a tõõnõ .viidi Ürile jüripäeva hommikul viidi läbi jälle sedasama rituaali: ema pani veel kaks muna kaussi, ühe sai karjus, aga teine viidi Jürile [ohvriks]; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿iʔ räüsäpäävä .nurmõ tegemä, Eestimaal ommaʔ suurõʔ räüsäʔ, meil siih ei olõʔ nii, sääl es .peetä taad õhhi jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval (25. mail) põldu harima, Eestimaal on suured rahesajud, meil siin nii väga ei saja, [aga] seal ei peetud sellest tabust kinni; kaŕa .vällä.laskmise õhhi .peeti järgiti karjalaske rituaali

ärätühe, ärätöhe P adv inetult, näotult, koledasti ▪ kuis tä nii ärätöhe .mõistsõ tetäkiʔ P kuidas ta küll nii inetult käituda oskas; tä es tahakiʔ nii tetäʔ, a ärätöhe tull´ .vällä .veiga P ta ei tahtnudki nii teha, aga väga näotult kukkus välja; ülgu‿i õks mi sõ̭nna sõk.liistõ, lasku‿i äält ärätühe (rahvalaulust) ärgem öelgem sõna tühist, ärgem tehkem häält inetut. Vrd ilotuhe, nuŕatuhe, .tihkõhõ

veebiliides @ veebihaldur