[ÕS] Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013

sina ases <0: sina ja sa, sinu ja su, s`ind, sinusse ja s`usse, sinus ja sus, sinust ja s`ust, sinule ja s`ulle, sinul ja sul, sinult ja s`ult, sinuks, sinuni, sinuna, sinuta, sinuga ja suga; mitm teie ja te, teie ja te, t`eid, t`eisse, t`eis, t`eist, t`eile, t`eil, t`eilt, t`eiks ja teieks, teieni, teiena, teieta, teiega. Pikemad vormid eeskätt rõhulises asendis; lühemad rõhutus, aga (eriti s`ulle, sul) ka rõhulises>. Mis ma sust ikka tahan. Mis suga teha. Sulle jätkub kindlasti. Ega ma sinuks ole, et kartma löön. Võta sa kinni, mis tal viga on. Oh sa poiss, kus kihutavad. {Küll meil sinuga, Joosu, on alles põli} → küll meil on alles põli, Joosu. Sinu+aegne, teie+aegne. Sinu+poolne, teie+poolne ülesanne, parem sinu, teie ülesanne

sina 1. nimis <17>. On sina peal sinatavad, lähevad sina peale (üle)

sina 2. nimis <17: sinasse ja s`inna>. Lõoke kaob taeva+sinna

sina’ks vmo kas sina

sina’p just sina. Sina’p see oled