[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

aig|lehmilde ~ aig|lehmildõ P adv kolmeaastaselt, täiskasvanud mullikana ▪ aiglehmilde sai mul hõhv .piimä .andma kolmeaastaselt hakkas mul mullikas piima andma

ammᴜkõsõ ~ ammᴜkasõ P adv ammuks, mitte kuigi ammu ▪ ammᴜkasõ meele saivaʔ nuuʔ pikäʔ .vankreʔ ammuks meile need pikkvankrid said; tuu olõ‿i ammᴜkõsõ olnuʔ too pole kuigi ammu olnud. Vrd ammᴜkõtsi, ammᴜs

anni|vakk s <anni|vaka, anni|vakka> veimevakk ▪ annivakk .viidi .sendsehe veimevakk viidi eeskotta; rikkel oll´ külʔ suuŕ annivakk, a kiä .vaenõ oll´, tuul olõ‿s midäge P rikastel oli küll suur veimevakk, kes aga vaene oli, tollel ei olnud midagi. Vrd karṕ, kast´, kirst

armi|särk´ s <armi|särgi, armi|.särki> / <armi|särgi, armi|.särke P> pühapäevakuub, peokuub ▪ mehil oll´ pidol .kävvoʔ armisärk´ vai armihärmäk P meestel oli peol käimiseks peokuub või pikk-kuub

edi1 s <ede, ete, pl p eti> esi, tööesi ▪ .võtkõʔ tõõnõ edi võtke teine esi; saa‿as pall´o eti, ku oll´ .lühkene põld ei saanud palju esi, kui põld oli lühikene; võti hüä ede linna võtsin hea ee lina (linapõllul). Vrd esi

esis P adv egas, ega siis ▪ esis nii olõ‿õs, et mõ̭ni talo võtt´, mõ̭ni võta‿as, maa oll´ ütine P ega siis nii ei olnud, et mõni talu võttis [karjase], mõni ei võtnud, maa oli ju ühine. Vrd enos

essᴜ̈ssehe adv eksi, valesti ▪ essᴜ̈ssehe lätsi uma keelegaʔ eksisin rääkides (keel komistas); tohi‿iʔ .siinde minnäʔ, läät essᴜ̈ssehe P ei julge seenele minna, eksid ära

haaruma v <haarudaʔ, haaru>
1. jätkuma, piisama ▪ kas mullõ ka .leibä haarᴜs? kas mulle ka leiba jätkub?. Vrd .haarduma, jakkuma, .kündümä
2. ulatuma, küündima ▪ haaru‿i ma .kuige petrooli.lampe laest .alla võttaʔ P ma ei ulatu kuidagi petrooleumilampi laest alla võtma; sis näüdäś Karnõla häränahast .nüürä ja ütel´, õt śoo härä nahk haarᴜs ar .ümbre mu müürü (muinasjutust) siis näitas Karnõla härjanahast nööri ja ütles, et see härjanahk ulatub ümber tema müüri. Vrd .haarduma, .kündümä, künnähtümä, künnähütmä

.haiginõ adj <.haigidsõ, .haigist> , .haigene P <.haigedse, .haigest> haavandeid täis, paiseid täis ▪ siiŕ oll´ .haiginõ säär oli paiseid täis; .haigest kotᴜst määrɪʔ .liikvagaʔ, saa abi P paisetega kohta määri eetriga, see aitab

haina|kadsak s <haina|kadsaka, haina|kadsakat> / <haina|kadsagu, haina|kadsakut> / <haina|kadsago, haina|kadsakot P> rohutirts; heinaritsikas ▪ hainakadsak, .halja sälägaʔ, vähemb .kunna, tuul lastas purtaʔ .käsnä rohutirts, rohelise seljaga, konnast väiksem, tol lastakse soolatüügast hammustada; .vasta .vihma hainakadsakaʔ .laulvaʔ vihma eel heinaritsikad laulavad; olt sa hainakadsak! sa olt sääne .kergekäne piltl oled sa [alles] rohutirts! sa oled selline kergekene (väikesest kõhnast lapsest); selle õks sääl tsirguʔ tsiriseseʔ, hainakadsagoʔ kadsadiʔ (rahvalaulust) seepärast linnud seal siristavad, heinaritsikad sirtsusid. Vrd kadsak

hakask´ s <hakaski, hakaskit> / <hakaske, hakasket P> puskar ▪ hakask´ om puhastamaldaʔ, proosta viin puskar on puhastamata, tavaline viin; ega õks nä inne .viina võta‿s, haara‿s .suuhtõ hakaskit (rahvalaulust) ega nad enne viina võtnud ega haaranud suhu puskarit; Ale õks joht võta‿s proostat, haara‿s Ale hakasket (rahvalaulust) Ale ei võtnud lihtsat [viina], ei haaranud Ale puskarit

halõhõhe ~ halõhehe ~ halõhõhõ, hallõhehe P adv haledalt, haledasti ▪ pini haard´ latsõl leevä käest ne latś nakaś hallõhehe .ikma P koer haaras lapsel leiva käest ja laps hakkas haledasti nutma

hangõrdama P v <hangõrdaʔ, hangõrda> hangeldama ▪ timä hangõrdas kõ̭õ̭, ütegaʔ ja tõõsõgaʔ .kauplõs ta hangeldab alatasa, kaubitseb ühe ja teisega. Vrd hingerdämä

hannolinõ adj <hannolisõ ~ hannolitsõ, hannolist> , hannoline <hannolise ~ hannolitse, hannolist> sabaline, saba(de)ga ▪ hannolisõʔ .juudaʔ ommavaʔ mastõrah piltl kloostris on sabaga kuradid (mungad); vanɪk om hannoline P pärg on händadega (neiu peakattel paelad taga)

hel´otama v <hel´otaʔ, hel´oda> liigutama; õõtsutama ▪ ma hel´oda leeväʔ ärʔ koogugaʔ, .touka tõõsõ kotuse .pääle ma liigutan leibu roobiga, lükkan teise koha peale (ühtlasemaks küpsemiseks); mineʔ hel´odaʔ esä üles mine ärata isa üles (puudutades); hobõsõʔ jovva‿as .kuurmat paigast hel´otaʔ hobused ei jõudnud koormat paigast liigutada; istᴜs ja hel´otas .jalgo P istub ja õõtsutab jalgu. Vrd hel´otõlõma, hõl´otama, võõgᴜtama

.herne|tśopõnõ adj <.herne|tśopõdsõ, .herne|tśopõst> rõugearmiline ▪ uno naasel nägo ne iho .hernetśopõnõ P onunaisel on nägu ja keha rõugearmilised. Vrd .hernetśopanõ, .herne|tähine

herräkaś P adj <herräka, herräkat> härrandlik ▪ herräkaś miisś, tüüd ei tiiʔ härrandlik mees, tööd ei tee. Vrd herranõ

hilbak s <hilbagu ~ hilbaku, hilbakut>
1. räbal, (riide)näru ▪ hilbakidegaʔ käü ku mõ̭ni .vaene käib räbalais nagu mõni vaene; tüü man .peete .määntset taht hilbaket P tööd tehes kanti mistahes närusid. Vrd hipal´, kalts, närts, ripõl´, räpäl´
2. hilbakas, katkiste riietega inimene ▪ .rõivaʔ säläh hilbõtasõʔ, käü ku hilbak riided seljas narmendavad, käib nagu hilbakas. Vrd hiibak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

.hindäst P adv omaette, iseeneses; iseenesest ▪ ma nii .hindäst kõ̭nõlõ, tekku‿iʔ .vällägeʔ ma räägin sedasi omaette, ära tee väljagi; ainolt ütś miisś om, kes, ko tulõ kerɪkohe, lääväʔ .kündleʔ palama, .hindäst on ainult üks mees, kelle kirikusse tulles lähevad küünlad iseenesest põlema. Vrd eś|.hindäst, eiś|.hindäst, .hindähe

holdo adj s <holdo, holdot> , hold´o <hold´o, hold´ot> rumal, kohtlane; lollpea ▪ holdo olt ne holdost jäät, holdo nimegaʔ .hauda läät P rumal sa oled ja rumalaks jääd, rumala nimega hauda läed. Vrd eeläne, heigo, heigonõ, heiko, hola, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, lood´o, .loodva, .lootva, lund´opää, suńo, turak, ull´, ullinõ

.hootnik s adj <.hootnigu ~ .hootniku, .hootnikku> / <.hootnika, .hootnikka P> himuline; himur ▪ maʔ olõ‿iʔ .hootnik .laulma ma pole lauluhimuline; ma olõ .veiga .hootnik naistõ .pääle ma olen väga naistemaias; nä ommaʔ väidse .pääle .väega .hootnikaʔ nad on liiga varmad nuga kasutama (kakluses). Vrd .hoot´ka

hulga.keske P adv hulgakesi ▪ latsõʔ lääväʔ hulga.keske .kuule lapsed lähevad hulgakesi kooli. Vrd hulgahna, hulgakese, hulgõ, .palsidõ, pargihna, pargõ, summaviiel, summa|.viise, summõ

huulõ|pill´ s <huulõ|pilli, huulõ|.pilli> / <huulõ|pilli, huulõ|.pille P> vilepill ▪ huulõpillɪʔ ollɪʔ tinadsõʔ, paiutsit ka tetti vilepillid olid tinast, [aga] pajust ka tehti; huulõpill´ oll´ puust vilepill oli puust

hõkś s <hõksi, .hõksi> / <hõksi, .hõkse P> luks(atus) ▪ hõksɪʔ kääväʔ luksud käivad. Vrd jõkś, kikś1, nigo

.hähkämä v <hähädäʔ, .hähkä> pulmalaulu laulma, kaasitama (mõrsjale või peiule kodust välja saatmisel) ▪ .tütrikoʔ .hähkseväʔ, laulivaʔ .mõrśale, kosilaist hähäte niisama P tüdrukud kaasitasid, laulsid mõrsjale, peiule kaasitati niisamuti; külä- saadiʔ õks kõik -näioʔ .laulõh, hüvvä last hähäteh (rahvalaulust) külaneiud kõik saatsid [pruuti ära] lauldes, head last kaasitades. Vrd hähätämä

häüsätsehe adv ilaselt ▪ mille sa hoiat last häüsätsehe, .pühksäʔ täl suud! P miks sa lased lapsel ilaselt olla, pühi tal suud!

höist interj hüüatus sea peletamiseks ▪ .tsialõ üldäs höist! ku lasõ‿i .süüke .molde vallaʔ P seale öeldakse höist! kui ta ei lase toitu künasse kallata

hüdse|kott´ s <hüdse|koti, hüdse|kotti> / <hüdse|koti, hüdse|kotte P> sõimus piltl söekott ▪ seppä sõimatas hüdsekott´ meil seppa sõimatakse meil söekotiks; sepp, sepp, hüdsekott´, sepä naane lõõdsanahk P sepp, sepp, söekott, sepa naine lõõtsanahk (pilkelaulust)

iih|käsi1, iiś|käsi P adv tagasikätt, tagantkätt ▪ iiśkäsi tohi‿iʔ midäge tetäʔ, ei tohiʔ iiśkäsi tarrõ .pühkeʔ, ei iiśkäsi tõõsõlõ midä .andaʔ eih tagasikätt ei tohi midagi teha, ei tohi tagasikätt tuba pühkida ega teisele mitte midagi anda; üldäs, õt ko iiśkäsi kelle midä annat, sis olõ‿õiʔ toolõ hüä, kelle andas öeldakse, et kui annad kellelegi midagi tagantkätt, siis ei ole see tollele hea, kellele antakse

.ilmnik adv ilmatu, tohutu (hulk), väga (palju) ▪ suvõl .lämmägaʔ .minte kaŕagaʔ .ilmnik hulga .aigo, hulga maad, ne kõrragaʔ säälsamah jo tõisipoodi tagase tulõma P suvel palavaga mindi karjaga ilmatu hulk aega, hulk maad ning samas kohe pidi teisipidi tagasi tulema; .ilmnik .süüke oll´ üteh .tuudoʔ .kääpä pääle P kääpale oli ilmatu hulk toite kaasa toodud. Vrd ilmadu, .ilmlik, jäledü, ulli, ullidu, pahadu, .väega

.ilmuisi ~ .ilmusi adv avalikult; suisa ▪ .ilmuisi är võtt tõõsõ käest võtab [lausa] avalikult teise käest ära; kaeʔ, tä su .ilmuisi pett arʔ vaata, ta petab sind avalikult (su oma silme ees); latsõkunn, .ilmusi aase .vasta P lapsejõmpsikas, ajab suisa vastu. Vrd ilmulikku

ilotuhe, ilotohe P adv inetult; ebaviisakalt ▪ Tepo tekk´ veiga ilotuhe Tepo käitus väga ebaviisakalt; .tütrik käüse .väega ilotohe .rõiveh P tüdruk käib väga inetult riides. Vrd nuŕatuhe, .tihkõhõ, ärätühe

innestäne adj <innestädse, innestäst> ennistine ▪ sul innestäne jutt jo .ärke unõhtõt P sul ennistine jutt juba unustatud. Vrd inneskine, innine, innɪskäne, ääsäne

istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1

jaani|kõdõ̭r ~ jaani|kõdõr s <jaani|kõdra, jaani|.kõtra> jaanikaun, jaanileivapuu magus sarvekujuline vili ▪ latsõst oodimõʔ .väega essä laadolt kodo, esä tõi latsilõ jaani.kõtro P lapsena ootasime väga isa laadalt koju, isa tõi lastele jaanikaunu

jedŕona|kampsoń P s <jedŕona|kampsona, jedŕona|kampsonat> / <jedŕona|.kampsoni, jedŕona|.kampsonit> seto meeste valge poolvillane kirjatud pikk-kuub ▪ jedŕona.kampsonaʔ ja poolõʔsärgɪʔ kirotidi samõdegaʔ pikk-kuued ja pealiskuued kaunistati sametiga; .hammõ pääl peiväʔ meheʔ .puulevillatset jedŕona.kampsonet, tuu oll´ ka jälʔ nii poolõneʔ jalaneʔ pikk´, sälä takah ollivaʔ prundɪʔ ja siiloʔ .pantevvaʔ üte .aino nöpsigaʔ kinni särgi peal kandsid mehed poolvillaseid pikk-kuubi, too ulatus umbes poolde säärde, selja taga olid krooked ja hõlmad käisid üheainsa nööbiga kinni

jehkam P s <jehkame, jehkamet> hoop ▪ herr sai hüä jehkame härra sai tubli hoobi. Vrd helähüs1, jamahus, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kohmahus, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, läük´, maim2, maht´, tolmahus, välk´

jonń1 s <jonni, .jonni> / <jonni, .jonne P> vingerjas (Misgurnus fossilis) ▪ jonń om sääne joonilinõ kalakõnõ vingerjas on selline triibuline kalakene; jonń, sääne jooniline kalakõnõ, .jonne ei olõʔ patt süvväʔ, tä om jälle kül kaiaʔ P vingerjas, selline jooniline kalakene, vingerjat ei ole patt süüa, ta on küll kole vaadata. Vrd junń1, kiidsu|kala

joogo P s <joogo, joogot> saamatu, mittetõsiselt võetav inimene ▪ taad joogot või‿i .uskoʔ, lupa, a tii‿iʔ seda inimest ei saa tõsiselt võtta, lubab, aga ei tee. Vrd kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

joosõndõlõma P v <joosõndõllaʔ, joosõndõlõ> pidevalt edasi-tagasi jooksma ▪ lammaś kaʔ, ku ar .hirmos, sis joosõndõlõs pääle keti otsah lammas ka, kui kohkub, siis muudkui jookseb keti otsas edasi-tagasi. Vrd joosɪtõlõma

jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkuja ▪ meil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś

.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskja ▪ viländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś

jältś P s <jältsä, .jältsä> teib (Leuciscus leuciscus) ▪ jältsäʔ ommaʔ .ahtakõsõʔ pikäʔ kalaʔ teivid on saledad pikad kalad

järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge es P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen järjest kolmel õhtul; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku

järähömä P v <järähödäʔ, (ta) järähös> , järähtömä P <järähtödäʔ, (ta) järähtös> habrastuma, hapraks või aulikuks muutuma ▪ rõivaś ka järähtös .palk´nah arʔ kangas ka habrastub kangarullis; villaʔ ne langaʔ, mõlõbaʔ järähhöseʔ ar, ku kavva .saisvaʔ villad ja lõngad, mõlemad lähevad [koi]auke täis, kui kaua seisavad

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

kaaladsiʔ pl s <kaalatsidõ, kaalatsit> , kaaladseʔ P <kaalatsidi, kaalatset> seto naise kaelaehted ▪ imä kaaladsiʔ ommavaʔ kõgõ ilosambaʔ ema kaelaehted on kõige ilusamad; .helmeʔ ja leheʔ ja tsäposkaʔ ja sangaʔ ja .püürtüʔ ja rahadsõʔ ja uuriketɪʔ ja ristikõrd, nuuʔ ommaʔ kõ̭ik´ kaaladsiʔ helmed ja lehed ja tsäposkad ja sangad ja spiraalne kee ja rahad ja uuriketid ja ristikord, nood kõik on kaelaehted; rida- saasõ õks -lipsost lehekõrd, kardohkest su kaaladseʔ (rahvalaulust) rõikalipsudest saab lehekord, kartulitest su kaelaehe. Vrd kaalakõrd

kaala|kiri s <kaala|kiŕa, kaala|.kirja> meestesärgi kaelusekiri (kaunistus) ▪ kaala.kirjo .koete kas .kangah vai tette kässigaʔ, nuuʔ ummõldevaʔ niisama kaaldalotsõ mano P kaelusekirju kooti kas kangasse või tehti [eraldi] käsitsi, nood õmmeldi niisamuti kaeluse serva

kadɪtama v <kadɪtaʔ, kadɪta ~ kadida> viirukit suitsetama ▪ ku rügä .häitses, sõ̭s üldäs, et jummal´ kadɪtas rükä, midä .rohkõmp .savvu, tuu paremb õ̭nnɪstus kui rukis õitseb, siis öeldakse, et jumal suitsetab viirukiga rukist, mida rohkem suitsu, seda parem õnnistus; papṕ kadɪtas kadinitsagaʔ noid .kutjit papp suitsetab viirukiga noid (pühitsemiseks pandud) kutjaasid; pääle kerigoao papṕ viil sääl .süüke .ümbre kadɪtas ja pühendäs noid .süüke P pärast kirikuteenistust laseb papp seal toitude ümber viirukisuitsu ja pühitseb noid sööke

kakorka s <kakorka, kakorkat> paistekakk; katsekakk ▪ kõrbanot kakorkat taha‿ai .kiäke süvväʔ P kõrbenud katsekakku ei taha keegi süüa; pujalõ õks tä küdsi .puhta vadsa, .kallele kakorkat (rahvalaulust) pojale küpsetas ta puhta[st jahust] karaski, kallile paistekaku. Vrd aho|editse|vatsk, aho|iist|vatsk, kokorka

kala|liiḿ s <kala|leeme, kala|.liimi ~ kala|liimt> / <kala|leeme, kala|.liime ~ kala|liimt P> vähese veega kalaleem (tervetest kaladest), kalasült ▪ inäbüsi tette kala.liime särest P tavaliselt tehti kalasülti särjest

.kallihe, .kallehe P adv
1. kallilt ▪ tä möi .kapsta seemend väega .kallihe, võtt´ hüä raha ta müüs kapsaseemet väga kallilt, võttis palju raha; timä .küüsse kapi iist ni .kallihe, õt tuu rahagaʔ .võidsõ kümme säänest kappi .ostaʔ ta küsis kapi eest nii kallist hinda, et tolle rahaga võinuks kümme sellist kappi osta; kõ̭ik´ .tahtvaʔ odavahe .ostaʔ ja .kallehe müvväʔ P kõik tahavad odavalt osta ja kallilt müüa
2. armsasti, kenasti ▪ .höste oll´ õks sis Ale oŕapääväʔ, .kallehe kaŕa-aoʔ (rahvalaulust) hästi möödusid Ale orjapäevad, armsasti karjas oldud ajad

.kallippa, .kalleppa P adv kallimalt ▪ śoo and odavappa, a timä võtt .kallippa see annab odavamalt, aga tema müüb kallimalt; möi sis hüä raha iist ar, .kallippa pall´o, ku esi masś müüs siis hea raha eest ära, palju kallimalt kui ise maksis; munnõ ja .võido .tahtnoʔ .kalleppa müvväʔ P mune ja võid tahtnuks kallimalt müüa

.kandlikanõ adj <.kandlikatsõ, .kandlikast> kände täis, kännuline ▪ .raodo om .kandlikanõ, .kanda vahel kasusõʔ vabõrnaʔ P raiesmik on kände täis, kändude vahel kasvavad vaarikad. Vrd kannalinõ, kannanõ, kannɪkanõ, kannulinõ

kanõbi|liiḿ s <kanõbi|leeme, kanõbi|.liimi ~ kanõbi|liimt> / <kanõbi|leeme, kanõbi|.liime ~ kanõbi|liimt P> kanepipiim ▪ .pekligaʔ tambɪti .huhmrõh kanõbi teräʔ ärä, sis säält tetti toda kanõbi.liimi, tuu oll´ .valgõ nigᴜ piim uhmrinuiaga tambiti uhmris kanepiterad ära, siis tehti neist toda kanepipiima, too oli valge nagu piim

kapuś adj <kabusa, kabusat> , kapoś P <kabosa, kabosat> korralik, kena ▪ õigõ kapuś ineminõ, .kimmähe ilosahe .rõivaʔ säläh õige korralik inimene, kindlalt ilusasti riided seljas; kapuś elläi, plaanɪh kena loom, heas vormis; neio pääl näräpine, olõ‿i kapoś kabokõnõ (rahvalaulust) neiu kiuslik [aseme] peal, pole ta kena tütarlaps

.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saama ▪ inemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovva‿i inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minku‿iʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse

kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrval ▪ aho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1

katalka s <katalka, katalkat>
1. vaalikaigas ▪ höörigu katalka .ümbre mähɪtäs rõivas, tõõsõgaʔ päält tougatas, tuu .tsälkligatsõ .puugaʔ ümmarguse vaalikaika ümber mähitakse riie, teisega pealt tõugatakse, tolle sälgulise puuga (vaalikurikaga); vanᴜtamise katalka oll´ pall´o laemb, .triik´mise katalka oll´ nigu höörɪk puu vanutamise puu oli palju laiem, triikimise puu (vaalikaigas) oli nagu ümar puu
2. vaalikurikas ▪ sikanɪʔ katalkagaʔ mütete, koonɪʔ higi väläh ne rõivaś ille P senikaua kurikaga taoti, kuni higi oli väljas ja riie sile

katim ~ kattim s <katimõ ~ .kat´mõ, katit ~ katind> , kati P <katimõ, katind> tekk; kate ▪ mul ommaʔ .kat´mõʔ, mingaʔ .pindreʔ kinni katadõʔ mul on katted, millega peenrad kinni katad; latsõl olõ‿i katind pääl, võtaʔ katim, panõʔ .pääle lapsel ei ole tekki peal, võta tekk, pane [talle] peale; pääväle õks ti .säädkeʔ säksa asõ, kalõvunõ kati pangõʔ (rahvalaulust) päikesele te seadke saksa ase, pange kalevine tekk; .laulvaʔ pilliʔ pähütseh, .kandlõʔ katimõ veerel (rahvalaulust) laulavad pillid päitsis, kandled tekiveerel; hot´ lää mä õks sääl ülägaʔ magama, kasagaʔ .kat´mõ ala (rahvalaulust) kuigi lähen ma mehega magama, kaasaga teki alla. Vrd katõh

kauhaline P s <kauhalise, kauhalist> kahvaga abiline noodapüügil ▪ kauhaliseʔ, kes .tahtsõvaʔ kallo, lätsiväʔ kauhagaʔ .püüdjide mano, kauhagaʔ .riibvaʔ .siibo päält kahvalised, kes kalu tahtsid, läksid kahvaga püüdjate juurde, riisuvad kahvaga noodatiibade pealt

kauhh s <kauha, .kauhha> kahv ▪ kauhagaʔ püvvetäs .vähki kahvaga püütakse vähki; .sääntseʔ käsikauhaʔ olliʔ, valivaʔ kalaʔ .korve .sisse P sellised käsikahvad olid, [sealt] kallasid kalad korvi. Vrd kahv2

kavvõndõst ~ kavvõndast adv kaugelt; eemalt ▪ käüdä‿s nii kavvõndõst kokko kul´atama nii kaugelt ei tuldud kokku lõbutsema; kavvõndast .täńtäs: miisś, mis tiit? hõikab eemalt: mees, mis teed?; kuulõ‿i ma nii kavvõndõst, kõ̭nõlõʔ kõvõbehe P ma ei kuule nii kaugelt, räägi kõvemini. Vrd kavvõst

kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervars ▪ kedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk ▪ .ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´

keerahutma v <keerahuttaʔ, keerahuda ~ keerahuta> , keerähütmä <keerähüttäʔ, keerähüdä ~ keerähütä> äkki keerama, korraks keerutama ▪ .L´oośka ku üte .käegaʔ keerahut´, oll´ .verst maad puhas platś [nii] kui Looska ühe käega korra keerutas, oli [ümberringi] versta jagu tühja maad; ütś keerahut´ viil läve päält tagase P üks keeras äkki veel läve pealt tagasi; ku kolm .vuuri keerähüt´ hinnäst .ümbre kura jala kundsa pääl, oll´ maja muna .sisse .kaonuʔ (muinasjutust) nii kui kolm korda ennast vasaku jala kanna peal ümber keeras, oli maja muna sisse kadunud. Vrd keerahtama, käänähtämä, käänähütmä, käänäskelemä, pöörähütmä, tsõõrahutma

keerondõlõma v <keerondõllaʔ, keerondõlõ> keerutama, keerlema; laperdama ▪ keerondõlõs ku lammaś keti otsah keerutab nagu lammas keti otsas; ku rüvvi .käüseʔ tüü man tuulõgaʔ keerondõllivaʔ iih, sis köüdeteväʔ sälä .taadõ .sõlmõ kui [linase] rüü varrukad töö juures tuulega laperdasid, siis seoti nad selja taha sõlme; latsõots keerondõli ütele poolõ ne tõõsõlõ poolõ ne .pääge lätś .ümbre P lapsejõmpsikas keerles ühele poole ja teisele poole, nii et pea hakkas ringi käima

kergähümä v <kergähüdäʔ, (ta) kergähüs> , kergähtümä <kergähtüdäʔ, (ta) kergähtüs> , kergähömä P <kergähödäʔ, (ta) kergähös> , kergähtömä P <kergähtödäʔ, (ta) kergähtös>
1. kerkima, kohevaks paisuma ▪ imä, leeväkohetus kergähtüs joʔ ema, leivataigen hakkab juba kerkima
2. kerkima, ülespoole, kõrgemale tõusma ▪ inne päse‿i .saani .saisõmast, regi kivistä kergähü‿i: anna‿ks sa kõ̭kõ .armamb, katõlt käelt .kallip (rahvalaulust) enne ei pääse saan seismast ega regi kividelt kerki: anna sa kõige armsam, kahelt käelt kallim. Vrd kergähämä, kergähütmä, .kerkümä

kihenemä v <kihedäʔ, (ta) kihenes> sugenema, kasvama hakkama; edenema ▪ üldäskeʔ, õt kidsil õks kihenes, .lõ̭õ̭hkõl lagonõs P piltl öeldaksegi, et kitsil koguneb, lahkel kaob käest; agu nakas õks su kiird kihenemmä, jutt .juundõ minemähe? (rahvalaulust) aga kui hakkab su [jutu]lõng edenema, jutt joonde minema?. Vrd kihonõma

kihinelläʔ adv kubinal, palju ▪ kusi.kuklaise om mõtsah kihinelläʔ P sipelgaid on metsas kubinal

.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendama ▪ põrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama

kiit´ s <keedi, .kiiti, pl g .kiite, pl p .kiite> / <keedi, .kiite, pl g .kiite, pl p .kiite P> (hrl pl) väikestest hõberahadest kee ▪ pall´o .kiite oll´ kaalah kaelas oli palju keesid; panõ‿i ma śoo kõrd .kõ̭iki .kiite .kaala ma ei pane seekord kõiki keesid kaela; nuuʔ omma keedɪʔ, hõpõkeedɪʔ, nimäʔ ommaʔ kaalah, peeńokõsõʔ; suurõʔ, nuuʔ ommaʔ tsäposkaʔ nood on keed, hõbekeed, need on kaelas, peenikesed; suured, nood on tsäposkad; nuuʔ ommaʔ .kiite rahaʔ, väikoʔ, rahadsõʔ need on (hõbe)keede rahad, väiksed, rahadest [keed]; .kiite om õgasugumatsiʔ: .nöpsegaʔ keedɪʔ, kuppagaʔ keedɪʔ, nuppagaʔ keedɪʔ, munakõistõgaʔ keedɪʔ keesid on igasuguseid: nööpidega keed, krõllidega keed, nuppudega keed, munakestega keed; seto .naisil ommaʔ praasnika .aigo keedɪʔ kaalah P seto naistel on peo ajal keed kaelas; nii arvaś tä õks edesi, et ei olõʔ suk.manne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, tsäposket P (muinasjutust) nii loetles ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, keesid, tsäposkaid. Vrd kaalakõrd, rahadsõʔ, rahakõrd

kikeś adj s <kikese, kikest>
1. kõrk, ülbe ▪ .sääntseʔ kikeseʔ inemiseʔ ommakiʔ liinoh sellised kõrgid inimesed ongi linnades
2. ülbik ▪ .uhkõ inemine, käüse kui määne kikeś P uhke inimene, käib nagu mingi ülbik. Vrd .kikjas, kikk´1

kikɪtelemä v <kikɪtelläʔ, kikɪtele> uhkeldama, uhkustama; edvistama ▪ timä ilmast .ilma hinnäst kikɪteles ta alatasa uhkeldab (on enda üle uhke); mis sa tah kikɪtelet, kui .näütä‿iʔ ummi .helme P mis sa siin uhkustad, kui [sa] ei näita oma helmeid; umma kitasnikku kikɪteli edvistas oma kitasnikuga. Vrd kikestämä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, .kõrkõlõma

kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2

kilõhõppa, killõhõppa P adv kõrgemalt (laulmisest) ▪ .Matŕokõnõ lask kõ̭kõne killõhõppa P Matrjoke laulab kõige kõrgemalt; vineläseʔ õks ka .laulvaʔ veerüsahe, .keskmätseʔ kilõhõppa (rahvalaulust) venelased laulavad ka ladusalt, keskmised kõrgemalt

kimmel´ s <kimmeli, kimmelit> / <kimmele, kimmelet P> kümmel, köömneviin ▪ seeni õks tuu .truuśka .topse and´, keerätelli kimmelit (rahvalaulust) seni andis pulmavanem [viina]topse, keerutas (kallas) köömneviina; Ale õks kõõ keerät´ kimmelet, .veine-.viina veerätelli (rahvalaulust) Ale muudkui keerutas (kallas) kümmelit, veini-viina veeretas (kallas)

kireṕ s <kirebi, kirebit ~ kirepit> / <kirebe, kirepet P> kirju koer ▪ kohe kireṕ killast jääss ja hattsaja pini hannast jääss (vanasõna) kuhu kirju koer karjast või koerapulmaline teiste sabast jääb (tüütu kaasakippuja kohta); kõ̭ik õks naaʔ kakiʔ külä krandsiʔ, kisiʔ maalõ kirepeʔ (rahvalaulust) nad kiskusid [lõhki] kõik küla krantsid, murdsid maha kirjud koerad

kirk´|kõrv s <kirk´|kõrva, kirk´|.kõrva> kikk-kõrv, kikkis kõrv ▪ kirk´.kõrvogaʔ, kõrvaʔ .kirke P kikk-kõrvadega, kõrvad kikkis; kirk´.kõrvugaʔ .ülti, õt sääne kurep ineminõ piltl öeldi, et kikkis kõrvadega, [on] selline kurjem inimene (kes kõikjal kõrvad lahti hoiab)

