[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 13 artiklit

kõ̭nnɪk1 s <kõ̭nniko, kõ̭nnɪkot> / <kõ̭nniku, kõ̭nnɪkut> , kõnnɪk1 <kõnnikõ, kõnnɪkõt> folk kõndija; hulkujaega olõi õks ka .joudo joodikõl, kõvva kätt kõ̭nnikol (rahvalaulust) ega enam pole jõudu joodikul, kõva kätt hulgusel; oo õks ulliʔ ti joodigõʔ, kõvõraʔ kõrdsikõ̭nnikõʔ (rahvalaulust) oh te rumalad joodikud, kõverad kõrtsiskäijad; ku saa õks ma, näio, joodikõllõ, kõrdsitii kõnnikõlõ (rahvalaulust) kui saan ma, neiu, joodikule, kõrtsitee peal kõndijale; ese õks sallis joodikut, tahas kõrdsi kõnnikõt (rahvalaulust) isa ei sallinud joodikut, ei tahtnud kõrtsiskäijat. Vrd .hulk´ja, .käuja


linnu1 indekl adj kulla, pai, kallisistuʔ siiä, imekene, linnu maama, leśo pääle (rahvalaulust) istu siia, emakene, kulla ema, ahjupingile; ooks tuud Peko naasekõist, linnu Nabrat leinälist (rahvalaulust) oh toda Peko naisekest, kulla Nabrat, leinalist; Peko võtt´ kätte kui .kärpse, linnu mõõga kui librigo (rahvalaulust) Peko võttis kätte nagu kärbse, kalli mõõga nagu liblika. Vrd iʔe, kuku1, kull´a, lilli, maŕa, tsirgu


lobask´ s <lobaski, lobaskit> lobiseja, latataraüü, sa vana lobask´, .huupi pall´o lobisõt oh, sa vana latatara, lobised hirmus palju. Vrd apat´, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobisuu, porga, porgataja, porgatś, tśarta


lund´o|pää s <lund´o|pää, lund´o|pääd> lontrus; lollpeaoh ti igävätseʔ lund´opääʔ, milles ti näid kinni es võtaʔ? (muinasjutust) oh te igavesed lontrused, miks te neid kinni ei võtnud?. Vrd holdo, loll´, lond´o, lood´o, .loodva, loodõŕ, .lootva, luud´o


meelɪkas adj <meelɪka, meelɪkat> folk meeldiv, meelepäranekohe lätś .meel´kas minija, poolõstanni pujanaane (rahvalaulust) kuhu läks meeldiv minia, minu oma pojanaine; oh õks .meel´kat minijat, meele poolõst pujanaist (rahvalaulust) oh armast miniat, meelepärast pojanaist; tuvvas mul meelikas miniä, meele poolõst pojanaane (rahvalaulust) tuuakse mulle armas minia, meeltmööda pojanaine. Vrd meeleline, meele|peräline, meelɪk


nuuśa s <nuuśa, nuuśat>
1. puudus; vajadussöögigaʔ olõkii nii nuuśat ku joogigaʔ söögist ei olegi sellist puudust kui joogist; miisś naasegaʔ .veieʔ nuuśa ar kirstugaʔ .mõtsa, kaibiʔ suurõ havva ja panniʔ .hauda kirstugi arʔ (muinasjutust) mees viis naisega puuduse kirstuga ära metsa, nad kaevasid suure haua ja panid kirstugi hauda. Vrd .puudus
2. häda, viletsustull´ no nuuśa .kaala nüüd tuli häda kaela; oi, näge nuuśat timä ilmah! oi, küll näeb tema ilmas viletsust!. Vrd hädä
3. hädavaresuuʔ, nuuśa, jätäʔ no ikk! oh sa, hädavares, jäta nüüd nutt järele!


rist|äsä s <rist|äsä, rist|ässä> ristiisatulʔ mu pojalõ ristäsäst, muido jääss mu poig .rist´mäldäʔ tule mu pojale ristiisaks, muidu jääb mu poeg ristimata; tõõsõl pääväl lätś .tütrik .ümbre.tsõõri pojalõ ristässä .otśma (muinasjutust) teisel päeval läks tüdruk ümberkaudu pojale ristiisa otsima; oh õks taad ime .veljä, vell´o rikast ristässä (rahvalaulust) oh seda ema venda, peiu rikast ristiisa. Vrd itse, .rihtsä, rist|esä


rutak´ s <rutaki, rutakit> folk rutt, ruttamine, kiirustaminetiiks .triksõ, palo paugi miks sõnni sõidakit, miks ruuna rutakit (rahvalaulust) tee triksus, palu paukus meie sõnni sõitmisest, meie ruuna ruttamisest; oh tuud sõ̭nni sõidakit, oh ruuna rutakit (rahvalaulust) oh seda sõnni sõitu, oh [seda] ruuna ruttu


suu|anɪk I s <suu|anigu, suu|anɪkut> sõimus sunnikesä tõrõli, ah sa suuanɪk, kas nii ravvutõdas hobõst isa tõreles, ah sa sunnik, kas nii rautatakse hobust; kaeʔ, mis no sai ilosa laulu pääle, sa suuanɪk vaata, mis nüüd tuli ilusa laulu peale, sa sunnik; ot sa suuanɪk, esi olõt oodussil, ja .mõtlõʔ, kängäldäʔ kaibat kardokit oh sa sunnik, ise oled lapseootel, ja mõtle, võtad paljajalu kartuleid. Vrd suuvanɪk


suu|vanɪk s <suu|vanigu, suu|vanɪkut> sõimus sunniksuuvanɪk, sa sõ̭nna kullõ [oh sa] sunnik, [miks] sa sõna ei kuula. Vrd suuanɪk


tikõ|veletś s <tikõ|veledsi ~ tikõ|veletsi, tikõ|veletsit> vanakuri, põrgulineesä võtt´ tõõsõ naase, a tuu sai tikõveletś isa võttis teise naise, aga too sattus olema vanakuri ise; oh, .määntseʔ tikõveledsiʔ siih tii veereh oh millised põrgulised siin tee ääres [seisavad]. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõ|viletś, tikõvits, veletś, äiolanõ


tsidśa s <tsidśa, tsitśa> , tsidsä <tsidsä, tsitsä> hellitl õde, sõsartä lätś tsidśa poolõ .kost´ma ta läks õekese poole külla; oo õks tuud tsirgu tsidśakõist, kalõvuist kabokõist (rahvalaulust) oh seda armsat õekest, kalevist (hinnalist) neiukest. Vrd sossoń, sõ̭saŕ, sõ̭sarinõ, sõ̭sśo, tsidsi


tśuudanõ adj <tśuudadsõ, tśuudast> imelikoh õks .poissa, .poiśkõisi, oh tśurrõ tśuudatsit (rahvalaulust) oh poisse, poisikesi, oh poisse imelikke. Vrd andśak, handśak, imelik, tśuuda



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur