[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

ajotiliselt ajutiselt Krk ▪ peris siin ei elä, temä om ajotiliselt siin päris siin ei ela, tema on ajutiselt siin. Vrd ajoti, ajotiselt

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

anne <.ande, annet> annetus, kink ▪ kigest pidi temä andit saama, kigest edimene kõigest pidi tema annetusi saama, kõigest (saama) esimesena

arime2 <aride, ari>
1. koolitama, haridust andma ▪ temä om ilma arimede, temä ei ole koolin käünü ta on harimata, tema ei ole koolis käinud. Vrd kooliteme
2. piltl karistama ▪ mia pia sut arime, mudu sust ääd nahka vällä ei tule ma pean sind karistama, muidu sinust head nahka välja ei tule (korralikku inimest ei saa). Vrd .nuhkleme, .nuhtleme

arm2 <armu, .armu> arm, armastus, armulikkus, headus, heatahtlikkus ▪ temä armu läbi sai ma terves tema heatahtlikkuse tõttu sain ma terveks. Vrd armastus

.ar´stme <.arsti, arsti>
1. arstima, ravima ▪ temä arstip vii ja sõnadege tema arstib vee ja sõnadega. Vrd rohitseme, toherteme
2. kohendama, seadma ▪ na pidive kangast ar´stme nad pidid kangast kohendama (telgede peal). Vrd .säädme

arvalt Hls Krk
1. hõredalt, harva ▪ ma tahtse õige pikalt pista ja arvalt astu, aga emänd taht´s iki, et ta pidi õige peenikselt ja äste tett olem ma tahtsin õige pikalt pista ja harva astuda, aga emand tahtis ikka, et tema [õmblustöö] pidi õige peenikeselt ja hästi tehtud olema. Vrd .arva
2. mitte sageli, harva ▪ kes arvalt tuleve, nii ütelts aru võõra kes harva tulevad, neid kutsutakse haruldasteks võõrasteks. Vrd aru|kõrd

.arvus <.arvuse, .arvust> arvamus ▪ rahva arvus olli sii, et temä sedä tei rahva arvamus oli see, et tema seda tegi. Vrd arvatus, arve, sõna1

.astme <.astu, astu>
1. astuma ▪ ta es mõista istu egä astu ta ei osanud istuda ega astuda; ma astu aga astmise aset ei oole ma astun, aga astumise kohta ei ole
2. käima, kõndima ▪ kerge jalage, temä astup tulist kerge jalaga, tema astub tulist (käib kiiresti). Vrd .kõn´dme, .käime

au|.paklik <au|.pakligu ~ au|.pakliku, au|.paklikku> aupaklik, austusega suhtuv ▪ temä om seante aupaklik tõiste vastu tema on selline aupaklik teiste vastu

edes|pidi
1. edaspidi, tulevikus ▪ edespidi tules asju muuta edaspidi tuleks asju muuta
2. ettepoole ▪ lammast om vaja edespidi aia, temä tagaspidi ei taha kõndi lammast on vaja ettepoole ajada, tema ei taha tagurpidi kõndida; elun tule edespidi kaia, mitti vanat aiga miilde tulete elus tuleb ettepoole vaadata, mitte vana aega meelde tuletada
3. piltl küüru ▪ vanast pääst akas´ ta edespidi vajome vanaduses hakkas ta küüru vajuma

edes|pidine <edes|piditse, edes|pidist>
1. edaspidine ▪ selle ma jätä edespiditses selle ma jätan edaspidiseks
2. edasine, järgnev ▪ temä edespidine elu es ole mitti kerge tema edasine elu ei olnud mitte kerge

edeve <edeve, edevet> , edev <edeve, edevet>
1. edev, edvistav ▪ temä om õige edeve, muud ei tii ku lõkertep tema on väga edev, muud ei tee kui lõkerdab; noorest pääst võip egä tüdrik raasik edev olla noorena võib iga tüdruk natuke edev olla; edev miis om naese nuhtlus (vns) edev mees on naise nuhtlus. Vrd edvi, edvik, edvis´k, etsik
2. peru ▪ väige edeve obese, ei saesa paegal Hel väga perud hobused, ei seisa paigal. Vrd ira, peru1, pirts

egät|sugu igasugu ▪ sääl olli egätsugu kaupa seal oli igasugust kaupa; ma ole tast egätsugu jutte kuulu ma olen tema kohta igasuguseid jutte kuulnud

