[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.enkśna s <.enkśna, .enkśnat> hrv mürin, kõmin ▪ vanaesä selet´: ku .prantsus .Moskvah käve, sis ku siih kõrva pannɪʔ .vasta maad, sis kuulɪʔ .enkśnit vanaisa seletas: kui prantslased Moskvas käisid, siis kui siin panid kõrva vastu maad, siis kuulsid kõminat. Vrd hõrrin, .jõnksna, kärrin, mürrin

hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukond ▪ mis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1

.klõmpama v <klõmbadaʔ, .klõmpa> , .klõ̭mpama <klõ̭mbadaʔ, .klõ̭mpa> lonkama ▪ klõmbaku‿iʔ nii, astᴜʔ ilosappa! ära nii [väga] lonka, astu ilusamini!; tull´ tõõnõ naistõrahvas, tuu klõmbaś .jalga tuli teine naisterahvas, too lonkas; vanaesäle saistaś hopõń jala pääle, vanaesä klõmbaś üte jala pääl .tarrõ vanaisale astus hobune jala peale, vanaisa lonkas ühe jala peal tuppa; .kaegõʔ, kas taal kosilasõl kura jala varbas kaʔ om vai olõki‿iʔ, mis tä nii .klõ̭mpas? vaadake, kas sellel kosilasel vasaku jala varvast ikka on või polegi, miks ta niimoodi lonkab?; täl sõ̭saŕ .klõ̭mpas veid´o tal õde lonkab natuke; kagoh .klõ̭mpas! vaat kus lonkab!; kolmõ jalagaʔ puuk´ karaś üles klõ̭mbatõh: annaʔ tüüd! (muinasjutust) kolme jalaga kratt kargas longates püsti: anna tööd!. Vrd .koltsama, kukkama1, .kunkama, likahama, likahtõlõma, likatama, likkama, .lompama, .lunkama, .lõmpama, tsõigahama, .tsõikama

rapsahutma v <rapsahuttaʔ, rapsahuda ~ rapsahuta> raputama (äkki), rapsama ▪ rapsahutaʔ .võrko, sis lätt kala ette poolõ raputa korraks võrku, siis läheb kala ettepoole; hopõń rapsahut´ pääd hobune rapsas peaga; vanaesä rapsahut´ voori ni kabõ̭l .pässi vallalõ vanaisa rapsas korra ja köis pääses lahti. Vrd pälmähütmä, rapahutma, räbähütmä, räpsähütmä, .räpsämä, solmahutma

rüüsähütmä v <rüüsähüttäʔ, rüüsähüdä ~ rüüsähütä> köhatama ▪ latś rüüsähüt laps köhatab; ma rüüsähüdi nal´avilus, höö, sis mõtstsiga lätś .mõtsa nigu tuulõgaʔ ma köhatasin naljaviluks, öhh, siis metssiga läks metsa kui tuul; ku tuu latś rüüsä.hütnü‿s, vanaesä kuuldnuki‿s kui see laps poleks köhatanud, ei oleks vanaisa [teda] kuulnudki. Vrd köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsᴜ̈tämä