[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema ▪ .vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma

karso adj s <karso, karsot> pime, sõge ▪ saʔ olt karso, näe‿ei võttaʔ sa oled pime, ei näe võtta. Vrd kosso, kott´|pümme, pümme, sõkõ

kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit> kutse; kutsumine ▪ kas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

mättä|.räpsäjä s <mättä|.räpsäjä, mättä|.räpsäjät> hlv väikest kasvu mees, könn ▪ saʔ, mättä.räpsäjä, tulgu‿iʔ meeste .kampa kõ̭nõlõma sina, könn, ära tule meeste sekka rääkima. Vrd sampś

pahaline adj <pahalitse, pahalist> , pahalinõ <pahalitsõ, pahalist>
1. pahane; solvunud ▪ saʔ mu sängü lakk´a pilliʔ, selle ma su pääle olli pahaline sa pildusid mu voodi laiali, sellepärast ma olin su peale pahane; tuu om .väega pahanu latś, pahaline, tälle ei tohɪʔ midägi halvastõ üldäʔ, sis tä .väega vihanõs ta on väga pahane laps, solvunud, talle ei tohi midagi halvasti öelda, muidu saab ta väga vihaseks; noorõmb veli .jäie .veiga pahalitsõst noorem vend sai väga pahaseks
2. halb, paha ▪ kui om iks paik pahalinõ, sõ̭s saa‿ks elo ikulinõ (vanasõna) kui on [elu]paik paha, siis tuleb elu nutune
3. kurb, nukker ▪ näi, et linik oll´ liia kurvalinõ, hamõh pall´o pahalinõ (rahvalaulust) nägin, et linik on liiga kurb, särk väga nukker; .jälke õks tä kullõl´ kurvaliist, pargi siseh pahaliist (rahvalaulust) jällegi ta kuulas kurba, hulga seast nukrat

paralikku adv parajalt ▪ saʔ lasõʔ paralikku verd sa lase parajal määral aadrit. Vrd parahusi, .parruistõ

pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann ▪ .pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõ‿õs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann

pooŕa I adj <pooŕa, pooŕat> kangekaelne ▪ külh saʔ mul olõt pooŕa latś, inämp sukugi .kullõ‿õiʔ küll sa oled mul kangekaelne laps, ei kuula enam sugugi sõna. Vrd poońa, pooŕva

.päädümä v <.päädüdäʔ, .päädü> ilmuma; juhtuma, sattuma ▪ kost saʔ ka nii .päädᴜ̈ʔ miiʔ poolõ? kust sa [siis] ka niimoodi meile ilmusid?; ma .päädü timägaʔ laadopäävä kokko ma juhtusin temaga laadapäeval kokku; tä .päädü .juuma ar niʔ tulõki‿s kodo paaŕ .päivä ta sattus jooma ega tulnudki paar päeva koju; sa olt ka üle hulga ao .päädünᴜ̈ʔ .keŕkohe sa oled ka üle hulga aja kirikusse ilmunud; kas sa olt .päädünüʔ .juuma? kas sa oled jooma kukkunud?. Vrd .trehvämä, .trehvümä, õ̭nnahuma

śuko1 s <śuko, śukot> lastek hobune, suksu ▪ ku śukokõnõ oll´, milles sis tuu‿us kotost .päitsit? (muinasjutust) kui suksu [olemas] oli, miks sa siis ei toonud kodunt päitseid?; mineʔ nu saʔ, lasõʔ uma śukogaʔ iih! (muinasjutust) mine nüüd sina, sõida oma suksuga ees!. Vrd süko1

vaast|vaguvast adv asjata, põhjuseta ▪ vaastvaguvast tulõ sullõ murõh .sälgä, saʔ esi ei tiiäkiʔ põhjuseta tuleb sulle mure selga, [nii et] sa ise ei teagi. Vrd vaguvast

vanakõsõlt dem adv vanalt, vanana ▪ kui vanakõsõlt saʔ .naksit koolɪh .k´auma? kui vanalt hakkasid sina koolis käima?

.vääkatama v <.vääkataʔ, .vääkata> patrama, pudrutama, ebaselgelt rääkima ▪ tääkań, saʔ nii .vääkatagu‿i, sullõ saa puul´ diakon, sa ära niimoodi pudruta, pool [andamitest] saab sulle. Vrd .porrama