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

eläme <eläde, elä, imperf .elli ~ .el´le>
1. elama, elus olema ▪ miu lastest eläve kaits tükkü viil minu lastest on kaks veel elus; mis ärä elet, sii om ärä nätt, mis elämede, sii om nägemede ja täädmede mis läbi elatud, see on ära nähtud, mis elamata, see on nägemata ja teadmata
2. elunema, asuma ▪ ta latse elliv esä kodun tema lapsed elasid isakodus. Vrd elutseme

.ialine <.ialise, .ialist> , .iäline <.iälise, .iälist>
1. vanune, teatud eas olev ▪ lait´s om joba kooli ialine laps on juba kooliealine. Vrd igäline
2. täisealine ▪ temä om iäline tüdrik tema on täisealine tüdruk

igine2 <igitse, igist> Hel iidne, põline; kestev ▪ temä olli küll igine mõtsavaht tema oli küll põline metsavaht. Vrd igitigine, .iidne, põline

.ilmsi
1. tõeliselt, ilmsi ▪ ka sii olli unel võ ilmsi kas see oli unes või ilmsi. Vrd .ilmpsi, silmitsi
2. avalikuks, ilmsiks ▪ temä tõi latse ilmsi küll, es kaote ärä tema sünnitas lapse küll, ei kaotanud ära (st ei teinud aborti)

.ilpneme <ilbente, .ilpne>
1. tolknema, hilpnema ▪ katiku rõõva ilpneve sel´län katkised rõivad hilpnevad seljas. Vrd ilbenteme, .ilpleme
2. lippama ▪ temä ilpnep iki üten tema lippab ikka kaasa. Vrd .ilpame

iludus <iluduse, iludust> ilu, ilus olemine ▪ temä iludust ei jõvva kennigi ärä kitta tema ilu ei jõua keegi ära kiita. Vrd ilu

ime <ime, imet ~ .imme, imet>
1. ime, uskumatu nähtus, iseäralik asi ▪ sii om peris immese panna kudas temä eläp see on päris uskumatu, kuidas tema elab
2. trikk, temp ▪ ta om mõni seidse imet äräde tennu ta on seitse trikki ära teinud. Vrd tem´p, vigur, vilbus

.immes|.pantave <.immes|.pantave, .immes|.pantavet> imetabane, imekspandav ▪ temä mõis´t ravitse ja immespantavit asju tetä tema oskas ravitseda ja imekspandavaid asju teha. Vrd imelik

imusteme <imuste, imuste>
1. himustama, (väga) tahtma või soovima ▪ sis võide peräst juvva nõndapal´lu ku süä imustep siis võite pärast juua nii palju, kui süda himustab. Vrd .ihkame, .iil´me1, rõõgatseme
2. ihaldama; iharust tundma ▪ temä imustep sedä tüdrikut tema ihaldab seda tüdrukut. Vrd ihalteme, imaleme, imutseme

.ingel <.ingle, .ingelt ~ .ingli, .inglit> ingel ▪ kellest temä tett om, sedä ei tää ingli ka taevan kellest tema tehtud on, seda ei tea ka inglid taevas (st kelle moodi tema on). Vrd .engel

inime ~ inimen <inimese, inimest> , inimene <inimese, inimest> , inimine <inimise, inimist, pl p inimisi>
1. inimene, inimolend ▪ inimen õpip senigu ta eläp ja rumal surep iki viil ärä inimene õpib kuni elab ja rumalana sureb ikka veel ära; ole ää inimen, mine käi sääl ärä ole hea inimene, mine käi seal ära
2. üksikisik; töötegija ▪ inimisi olli pal´lu sääl mõtsan inimesi oli palju seal metsas (metsaheinamaal niitmas)
3. täisväärtuslik, tööjõuline inimene ▪ temä om inimese arust väl´län tema on inimese arvestusest väljas (väga vana inimese kohta); kui tal lammast ega kana ei joole, sis ta ei joole inime kui tal lammast ega kana ei ole, siis ta ei ole [täisväärtuslik] inimene
4. teatava omapära või staatusega isik ▪ ta om siante obese sorti inimine ta on selline hobuse sorti inimene (sünnitab kergesti); sakste verega segät inimisi o küll sakste verega segatud inimesi on küll; nii om täämpä matuse inimese need on täna matuselised
5. elanik, asukas ▪ mede külä om jäänu inimestede meie küla on jäänud elaniketa; vürsti valla inime ole mia ma olen vürsti valla inimene. Vrd elänik

iran <irane, irant> Krk kehv, viletsa kasvuga ▪ lina om ku iran, kakku kudagi ei saa lina on nii vilets, et ei saa kuidagi kitkuda; temä perämine lait´s olli tõbine ja iran tema viimane laps oli haiglane ja kehv; irant ei ütelte einä pääle [sõna] iran ei öelda heina kohta. Vrd iran´ts, iren´t

jahm <jahmu, .jahmu> Trv Hel hirm, judin, värin ▪ miul tulli irmuge jahm pääle mul tuli hirmuga värin peale; temä silmä ollive jahmu täüs tema silmad olid hirmu täis. Vrd jähm, kahm

jalg <jala, .jalga>
1. jalg, elusolendi jäse ▪ jalg lää kivis kinni, sõs olet mahan ku rändsäts jalg läheb kivisse kinni (st jääb kivi taha), siis oled maas ka räntsakil; suur kere ressip jalgel pääle suur kere pressib jalgadele peale; miul tahav pastle leote, pitsitev jalan mul tuleb pastlaid leotada, pigistavad jalas; mis suguline ta viil om, undi tagumine jalg piltl mis sugulane tema veel on, hundi tagumine jalg (st väga kauge sugulane). Vrd koev, lal´l2 || .jalge pääl jalgel, üleval, ärkvel ▪ täempe ole ma joba vara jalge pääl täna olen ma juba vara jalgel; käsist jalust kinni käsist-jalust seotud ▪ mia ole tüü man käsist jalust kinni olen töö juures käsist-jalust seotud
2. eseme tugiosa ▪ tagakamren olli tal ilma jalgede säng tagatoas oli tal jalgadeta voodi; pirru alu olli ike kolme jala puu pirrualune oli ikka kolme jalaga (tugi)puu
3. jalg (pikkusmõõt) ▪ rõõvast mõõdeti vanaste iki jalage riiet mõõdeti vanasti ikka jalakaupa

.jaonik <.jaonigu ~ .jaoniku, .jaonikku> Trv osanik; jaoline ▪ temä olli kah sääl jaonik tema oli ka seal osanik; jaonigu es saa kudaki vara ärä jaote osanikud ei saanud kuidagi vara ära jaotatud. Vrd osanik

.jaurame <jaurate ~ jaurade, .jaura>
1. lärmama, jaurama ▪ miis jauras ja jauras, ärä tüüdäs kikki mees lärmas ja lärmas, tüütas kõik ära. Vrd .jõurame, larmitseme, .lärmäme
2. jaurama, jändama; rumalusi tegema ▪ temä jauras´ küll oma elu sehen tema tegi oma elu jooksul palju rumalusi. Vrd .jauname

jom´m1 <jommi, .jommi> Hls
1. tomp, jäme koht (nt lõngas, puul); muhk, mühk ▪ lõngal om jommi sihen lõngal on jämedad kohad sees. Vrd jom´p, jõm´p1
2. uhke rumal inimene ▪ temä olli ka siante jom´m, suure talu lait´s tema oli ka selline rumaluhke, suure talu laps

jutuline <jutulise, jutulist> Krk jutukas ▪ jutuline ät´t, ku temä akkas jutustem, jutustes poole päevä jutukas taat, kui tema rääkima hakkab, jutustab pool päeva. Vrd kõnekas, lahmak3, lõvvakas

jutusteme <jutuste, jutuste> rääkima, juttu ajama; jutustama ▪ jutustes ja jutustes, egä temä jutt ei lõpe kunagi räägib ja räägib, ega tema jutt ei lõpe kunagi; sedäsi ta olli sis tõs´tel jutusten niimoodi oli ta siis teistele rääkinud. Vrd pajateme, rõkendeme2

juuste|kakk <juuste|kaku, juuste|kakku> Krk maipõrnikas (Melolontha hippocastani) ▪ juustekaku siivä om eleruuni ja temä tõugu sööve taimide juuri maipõrnika tiivad on helepruunid ja tema tõugud söövad taimede juuri. Vrd juuste|.kakje, kuld|sitik

