Eessõna

Inspiratsiooni käesoleva teatmiku koostamiseks sain Vello Salolt, kes on veendunud, et teadlik eesti lugeja on huvitatud oma keele sõnavara koostisest ning algupärast. Minu püüdeks on anda sellist informatsiooni võimalikult kokkusurutud, kuid siiski arusaadaval kujul. Käesolev minisõnastik sisaldab ümmarguselt 5800 sõna, millest aga umbes kümme protsenti on viiteid.

Sõnade valimisel olen toiminud järgmiselt. Välja on jäetud peaaegu kõik võõrsõnad, s.t. võrdlemisi hilised ning läbipaistvad kultuurilised laenud mitte-soomeugri keeltest. Selle tulemuseks on, et käesolevas teatmikus ei leidu sõnu, mis algavad tähtedega b, d, f, g, š, z ja z. Välja on jäetud uuemaid oskussõnu ja onomatopoeetilisi ning deskriptiivseid sõnu. Onomatopoeetilised sõnad matkivad looduse hääli, olles ikoonilised sümbolid Ch. S. Peirce'i märgiteooria mõttes. Sellised on näit. paljud linnunimetused. Deskriptiivsõnad taas katsuvad häälikuliselt kirjeldada nii tegevusi kui ka omadusi. See ei tarvitse neil alati õnnestuda või kuulajale ilmne olla, mistõttu arvamused sõnade deskriptiivsuse kohta võivad minna tunduvalt lahku. Kahtlemata aga uute sõnade spontaansel loomisel onomatopoeetiline ja deskriptiivne moment etendavad kaaluvat osa. Välja on jäetud ka vananenud sõnu, kui need erilist ajaloolist huvi ei paku. Võimalust mööda olen piirdunud tüvisõnadega, tsiteerides tuletisi ainult arusaamatuste vältimiseks või uute sõnade näiteina. Seega on tuletiste selgitamine suuresti jäetud asjahuvilise lugeja ülesandeks.

Käesoleva valimiku üheks ülesandeks on anda lugejale mingit aimu eesti keele sugulastest, esitades näiteid nii lähemaist kui (piiratud arvul) ka kaugemaist hõimukeeltest. Eesti keele lähimad sugulased on liivi ja vadja, mõlemad kahjuks välja suremas. Eesti, liivi ja vadja keele ning edelasoome murded ühendan lääne-läänemeresoome nimetuse alla. Vepsa, lüüdi, karjala-aunuse, ingeri ja idasoome moodustavad kokku läänemeresoome keelte ida-alarühma. Läänemeresoome keeled on olnud ürgsetes suhetes lapi keelega, õigemini keeltega, sest lapi murded lähevad omavahel tunduvalt lahku. Idapoolsetest hõimukeeltest on läänemeresoome keeltele kõige lähemal niinimetatud volga keeled, nimelt mordva ja tðeremissi (ehk mari). Läänemeresoome ja volga keeli kokku on kombeks nimetada volgasoome keelteks. Volgalastest kirdes asetsevad permlased, nimelt sürjalased (ehk komid) ja votjakid (ehk udmurdid). Obi jõestiku piirkonnas räägitakse obi-ugri keeli, nimelt voguli (ehk mansi) ja ostjaki (ehk handi) keelt. Obi-ugrilaste lähimad keelesugulased on ungarlased (ehk madjarid). Soome-ugri keeled tervikuna on suguluses samojeedi keeltega, mida on säilinud neli, nimelt juraki (ehk neenetsi), jenissei (ehk eenetsi), tavgi (ehk nganassaani) ja ostjaki (ehk sölkupi). Soome-ugri ja samojeedi keeled kokku moodustavad uurali keelkonna.