.kistumaldaʔ, .kistomaldaʔ P adv väga, tohutu(lt) ▪ tamḿ oll´ .kistumaldaʔ suur mäe pääl ja .väega vana mäe peal oli tohutu suur ja väga vana tamm; .kistumaldaʔ kinä lõpmata kaunis; śoo talo om .kistomaldaʔ rikaś P see talu on ülirikas. Vrd .hirmsahe, jäletühe, .kangõhõ, kuŕastõ, pahadu, ulli, ullidu, .väega

kitasnik s <kitasnika, kitasnikka> / <kitasniku, kitasnikku> , kitasnik´ P <kitasniki, kitasnikke> seto naiste pihtseelik ▪ kitasnikku peetäs kotoh kitasnikku kantakse kodus; naaseʔ ommaʔ kitasnikõh naised on kitasnikkudega; saa‿i minnäʔ, olõ‿i kitasnikka! ei saa minna, ei ole kitasnikku!; ma ai tagatarõh kitasnikke .sälgä P ma ajasin tagatoas kitasnikku selga; tädi, kadonaʔ, ummõl´ mullõ .vahtsõ kitasniki P kadunud tädi õmbles mulle uue kitasniku; kisu‿i .langu kitasnikast, haara‿i hüäst .hammõst, pisu .piinüst linɪkest (rahvalaulust) ei kisu lõngu kitasnikust, ei haara heast särgist [ega] piskut peenest linikust (peiukodu siledate pinkide kiituseks). Vrd .sukmań

klõ̭tt´|jalg P s <klõ̭tt´|jala, klõ̭tt´|.jalga> poisiklutt, jõmpsikas ▪ klõ̭tt´jalaʔ vahõvaʔ ka kõ̭gõ man, ku meheʔ midä teiväʔ poisiklutid vahtisid ka alati juures, kui mehed midagi tegid; sääne klõ̭tt´jalg om jo paraś .karja .pandaʔ selline jõmpsikas on juba paras karja saata. Vrd klopets, klopnits, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś

kogohuma v <kogohudaʔ, (ta) kogohus> , kogohtuma <kogohtudaʔ, (ta) kogohtus> , kogohoma P <kogohodaʔ, (ta) kogohos>
1. koguma ▪ tä kogohos varanduist P ta kogub varandust
2. kogunema ▪ kui śoo piim sinnä kogohtu, kõ̭õ̭ tuu nisa juusk´ kuidas see piim sinna kogunes, alati too nisa jooksis [piima]; rahvas kõ̭ik´ tulõ kokku, kogohtus kogu rahvas tuleb kokku, koguneb; ma oodi, koonɪʔ vihmavett kogohu, oll´ hüä .villu .mõskõʔ ma ootasin, kuni vihmavett kogunes, oli hea villu pesta; kogohosõʔ kokko noorõʔmeheʔ ja .tütriguʔ P noormehed ja neiud kogunevad kokku. Vrd kogoma, kogonõma, kogovama

kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohatamine ▪ ma kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin

kohilahe P adv kohevalt, kohevil ▪ hainaʔ ommaʔ edimält kohilahe ruah, sis .vaosõʔ heinad on saos algul kohevalt, siis vajuvad [kokku]. Vrd kidsõvallaʔ, kohevallaʔ, kohovallaʔ, kohrulõ, kohruvallaʔ, .roohlah, .roohlahe, .roohlallaʔ, .rõ̭õ̭hlah

kolahuma v <kolahudaʔ, (ta) kolahus> , kolahtuma <kolahtudaʔ, (ta) kolahtus> , kolahtoma P <kolahtodaʔ, (ta) kolahtos> kolksatama, kolatama ▪ edigoh nigu kolahtu midägiʔ miski nagu kolatas kusagil; mis tuu kolahtu tarõ pääl? mis see seal pööningul kolksatas?; ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui kergelt vastu puutusid, siis helatas, kui maha kukkus, siis kolatas; heit´ asõmõ pääle vana paabakõsõ, nii et kolahto õ̭nnõ P (muinasjutust) viskas eidekese asemele, nii et lausa kolatas. Vrd kolahama, kolahutma

kolpak s <kolpagu, kolpakut>
1. läkiläki moodi kõrvikmüts ▪ kolpak kutsᴜte, puuvillanõ, latsil ja mõ̭nõl vanal inemisel ka oll´, ku pää .haigõt tegi P kõrvikmütsiks kutsuti, [selline] puuvillane, lastel ja mõnel vanal inimesel ka oli [peas], kui pea valutas; vanapaaba jo pand´ õgalõ .tütregulõ kolpagu .päähä (muinasjutust) vanaeit pani juba igale tüdrukule kõrvikmütsi pähe. Vrd lunt´, lunt´|kõrv, lunt´|küpäŕ
2. ahjukumm ▪ vanast kutsivaʔ ah´o lakka kolpak vanasti nimetati ahjuvõlvi ahjukummiks. Vrd kumḿ3, kumu1, lakk2, lokk´1

kongoh ~ konguh adv konksus, kongus ▪ ilodo .tütrik, väega suur nõ̭na, kongoh kaʔ inetu tütarlaps, väga suur nina, kongus ka; ma olõ elo aig rassõt tüüd .tennöʔ, selle sõrmõkeʔ kongoh ommaʔ P ma olen eluaeg rasket tööd teinud, sellepärast on sõrmedki konksus. Vrd hanguh, krõnksɪh

kongo|miisś s <kongo|mehe, kongo|miist> vigurvänt, kavalpea ▪ lell om mul hüä kongomiisś lell on mul paras vigurvänt; egah kambah om uma kongomiisś igas seltskonnas on oma vigurvänt; kiä naid kongo.miihe tiid, massa‿iʔ näid .uskoʔ P kes neid kavalpäid teab, ei neid maksa uskuda

kopsahuma v <kopsahudaʔ, (ta) kopsahus> , kopsahtuma <kopsahtudaʔ, (ta) kopsahtus> , kopsahtoma P <kopsahtodaʔ, (ta) kopsahtos> kopsatama ▪ mis tuu kopsahtu sääl, midä maalõ sattõ vai? mis too seal kopsatas, midagi kukkus maha või?; ku puuvasaragaʔ lüüt, sis kopsahtos P kui puuvasaraga lööd, siis kopsatab. Vrd kobahama, kopsahtama

korbak P s <korbago, korbakot>
1. maim, väike kala ▪ säre korbak särjemaim. Vrd maim1, maimɪk1
2. Peipsi tint (Osmerus eperlanus). Vrd koŕavka, korba, koŕva

.korpo adv küüru; kõverasse ▪ .korpo .kisknoʔ .hindä, suuŕ halu siseh P on enda kõverasse tõmmanud, suur valu sees. Vrd .hanku, .konko, .krõnksi, .krõnksu, .kühko, .kühmä, .küüdso, .küüro, .küütsä

.kosli s <.kosli, .koslit> , .kosle P <.kosle, .koslet>
1. heinamärss, heinavõrk ▪ tuu om .kosli, kohe .hainu pant tii pääle üteh hobõsõlõ too on heinamärss, kuhu paned hobuse jaoks heinu teele kaasa; .kosle om kablost koet, hobõsõl hainaʔ siseh P heinavõrk on nööridest punutud, hobuse jaoks heinad sees. Vrd kosselka, märsś
2. võrkkott eluskala säilitamiseks ▪ võrgust .kosli vai kumḿ võrgust kott või mõrralina. Vrd kumḿ2

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kossa|linaʔ pl s <kossa|linnu, kossa|linnu> / <kossa|linno, kossa|linno P> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ kossalinaʔ ollivaʔ ka egal naasel, hotś ku suuŕ hiusś .oll´ge P linapalmikud olid igal naisel, ükskõik kui pikad juuksed tal olid; kossalinaʔ tetteväʔ .suitoisist linost, tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa ja palmɪtevaʔ .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P palmikud tehti soetud linadest, tehti kaks parajalt jämedat patsi ja punuti kumbki oma patsidega kokku. Vrd koss, kossak

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

kotᴜsidõ ~ .kotsidi, kotᴜsidi P adv kohati, paiguti ▪ kotᴜsidõ sai .vihma, kotᴜsidõ es saaʔ kohati sadas vihma, kohati ei sadanud; kotᴜsidõ vesi, kotᴜsidõ mättäʔ kohati on vesi, kohati mättad; kotᴜsidi mürɪst´, meil oll´ vaganõ P kohati müristas, aga meil oli vaikne; mõtsa veereh viil kotᴜsidi lumi maah P metsa ääres on paiguti veel lumi maas; pall´o‿ks pattu ilmana, pall´o .kurja kotussidõ (rahvalaulust) [maa]ilmas palju pattu, siin-seal palju kurja

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

krokin s <krogina, kroginat> rogin, ragin ▪ kroginat kuulõt vah? raginat kuuled või?; oss .murdo .katske ku krokin P oks murdus katki nii et ragin [taga]. Vrd rokin, räkin, räähᴜ̈s

.krõ̭iḿma v <.krõ̭imiʔ, krõ̭imi> / <.krõ̭imeʔ, krõ̭imi P> , .kriiḿma <.kriimiʔ, kriimi> / <.kriimeʔ, kriimi P> kergelt kraapima v kriimustama, kriipima ▪ savikausi krõ̭imɪt arʔ, värmi .maahha kraabid savikausi ära, vaaba maha; latsil oll´ aho külǵ arʔ krõ̭imɪt lastel oli ahjukülg ära kriibitud; kasś krõ̭imõ küüstegaʔ naase .sälgä kass kriimustas küüntega naise selga. Vrd krabima, .krampsama, krõbima, krõõbatama, .krõ̭imama

.kuldoma P v <.kuldodaʔ, (ta) .kuldos>
1. käest kuluma ▪ maja tegemise pääle .kuldo täl kõ̭ik´ varanduś arʔ maja ehitamisele kulus kogu ta varandus; .mõtlõmise pääle .kuldo näil hulga .aigo arʔ mõtlemise peale kulus neil hulk aega. Vrd kulluma, kuluhuma, kuluma, kulunõma, kuluvama
2. parastamisest ▪ taa .kuldo sullõ nigᴜ kamsś ihho piti see [nahatäis] kulus sulle ära nagu kampsun [valatult] selga; ka kelle .kuldo! paras!

kumastuma v <kumastudaʔ, kumastu> , kumastoma P <kumastodaʔ, kumasto> komistama ▪ jalg jäi .kuurma kabla .taadõ kinni, kumasto ne sattõ .maalõ P jalg jäi koormaköie taha kinni, komistasin ja kukkusin maha; kaeʔ ette, kumastogu‿iʔ, .nilbõ om! P vaata ette, ära komista, [tee] on libe!; sinnäʔ silla kottalõ kumastu vanahalva hopõń (muinasjutust) seal silla kohal vanapagana hobune komistas. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahtama, kumahtuma, kumaskõlõma, tsummõrduma

kummõhõhõ ~ kumõhõhõ adv kumedalt, kumedasti ▪ kägo kuuk kummõhõhõ kägu kukub kumedalt; ku kerigokell kummõhõhõ lööse, jäät õ̭ks .saisma ja .kullõma P kui kirikukell kumedalt lööb, jääd ikka seisma ja kuulama; löögeʔ õks ti .laulo ilosahe, kul´atagõʔ kumõhõhõ (rahvalaulust) lööge laulu ilusasti, lõbutsege kumedasti [lauldes]

kupel´ s <kupeli, kupelit> , kubel´ P <kubele, kubelet> ristimisvaagen ▪ vesi om kupeli seeh, tuu om karranõ kui vanń [ristimis]vesi on ristimisvaagnas, too on plekist nagu vann; kubel´ om tuu annoḿ, koh .latse ristɪtäs P ristimisvaagen on too nõu, kus lapsi ristitakse

kupõr|paudś s <kupõr|paudsi, kupõr|.paudsi> / <kupõr|paudsi, kupõr|.paudse P> uperpall, kukerpall ▪ latsõʔ õ̭ks .laskvaʔ .olgi pääl kupõr.paudsi lapsed ikka lasevad õlgede peal uperpalli. Vrd kukõrtill´, kukõr|paudś, kupõrkill´, kupõrtill´

kupõr|till´ P s <kupõr|tilli, kupõr|.tille> kukerpall, uperpall ▪ eiś vana miisś, a lask kupõr.tille ise vana mees, aga laseb kukerpalli. Vrd kukõrtill´, kupõrkill´, kupõrpaudś

.kutja s <.kutja, .kutjat> kutjaa, tavanditoit matusel ja surnute mälestamisel ▪ pääsüük´ .pomkide ja matᴜstõ .aigu om .kiisla, .kutja ja munaʔ peamine toit mälestuspühade ja matuste ajal on kaerakile, kutjaa ja munad; .kutja tetti miileemest ja keedeti .herneʔ .sisse kutjaa tehti meeleemest ja [sinna] keedeti herned [eraldi] sisse; meil pandasõʔ makõʔ .herneʔ .kutja .sisse, ku .kuulja om meil pannakse magusad herned kutjaa sisse, kui surnu on [majas]; .kutjat ka tsilgatas .kääpä pääle kutjaad ka tilgutatakse hauakääpa peale; kõ̭kõ edimält .võete .kutjat, papṕ kõ̭kõ inne, sõ̭s rahvaś, tuud serbätäs kolm .vuuri P esmalt võeti kutjaad, papp kõige enne, siis rahvas, toda rüübatakse kolm korda

kuvvõkeske ~ kuvvõkeski ~ kuvvõ.keske P adv kuuekesi ▪ kuvvõkeske tullimi tiid pite kuuekesi tulime mööda teed; latsõʔ kuvvõ.keske pannivaʔ kardohka .maaha P lapsed panid kuuekesi kartuli maha. Vrd kuusi, kuvvõkese

.kõlbmaldaʔ indekl adj kõlbmatu, sobimatu; kõlvatu ▪ kavvõst õks tuvvas ja .tuuge vesi om halv ja joogɪst .kõlbmaldaʔ P kaugelt ikka tuuakse [joogivett], aga toogi vesi on halb ja joogiks kõlbmatu; .kõlbmaldaʔ, tuu om üle käe .lännᴜ̈ʔ, .raisku .lännᴜ̈ʔ, hoolõdu kõlvatu, too on ülekäte läinud [inimene], raisku läinud, hooletu. Vrd .kõlbamadaʔ, kõlbuldaʔ

kõrahutma v <kõrahuttaʔ, kõrahuda ~ kõrahuta> krõbedaks muutma ▪ halv kai, õt latsil kuio‿iʔ pääʔ pia arʔ, lei sis näil pääʔ vana vikahtegaʔ otsast, visaś .ahjo, kõrahut´ sääl arʔ, kisk´ ahost koogugaʔ .vällä ja paigaś sis latsilõ lehmäsitagaʔ jäl .otsa P (muinasjutust) vanapagan vaatas, et lastel ei kuiva juuksed niipeagi, lõi neil siis pead vana vikatiga otsast, viskas ahju, kõrvetas seal krõbekuivaks, kiskus ahjust roobiga välja ja pani lastele [pead] lehmasitaga jälle otsa [tagasi]. Vrd kõrbahutma, palotama

kõrbahuma v <kõrbahudaʔ, (ta) kõrbahus> , kõrbahoma P <kõrbahodaʔ, (ta) kõrbahos> , kõrbahtuma <kõrbahtudaʔ, (ta) kõrbahtus> , kõrbahtoma P <kõrbahtodaʔ, (ta) kõrbahtos> kõrbema ▪ kõik´ leeväʔ ollɪʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrbahunᴜʔ kõik leivad olid väga ära kuivanud ja kõrbenud; jäi lihakõnõ pannigaʔ suurõ tulõ pääle ne .arkeʔ kõrbahto P liha jäi panniga suure tule peale ja kõrbeski ära. Vrd kõrahuma, .kõrbama

kõrrakasõ, kõrrakõsõ adv vähekese, veidi ▪ ma kõrrakasõ .aigo .istõ sääl ma veidi aega istusin seal; kõrrakõsõ magasi vähekese magasin; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh mõrsja peitis end ära, oli natuke aega peidus; edimält olõ‿s sääl seeh kedägeʔ, a kõrrakõsõ ao peräst tull´ sinnä kolm ilosat .tütrikko P esialgu ei olnud seal kedagi, aga vähekese aja pärast tuli sinna kolm ilusat tüdrukut. Vrd kõrra, tśuut, veid´o, veidü

käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈sseh P adv peidus ▪ nõid om suurõh mõtsah .kohki käkᴜ̈ssih ja tulõ‿i nal´alt säält .vällä (muinasjutust) nõid on kuskil suures metsas peidus ega tule sealt naljalt välja; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh ni kaess, kuis ütś susi tulõ (muinasjutust) mõrsja peitis enda ära, oli pisut aega peidus ja [siis] vaatab, et üks hunt tuleb; tuu käve siih käküssih, vaŕoh verevalangut (rahvalaulust) too oli siin peidus, [oli] verevalamise eest varjul; suiʔ iks sa pää sullusih, kängiʔ jalaʔ käküssih (rahvalaulust) kammi juuksed suluksis (sulu taga), kängitse jalad peidus olles. Vrd käkɪh, käkᴜ̈ssil

kärbendämä P v <kärbendäʔ, kärbendä> ergutama, tagant kiirustama ▪ sa timmä kärbendäʔ .veit´kese, aig jo minemä .naadaʔ kiirusta teda veidi tagant, aeg [oleks] juba minema hakata; maama oll´ õks tuu, kiä hummogolt .karja kärbend´ ema oli ikka see, kes hommikul tagant kiirustas karja minema; annaʔ piitsk, ma kärbendä hobõst! anna piits, ma ergutan hobust!. Vrd katatama, kihotama, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1

.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritama ▪ kirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, lööma ▪ ma su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõ‿i sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsü‿üs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama

käsi|värḿ s <käsi|värmi, käsi|.värmi> , käsi|värb´ P <käsi|värbi, käsi|.värbe> labakäeviht, sõrmeviht, ümber ühe käe sõrmede keritud lõnga kogus ▪ ma keri üte käsivärmi kerin ühe labakäevihi; kerɪʔ no käsi.värmi õ̭nnõ, nii saa hüä keri nüüd [veel] ainult sõrmeviht, nii saabki hea (sellest piisab); suurõ käsivärmi kere kerisin suure labakäevihi; käsivärbɪʔ tetteväʔ, ku kirivet .kindet .koete P sõrmevihid tehti, kui kirjusid kindaid kooti

küüroh adv küürus ▪ sälǵ ammᴜst aost .haigõ, küüroh käüsegeʔ P selg ammust ajast haige, [seepärast] küürus käibki. Vrd korboh, köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh

kõ̭gõnist ~ kõgõnist ~ kõ̭gõnõst, kõ̭gõnest P adv täiesti, koguni; hoopis ▪ täl lõppivaʔ eläjäʔ kõ̭gõnist tal lõppesid (surid) loomad sootuks; kas sa kõ̭gõnist anniʔ arʔ vai võtat tagasi ka? kas sa päriselt andsid ära (päriseks) või võtad veel tagasi?; ne tapṕ kassi ar kõ̭gõnõst, et mis sa sääl .lõugat ning tappis kassi koguni ära, et mis sa seal lõugad; inemiseʔ ommaʔ jo jumala arʔ kõ̭gõnest unõhtanᴜʔ P inimesed on jumala kogunisti ära unustanud. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, .kõ̭õ̭niʔ, otsanɪʔ

kõ̭kin s <kõ̭gina, kõ̭ginat> , kõkin <kõgina, kõginat> vaikne naer ▪ latsõʔ .naarvaʔ ku kõ̭kin P lapsed naeravad mis kõgin

kõ̭õ̭la1 P s <kõ̭õ̭la, kõ̭õ̭lat> viimase koorma vedajaks jäänu sõnnikuveotalgutel ▪ perämäne sitavidämise .aigo, tuu oll´ kõ̭õ̭la viimane sõnnikuveol, too oli kõõla. Vrd puskatś, sitt|räbäk

.kõ̭õ̭niʔ ~ .kõõniʔ, .kõ̭õ̭neʔ P adv
1. päris, täiesti, koguni, üleni ▪ selet´ kõ̭ik´ muuʔ oppusõʔ arʔ ne .arkeʔ sai .kõ̭õ̭neʔ kivɪst (muinasjutust) seletas kõik muud õpetused ära (andis kõik õpetussõnad edasi) ja muutuski üleni kiviks. Vrd kogones, kogonɪʔ, kogonistõ, kogonõst, kõ̭gõniʔ, kõ̭gõnist, kõ̭kõnest, .kõ̭õ̭nihe, otsanɪʔ, ütenɪʔ
2. kõige (väljendab superlatiivsust) ▪ tä piät õks .kõ̭õ̭neʔ iih minemä P ta peab ikka kõige ees minema; .kõ̭õ̭neʔ suurõbaʔ kardohkaʔ olõke‿iʔ hääʔ P kõige suuremad kartulid polegi head. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõniʔ, kõ̭kõ, kõ̭kõniʔ, .kõ̭õ̭nihe

laadan s <laadana, laadanat> viiruk ▪ kerɪkost .tuude laadanat, .tuugaʔ savvᴜtidi .kuulja .kirsto P kirikust toodi viirukit, tollega suitsutati surnu kirstu. Vrd laadun

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

lam`batka s <lam`batka, lam`batkat> ikoonilamp, rippuv õlilamp pühakuju v -pildi ees ▪ tulõkõnõ kõ̭gõ .kuulja man .palli, lam`batkakõnõ vai .kündlekene tulekene kogu aeg surnu juures põles, ripplambike või küünlake; lam`batka .pante palama P ikoonilamp pandi põlema

.lamba|tsirk s <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirku> / <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirko P> lambahänilane (Motacilla flava) ▪ .lambatsirk om sääne vahanõ tsirgᴜkõnõ mõtsah, kotoh õ̭ks eläs vähä lambahänilane on selline kollane linnukene metsas, maja lähedal elab ta harva; .lambatsirk om .kerge .kargama kui .varblanõ lambahänilane on sama kerge hüplema nagu varblane

lelotama v <lelotaʔ, leloda> / <lelotadaʔ, lelota> lelotama, (rukki)lõikuslaulu laulma ▪ üldäs viil, et patt om lelotadaʔ, et vanapatu imäl oll´ Lelo nimi öeldakse veel, et patt on lelotada, et vanakurja ema nimi oli Lelo; mi õks ko vanast lelotemeʔ, sis kõ̭gõ iks .ütleme: näioʔ noorõʔ P alati, kui me vanasti lelotasime, siis ütlesime ikka [refräänis]: neiud noored. Vrd leelotama, leelotõlõma

liha|süük´ s <liha|söögi, liha|.süüki> / <liha|söögi, liha|.süüke> suure paastu eelne aeg (kui võis veel liha süüa) ▪ .talsipühi paast om, sis tulõ lihasüük´, .tütrigᴜʔ lääväʔ kohegi mäe pääle, .laulvaʔ maaselitsa nädäli [enne] on jõulueelne paast, siis tuleb kevadise suure paastu eelne aeg, tüdrukud lähevad kusagile mäele, laulavad võinädalal; lihasöögi aig om talsipühist maasenitsani paastueelne aeg on jõulust võinädalani; võti naase lihasöögi .aigu võtsin naise enne kevadist suurt paastu; imäkene nakaś põdõma ne pääle .talsepühi lihasöögɪh .arke .kuuli P emakene hakkas põdema ning surigi ära pärast jõule ja enne paastu; .tütrikᴜʔ käveväʔ lihasöögɪh istõl P neiud käisid kevadise paastu eelsel ajal istjatsetel

likahtaja adj <likahtaja, likahtajat> lombakas ▪ mu tsõdsõ oll´ likahtaja jalagaʔ minu sõtse (isa õde) oli lombaka jalaga; likahtaja jalagaʔ hobõnõ .tuudoge sinnäʔ P lombaka jalaga hobune toodudki sinna. Vrd klõmba, kuka, lombak, lõmbak

linnugaʔ adv lennates; piltl kiiresti, rutates ▪ kui linnugaʔ lätś, tekk´ tüü arʔ läks otsekui lennates, tegi töö ära; .tulnovage murunäioʔ nii kui linnugaʔ platsi pääle P (muinasjutust) tulnudki muruneiud nagu lennates platsile

lond´o P s <lond´o, lond´ot> saamatu, kohmakas, lontu ▪ olõ‿i taast lond´ost tüümiist pole sellest lontust töömeest. Vrd joogo, kohmatś, kohmo, lood´o, lund´opää, puss2, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

.loomka s <.loomka, .loomkat> lihavõttemunade veeretamisplats ▪ inne tśuraʔ panniʔ .loomka pääle .viiri pite kõ̭ik´ katsi munaʔ .maahha enne [munaveeretamist] panid kõik noormehed munad kahekaupa loomka peale mööda ääri maha; .loomka põhi sõkᴜtas .veiga tasatsõst ja kõvast kui rihealodsõ põrmand, ütte .viirde pandas .väikene lavvakõnõ .liuhka, säält lavvakõsõ päält lastasõʔ munaʔ .viirdömmä P loomka põhi tallatakse väga tasaseks ja kõvaks nagu rehealuse põrand, ühte serva pannakse kaldu väikene lauakene, sealt lauakese pealt lastakse munad veerema; küläveleʔ õks jäl teiväʔ .loomkat, .muudsat munaveerätüist (rahvalaulust) külapoisid tegid loomkat, kena munaveeretuskohta. Vrd muna.loomka, muna|veerätüs, muna|veerᴜ̈tüs, veerᴜ̈tüs

luguhus s <luguhusõ, luguhust> , luguhuś <luguhusõ, luguhuist> lugu, juhtum, sündmus ▪ noorõmb veli muidoge selet´ kõ̭ik´ luguhusõ otsast otsane arʔ P (muinasjutust) noorem vend muidugi seletas kogu loo otsast lõpuni ära. Vrd lugu

luhań s <luhani, luhanit> , luhhań <luhana, luhanat> / <luhhane, luhhanet P> kolmjalg, kolme jalaga tõrs ▪ luhanihe .panti aganaʔ .sisse, kuum vesi .pääle tõrde pandi aganad sisse, kuum vesi [valati] peale; luhanah om eläjile juuk´ tõrres on loomade jook; kil´oga all oll´ luhań, vesi lätś luhanihe kätepesunõu all oli tõrs, vesi jooksis tõrde; .sisse säiväʔ õks nä .loohvkaʔ luhhaneʔ, kinäʔ kiil´kalavvaʔ (rahvalaulust) sisse seadsid nad sobivad tõrred, kenad kätepesunõu kandvad lauad

.lõnkse P adv nõtku, lõnksu; lõdvaks ▪ kükäkü‿iʔ, lasõʔ õ̭nnõ põlvõʔ .lõnkse P ära kükita maha, lase ainult põlved nõtku. Vrd .nõrka

lõnksɪh P adv lõnksus, lõdvalt konksus ▪ varsal ommaʔ edejalaʔ lõnksɪh, pia heit jäl .maaha varsal on esijalad lõnksus, varsti heidab jälle maha. Vrd nõdsoh

lõpi|pudru P s <lõpi|pudru, lõpi|.putro> lõpepuder, talgute lõpetamise toit ▪ ko rüäpõim ar lõpõtidi, sis tette lõpi.putro, sakõt rüäjahu .putro kui rukkilõikus lõpetati, tehti lõpeputru, paksu rukkijahuputru. Vrd lõpipudõ̭r

lõsnak P s <lõsnako, lõsnakot> rohtunud koht järves ▪ sääl lõsnakoh om kallo seal järve rohtunud kohas on kalu

lõsu s <lõsu, lõssu> , lõso P <lõso, lõsso> peidukoht ▪ saistaś puhma .taadõ .lõssu seisis põõsa taha peitu; .haudja kana tull´ lõsᴜst .vällä hauduja kana tuli peidust välja; kanaʔ leiväʔ puhmu ala .lõsso P kanad läksid põõsa alla peitu

lõsᴜh adv peidus, varjus ▪ pini om puhmu takah lõsᴜh P koer on põõsa taga peidus

.lühkäne adj <.lühkäse, .lühkäst> , .lühkene <.lühkese, .lühkest ~ .lühkeist> lühikene ▪ jänessil ommaʔ .lühkäseʔ hannaʔ jänestel on lühikesed sabad; no ka õ̭ks om mõ̭nõl jäl liisnalt .lühkeseʔ .rõivaʔ nüüdsel ajal on ikka ka mõnel liiga lühikesed riided; sääl oll´ näid pikke ne .lühkeise, jämmehet ne peeńo.kõise P seal oli neid [inimesi] pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi. Vrd .lühko, lühkokanõ

lükotama v <lükotaʔ, lükoda> , lökotama P <lökotaʔ, lökota> sörkima ▪ nigu .vitsa vipudi, ni hopõń naasś lükotamma nii kui vitsa vibutasin, nii hakkas hobune sörkima; perremiisś .vannõ hobõst, tuu lökot´ .aigopiti haina.kuurma iih P peremees vandus hobust, too sörkis aegamisi heinakoorma ees