.jõudme ~ .jõudma <jõuda, jõvva>
1. jaksama, suutma ▪ ei jõvva tüüle vastu ei jaksa tööd ära teha; kudas ma jõvva nii ulka luume üle talve pidäde kuidas ma jaksan nii hulga loomi ületalve pidada; selle pilli perrä ei jõvva kennigi tanssi, ken kikk sii aig män´g Krk (vns) selle pilli järgi ei jõua keegi tantsida, kes kogu aeg mängib. Vrd .jaksame, .kõhtame, .sutma
2. jõudma, saabuma ▪ ma jõusi õiges aas ma jõudsin õigeks ajaks; ta o nüid selle aa pääl iki peräl jõuden ta on nüüd selle ajaga ikka pärale jõudnud. Vrd .ilmume || edesi .jõudme edenema ▪ kos ta käe külgi panep, sii tüü jõvvap edesi kus ta käe külge paneb, see töö edeneb; ette .jõudme ette jõudma ▪ sii jõud ette oma käimisege tema jõudis oma käimisega ette (jõudis enne ära käia)

järe2 <järve, .järve> , järi <järve, .järve> Hls järv ▪ ah, temä juttu ei massa kullelde, ta pane järve palame (knk) ah, tema juttu ei maksa kuulata, ta paneb järve põlema (kiitlejast). Vt jär´v

.jäämä ~ .jääme <jäiä ~ jävvä, jää, impers jäiäs ~ jävväs Hel>
1. mingis olukorras püsima, (alles) olema ▪ ta jääp oma sõna manu kindlas ta jääb oma sõna juurde kindlaks; tulli lumi maha ja jäigi talves tuli lumi maha ja jäigi talveks; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls uss ajab uue naha, aga mürgihammas jääb alles. Vrd pisume, püsüme
2. mingisse olukorda sattuma, jääma, saama ▪ nemä tahten üümajal jävvä nemad [olevat] tahtnud öömajale jääda || .il´das .jäämä hiljaks jääma, hilinema ▪ ärä sis ildas jäiä ärä siis hiljaks jää; .järgi .jäämä eemale jääma, lahkuma ▪ karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt; .kõrva .jäämä süüdlaseks või alla jääma ▪ temä jäi kõrva, mea sai õiguse tema jäi süüdlaseks, mina sain õiguse; .könni või .põnni või .põrri või .rummi .jäämä kiduraks või kängu jääma ▪ sii puu om põnni jäänu see puu on kiduraks jäänud; pidäme .jäämä peatuma, pidama jääma ▪ oben jäije raasikses aass pidäme hobune jäi natukeseks ajaks pidama; .pääle .jäämä peale jääma ▪ siu sõna jääs iki pääle sinu sõna jääb ikka peale; rahu .jäämä rahule jääma; lakkama, lõppema ▪ miul jäi täo kuul´ rahu, ma es lää änäp mul lõppes tänavu kool, ma ei läinud enam [kooli]; .õiges .jäämä õiguse saama ▪ temä jäi õiges, mõisteti õiges tema jäi õigeks, mõisteti õigeks. Vrd .saama
3. (kellegi) omaks v osaks saama ▪ mõne inimese kül´ge ei jää muret ja raskust, tõne om nii õrn, et kikk jääse kül´ge mõne inimese külge ei jää muret ega raskust, teine on nii õrn, et kõik jääb külge; vedel võip koertel jäiä vedel võib koertele jääda
4. lakkama, lõppema; kaduma ▪ ega sii vihm nõnda ruttu järgi ei jää ega see vihm nii ruttu järele ei jää; jäigi kadunus sii asi, katti ärä ja jäigi kaotsis jäigi kadunuks see asi, kadus ära ja jäigi kaotsi. Vrd kadume, .lõpme

.kaapame <kaabate, .kaapa> kahmama, kraapima ▪ temä kaabas kikke kraami kokku tema kraapis igasugust kraami kokku. Vrd kaabitseme, .kaap´me, .raap´me, .rääp´me1

kadume <kadude, kao>
1. kaduma, kaotsi minema ▪ väits kat´te ärä nuga kadus ära. Vrd .suus´tma
2. kahanema, kuivetuma ▪ ta om nõnda ärä kadunu, et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls ta on nii ära kuivetunud, et liha ka ei ole enam luude peal. Vrd kahaneme, kujume
3. surema ▪ temä akkas ärä kadume, õige ärä lõppenu tõine tema hakkab ära surema, üsna otsa lõppenud teine. Vt .kuulme2, .lõpme, sureme, .ängüme

kadunuk ~ kadunuke <kadunukse, kadunukest> kadunuke, surnu ▪ temä kadunuk ütel´ sedäsi, ku ta alle elli tema, kadunuke, ütles niimoodi, kui ta veel elas. Vrd koolu, .kuulje, mullaline, .surnu

