[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 17 artiklit

.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllusrahvas jovvaas ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus


.junnama v <junnadaʔ, .junna> nuruma, mangumalatś .junnas, .junnas, kooni ar annat laps nurub ja nurub, kuni annad (nurutava); .junnas pääle nigᴜ .mustlanõ muudkui mangub nagu mustlane. Vrd .jońma, .jonńama, .juńma, .kiusama


kobɪstõlõma v <kobɪstõllaʔ, kobɪstõlõ>
1. kobistamaedikiä kobɪstõlõs ussõ takah, .sisse taht keegi kobistab ukse taga, tahab sisse
2. kohmitsemaOll´o kobɪstõli jo hulga .aigu, kas tä sai valmis vai saaas? Ollo kohmitses juba kaua aega, kas ta sai valmis või ei saanud?; kobɪstõlguiʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!. Vrd kobɪstama


kogahamaldaʔ I adv kogematakogahamaldaʔ kaʔ panõdõ katś tükkü ütte .nitsehe, sõsarikku paned ka kogemata kaks tükki (lõimelõnga) ühte niide, kõrvuti (niietamisveast); vaest tä kogahamalda õ̭ks .saie .surma vast ta ikka kogemata surma sai. Vrd kogõhõmaldaʔ, kogõmaldaʔ


koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmikkatś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõi, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa)mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ


.luutus1 s <.luutusõ, .luutust>
1. pesamunajätäʔ .luutus .pessä, muido kana õi nakaʔ inäp .luuma .tuuhu .pessä jäta pesamuna pessa, muidu kana ei hakka enam seal pesal munema; .võtkui .luutust arʔ ära võta pesamuna ära; jätäʔ .luutusõst ka muna jäta üks muna pesamunaks. Vrd loodõh, muna
2. algeütś .väikene kurgi .luutus ka jo om all üks väike kurgialge on juba küljes. Vrd .luudus, luum1


migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. Vma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XIItuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´


mõ̭nõ|kõrra adv mõnikorda mõ̭nõkõrra saa silmäst hiiŕ aga mõnikord saab [kurjast] silmast (kaetamisest) näärmepaistetus; ütś .möldri ka mõ̭nõkõrra küsüs .väega kodo (muinasjutust) üks [surnud] mölder küsib ka mõnikord kangesti [luba] koju [minna]. Vrd .harva, mõ̭ntkõrra, tõist|kõrra, .vaihhõl


osahutma v <osahuttaʔ, osahuda ~ osahuta> nikastama; vigastamasattõ jalgratta säläst .maaha ni osahudi arʔ jala kukkusin jalgrattalt maha ja nikastasin jala ära; latś om jala ar osahhutnuʔ laps on jala ära nikastanud; tä osahhut´ ussõ .vaihõl arʔ sõrmõ ta vigastas ukse vahel sõrme. Vrd nisõlduma, osahuma


ossa|ägli s <ossa|ägli, ossa|.äkli> karuäkemeil om ka ütś ossaägli kartohkit .äestäʔ, meil om parhillakiʔ viil alalõ meil on ka üks karuäke kartulite äestamiseks, meil on see veel praegugi alles


pittukõnõ dem adj <pittukõsõ, pittukõst> , pittukanõ <pittukasõ, pittukast> , pitᴜkõnõ <pitᴜkõsõ, pitᴜkõst> pikkunerügä om orasõ pittukõnõ joʔ rukis on juba orase kõrgune; .piinüʔ pikäʔ vaglakõsõʔ, rüäterä pittukasõʔ peened pikad ussikesed, rukkitera pikkused; tä näge sääl umma till´okõst päkä pittukõst .poiga länigupaarigaʔ tulõvat (muinasjutust) ta näeb seal oma tillukest pöidlapikkust poega lännikupaariga tulevat; sis sai ka näile ütś pujakõnõ, a õ̭nnõ päkä pitᴜkõnõ (muinasjutust) siis sündis ka neile üks pojakene, aga vaid pöidla pikkune. Vrd pittu, pittunõ, piuʔ


postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madratsja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka


