[ÕS] Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013

ise 1. omaette, eraldi, eri. Igal linnul ise laul. Igaüks teeb ise asja. Ise+asi = ise+lugu argi hoopis teine asi, ise+küsimus. Ise+külgne kolmnurk mat (küljepikkused on kõik erinevad). Ise+laadi = ise+laadne = ise+seltsi = ise+sorti = ise+värki omapärane, imelik

ise 2. iseenesest; iseseisvalt. Uks läks ise kinni. Oskas ise kohale tulla. Ise+majandamine, ise+mõtleja, ise+süttiv, ise+tasuvus, ise+tekkeline, ise+laadur tehn, ise+viljastumine biol autogaamia, ise+helendav keha füüs, ise+karastuv teras tehn, ise+nakatumine = ise+nakatus, ise+tolmlema bot. {Ise+päevitav kreem} → pruunistuskreem

ise <0: enese ja `enda, ennast ja `end, enesesse ja `endasse; mitm ise, eneste ja `en'di, `en'did, enestesse ja `en'disse>. (Sa) ise oled loll. Teda ennast tuleks karistada. Mitmusevormides on mitmuslikkus toonitatud: Meie enda v meie endi mõtted. Vt ka enese, `enda