.kaeje <.kaeje, .kaejet> Krk nõid, ennustaja; kaetaja ▪ temä vanaemä olli kaeje tema vanaema oli ennustaja. Vrd .kaeteje, kahe, kaheteje

.kaibdus <.kaibduse, .kaibdust> Trv süüdistus, kaebus; hädaldamine ▪ ka temä kaibdust kennigi ärä jõvvap kullelde kas tema hädaldamist keegi jõuab ära kuulata. Vrd .kaibus, .kaiptus, .kaivus

.kaibus <.kaibuse, .kaibust> Trv, .kaebus <.kaebuse, .kaebust> Pst
1. kaebus, süüdistus ▪ kus ei ole kaebust, sääl ei ole kohut (vns) kus ei ole süüdistust, seal ei ole kohut. Vrd .kaiptus, .kaivus
2. hädaldamine ▪ temä kaibust kennigi es taha kullelda tema hädaldamist keegi ei taha kuulata. Vrd .kaibdus

kake|raat´s <kake|raadsi, kake|.raatsi> Hls Krk
1. kaltsakas ▪ ärä sedäsi kakeraadsi viisi küll tõiste sekkä minnä ära sellise kaltsakana küll teiste sekka mine. Vt kake|raad´, kaker´t
2. kakleja, tülinorija ▪ sii om üit´s kakeraat´s küll, temä ei taha muud ku kakelte see on küll üks tülinorija, tema ei taha muud kui kakelda. Vt kakel|küüt´

kantseldeme ~ kantselteme <kantselte, kantselde> kantseldama, toimetama, õpetama ▪ temä taht iki nende lastege kantselte tema tahab ikka nende lastega toimetada

karva|väärt piltl karvaväärt, mitte üldse ▪ karvaväärt ei joole ma temä käest midägi saanu mitte midagi ei ole ma tema käest saanud

katene <katese, katest> kahene; kaheline ▪ temä lait´s om kigest aaste-katene tema laps on kõigest aasta-kahene

.keitme ~ .keitmä <.keitä, keidä>
1. köitma, siduma ▪ sulle keida jala külgi villane lang, sa katski ei kakka Hel sulle seo jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast töötegijast); keidä pussak üülde seo meestevöö vööle. Vrd .köitme, sidume
2. piltl jutuga köitma, kaasa haarama ▪ temä keit´ endä kõnege endä kül´ge tema köitis enda jutuga enda külge

kengälti Hls Krk kingadeta, paljajalu ▪ ta juusk kengälti ta jookseb paljajalu; ta suvi aiga kengälti karjan käinu, ei oole temä jalak pastalt nännu ta on kogu suve paljajalu karjas käinud, ei ole tema jalake pastelt näinud

.kergest, .ker´gest, .kergeste
1. lihtsalt, hõlpsalt, kergesti ▪ neid süse es saa nõnda kergest, sõs tulimaade päält sai neid süsi ei saanud nii lihtsalt, siis alemaade pealt sai; teräve kuulmine, temä kuul kergeste kõne ärä terav kuulmine, tema kuuleb lihtsalt jutu ära. Vrd .lihtselt, lobevest, .õlpsalt, .õlpsaste
2. nõrgalt, vaikselt ▪ ütelnu kirikumiis õige kahreste ja kergeste öelnud kirikumees õige jämedalt ja vaikselt. Vrd il´lakeste, il´laksi, il´lukesi, tasakeste

kesk|paik <kesk|paiga, kesk|.paika> Trv
1. keskkoht ▪ naba om iki kere keskpaigan naba on ikka kere keskkohas. Vrd kess|paik, süä
2. piltl kõht ▪ temä oolitses iki ende keskpaiga iist tema hoolitseb ikka oma kõhu eest (sööb palju). Vt kõtt, vats

kih´t1 <kihi, .kihti> mürk, kihvt ▪ temä võt´s kik´k selle kihi sissi ja surri ärä tema võttis kõik selle mürgi sisse ja suri ära. Vrd ih´t, mür´k1

