[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.helkäne adj <.helkädse, .helkäst> ere, kirgas ▪ .väega illoś .helkäne verrev siid´ väga ilus erepunane pael. Vrd helgäś, .helkjä

helmine s <helmidse, helmɪst> helmestega kaunistatud seto naise peakatte osa (liniku v pärja peal) ▪ oi oll´ All´al illoś helmine vahru pääl küll oli Allal ilus helmine [pea]võru peal

ilma|tütäŕ s <ilma|.tütre, ilma|tütärd ~ ilma|tütärt> folk ilmatütar ▪ sai timä illoś ilmatütäŕ, ala sai .taiva .tarka .latsi (rahvalaulust) sai tast ilus ilmatütar, taeva alla tark laps

imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine ▪ .õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgä‿i kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus

innine adj <innidse, innɪst> endine; äsjane ▪ innine aig endine aeg; illos tśura lätś jalʔ uma innidse sõbra mano ilus poiss läks jälle oma endise sõbra juurde; võõrasimä nakaś innidse naase tütärd veiga .pilkama võõrasema hakkas eelmise naise tütart väga pilkama; piäʔ sa mu innine jutt meeleh! pea mu äsjane jutt meeles!. Vrd inneskine, innestäne, innɪskäne, ääsäne

kudŕah adv käharas, lokkis ▪ kudŕah .päägaʔ .tütrik lokkis peaga tüdruk; illoś hiusś, kudŕah kui sõrmusõʔ kõ̭ik´ ilusad juuksed, käharas kõik nagu sõrmused; tśural kudŕah hiusś noormehel on lokkis juuksed. Vrd kahhar, kudŕa, kudŕava, käbräh, tsibrah, tsäbri, tsäbroh, tsäro, tsäroh, tsäroline

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

nel´o|poodi adv neljal pool; neljale poole; nelja moodi ▪ .mõrśa umadsõʔ .suievaʔ .mõrśal pääd, imä ja esä .suievaʔ kõ̭kõ inne nel´opoodi mõrsja omaksed kammisid mõrsja pead, isa ja ema kammisid kõige enne neljale poole; veli niit õks sis mukka vihasahe, rehk´ .veiga .rõ̭õ̭msahe, ütsi- õks -poodi, tõisipoodi, kolmipoodi, nel´opoodi (rahvalaulust) vend niidab minuga (vikatiga) vihaselt (hoogsalt), vehib väga rõõmsalt, ikka ühele poole, teisele poole, kolmele poole, neljale poole; .ümbre om õks ka lätte illoś tarõ, nel´opoodi .puhtaʔ sainaʔ (rahvalaulust) ümber lätte on ilus tuba, neljal pool puhtad seinad. Vrd nel´o|pooli

.piidli2 s <.piidli, .piidlit> peegel ▪ .piidlist kae hinnäst, kui illoś ma olõ vaatan end peeglist, kui ilus ma olen. Vrd .piigli2, .seerkal´, vaŕo.kaetav, vaŕo|.kaetus

sadõjanõ I adj <sadõjatsõ, sadõjast> sajune ▪ śoo om jumalõ ilm, .olkõʔ timä sadõjanõ vai .olkõʔ illoś see on jumala ilm, olgu ta sajune või olgu ilus; ussõh näil iks ollaʔ .undsõl, välä pääl vihmatsõl, saina takah sadõjatsõl (rahvalaulust) [vaja] väljas neil olla sombusel, välja peal vihmasel, seina taga sajusel [ilmal]. Vrd sadojanõ, sadõhinõ