.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmamapoisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä


sääl|samah adv
1. sealsamas.kasvi sinnäʔ .marju kõõsagatsit, säälsamah .sendse läve iih kasvas seal igasuguseid marju, sealsamas eeskoja läve ees. Vrd sääl.saandõh, säälsamadah
2. kohe, (seal)samassäälsamah .märke .vahtsõ plaani .välla sealsamas mõtlesin välja uue plaani; säälsamah tull´ kaʔ ütś vanakuŕa sulanõ (muinasjutust) kohe tuli ka üks vanakurja sulaane; sai pässäotsast tsill´o pojakõnõ, .kasvi suurõmbas säälsamah niʔ ütel´: ma vii esäle söögi .perrä (muinasjutust) sai pöidlaotsast väike pojakene, kasvas kohe suuremaks ja ütles: ma viin isale söögi järele. Vrd kõrragaʔ, sääl.saandõh, säälsamadah, .õkva


torbahuma v <torbahudaʔ, torbahu> , torbõhuma <torbõhudaʔ, torbõhu> pahanema, pahaseks saama; solvumatorbahus arʔ, kingaki kõ̭nõlõ ta saab pahaseks, mitte kellegagi ei räägi; tiiäiʔ, mis timägaʔ oll´, tull´ kodo, oll´ sääne torbõhunᴜʔ ei tea, mis temaga juhtus, tuli koju, oli selline pahane; latś om ar torbõhhunᴜʔ laps on solvunud; võiiʔ tälle midägi üteldäʔ, arʔ torbõhus ei või talle midagi öelda, saab [kohe] pahaseks; käu tah torbahhunᴜʔ, vüü ala haarusõʔ huulõʔ, nii pikäʔ iroon käib siin, mossis, huuled ulatuvad allapoole vööd, nii pikad; sis õks .olle ime osahunuʔ, kodo tullõh torbahunuʔ (rahvalaulust) siis oli ema haavunud, koju tulles pahanenud. Vrd nurdsahuma, pahanõma, torbõnõma


tuu|läbi ~ tuu|lävi adv tollepärast, tolle tõttutuuläbi õ̭ks tulliʔ tollepärast ikka tulid; .Krõ̭stost es tahetaʔ .üüses võttaʔ tuulävi, et kos mi .üüses võta, meil saa hummõl´ rehi .pessäʔ (muinasjutust) Kristust ei tahetud öömajale võtta tollepärast, et kuidas me teda ööseks võtame, meil on homme rehi peksta; vanahalv saaas .tütrikko kost niipiä, tuuläbi saaas kodo ka tullaʔ inne ku õdago (muinasjutust) vanapagan ei saanud niipea teenijatüdrukut kuskilt, tolle tõttu ei saanud ta ka koju tulla enne kui õhtul. Vrd tuu|peräst


tülᴜ̈stämä v <tülᴜ̈stäʔ, tülᴜ̈stä> tülitsema; sõimlemakatś .pernaist .väega tülᴜ̈stiʔ, üte kanamuna pääle lätsiʔ .tüllü kaks perenaist tülitsesid kõvasti, läksid ühe kanamuna pärast tülli; mõ̭nõʔ tülᴜ̈stiʔ külʔ ja halvastõ .elliʔ, a hot´ kui taht pidiʔ arʔ elämä mõned tülitsesid küll ja elasid halvasti, aga pidid olgu kuidas tahes [koos] elama; .vannuʔ ja tülᴜ̈stäʔ ka olõi hüä, ku latś .rist´mäldäʔ om ega vanduda ja tülitseda pole hea, kui laps on ristimata. Vrd tülᴜ̈skelemä, tülᴜ̈stelemä, tülᴜ̈tsemä



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur