[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakaval ▪ taal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osav ▪ timä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetne ▪ kotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi

iʔe I adj <iʔe, iʔet> lastek pai, hea ▪ iʔe latś pai laps; tuu om hüä latś, ku jo iʔest üldäs ärʔ see on hea laps, keda juba paiks kutsutakse. Vrd kuku1, kull´a, linnu1, maŕa, tsirgu

meeli|mari s <meeli|maŕa, meeli|.marja> folk meelimari (hellitussõna), hea, kallis ▪ toolõ tekkö õks jäl tinast püssäkene, meelimari mõõgakõnõ (rahvalaulust) talle tekkis tinast püssikene, meelimari mõõgakene; sis .saadõ õks ti, kullaʔ, .tuuhtõ kodo, meelimari .tuuhtõ .majja (rahvalaulust) siis saate te, kullad, sinna koju, meelimari sinna majja; jummal´ and´ õks ka mullõ .õigõ unõ, meelimaŕa magamise (rahvalaulust) jumal andis mullegi õige unenäo, meelimarja magamise. Vrd mesimari

.moośna adj <.moośna, .moośnat> hea, mõnus, tore ▪ poolõ .taivani lätś väegaʔ .moośna .perrä, aʔ sääl lõppi köüdś .otsa (muinasjutust) poole taevani läks väga mõnusat moodi, aga seal lõppes köis ära

.treitsä adj <.treitsä, .treitsät>
1. erk, tubli (hobusest) ▪ täl om .treitsä hobõnõ tal on erk hobune. Vrd trei
2. piltl sirge, hea väljanägemisega ▪ .ahnik lüvväs .vasta iäd, saa .treitsä, a särǵ .tõmba‿i nii .treitsäst ku kusk´ ja .ahnik ahven lüüakse vastu jääd [surnuks] ja jääb sirgu, aga särg ei tõmba nii sirgeks kui kiisk ja ahven

vetev I adj <vedevä, vedevät> hea veojõuga ▪ aih om vetev hopõn, no mõlõmbaʔ hobõsõʔ ommaʔ vedeväʔ küll on hea veojõuga (tugev) hobune, no mõlemad hobused on tugevad. Vrd vitäv