maaselits s <maaselitsa, maase.litsa> , maasenits <maasenitsa, maase.nitsa> , maaselnits P <maaselnitsa, maasel.nitsa> õigeusklike või- ehk vastlanädal (enne paastu); vastlapäev ▪ maaselitsa nädäli .süüdi .piimä õ̭nnõ, .võidu ja koho.piimä võinädalal söödi ainult piima, võid ja kohupiima [mitte liha]; .vindläseʔ palotasõʔ maasenitsa õdagu aiamaa pääl .olgi venelased põletavad vastlapäeva õhtul aiamaal õlgi; maaselnitsa nädäle livvõldas iä pääl P võinädalal lastakse jää peal liugu; oodi‿ks maa maaselitsa, oodi vinne veeselitsa (rahvalaulust) ootasime seto võinädalat, ootasime vene lustipühi. Vrd maslenits, masselits, või|nätäl´

mao|nahk P s <mao|naha, mao|.nahka> mäletseja magu meenutav kahekordne kindakiri ▪ mao.nahka .koete õks katõ värmigaʔ mahulist kirja kooti ikka kahe värviga; mul om viil katś .paare maonahah .kindet mul on veel kaks paari mahulise koekirjaga kindaid

mastõr s <mastõra, mastõrat> , mastõŕ <mastõri, mastõrit> , maastõr <maastõra, maastõrat> , mastõ̭r <mastõ̭ra, mastõ̭rat> , maastõŕ P <maastõre, maastõret> klooster ▪ mastõrah om värehti .hoitja, vidä rahvast .uusi pite kloostris on väravavaht, juhib rahvast mööda koopaid (tutvustab Petseri kloostri koopaid); Petserih Kornila ehit´ mastõrat Petseris ehitas kloostrit Kornila; maastõra papõl olõ‿õi lupa naistõrahvast pitäʔ kloostri pappidel ei ole luba naisterahvast pidada (abielluda); mastõ̭rah om pall´o pappõ kloostris on palju pappe (vaimulikke); kõ̭nõldi, õt mastõra oosõʔ lääväʔ Kiiovahe räägiti, et kloostri koopad (maa-alused käigud) lähevad Kiievisse (Kiievini välja); muugaʔ eläseʔ .kambrekaistõ siseh mastõreh mungad elavad kloostris [väikestes] kambrikestes; suuŕpapṕ, timä õks mastõrih om arhimandriit, tema on ikka kloostris; paremb ollaʔ mul liinah lillipuuh, mastõrah maŕapuuh (rahvalaulust) parem mul olla linnas ilupuu, kloostris marjapõõsas. Vrd .maastri || naistõ|.rahva mastõr nunnaklooster ▪ naistõ.rahva mastõrast Narva .lähkost käu ütś Jelisarja pühäne mi .kolka Narva lähedalt nunnakloostrist tuuakse [lihavõtete järgseks pühapäevaks] üks Jelisarja ikoon meie kanti

meelɪk adj <meeligu ~ meelɪku, meelɪkut> / <meeligo, meelɪkot P> folk meelepärane, meeldiv ▪ tõi‿ks mi meeligo minijä, .tõie käpe .käsküjala (rahvalaulust) tõime meelepärase minia, tõime käbeda käskjala; kohe panõ ma meeliku minijä, kohe käpe käskjala (rahvalaulust) kuhu panen ma meelepärase minia, kuhu nobeda käskjala. Vrd meeleline, meele|peräline, meelɪkas

minehümä1 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä1 <minehtüdäʔ, minehtü> , minehtömä <minehtödäʔ, minehtö> minestama ▪ noorɪk minehtü ärʔ noorik minestas ära; mõ̭ni kiä nõrga veregaʔ, arʔ minehhüs, sis olõ‿i .miiltki pääh mõni, kes nõrga verega, minestab ära, siis on meelemärkuseta; nii minehüs arʔ, ku .maalõ satas ku .kuulja nii minestab ära, et kukub maha nagu surnu; tuu .pääle .jäie veli eiś ka nigu magama vai nigu minehtü arʔ tolle peale jäi vend ise ka justkui magama või nagu minestas ära; kuningatütär kõrragaʔ minehtö, kui näkk´ vanna.halva P kuningatütar minestas kohe, kui nägi vanapaganat; Taadsi oll´ õks sis tuimah tunni .aigo, minode minehtünü (rahvalaulust) Taadsi oli tuim tund aega, minuti minestanud; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaigusse. Vrd nõrgahuma

moośa, moose, moosi, moośo adv võib-olla, vist, ehk ▪ taa miisś moosi tulõ ar meele aiapoisist võib-olla tuleb see mees meile aiapoisiks (aednikuks); moosi ma jovva‿i üles tullaʔ võib-olla ma ei jõuagi üles tõusta; tooni .aoni moośo inäp eläki‿iʔ tolle ajani [me] võib-olla enam ei elagi; .tütrik .lännöʔ .Tartohe ne moośa saanᴜʔ latsõʔ kah P tüdruk olevat Tartusse läinud ja vist lapsedki saanud; annamõ sõ̭amehile .viina, õt sis moośo viina .päägaʔ mõ̭ni võtt .otśma minnäʔ (muinasjutust) anname sõjameestele viina, et siis võib-olla läheb keegi viinase peaga [kuningatütart] otsima; moośo kallu õks ma kadaja kõrvalõ, moośo pillu õks ma pedäjä .nõ̭alõ (rahvalaulust) ehk kaldun ma kadaka kõrvale, vast kukun ma männi najale. Vrd mast, moosś, moost´, mose

mutt´uma v <mutt´udaʔ, mutt´u> , mutt´oma <mutt´odaʔ, mutt´o P> eksima, vääratama, segi, sassi minema ▪ ar mutt´u tuu .tütrik uma elogaʔ too tüdruk vääratas oma eluteel (sai vallaslapse); halv, mutt´unᴜʔ elo halb, segi paisatud elu; mul .veit´kese sõ̭naʔ mutt´uʔ arʔ mul läksid sõnad natuke sassi; jalg mutt´o P jalg vääratas. Vrd mut´ahama || meelest mutt´unuʔ peast segi, arust ära ▪ imä oll´ mutt´unuʔ umast meelest arʔ suurõ halõndusõgaʔ ema oli suurest kurvastusest peast segi läinud

.müssü ~ .müssö P adv kobarasse, parve ▪ .rästäʔ .lintseväʔ .müssö P rästad lendasid kobarasse (kogunesid parve). Vrd .kahha, kokko, .summa, .tilla, ütte

.mütsk´mä v <.mütskɪʔ, (ta) mütsk´> / <.mütskeʔ, (ta) mütsk´ P> mütsuma ▪ kas tä mütsk´ seeh? kas ta mütsub sees? (kas õlu vaadis käib?); olᴜʔ nakas .käuma, .mütsk´mä õlu hakkab käima, mütsuma

.nahtsi|päiv s <.nahtsi|päävä, .nahtsi|.päivä> , .nahtse|päiv P <.nahtse|päävä, .nahtse|.päivä> nahtsipäev, märter Anastasia mälestuspäev, 29. X / 11. XI ▪ .nahtsi.päivä .peeti .Raakva nulgah, kiä .jõudsõ, tuu kutś kõ̭ik´ umadsõʔ kokko nahtsipäeva peeti Raakva kandi külades, kes suutis, see kutsus kõik sugulased kokku; neläś kõrd .pöete .lambet .nahtsepäävä .aigo P neljandat korda pöeti lambaid nahtsipäeva aegu. Vrd .nahtsi

nipɪste ~ nipɪstõ adv napilt ▪ .veiga nipɪste pand lihha väga napilt paneb liha; rõivast om .veiga veidokõnõ, .veiga nipɪstõ, tiiä‿i kas taast .saageʔ .kleite P kangast on väga vähe, väga napilt, ei tea, kas sellest saabki kleiti

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nutt s <nutu, nuttu> / <nutu, nutto P> nutt, lapi sisse seotud leivapudi, mis lapsele imeda anti ▪ tei nutᴜkasõ, naasś latsõkõnõ nutsᴜtama tegin nutsukese, lapsekene hakkas imema

nõdsahtoma P v <nõdsahtodaʔ, nõdsahto> nõtkuma ▪ Iroslaan pand´ sis ütele hobõsõllõ käe sälä pääle, kaeʔ, hobõsõ sälǵ nõdsahto (muinasjutust) Iroslaan pani siis käe ühele hobusele selja peale, vaata, [kus] hobuse selg nõtkus. Vrd .võ̭õ̭kuma

.nõrka adv
1. nõrgaks, lõdvaks ▪ nii ku .kiäki .nõrka lask´ .hinne, tuu sai nuiagaʔ nagu keegi end lõdvaks laskis, see sai nuiaga; ko vokk´ .sisse kisk, sis pöörete voki rind .allapoolõ, nõ̭õ̭l lätś .nõrka ja es nakaʔ inäp .sisse .kiskma P kui vokk [lõnga] sisse kisub, siis pöörati voki rindpuu allapoole, vokinöör läks lõdvaks ja ei hakanud enam [lõnga lühi] sisse kiskuma. Vrd .lõnkse
2. nõrgalt, lõdvalt ▪ a ku rihm om .nõrka, sõ̭s .uutkõʔ seenɪʔ, ku maʔ .rihma .tõmba (muinasjutust) aga kui rihm on lõdvalt, siis oodake, seni kui ma rihma [pingule] tõmban. Vrd ledevälläʔ, vedelähe

ojahama v <ojahtaʔ, ojaha> , ojahtama <ojahtaʔ, ojahta> oiatama, korraks oigama ▪ sälǵ om täl nii .haigõ, et .üüse sängᴜ̈h ka ojahtas, ku hinnast käänd tal on selg nii haige, et ta öösel sängis ka oiatab, kui külge keerab; nii hallᴜś oll´, et .õkva ojahte P nii valus oli, et ma lausa oiatasin. Vrd uiatama, ujahama

paaba|.praasnik s <paaba|.praasniku, paaba|.praasnikku> / <paaba|.praasniku, paaba|.praasnikko P> naistepidu võinädala neljapäeval ▪ paaba.praasnikku .peetäs ulasõpääväl, maasselitsa nädäli neläpääväl naistepidu peetakse ulasepäeval, võinädala neljapäeval; õga külä pidä eś paaba.praasniku iga küla peab oma naistepeo

paaba|puss s <paaba|pussu, paaba|.pussu> / <paaba|pussu, paaba|.pusso P> ämmatoss, vana murumuna ▪ ar .lõikat, panʔ paaba.pussu .pääle, kõrragaʔ jääss veri .maahha kui [endale] sisse lõikad, pane ämmatossu peale, kohe jääb veri kinni; paabapussᴜst lask kui .savvu .vällä ämmatossust tuleb justkui suitsu välja. Vrd moro|muna, vana|naase|puss

paadõŕ s <paadõri, paadõrit> / <paadõre, paadõret P> raju, torm ▪ tuulõkõnõ õks küll tormigaʔ .toukas, painutõllõs paadõregaʔ (rahvalaulust) tuulekene küll tormiga tõukab, painutab rajuga. Vrd puuŕa, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, tuulõ.viskrik, vihhor, .viskre, .viskrik

paasa|päiv s <paasa|päävä, paasa|.päivä> , paassa|päiv <paassa|päävä, paassa|.päivä> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paasapääväl alostõdas .süümä ubinit paasapäeval hakatakse õunu sööma; inne paasa.päivä oll´ paast enne paasapäeva oli paast; paassapäiv kuvvõdal .augustal vanna pite, rüä põimu .aigu paasapäev [on] kuuendal augustil vana [kalendri] järgi, rukkilõikuse aegu; kel essä-immä olõ‿õs, tuu süü‿üs inne paasa.päivä ubinat kel isa-ema ei olnud, see enne paasapäeva õuna ei söönud; noid, kiä ommaʔ .puuhtõ poonᴜʔ, noid võit mälehtädäʔ paasapäävä hummogo, ko ubinet .uibost .maalõ võtat P neid, kes on [ennast] puu otsa üles poonud, neid võid mälestada paasapäeva hommikul, kui õunapuu otsast õunu korjad. Vrd paasapühi, paasapühä, paass

.paikuś P s <.paikusõ, .paikuist> riide-, naha- vm lapp, paik ▪ pöksiharolõ om .paikuist vaja püksiharule on paika tarvis. Vrd paik2

penätelemä v <penätelläʔ, penätele> , peenätelemä <peenätelläʔ, peenätele> hurjutama, ette heitma, haugutama ▪ ko .kuulja nägemäldäʔ koolõs, sis tõõsõh ilmah .naatas .veiga haugᴜtõlõma ja penätelemä, et mis sa arʔ pagõset P kui surija [teiste] nägemata sureb, siis teises ilmas hakatakse väga sõitlema ja hurjutama, et miks sa ära põgenesid; häpö om õks küll ummi mul kõ̭nõldaʔ, peremiist penätelläʔ! (rahvalaulust) häbi on mul omasid taga rääkida, peremeest hurjutada!; või sul kodo kuŕotõllaʔ, või sul pereh peenätelläʔ (rahvalaulust) võib sul kodu kurjustada, võib sul pere hurjutada. Vrd haugᴜtõlõma, penätämä, suditama

.piakõtsi ~ .piakatsi adv peaaegu; peagi, varsti ▪ nii .piakõtsi keset .lauda vai nii, õt kolmaś jago .lauda jäi perä poolõ, sinnä .pante .kutjaliud, künnel´ .külge palama peaaegu keset lauda või nii, et kolmas jagu (kolmandik) lauast jäi tahapoole, sinna pandi kauss kutjaaga, küünal külge (servale) põlema; .naksõvaʔ .kaivma ne pütt oll´ jo .piakõtsi väläh .olnoʔ P (muinasjutust) hakkasid kaevama ning pütt oli juba peaaegu väljas olnud; .piakatsi .naksevaʔ nimäʔ minemä ja lätsiväʔ edese, kooni .jõudsõvaʔ Ivvane poolõ P (muinasjutust) peagi hakkasid nad minema ja läksid edasi, kuni jõudsid Ivvani poole

pihtokõnõ dem s <pihtokõsõ, pihtokõst ~ pihtokõist> argipäevane pihtkuub, poolvillasest riidest poolpikk naiste ja meeste kuub, ülejakk ▪ mehil ollivaʔ õ̭nnõ põlvine pihtokõsõʔ .pruntõgaʔ ja .körtegaʔ P meestel olid ainult põlvini kuued, voltide ja kroogetega; rüvvi pääl peiväʔ naaseʔ pihtokõist pikk-kuue peal kandsid naised ülejakki; pihtokõsõʔ ollivaʔ äripäivɪh tüü man säläh pihtkuued olid argipäeviti tööd tehes seljas; tõõnõ taht õks jäl pereh pihtokõist, kalapujaʔ puult.särke (rahvalaulust) teine pere tahab pihtkuube, kalapojad meestekuube

pilat´ P s <pilade, pilatet> hrv pilak, peerupiht ▪ tä saisaś läve pääle, võtt´ tuu pikä pilade jala, tapṕ ar tõõsõ tarõ läve pääle ta seisis läve peale, võttis tolle pika pilaku jala (tulejala), tappis teise toa lävel ära. Vrd pilahk´

pilgahuma v <pilgahtudaʔ, (ta) pilgahus> , pilgahtuma v <pilgahtudaʔ, (ta) pilgahtus> , pilgahtoma P <pilgahtodaʔ, (ta) pilgahtos> vilksatama; helkima; värelema ▪ ma kai külʔ, et vari pilgahtu lumõ pääl ma vaatasin küll, et vari vilksatas lume peal; koh naaʔ .tsilkmõʔ tsilgusõʔ, koh .pilkmõʔ pilgahusõʔ (rahvalaulust) kus need tilgad tilguvad, kus piisad värelevad. Vrd .vilkõlõma, vipsahtama

pira|pinna P adv puruks, pilbasteks; kildudeks ▪ sari lätś pirapinna purᴜst tuulamissari läks katki pilbasteks; rambõʔ lagose pirapinna vettinud nott lagunes tükkideks; kõik´ ussõ piit sai pirapinna arʔ poodõtus, a naase esä .hinge .kohki (muinasjutust) terve uksepiit sai pihuks ja põrmuks tehtud, aga äia hinge polnud kuskil; mõ̭nõ käänä õks küll kuusõ ma kummaldõ, pedajä pirapinna (rahvalaulust) mõne kuuse ma keeran kummuli, männi [purustan] pilbasteks. Vrd pinna, purupinna

pisõrm s <pisõrma, pisõrmat> , pissõrm <pisõrmõ, pisõrmõt>
1. piisk ▪ pisõrmaʔ sattõʔ pää pääle piisad kukkusid pähe; varõś ütel´: ma ka ega.päivi ku kulla pisõrmet pillu aia .saiba otsast, .kiäke panõ‿i tähelegi, .kiäke heidä‿i .riste ette P (muinasjutust) vares ütles: ma ka iga päev pillun kui kullapiisku aiateiba otsast, keegi ei pane tähelegi, keegi ei löö risti ette. Vrd pissar, piso, pisu1, pisõ
2. tulesäde ▪ pisõrmit aja ahi .vällä ahi ajab sädemeid välja; pisõrmit trubast tulõ, kui palama läügähäs korstnast tuleb sädemeid, kui [tuli ahjus] põlema süttib. Vrd kipõń, kirǵ, pisõ

plesś adj s <plessi, .plessi> / <plessi, .plesse P>
1. paljak, kiilas koht pealael ▪ linnaś .kärbläne plessi pääle lendas kärbes kiila [koha] peale; plesś olõ‿i nätäʔ, a kühm om kõ̭õ̭ nätäʔ kiilaspea ei hakka silma, aga küür on alati näha. Vrd plesś|pää
2. paljas, kiilas ▪ pää oll´ plesś, pal´as pea oli kiilas, paljas

podrᴜsk´ s <podrᴜski, podrᴜskit> / <podrᴜske, podrᴜsket P> pruutneitsi, pruuttüdruk ▪ pruudil oll´ nelli podrᴜskit pruudil oli neli pruutneitsit; tuust om viil mõ̭nõl .kergep, kui tubliʔ podrᴜskiʔ ummaʔ seetõttu on mõnel [mõrsjal] veel kergem, kui on tugevad pruuttüdrukud [et aitavad korduvalt maani kummardavat pruuti püsti]; iih õks sis kaasigõʔ .kalduʔ, takah õks podruskiʔ tullivaʔ (rahvalaulust) ees liikusid kaasitajad, taga tulid pruutneitsid. Vrd kõrvulinõ2, .porski, prodᴜsk´, .prootśka

porsõndama v <porsõndaʔ, porsõnda>
1. posserdama, vusserdama ▪ a sis .rätsepil massinet olõ‿s, nisama kässigaʔ porsõndevvaʔ P aga tollal rätsepatel [õmblus]masinaid polnud, niisama käsitsi posserdasid. Vrd hökerdämä, puskõrdama
2. kritseldama ▪ Manńo võtt .paprõ ette ja .ütles, õt timä kirotas, a timä tunnõ‿õiʔ viil .tähtigi, porsõndas niisama Manno võtab paberi ette ja ütleb, et tema kirjutab, aga ta ei tunne veel tähtigi, kritseldab niisama. Vrd .portśma

proovot s <proovoda, proovodat> , proovot´ <proovodi, proovodit> / <proovote, proovotet P> (kiriklik) surnu ärasaatmistalitus, matusejutlus ▪ papṕ pääle kerigu ao pidä proovoda papp peab pärast jumalateenistust matusetalituse; ku rasõvat olt ja proovodile läät, sõ̭s panõʔ verrev luits .puuhu, sõ̭s ei saa latś kõllanõ kui rasedana surnu ärasaatmisele lähed, pane punane lusikas põue, siis ei tule laps kollane; .peeti sis .puhtõʔ ja proovõdiʔ arʔ peeti siis peied ja matusetalitus; kiä lask .keŕkoh proovodiʔ pitäʔ ja mass, toolõ tulõ papṕ .vasta kadinitsagaʔ ja ristigaʔ kes laseb surnu ärasaatmistalituse kirikus pidada ja maksab, sellele tuleb papp viirukipanni ja ristiga vastu; ristilatsil kästäs kõ̭gõ proovotel põlvildõ .laskõʔ P ristilastel kästakse (tuleb) ärasaatmistalitustel alati põlvitada

proovotama v <proovotaʔ, proovoda> matusetalitust pidama; hingepalvet lugema ▪ herr lask´ pini papil arʔ proovotaʔ suurõ massu iist mõisahärra laskis papil koerale matusetalituse pidada suure maksu eest; Ode oll´ Vinnemaal uma imä linagaʔ .hauda .pannoʔ, ilma proovotamaldaʔ ne kõ̭ik´ P Ode oli Venemaal oma ema linaga hauda pannud, ilma matusetalituseta ja kõik; proovotamise .aigo .laskvaʔ umadsõʔ kõ̭ik´ põlvildõ, .kündleʔ käeh P matusetalituse ajal laskuvad omaksed kõik põlvili, küünlad käes; kui .saie‿ks neio proovotõdust, .armahe arvatust, kirstu- .lüüdi‿ks -kaaś .kimmähe, kaaś kinni .kallihe (rahvalaulust) kui neiule sai palve loetud, neiu armsaks tunnistatud, suleti kirstukaas kindlalt, kinnitati kallisti

präädɪtämä v <präädɪtäʔ, präädidä>
1. ketrama ▪ nakaś sis paabakõnõ präädɪtämmä ne präädɪt´ hulga .aigo hakkas siis eidekene ketrama ja ketras hulga aega; naane präädɪtäs mito .päivä naine ketrab mitu päeva; kaeʔ, .määndse poolitävve ma .langa präädidi! vaata, millise poolitäie lõnga ma ketrasin!; .isk´mise man .aete vokke tõisildõ .ümbre ko .präädɪtämise man P lõnga korrutamisel aeti vokki teistmoodi ringi kui ketramisel; tunnil õks prääditäs tuhat süld, minotil mito sata (rahvalaulust) tunniga ketrab tuhat sülda, minutiga mitusada. Vrd .ketrama, präänɪtämä, .präätämä
2. piltl juttu heietama ▪ präädɪtäs õnnõ taad juttu heietab üha seda ühte juttu

.präätämä v <.präätäʔ ~ .präätädäʔ, .präätä> , .präetämä <.präetädäʔ, .präetä> ketrama (hrl värtnaga) ▪ .anti pund linnu sukiʔ niʔ .präätäʔ niʔ .rõivastki tetäʔ anti pund linu sugeda ja kedrata ning kangakski kududa; ulasõdagu präätetä‿iʔ ulasepäeva õhtul ei kedrata; olõ‿s viil vokkõ, sis .präetidi edikui edi.määntsidi kistavartõgaʔ [kui] ei olnud veel vokke, siis kedrati kuidagi mingisuguste kedervartega; kistavarrõgaʔ oll´ .olnoʔ .veiga rassõ .präetädäʔ P kedervarrega oli olnud väga raske kedrata. Vrd .ketrama, präädɪtämä

pudsu|siid´ s <pudsu|siidi, pudsu|.siidi> / <pudsu|siidi, pudsu|.siide P> äärispael, pürstpael ▪ pudsusiidil ütś viiŕ om nigᴜ karvanõ, tõõnõ viiŕ om rõivas äärispaelal on üks äär justkui karvane, teine äär on riidest; nigᴜ poodɪhki küüsᴜ̈t: annaʔ pudsu.siidi nagu poeski küsid: anna äärispaela; pudsu.siide .olle poolõniʔ, kard.langu kaalaniʔ (rahvalaulust) pürstpaela oli poole [kehani], kardlõngu kaelani. Vrd pudsu2

pukk s <puka, pukka> käba ▪ võrgu pukaʔ ommaʔ tettüʔ kõivo tohost, nä pandasõʔ võrgu .päälmätse kabla pääle P P võrgukäbad on tehtud kasetohust, need pannakse võrgu pealmise nööri külge. Vrd lõst, pull

purᴜtsõhe ~ purᴜtsõhõ adv puruselt, prahiselt ▪ ko müügi jaost .korjat .marjo purᴜtsõhõ vai vaglotset porovikka, sis üldäs, õt egas eiś süü‿üi P kui müügi jaoks korjad prahiselt marju või ussitanud puravikke, siis öeldakse, et ega siis ise [neid] ei söö; kuis sa nii purᴜtsõhe põimõt P kuidas sa nii prahiselt õsusid (kõrsi maha jättes); ega põima‿s sa .põldu purutsõhõ, ega aja‿s sa kokko asutsõhõ (rahvalaulust) ega sa õsunud põldu puruselt, ega sa ajanud kokku prahiselt. Vrd asutsõhe

puuben s <puubena, puubenat> , puubin <puubina, puubinat> , puupen <puupena, puupenat> trumm ▪ kagos lei puubinat vaat kus lõi trummi; tśuraʔ lööväʔ puupenat noormehed löövad trummi; mängɪte egasugu.maitse .pille, .lõ̭õ̭tsa, puubenat ja viiolet P mängiti igasuguseid pille, lõõtsa, trummi ja viiulit

puu|latt´ s <puu|lati, puu|latti> / <puu|lati, puu|latte P> põuelapp, meestesärgi kirjatud rinnaesine ▪ parhillaʔ kandas ka puulattõgaʔ .hammit praegu kantakse ka kirjatud rinnaesisega meestesärke

puu|mulk s <puu|mulgu, puu|.mulku> / <puu|mulgu, puu|.mulko P> rinnalõhik ▪ .sukmanil oll´ alah, puumulgu pääl ja .käüste .mulka veereh linanõ vai puuvillanõ ostõt siid´ sukmanil oli all[ääres], rinnalõhikul ja käiseaukude ääres linane või puuvillane ostetud pael [kandiks]

.puusli s <.puusli, .puuslit> , .puusle P <.puusle, .puuslet>
1. pühapilt, ikoon ▪ .puusliʔ ommaʔ pühäʔ joʔ, mis ommaʔ pühäs saanuʔ, kojoʔ vai pühäseʔ ikoonid on pühad ju, mis on pühaks saanud, kujud või pühapildid; kuningas lätś kerikohe ni näkk´ .veiga ilosa .puusli, kodo tull´, sis kõnõl´ sulasõlõ kah, õt ma näi .veiga ilosa naase .puusli pääl (muinasjutust) kuningas läks kirikusse ja nägi väga ilusat pühapilti, tuli koju, siis rääkis sulasele ka, et ma nägin väga ilusat naist pühapildi peal; võti‿ks puust tä .puusliʔ, katś pühäst kallutõlli (rahvalaulust) võttis ta põuest ikoonid, kaks pühapilti paigutas [ristiisa noorpaari istmete kohale seinale]. Vrd .puustli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ sorokasvet, nelä.kümne .puusli päiv, sis küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev, neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; Mikul´ om .poissa .puusli, nurmõ .kaeja Mikul on meeste pühak, põldude ülevaataja (kaitsja); kuulõʔ õks sa Mikul´, hüä miisś, Paasakõnõ, puhas .puusle (rahvalaulust) kuula sa, Mikul, hea mees, Paasakene puhas pühak. Vrd .puustli

puu|võisi ~ puu|võisim s <puu|.võiśmõ, puu|võisind> madala kvaliteediga oliiviõli, puuõli ▪ puuvõisi om taa, mis palas .puustli iih vinne kerɪkuh puuõli on see, mis põleb ikooni ees vene kirikus; pääd võiõtas puu.võiśmõgaʔ, õt hiusś ilosahe saisasiʔ pead võitakse puuõliga, et juuksed ilusti hoiaksid; värehteʔ .ütleväʔ nõialõ, õt tütärlatś võid´ näid puu.võiśmõgaʔ, a nõid taha‿s näid .viigage likõst tetäʔ P (muinasjutust) väravad ütlesid nõiale, et tütarlaps võidis neid (väravahingi) puuõliga, aga nõid ei tahtnud neid veegagi märjaks teha. Vrd puu|võsi

põssahoma P v <põssahodaʔ, põssaho> mossi minema, tusaseks muutuma ▪ tiiä‿i mille om jäl arʔ põssahonᴜʔ ei tea, miks on ta jälle mossi tõmbunud; rutto põssahos muutub kiiresti tusaseks. Vrd põssahtuma

põssɪh P adv mossis ▪ mu käest sai sukadaʔ, no om põssɪh sai mu käest sakutada, nüüd on mossis. Vrd morsɪh, pussilõ, põssilõ, tordoh, trompsɪh

põssilõ P adv mossis, tusane ▪ kõ̭gõ om timä põssilõ, naara‿i kunageʔ alati on ta mossis, ei naera kunagi. Vrd morsɪh, pussilõ, põssɪh, tordoh, trompsɪh

päävä|kääneh s <päävä|.käände, päävä|kääneht> pööripäev ▪ .täämbä no .omgiʔ tuu pääväkääneh joʔ täna juba ongi too pööripäev; päävä.käändel tette rutto tüüd, et tüü saanᴜʔ virk, .lännöʔ edese P pööripäeval tehti tööd kiiresti, et töö oleks kiire, edeneks. Vrd päävä.käändjäne, päävä|käänäng, päävä|käänätüs, päävä|pöörätüs

pühäse|rätt´ s <pühäse|räti, pühäse|rätti> / <pühäse|räti, pühäse|rätte P> pühaserätt, ikoonirätt ▪ .kirjugaʔ pühäserätti ei olõ nii nali .saamine, tuu om läbi kumakunõ, lätt kumakut pall´o kirjadega ikooniräti tegemine pole nali, see on läbinisti punasest puuvillaniidist, niiti kulub palju; no lätt jo pall´o .tütrikkõ mehelegiʔ, ku olõ‿i viil esɪʔ ütte pühäserättigiʔ kudanuʔ nüüdsel ajal läheb palju neidusid mehele, kui pole ise veel ühtegi ikoonirättigi kudunud; äripäävä või ollaʔ kõhnõmb pühäserätt´, hot´ peris .valgõ kah argipäeval võib olla kehvem ikoonirätt, kas või päris valge kah; hüäh taloh om pühäserätte iks mitu tükkü ja .peetäs äripäävä ka verevät väläh heas (jõukas) talus on pühaserätte ikka mitu tükki ja peetakse ka äripäeval punast väljas (ikooni ümber); pääle panni‿ks sis .valgõ vajaräti, kiŕolitsõ‿ks kivodaräti, pöörelitse‿ks pühäseräti (rahvalaulust) peale panin valge käteräti, kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti

põ̭nksahutma v <põ̭nksahuttaʔ, põ̭nksahuda ~ põ̭nksahuta> põmatama, põratama ▪ .pikne põ̭nksahut´, ne jäi õ̭nnõ sinine lägä .perrä, ne jutuśke otsah P (muinasjutust) äike põmatas ning järele jäi vaid sinine läga ning muinasjuttki sai otsa. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põngahutma

rihɪts s <rihidsä ~ rihɪtsä, rihɪtsät> (luha)mõrd ▪ hauǵ sinksahut´ sääl rihidsä siseh haug lõi äkki sabaga seal mõrras; nurḿkanno püvvetäs rihidsägaʔ, kui park´ om, sis kõ̭ik´ lääväʔ .sisse põldpüüsid püütakse luhamõrraga, kui [neid] on parv, siis lähevad kõik sisse; imä keväjä kai rihɪtset ja püüd´ kallo P ema jälgis kevadel mõrdu ja püüdis kalu; papṕ lätt kerɪkohe, mõista‿aiʔ kerɪkost .vällä tullaʔ? (kala lätt rihɪtsähe) (mõistatus) papp läheb kirikusse, aga ei oska kirikust välja tulla? (kala läheb mõrda)

.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmama ▪ poisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä

ristetämiisi, ristetämiise P adv ristamisi ▪ mähäś rüvvi .käüseʔ niiviisi ristetämiisi sidus pikk-kuue varrukad niiviisi ristamisi; noid sõnnu .loetas .suulõ .pääle ja .vaotõdas väidsegaʔ ristetämiisi noid [nõia]sõnu loetakse soolade peale ja vajutatakse noaga ristimärk. Vrd ristetsikko, ristetämiiste, .risti, ristɪkohe, ristilde

.russe P adv kortsu ▪ jumala .vahtsõnõ hamõh likõlt kokko pant ne .omge .russe .lännöʔ uhiuus särk on märjalt kokku pandud ja ongi kortsu läinud. Vrd .kipra, .kursti, .käprä, .kärsä, .kärtso, .köpro, .körti, .körtso

russɪh P adv kortsus ▪ kasś magase mu pääräti pääl, no om russɪh kass magas mu pearätiku peal, nüüd on see kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbroh, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh

rutubahe ~ rutubehe ~ rutubihe, rutobehe P komp adv rutem, kiiremini ▪ kobɪstaʔ sa ka rutubehe, tõõsõʔ jo .uutvaʔ! säti sa end ka rutem, teised juba ootavad!; turak kai, kuis saasiʔ rutubahe arʔ .aida minnäʔ tobuke vaatas, kuidas saaks rutem aeda minna; söögeʔ, söögeʔ rutubahe! sööge, sööge kiiremini!; kaŕᴜs nakaś rutubihe .juuskma karjus hakkas kiiremini jooksma. Vrd kibõhõppa, kipõmbide, rutopahe, rutubast, rutõbusi, virgõbahe, .võrksappa

.ruubli|kõrd s <.ruubli|kõrra, .ruubli|.kõrda> , .ruuble|kõrd P <.ruuble|kõrra, .ruuble|.kõrda> rublakord, hõberubladega kaelakee ▪ .ruublikõrd oll´ kõgõ pikemb rublakord oli kõige pikem. Vrd .ruublitükükõrd

rätɪtämä1 v <rätɪtäʔ, rätidä> (tagant) kiirustama; õhutama, utsitama ▪ tüüd rätɪtedäs, tiiʔ sedä ja sedä, sukugi .aigu anda‿aiʔ töötegemist kiirustatakse tagant, tee seda ja seda, aega ei anta sugugi; lavva mant kosilasõ umadsõʔ kõ̭gõ rätɪteväʔ, õt rutobehe ja rutobehe P laua äärest kiirustasid kosilase omaksed kogu aeg tagant, et rutem ja rutem. Vrd katatama, kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama

rühmɪk P s <rühmigo ~ rühmɪko, rühmɪkot> kamal, kokkupandud peod ▪ kas ma käse‿s sul vasigõ joogilõ rühmigo täut .jauhha mano .pandaʔ kas ma ei käskinud sul vasika joogile kamalutäit jahu juurde panna; tuuʔ sa rühmigogaʔ upõ, panõmõʔ hummõń teräʔ .ahjo too sa kamaluga ube, paneme homme kruubi- ja oaroa ahju. Vrd ruhmɪk, rumɪk

.saaniʔ, .saaneʔ P postp saadik, alates ▪ .kuadsõst .saane sa käüt kaŕah? mis ajast saadik sa karjas käid?. Vrd saanɪʔ

sahhare|päiv P s <sahhare|päävä, sahhare|.päivä> sahharipäev, 5. IX / 18. IX ▪ mi käveme .mihklepääväneʔ, kaup oll´ sahharepääväneʔ hobõsõvahigaʔ me käisime [õitsil] mihklipäevani, hobusevahiga oli kaup sahharipäevani; päält sahharepäävä niidetä‿s peale sahharipäeva [enam] ei niidetud

sampś s <sampsi, .sampsi> hlv väikest kasvu mees, könn ▪ .sääntset .sampsõ või pall´oge tullaʔ, panõʔ ar usś kinniʔ P selliseid könne võib [veel] paljugi tulla, pane uks kinni. Vrd mättä.räpsäjä

seemerits s <seemeritsa, seeme.ritsa> seemnetaim, (eelmise aasta) köögivili, millest kasvatatakse seemnetaim ▪ mul timahava .väega ilosaʔ .põrk´na seemeritsaʔ P mul on tänavu väga ilusad seemneporgandid. Vrd seemenits, seemnits

seenɪ|kavvanɪʔ, seenɪ|kavvaneʔ P adv senikaua, niikaua, seni ▪ oodaʔ seenɪkavvanɪʔ, ku ma tagasi jõvva! oota seni, kuni ma tagasi jõuan!; võtaʔ ütś saibas, sis pessäʔ seenikavvaniʔ, kooniʔ .rõivaʔ lääväʔ säläst! (muinasjutust) võta üks teivas, siis peksa seni, kuni riided lagunevad seljast ära!; seeńkavvaniʔNB lätsiväʔ, kooniʔ tull´ ütś uiboh .vasta (muinasjutust) senikaua läksid, kui tuli vastu üks õunapuu. Vrd seenɪ|kavva, seenɪʔ

sońo s <sońo, sonńo> tukk, tukastus ▪ .istõ, .istõ sääl nikavva, ko tull´ nii sońo .pääle, õt .arke reevähtö magama P istusin, istusin seal niikaua, kui tuli niisugune tukk peale, et suikusin magama. Vrd suigahus, suik

sopahoma P v <sopahodaʔ, (ta) sopahos> tohletama, kärbatama ▪ kaalɪʔ sopahosõʔ arʔ keväjäst tarõ all kaalikad tohletavad kevadeks keldris ära. Vrd pessahuma, pussahuma, raamatama

.suitomast ~ .suitumast adv sootumaks, sootuks ▪ vana kergolokś, .suitomast ar .laonoʔ P vana järilogu, sootumaks ära lagunenud. Vrd .suutumast

sukkama P v <sukadaʔ, sukka> sakutama, tuuseldama ▪ sukadaʔ sinno vaja, ku sõ̭nna .kullõ‿iʔ sind on vaja tuuseldada, kui sa sõna ei kuula

.sukmań s <.sukmani, .sukmanni> / <.sukmani, .sukmanit> , .sukmanń <.sukmanni, suk.manni> / <.sukmanni, suk.manne P> sukman, naiste mustast kalevist pidulik pihtseelik ▪ .sukmannil olõki‿iʔ käust sukmanil polegi varrukaid; .vaenõlatś ütel´ õt: mul olõ‿õi suk.manni, ma saa‿i minnäʔ (muinasjutust) vaenelaps ütles, et mul ei ole sukmanit, ma ei saa minna; ei olõʔ .sukmanit .pääle aiaʔ, poig tõi tälle .sukmani kaʔ (muinasjutust) pole sukmanit selga panna, poeg tõi talle sukmani ka; kaasigõʔ käbükängil, kõik´ iks sugu .sukmannel (rahvalaulust) kaasitajad ilusate kingadega, kogu suguvõsa sukmanitega. Vrd kitasnik

sukundkiʔ, sukundkeʔ P adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ olõ‿i sukundki .põldu pole põrmugi põldu; kunigas saa‿as minnäʔ sukundkiʔ (muinasjutust) kuningas ei saanud kohe sugugi minna; .naksivaʔ soeʔ hobõst .süümä kõrragaʔ, a .poiśkõst putu‿s sukundkiʔ (muinasjutust) hundid hakkasid kohe hobust sööma, aga poisikest ei puutunud üldsegi; kaess, õt kulla unikol pääd imp sukundkeʔ olõ‿i otsah P (muinasjutust) vaatab, et kullahunnikul pole enam sugugi tippu otsas. Vrd sukugiʔ, sukundõ

sõkkuma v <sõkkudaʔ, (ta) sõkkus> , sõkkoma P <sõkkodaʔ, (ta) sõkkos> sõtkutud saama ▪ ku pall´o rahvast ütestsamast paigast üle käu, või sinnä jo tii.raakõnõ sõkkudaʔ kui palju rahvast samast paigast üle käib, võib sinna juba teerajake sõtkutud saada; tarõ ja lumbi .vaihõlõ om tii.raakõnõ sõkkunᴜʔ maja ja tiigi vahele on teerada sõtkutud. Vrd sok´ahuma, sokk´uma, sõkahuma

säposkaʔ pl s <säposkidõ, säposkit> , śaposkaʔ <śaposkitõ, śaposkit> tsäposkad, kaelakee mitmest hõbeketist ja väikestest müntidest ▪ ai ah, śaposkaʔ õnnõ .kaala ja .pulma mint ai ah, muudkui keed kaela ja pulma minek; śaposkaʔ muudku kõlisõsõʔ õnnõ keed muudkui kõlisevad; ka nii arvaś tä õks edesi, et ei olõ .sukmanne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, säposket P (muinasjutust) vaat nii loendas ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, kaelakette ja keesid. Vrd tsäposkaʔ

sääl|.saandõh adv
1. sealsamas ▪ sääl.saandõh, innedse .arvamise .järge ütś verst P sealsamas, endise mõõdustiku järgi ühe versta kaugusel. Vrd säälsamadah, säälsamah
2. kohe, samas ▪ tä .tahtsõ kogoni umma rikkast lännü .veljä ar sääl.saandõh tappaʔ ta tahtis oma rikkaks saanud venna kohe ära tappa. Vrd kõrragaʔ, säälsamah, .õkva

süväkeiste, süvä.kõistõ P adv sügavale, sügavalt ▪ nii süväkeiste läät, .lapjogaʔ võtat, läük´ õ̭nnõ sinine savi takah nii sügavale lähed, labidaga võtad (kaevad), läigib aina sinine savi vastu. Vrd süväste, sügävähe

taada P s <taada, taadat> lastek muna ▪ tädi tõi latsõkõsõlõ taada tädi tõi lapsekesele muna; ristiimä tõi kõ̭gõ taadakõsõ latsõlõ üteh, ku tull´ ristiema tõi lapsele alati munakese kaasa, kui tuli. Vrd muna, nunńo

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

.taipsa adj <.taipsa, .taipsat> taibukas, taiplik, nutikas, arukas ▪ poisś oll´ küllält .taipsa, et niisäänest .asja meeleh pitäʔ poiss oli küllalt arukas, et niisugust asja meeles pidada; .taipsa latś, inne .kuule mineket jo mõist lukõʔ P taibukas laps, oskab juba enne kooliminekut lugeda; meil Vahti oll´ .taipsa pini, hot´ .kiäke timmä es oppaʔ P meie Vahti oli nutikas koer, kuigi keegi polnud teda õpetanud; .teieʔ kinä kul´atamisõ, .taipsa tantsu.lüümisõ (rahvalaulust) tegid kena ajaviitmise, taibuka (osava) tantsulöömise. Vrd akaŕ, .märksä, .taiksa, .taitsa, taiulinõ, tark, tolgulinõ, torolinõ

.talsi|pühi s <.talsi|pühi, .talsi|pühhi> , .talse|pühi P <.talse|pühi, .talse|pühhi> jõulud, talvistepüha ▪ tuu päiv, kuna Jahorja hussi arʔ tapṕ, oll´ sügüsetsel talvõl, inne .talsipühhi see päev, kui Jahorja lohe ära tappis, oli sügistalvel, enne jõulu; .talsipühi .üüse .pandaʔ leevä suupala .hindä kõrvalõ asõmalõ, tuu kiä su arʔ võtt, tulõ .süümä jõuluööl [tuleb] panna leivapala enda kõrvale voodile, [siis] see, kes su naiseks võtab, tuleb sööma; timä kõõ kotoh ka pidi .talsepühi .praasnikka tema pidas alati jõule ka kodus; kui tulõ õks taa tasa .talsepühi, illos jõulu.aokõnõ (rahvalaulust) kui tuleb see tasane talvistepüha, ilus jõuluajakene. Vrd joulᴜʔ, jõulᴜʔ

.talsi|pühine adj <.talsi|pühidse, .talsi|pühɪst> , .talse|pühine P <.talse|pühidse, .talse|pühɪst> jõuluaegne ▪ meil .sündü .talsipühine vasɪk meil sündis jõuluaegne vasikas; pikk´ no .talsepühine päiv, .süüdi ni .juudi ni õdakki P pikk siis see jõuluaegne päev [ikka on], söödi ja joodi ning [juba] õhtugi käes

targõbihe, targõbehe P komp adv targemini, arukamalt ▪ targõbehe no võinᴜʔ .vasta üldäʔ P oleks võinud küll targemini vastu väita; kas ti targõbehe mõista‿s kaubõldaʔ! P kas te targemini ei osanud kaubelda!; kuu käsk´ õks küll näid kullatsõhõ, pääśo päiv parebehe, taiva- käsiʔ õks viil -täheʔ targõbihe (rahvalaulust) kuu käskis neid kuldselt, kulla päike paremini, taevatähed käskisid veel targemini. Vrd .taitsabakõistõ, .taitsappa, targõbahe, targõbidi

.teonoʔ adj <.teono, .teonot> end häbistanud ▪ .määntsel naasel olõ‿õs linɪket pääh, tuu .kõlba‿as .seltsege, tuu sai .veiga .teonoʔ P see naine, kellel ei olnud linikut peas, ei kõlvanud [teiste] seltsigi, ta oli [sellega] end ise häbistanud (teotanud)

tessätnik´ s <tessätniki, tessätnikki> van külakümnik; külakubjas ▪ tessätnik´ ai külä kokko, .masso määnest .otsõ külakümnik ajas küla kokku, kogus mingit maksu; egaütś pidi tessätnik´ olõma, nigu ütest külä otsast .võete kinniʔ, sis kõrrast pidi ega talo tessätnik´ olõma P igaüks pidi külakümnik olema, nii kui ühest küla otsast pihta hakati, siis pidi järjest iga talu [peremees] kümnik olema; .vahtsõh .aast´akah nakaś tessätniki kõrd pääle, sis nikavva ko tõõsõne .vahtsõne .aast´akaniʔ P uusaastal hakkas külakümniku kord peale, [see kestis] kuni järgmise uusaastani. Vrd .kümnik

