|
Vastab väljaandele „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018“ (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2018). |
ÕS 1918
Leitud 5 artiklit
aru1 <17> kuiv rohumaa, arumaa. Loo+aru, nõmme+aru. Aru+niit <-niidu> = aru+heinamaa, aru+kask bot, aru+luste bot, aru+sisalik zool
aru2 <17> mõistus, taip; vmo selgus, arusaamine. Nõrga, poole, täie aruga nõrga-, poole-, täiearuline. Pane poisile aru pähe. Aru tuleb pähe, võtab aru pähe. Tal pole (selget) aru peas, on aru kaotanud, arust lage = aru+lage, arust segane v ära. Minu arust (arvates, meelest). Oma(st) arust tähtis mees. Pärib, nõuab aru. Ei saa õiget aru kätte. Rõõmul ei olnud aru ega otsa. Ajast-arust = ajast ja arust iganenud, vanamoeline. Aru+natuke(ne)
aru `andma selgitama, seletama; aruandega esinema. Andis oma tegudest aru. Annab valijaile aru. Tegutses endale aru andmata. Aru+andja
aru pidama (järele) mõtlema, kaalutlema; arutlema. Näis ettepaneku üle aru pidavat. Pidasid isekeskis aru, mida teha. Kratsis aru+pidavalt kukalt. Aru+pidamine
aru s`aama mõistma, taipama. Ei saanud naljast aru. Noogutas aru+saavalt
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|