[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nui ▪ kiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar ▪ .kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn