[ÕS] Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013

ala alalõpmata, alatasa. Ei tasu ala kaevelda

ala <17u: alasid ja alu> maa-ala, territoorium, paikkond; valdkond. Vallutatud alad. Oma ala meister. Töötab hariduse alal (vallas), vrd haridusala töötaja, parem haridustöötaja. Kirjandus õiguse alalt, parem õiguskirjandus. Viievõistluse alad. Metsa+ala, mägi+ala, polaar+ala. Jahi+ala, puhke+ala, naaber+ala, haljas+ala. Leviku+ala levila, areaal. Valg+ala valgla. Pind+ala, ruum+ala; katmik+ala aiand, sagedus+ala el. Ameti+ala, elu+ala, eri+ala, tootmis+ala, reaal+ala, humanitaar+ala

ala+ allpoolne, alumine, vastand üla-: ala+serv allserv, ala+kõht allkõht, ala+nokk noka alumine pool, ala+leht bot (varre alusel), ala+rinne mets (puurindes); millegi alla kuuluv: ala+komisjon alam-, allkomisjon, ala+liik (vrd alamliik); vaeg-, mittetäielik, mitteküllaldane, sageli vastand üle-: ala+koormatus, ala+rõhk, ala+vorm normaalsest kehvem (sportlik) vorm, ala+talitlus füsiol; ebapiisavalt: ala+rakendama, ala+toituma, ala+täitma. fot: ala+ilmutus, ala+säritus mitteküllaldane ilmutus v säritus veana, vrd vaegilmutus, -säritus vähene ilmutus v säritus tehnilise võttena

Ala <17: kuhu -le>