Uurali keeled on pikema aja kestel olnud kontaktis võõraste, eriti indo-euroopa ja altai (peamiselt türgi) keeltega. Soome-ugri keelte indo-euroopa päritoluga sõnadest on kõige vanemad aaria ja selle alarühma iraani laenud. Hiljem olid läänemeresoomlased lähedais suhetes baltlastega, s. t. lätlaste, leedulaste ja vanapreislaste (mittesakslaste) esivanematega. Järgnesid kontaktid vanagermaanlastega ja pärastpoole ka slaavlastega, peamiselt vanavenelastega. Läänemeresoomlastele sai saatuslikuks nooremate germaanlaste tung itta 12. sajandi lõpu poole ja pärast üha uuesti. Selle tunnismärgiks eesti keeles on palju saksa laene, millest vanimad pärinevad (kesk)alamsaksast, noorimad ülemsaksast ja vahepealsed alamsaksamaigulisest ülemsaksast, mida võib nimetada baltisaksaks. Saksa keel avaldas mõju ka kooli ja kirjanduse kaudu. Sellega võrreldes on rootsi keele mõju hoopis piiratum. Eriti seetõttu, et ka rootsi keeles leidub küllaltki alamsaksa laensõnu, ei ole alati kerge otsustada, kummast neist mingi germaani sõna on laenatud eesti keelde. Germaani mõjudest suure tüki maha jääb vene mõju, kuigi olukord selles suhtes eriti viimaste aastakümnete jooksul näib olevat märgatavalt muutunud.

Ent eesti keeles on rohkesti selliseidki sõnu, millele ei leia vastet ühestki teisest keelest. Nende hulgas on ülemalmainitud onomatopoeetilisi ja deskriptiivsõnu kui ka kirjakeele uudiskeelendeid ja neologisme. Viimased võivad olla kas puht-teoreetilised kombinatsioonid või pigemini eesti murretest, soome keelest või teistest keeltest laenatud ja/või kohandatud. Pidasin otstarbekohaseks nii uuendustest kui ka uuendajaist näiteid esitada.

Mis puutub sõnaseletustesse ehk etümoloogiatesse, siis muidugi on nende hulgas ka vaieldavaid ning kahtlasi. Eesti keele ja tema lähemate hõimlaste põhisõnavara ühtsuses küll ei ole mingit põhjust kahelda. Et ma ei poolda puuduliku või koguni puuduva dokumentatsiooni asendamist oletustega, siis olen püüdnud igasuguseid (re)konstruktsioone vältida. On ju leksikoloogia oma loomu poolest midagi hoopis konkreetsemat kui fonoloogia või morfoloogia.

Teatmiku esituskord on järgmine. Vasakult esimene on eestikeelne märksõna, millele klambreis järgneb tähendus või seletus, kui sellise andmine vajalikuna tundub. Deskriptiivsõnadel sageli on mitu tähendust, mille loendamine ei sobi selle kirjatöö raamidesse. Kui märksõnal on vasteid hõimukeeltes, siis see on märgitud vastavate lühenditega, näiteks lmsm., mis tähendab, et selle sõna vasted leiduvad nii lääne- kui ka idaläänemeresoome keeltes. Viide e-sm-vps. nendib, et vastav sõna leidub eesti, soome ja vepsa keeles. Kui mingi sõna esineb ainult eesti keeles, siis on ta kas omapärane või laenatud. Eelmisel juhul püüan sellist sõna kuidagi iseloomustada, näit. e. neol., mis tähendab, et tegu on uudiskeelendiga eesti keeles. Sõna laenamisele osutamiseks tarvitan märki < , millele järgneb laenuallika lühend ja sellele mingi laenamiseks sobiv tsitaat sellest keelest. Näiteks on eesti aader puhul märgitud < kasks. ader(e), s.t., eesti sõna on laenatud keskalamsaksa ader või adere vormist. Kui mingit laenuandnud keelt ei ole võimalik lähemalt lokaliseerida, kuid ei ole kahtlust selle kuulumises kuhugi teatavasse keelterühma, siis on viide laenuallikale üldisem ning ebamäärasem, näit. eesti aer lmsm. < grm.: vnr. ár, s.t., sõna aer leidub ka teistes läänemeresoome keeltes ja on laenatud kuskilt germaani keelest, võrdle vananorra ár. Vananorra asemel oleks võinud valida illustratsiooniks mingi muu germaani keele. Kooloni (:) kõige tavalisem sõnaline tõlgendus on nimelt: võrdle. Üldse viitab lühend vrd. ebamäärastele ja vaieldavatele suhetele, kuna vt., s.t., vaata märgib reaalsemaid vahekordi. Lühendile vrd. järgnev sõnaviide sageli ei leidu käesolevas teatmikus. Näidete esitamisel on võimalust mööda püütud rakendada fonemaatilist kirjaviisi.

Viited isikuile, kes midagi on loonud või väitnud, on paratamata puudulikud, kuid nendest täielikult loobuda ei tundunud ka olevat otstarbekohane. Isiku nimetamisega lükkan vastutuse temale, ilma et ma teda kiidaksin või laidaksin. Rõhutaksin veel, et oletused uute sõnade loojate inspiratsiooniallikate kohta on enam või vähem vaieldavad.

Ruumi säästmiseks piirdun laenude puhul ainult vahetu laenuallika märkimisega ega hakka jälgima vastava sõna ajalugu laenuandnud keeles, mis võib vahel olla üsna keerukas. Informatsiooni neis asjus leiab vastavate keelte etümoloogilistest sõnaraamatuist.

Eksiarvamuste ärahoidmiseks märgin, et ma selle töö jaoks mingit ainelist toetust ei ole palunud ega saanud. Olen rahul ja õnnelik, kui see teatmik eesti emakeele säilitamiseks ja uurimiseks jõukohaselt kaasa aitab.

Lõpuks jääb mul südamlikku tänu avaldada Vello Salole, kes oma rohkete muude kohustuste kõrval on leidnud aega käesoleva töö kompetentseks trükivalmis-seadmiseks. Ühtlasi ta juhtis mu tähelepanu mitmesugustele tehnilistele kui ka sisulistele probleemidele. Isikunimede registri koostamise eest võlgnen tänu pr. Tiina Otemale.

Bloomingtonis, 27. veebruaril 1982.

Alo Raun

Kasutatud erikirjandust

P. Ariste, Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 29:3. Tartu 1933.

P. Ariste, Keelekontaktid. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised Nr. 14. Tallinn 1981.

A.W. Hupel, Idiotikon der deutschen Sprache in Lief- und Ehstland. Riga 1795.

E. Itkonen - P. Virtaranta, Virittäjän sisällys vuosina 1883, 1886 ja 1897-1946. Helsinki 1952.

J. Kalima, Itämerensuomalaisten kielten balttilaiset lainasanat. Helsinki 1936.

J. Kalima, Slaavilaisperäinen sanastomme. Helsinki 1952.

L. Kettunen, Livisches Wörterbuch. Helsinki 1938.

R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri, Võõrsõnade leksikon. Tallinn 1961 ja 1978.

R. Kull, E. Raiet, Õigekeelsussõnaraamat. Teine trükk. Tallinn 1978.

Gy. Lakó, toim., A magyar szókészlet finnugor elemei I-III. Budapest 1967-78.

H. Liin, «Alamsaksa laensõnad eesti vanimas kirjakeeles». Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 162. Tartu 1964.

V.I. Lytkin, E.S. Guljajev, Kratkij etimologičeskij slovaŕ komi jazyka. Moskva 1970.

E. Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Üheksas trükk. Stockholm 1947.

M. Mäger, Eesti linnunimetused. Tallinn 1967.

J. Mägiste, Äldre ryska lånord i estniskan. Lunds Universitets Årsskrift. N.F. Avd. 1. Bd. 55. Nr.1. Lund 1962.

J. Mägiste, saksakeelse eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu käsikirja sõnad a-hüüvis, tilss-uus, virges-üüt ja mitusada lehte mujalt samast käsikirjast.

R.E. Nirvi, Inkeroismurteiden sanakirja. Helsinki 1971.

R. Peltola, toim., Virittäjän sisällys vuosina 1947-1956. Helsinki 1961.

A. Saareste. Eesti keele mõisteline sõnaraamat I-IV. Stockholm 1958-68.

A. Saareste, Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 6:1. Tartu 1924.

F. de Sivers, Les emprunts suédois en estonien littéraire (vrd. Études finno-ougriennes IX). Budapest 1974.

I.-L. Suhonen, Virittäjän sisällys vuosina 1957-1971. Helsinki 1973.

Sõnasõel 1-3. Tartu 1972-75.

M.I. Zaiceva — M. I. Mullonen, Slovaŕ vepsskogo jazyka. Leningrad 1972.

V. Tauli, J. Raag, A. Saareste Eesti keele mõistelise sõnaraamatu indeks. Uppsala 1979.

Y.H. Toivonen, E. Itkonen, A.J. Joki, R. Peltola, Suomen kielen etymologinen sanakirja. Helsinki 1955-78.

L. Vaba, Läti laensõnad eesti keeles. Tallinn 1977.

F.J. Wiedemann, Estnisch-deutsches Wörterbuch. Zweite vermehrte Auflage. St. Petersburg 1893.

P. Virtaranta, toim., Karjalan kielen sanakirja 1-2. Helsinki 1968-74.