.talsi|pühi s <.talsi|pühi, .talsi|pühhi> , .talse|pühi P <.talse|pühi, .talse|pühhi> jõulud, talvistepüha ▪ tuu päiv, kuna Jahorja hussi arʔ tapṕ, oll´ sügüsetsel talvõl, inne .talsipühhi see päev, kui Jahorja lohe ära tappis, oli sügistalvel, enne jõulu; .talsipühi .üüse .pandaʔ leevä suupala .hindä kõrvalõ asõmalõ, tuu kiä su arʔ võtt, tulõ .süümä jõuluööl [tuleb] panna leivapala enda kõrvale voodile, [siis] see, kes su naiseks võtab, tuleb sööma; timä kõõ kotoh ka pidi .talsepühi .praasnikka tema pidas alati jõule ka kodus; kui tulõ õks taa tasa .talsepühi, illos jõulu.aokõnõ (rahvalaulust) kui tuleb see tasane talvistepüha, ilus jõuluajakene. Vrd joulᴜʔ, jõulᴜʔ

.tseesnahe ~ .seesnahe adv ausalt, õiglaselt; viisakalt, kombekalt ▪ ma .ütle sedä sullõ .tseesnahe ma ütlen seda sulle ausalt; .mõrsja istᴜs lavva takah .veiga .tseesnahe mõrsja istub laua taga väga kombekalt; illos poisś, .seesnahe sais ilus poiss, viisakalt seisab. Vrd .ausahe, .tseeste

tsoroh adv nõgusalt ▪ illoś .ramsa hopõń, persegi tsoroh ilus rammus hobune, persegi on nõgus

tsääräk s <tsäärägu, tsääräkut> / <tsäärägo, tsääräkot> / <tsääräga, tsääräkat I> viinaklaas ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe klaasi viina, siis on kergem vahipostil olla; sääl oll´ illos vesi ni tsääräk veereh seal oli ilus vesi ning tops juures; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb laua taha ja joob ära esimese pitsi viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri nägi ära, et see on tõrv, polegi viin ja viskas klaasi merre; peremiisś õks võtt´ .pikre, kätte kandido tsäärago (rahvalaulust) peremees võttis peekri, võttis kätte kanditud klaasi. Vrd ŕumka, tśaarak, tserenka

ulli adv väga, äärmiselt, hullult, hullupööra ▪ tä om ulli tark miisś ta on väga tark mees; papṕ ulli .väega tänɪt´ papp karjus hirmus kõvasti; ma pessi timmä ulli kõvastõ ma peksin teda hirmus kõvasti; śoo laul oll´ ulli pikk´ see laul oli kole pikk; tuu iks mõist ulli mustitsit .laula, miiʔ laula .vahtsit too oskab küll väga vanu laule, meie laulame uusi; hobõsõʔ olliʔ ulli .kalliʔ, .sääntsit hobõsit olõ‿õs .kiäki nännüʔ (muinasjutust) hobused olid väga kallid, selliseid hobuseid ei olnud keegi näinud; kuningal oll´ ulli illoś tütär (muinasjutust) kuningal oli väga ilus tütar. Vrd armõdu, hirmᴜs, igäväne, ilma2, ilmadu, .ilmlik, ilm|otsaldaʔ, jäledü, jälle, .kangõhõ, .kistumaldaʔ, maa|ilma, pahadu, ullidu, .väega

vagusahe adv vagusi, vagusalt ▪ või ku illoś latś, kagu vagusahe istᴜs oi kui ilus laps, vaat kui vagusi istub. Vrd rahᴜtsõhe, vagahuisi, vagᴜhuisi

vana|verrev adj <vana|verevä, vanna|verevät> tumepunane ▪ vanaverrev, .mustjas verrev, tuu om illoś tumepunane, mustjas punane, see on ilus [värv]

veessel´ adj <veesselä, veesselät> , vessel´ <vesselä, vesselät> lõbus; elav; jutukas ▪ tuu veere pääl om veesseläp rahvas tolles kandis on lõbusam rahvas; sõ̭s rahvas jõi, saiʔ kõ̭ik´ .väega vessel´ siis rahvas jõi, kõik muutusid väga lõbusaks; esi olli õ̭ks .usku .õigõt, olli verd veesselät (rahvalaulust) ise olin õiget usku, olin elava verega; sõ̭s om iks meil illoś ilotõllaʔ, om meil vessel´ veerätädäʔ (rahvalaulust) siis on meil tore pidutseda, on meil lõbus [juttu] veeretada. Vrd iloline, lõbus, .rõ̭õ̭msa