|
Vastab väljaandele „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018“ (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2018). |
ÕS 1918
Leitud 1 artikkel
k`and <22u: kanna, k`anda>. Astus orgi kanda. Koer kargas mulle kandu (kinni). Lööb kannad kokku (tervitades). Lahtise kannaga, kannata tuhvlid, vrd madala kannaga kingad argi (kontsaga). Kannaga nööp, krae. Vikati kand. Astub, käib mulle kanna peale v kannale v kandadele ülek jõuab mulle järele; avaldab mulle survet, kutsub mind korrale. Keerab kanna pealt v kanna+pealt v kannalt ringi (järsult). Teeb kähku kand ja varvas, annab kandadele valu v tuld, näitab kandu läheb, jookseb ruttu ära. On kanda kinnitanud ülek on püsima jäänud, sisse elanud; on pinda võitnud. Jala+kand, suka+kand. Sibula+kand (lühike varreosa). Kand+luu anat, kand+seened bot, kand+seis sport. Kanna+kõõlus anat, kanna+löök sport, kanna+kapp <-kapi> (nt saapal), kanna+rihm (nt sandaalil), kanna+riiv
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|