.tiitävält adv (kellegi) teades, (kellelegi) teada olevalt ▪ määnestke .vaiva küll kuninga.tütrel näide .tiitävält es piäʔ olõma P (muinasjutust) mingit vaeva ei pidanud kuningatütrel küll nende teada olema. Vrd .tiitäväst

tilgõtama v <tilgõtaʔ, (ta) tilgõtas>
1. tilgendama, nõretama ▪ sitigõ puhõm tilgõtas õ̭nnõ P mustsõstrapõõsas lausa nõretab [marjadest]; sis lauli õks ma .uibo .häitsemmä, vislapuu veretämä, tikõrpuu õks küll .marjo tilgõtamma (rahvalaulust) siis laulsin ma õunapuu õitsema, kirsipuu punetama, tikripõõsa marju tilgendama
2. piltl tilbendama ▪ .latsi tilgõtas Iŕo takah lapsi tilbendab Iro kannul. Vrd tilbatama, .tilbõlõma, .tolbõlõma

tirahuma v <tirahudaʔ, (ta) tirahus> , tirahtuma <tirahtudaʔ, (ta) tirahtus> kõrisema; klirisema ▪ terä iks tirahus, ku .pangi valat vili ikka kõriseb, kui ämbrisse valad; .aknõkruut´ tirahtu räüsä käeh aknaruut klirises rahega; latsõʔ .pandvaʔ .hernet kusõmõhe, sis .pilvaʔ pääle tõist edese-tagase, kaeʔ, nuuʔ .herneʔ tirahhusõʔ sääl kusõmõh P lapsed panevad herneid [kuivatatud] seapõide, siis viskavad seda edasi-tagasi, vaata, nood herned kõrisevad seal seapõies. Vrd tirahama, tirisemä

torbań P s <torbane, torbanet> torp, hobuse peakott ▪ hobõsõl om torbań, torbane .päähhä panõ, kaaraʔ .sisse hobusel on torp, panen torba pähe, kaerad sisse. Vrd torba, torbaś

tŕaapatama v <tŕaapataʔ ~ tŕaapatadaʔ, tŕaapada> läbi kulutama (riideid), trööpama ▪ tŕaapatagu‿i taad pindsagokõist! ära trööpa seda pintsakukest!; tŕaapatas pääle ega päivi .vahtset .saapet P trööpab muudkui iga päev uusi saapaid. Vrd .trüüpämä

.trotśuma v <.trotśudaʔ, (ta) .trotśus> , .trotśoma P <.trotśodaʔ, (ta) .trotśos> kortsuma ▪ istuʔ ilusahe, palt´o .trotśus arʔ! istu ilusti, [muidu] palitu kortsub ära!; kaeʔ, nuuʔ rahaʔ ruttu ar .trotśusõʔ näed, need [paber]rahad lähevad ruttu kortsu. Vrd käbrähümä, käbärdümä, .körtsuma, .körtümä

tśahkardama v <tśahkardaʔ ~ tśahkardadaʔ, tśahkarda> hrv närima ▪ minev.aast´aka meil oll´ .veega pall´o ubinet, kages mi näid tśahkardemmeʔ P piltl mullu oli meil väga palju õunu, vaat kus me neid [alles] jahvatasime. Vrd .tśausk´ma, .tśaust´ma, tsälgᴜtama, .tsälk´mä

tsia|ohtjas s <tsia|.ohtja, tsia|ohtjast> , tsia|.ohtjas <tsia|.ohtja, tsia|.ohtjat> , tsia|oht´aś P <tsia|.ohtja, tsia|oht´ast>
1. seaohakas (Cirsium oleraceum) ▪ tsia.ohtjaʔ kasusõʔ .sändseʔ ku püdseʔ, pikäʔ ni lihavaʔ seaohakad kasvavad sellised nagu putked, pikad ja lihavad
2. piimohakas (Sonchus) ▪ aiah kasus ni nurmõh ka kasus tsiaohtjas aias kasvab ning põllul ka kasvab piimohakas. Vrd ohtjas

tsigunka s <tsigunka, tsigunkat> väike raudahi ▪ tsigunkaʔ, tsill´o ahokõsõʔ, rutto teeväʔ .lämmäs P raudahjud, väiksed ahjukesed, ruttu teevad [toa] soojaks. Vrd tsugunka

tsihɪtämä v <tsihɪtäʔ, tsihidä> parastama ▪ inemisel .eiski hädä, a tä viil´ tsihɪtäs inimene isegi hädas, aga tema veel parastab; tõõnõ tsihɪtäs: paraś, paraś sullõ, tuud sullõ vajageʔ P mõni parastab: paras, paras sulle, seda sulle vaja oligi

tsilli|varbaś s <tsilli|.varba, tsilli|varbast> , tsili|varbaś <tsili|.varba, tsili|varbast> väikevarvas ▪ .ütleʔ tsilivarbaś vai .väikene varbaś, kui taht ütle väikevarvas või väikene varvas, kuidas tahes; ku tälle köüdät langa kuŕa jala tsilli.varba .külge, sis ei lääʔ tä mitte kohege P (muinasjutust) kui seod talle lõnga vasaku jala väikese varba külge, siis ei lähe ta mitte kuhugi

tsirkun s <tsirkuna, tsirkunat>
1. toakilk (Acheta domestica) ▪ tsirkun om tarõ ritsɪk, mõni viil .tahtkeʔ, et tsirkunet olõseʔ, et sis olõ‿i ikäv P kilk on toaritsikas, mõni veel tahabki, et kilke oleks, et siis pole igav
2. ritsikas, rohutirts. Vrd ritsɪk

tsoll´atama P v <tsoll´ataʔ, tsoll´ada> sulistama ▪ latsõkõnõ mõista‿i oioʔ, tsoll´atas õ̭nnõ lapseke ei oska ujuda, ainult sulistab. Vrd tsoll´ama

tsäposkaʔ pl s <tsäposkide, tsäposkit> / <tsäposkide, tsäposket P> , tśaposkaʔ <tśaposkidõ, tśaposkit> tsäposkad, kaelakee mitmest hõbeketist ja väikestest müntidest ▪ tädi käest sai tsäposkaʔ, vanaimä käest sai sõlõ tädi käest sain tsäposkad, vanaema käest sain sõle; mul ommaʔ kolmõkõrralitsõʔ tśaposkaʔ mul on kolmekordsed tsäposkad; latsõst ma .tahtsõ .hindäle .veiga tsäposket P lapsena tahtsin ma endale väga tsäposkaid. Vrd säposkaʔ || kellä tsäposkaʔ pl seinakella ketid

tsätsᴜ̈telemä v <tsätsᴜ̈telläʔ, tsätsᴜ̈tele> nätsutama ▪ Must´o võtt .haina .suuhtõ, tsätsᴜ̈teles ni tsätsᴜ̈teles ni aasõ suust .vällä P Musto võtab heina suhu, nätsutab ja nätsutab ja ajab suust välja. Vrd tsätsᴜ̈tämä

tuu|voori adv tookord ▪ ni .jäigi tuuvoori sõda tulõmaldaʔ ja jäigi tookord sõda tulemata; .aeti nimäʔ tuuvoori jal pakku nad aeti tookord jälle pakku; tuuvoori tullimõʔ katõ.keske Petserest P tookord tulime kahekesi Petserist; .vaenõ veli tuuvoori lasõ‿s .silmä .vällä tsusadaʔ (muinasjutust) ei lasknud vaene vend tookord silma välja torgata

tõheruś P s <tõherusõ, tõheruist> sitahunnik ▪ kõ̭ik´ laudatagodsõʔ ollivaʔ tõhe.ruise täüś, sis tsiaʔ seiväʔ P kõik laudatagused olid sitahunnikuid täis, siis sead sõid [neid]. Vrd tõhõrdus

vagahuisi ~ vagahusi, vaga.huise P adv vaikselt ▪ maka‿i vaga.huise paarirahvas sängᴜ̈h P ei maga paarirahvas vaikselt voodis; näio õks ma .kaie kavaluisi, vahe õks ma .väega vagahusi (rahvalaulust) kaesin ma, neiu, kavalalt, vahtisin ma väga vaikselt. Vrd vagahuistõ, vagᴜhuisi, vagatsõhe, vagusahe

vaha|lind s <vaha|linnu, vaha|.lindu> / <vaha|linnu, vaha|.lindo P> folk mesilane ▪ esel om õks sul vaja aiah ollaʔ, .vahteʔ vahalinnu.kõise: agu saavaʔ õks sis sügäväʔ sülemeʔ, lääväʔ .lindo vahalinnuʔ (rahvalaulust) sul, isa, on vaja aias olla, mesilasi valvata: kui saavad sügavad sülemid, [kui] lähevad lendu mesilased; agu õks sis .kiildväʔ kimalasõʔ, .vasta .kaitsvaʔ vahalinnukõsõʔ (rahvalaulust) aga kui siis keelavad kimalased, tõrjuvad mesilinnukesed. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalanõ

vandsᴜtõlõma P v <vandsᴜtõllaʔ, vandsᴜtõlõ> väntsutama ▪ herr iks kakk´ timä .hiussit, vahaladva vandsutõlli (rahvalaulust) härra katkus tema juukseid, vahalatva (vahakarva juukseid) väntsutas. Vrd vandsᴜtama

vannaŕ s <vannari, vannarit> / <vannare, vannaret P> latern ▪ vannarigaʔ püvvetäs kallo .üüse laterna valgel püütakse öösel kalu; tulli jo ülest, panni vannarihe tulõ palama, sõ̭s kai, tarõh kedägi es olõʔ tõusin juba üles, panin tule laternas põlema, siis vaatasin, et toas ei olnud kedagi; katsipoodi tiid pandasõʔ tulõʔ .sääntsedi vannaredigaʔ palama P kahel pool teed pannakse tuled selliste laternatega põlema. Vrd hunnaŕ, latõrn, löhi, lüht´

venets s <venedsä, venetsät> surnu laubapael (õigeusulistel) ▪ venets pandas .kuuljalõ pää .pääle, ku matõtas, tuu .jäässegi .päähä .kuuljalõ P pael pannakse surnule pea peale (laubale), kui maetakse, too [sinna] surnu laubale jääbki

vessem s <vesseme, vessend> puuliud; pohemold ▪ liha kistas paast .vällä, sis katõ väidsegaʔ poodõtas arʔ vesseme siseh liha tõmmatakse pajast välja, siis kahe noaga tükeldatakse puuliua sees; vessem om .puunõ sääne, sääl hää .lõikoʔ ruvva lihha P pohemold on selline puust, selle sees [on] hea supiliha lõigata. Vrd .netśvä

virgõbahe ~ virgõmbahe, virgõbihe ~ virgõmbihe, virgõbehe P komp adv virgemini, kiiremini ▪ kobɪstõlgu‿iʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!; virgõbehe vaja minnäʔ, muido jõvva‿i .aolõ P vaja virgemini minna, muidu ei jõua õigeks ajaks [kohale]; vell´oʔ teiväʔ õks viil .timpa teräväppä, vigurit virgõbahe (rahvalaulust) vennad tegid tempe veel tragimini, vigureid virgemini. Vrd kibõhõppa, kipõmbide, rutopahe, rutubahe, rutubast, rutõbusi, .võrksappa

.viskre P s <.viskre, .viskret> tuulehoog ▪ tuulõkõnõ õks ka .toukas mino .turjo, .viskre .viskas vihasahe (rahvalaulust) ka tuulekene tõukab minu turja, tuulehoog viskab vihaselt. Vrd paadõŕ, puuŕa, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, tuulõ.viskrik, vihhor, .viskrik

vägüselläʔ adv vägisi; vastu tahtmist ▪ ko .mõrśa minnäʔ taha‿s, sis .ante vägüselläʔ, pessetegeʔ mõ̭nikõrd P kui mõrsja ei tahtnud [mehele] minna, siis anti [ta ära] vägisi, pekstigi mõnikord. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelä, .väelüisi, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüsi

vähäketsi P adv väheke, natuke, pisut ▪ tä arvaś hääst vähäketsi .istoʔ ta arvas heaks väheke istuda; annaʔ no mullõ kaʔ vähäketsi .maitsaʔ! anna ometi mulle ka natuke maitsta!. Vrd sugu2, suti, tsipa4, veid´o, veidü

.vääska s <.vääska, .vääskat> nööritäis (rõngassaiu) ▪ kosilasõ imä and´ .mõrśalõ .saapaʔ, nagla .siipe, puul´ .tuupe .viina, piirago, .vääska .saio P kosilase ema andis mõrsjale saapad, naela seepi, pool toopi viina, piruka, nööritäie rõngassaiu

.väätka s <.väätka, .väätkat> pühadeaeg jõuludest kolmekuningapäevani ▪ .talsepühɪst vii.rist´misene noil õdagel es tetäʔ pääle pääväminengot inäp midäge tüüd, nuuʔ ollivaʔ .väätka õdagoʔ P nendel õhtutel jõuludest kolmekuningapäevani ei tehtud peale päikeseloojangut enam mingit tööd, nood olid pühadeaja õhtud

äio s <äio, äiot> üleloomulik olend, kurat ▪ äio tull´, imet´ latsõ hummogolt huunissõgaʔ (muinasjutust) kurat tuli, imetas last hommikul kogritsatega; äio tütär imet´ .latsi hummogolta huunisolt, keskpääväl kistavarsilt, .lõunõlla lõmmuspuilt (muinasjutust) kuradi tütar imetas lapsi hommikul kogritsate, keskpäeval kedervarte, lõuna ajal lõmmupuudega; näioʔ .naksɪʔ äio pääle .rüük´mä P (muinasjutust) neiud hakkasid kuradi peale karjuma. Vrd halv, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, pokan, äi, äiolanõ, äitś

ärning P s <ärninge, ärninget> arnika (Arnica) ▪ ärninge juurõʔ arnika juured; ärninge tsäi om kõtulõ hüä arnikatee on kõhuhaiguste vastu hea

ärädü adj <ärädü ~ ärätü, ärätüt> , ärädö P <ärädö, ärätöt> inetu, näotu; häbiväärne ▪ ega meil nii ärä.tüise sõ̭nnõ olõ‿õi! ega meil nii inetuid sõnu küll pole!; no külʔ oll´ ärädü asi, tuu tśuragaʔ nätti .tütrikku üteh no küll oli häbiväärne lugu, tüdrukut nähti koos selle poisiga; ärädü vuun inetu lambatall; ku määnegi .põrk´nas, sääne sõrḿ, ärädü justkui mingi porgand, selline sõrm, [päris] näotu. Vrd ilodu, jäledü, jälle, kolõ

ärätühe, ärätöhe P adv inetult, näotult, koledasti ▪ kuis tä nii ärätöhe .mõistsõ tetäkiʔ P kuidas ta küll nii inetult käituda oskas; tä es tahakiʔ nii tetäʔ, a ärätöhe tull´ .vällä .veiga P ta ei tahtnudki nii teha, aga väga näotult kukkus välja; ülgu‿i õks mi sõ̭nna sõk.liistõ, lasku‿i äält ärätühe (rahvalaulust) ärgem öelgem sõna tühist, ärgem tehkem häält inetut. Vrd ilotuhe, nuŕatuhe, .tihkõhõ

.ülgäjä P s <.ülgäjä, .ülgäjät> hüljes ▪ .ülgäjä .rasva müvväs, tuu om .väega rasvanõ hülgerasva müüakse, see on väga rasvane. Vrd merepini

ütś|alati ~ ütś|alate P adv alatasa ▪ sääne vingunõ latś, ütśalate .haigõ P selline viril laps, alatasa haige; sepp käve ütśalati tuu ilosa naase mano, ku õnnõ kunagi timä miisś lätś ar kotost (muinasjutust) sepp käis alatasa selle ilusa naise juures, kui vaid tolle mees kodunt ära läks. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõgeʔ, kõ̭õ̭

.üüside ~ .üüsidi ~ .üüsidõ adv öösiti ▪ käve pääle .üüside .nurmi pite, külmeht .hindäl kõrvaʔ .päähä arʔ ni .tuuhu tä .kuuli käis muudkui öösiti mööda põlde, külmetas endal kõrvad pähe ära ja tollesse ta suri; säält mõtsast käve .üüsidõ .vällä, .päivä .tihka‿s minnäʔ käis sealt metsast öösiti väljas, päeval ei tihanud minna; käsitüüd tette .üüsidi P käsitööd tehti öösiti. Vrd öi