[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.kanme ~ .kandme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ▪ ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua); õlbastege om ää vett kanda kaelkookudega on hea vett kanda. Vrd .tas´me, .tin´ma, turime
2. taluma, välja kannatama ▪ kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju, kui su heldus kannab (st lubab). Vrd kannateme
3. riideid jms kandma ▪ lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)

lädsiseme <lädsiste, lädsise> Krk ladisema, lädinat kuuldavale tooma ▪ vihma om sadanu ninda ku lädsises vihma on ladinal sadanud. Vt ladsiseme

.poigime <.poigide, .poigi> poegima, järglast ilmale tooma ▪ lehm nakkas poigime lehm hakkab poegima. Vrd .poigleme