.kilda hulka, kampa ▪ temä ei eidä kaklejede kilda tema ei heida kaklejate kampa. Vrd sekkä

kin´d <kinni, .kin´de> Hls, .kin´de <.kin´de, .kin´det> Krk
1. kindel; tihe ▪ tuule vuhin, mõtsa kahin, kin´dep ku kivine puukirst (mõistatus) tuule vuhin, metsa kohin, kindlam kui kivine puukirst (pähkel). Vrd .kindel, tiht
2. kinnine, endassesulgunud ▪ temä om nõnda kin´de, et kennigi tal manu ei saa tema on nii kinnine, et keegi talle ligi ei pääse. Vrd .kindine, kinneline
3. tahe, parajalt soolane ▪ sei kaits kolm räime äräde, nüid o süä kin´de sõin kaks-kolm räime ära, nüüd on süda kindel. Vrd tahe, tahekas

.kindlest ~ .kindlast
1. kindlasti, kahtlemata ▪ temä tule kindlest tema tuleb kindlasti
2. kindlalt, vankumatult ▪ kas sa kindlest usut mut? kas sa kindlalt usud mind?. Vrd .kindlaste

kints <kintsu ~ kindsu, .kintsu>
1. kints, reis ▪ temä vedäs´ tõist kintsu perän, käis kepige tema vedas teist kintsu järel, käis kepiga. Vrd reis2
2. ais ▪ adral om kait´s kintsu raudpuu kül´len adral on kaks aisa raudpuu küljes. Vrd ais1, juhi

.kirgamin ~ .kirgamine <.kirgamise, .kirgamist> Krk kiratsemine, virelemine ▪ sihandest kirgamist ei kannate kennigi sellist virelemist ei kannata keegi; küll temä saap ooletult läbi, miul iki üit´s ädä ja kirgamine küll tema saab muretult läbi, minul ikka üks häda ja virelemine

.kitme1 ~ .kitma1 <kittä, kitä>
1. kiitma ▪ mia kitä siut mehel ma kiidan sind mehele (st et sa saaksid mehele); peni kit´t oma pesädä, är´g kit´t äädä einämaada Trv (rahvalaulust) koer kiitis oma pesa, härg kiitis head heinamaad. Vrd ülendeme || tagalt .kitme tagant kiitma, sõnadega nõustuma ▪ ta kit´t kikki tagalt mis tõise ütlive ta kiitis kõiki tagant, mis teised ütlesid
2. lausuma, ütlema ▪ temä kit´t, no sedäsi sii asi ei lää tema ütles, et niimoodi see asi ei lähe. Vrd kuuluteme, .lausme, .ütleme

.kiusame <kiusate, .kiusa>
1. kimbutama, kiusama, norima ▪ temä eluaig tõisi kiusanu tema [on] eluaeg teisi kimbutanud. Vrd auguteme2, kimbuteme, nirume, nogime, nurime
2. vaevama, mitte rahu andma ▪ ta kiusas mut, ei anna enge rahu ta vaevab mind, ei anna hingerahu. Vrd .kiskme, .vaevame, vaeveldeme, .võr´kme1
3. manguma, nuruma ▪ küll ta kiusas´ mu käest, et anna sedä ja sedä küll ta nurus mu käest, et anna seda ja seda. Vrd .kirname, kirume2, .kiunme, lanime, linume
4. ahvatlema, meelitama ▪ kiusap kurjale ahvatleb kurjale. Vrd auguldeme, auguteme1, liimitseme, meelitseme, võrgiteme

kobame2 <kobade, koba> Krk lobisema, lobama, naljatama ▪ ku temä kobame akkap, sis muugu kulle ja naara kui tema naljatama hakkab, siis muudkui kuula ja naera; sii vana mõist kobade küll see vana oskab lobiseda küll. Vrd kokerdeme, larame, .larkame, löräme, mögäme

kodu2 Hel kodus ▪ miu kodu es ütelde kennigil kurjaste minu kodus ei öeldud kellelegi halvasti || kodu .käimä endises elupaigas kummitamas käima, kodus käima ▪ üit´s mõisaärrä olli ärä surenu, sis nakanu temä kodu käimä üks mõisahärra oli ära surnud, siis hakanud tema kodus [kummitamas] käima. Vrd kodu|mail

kodu3 koju ▪ mine il´läksi, küll sa õhtus kodu saat mine tasakesi, küll sa õhtuks koju saad || kodu tuleme poegima, sünnitama ▪ temäl õhvak olli kodu tullu, nüsme saanu tal oli mullikas poeginud, [oli] lüpsma tulnud; kodu mineme ära surema ▪ temä ärä oma kodu lännu joh, ei tule änäp meie manu tema on juba ära oma [igavesse] koju läinud, ei tule enam meie juurde (st ära surnud); kodu paneme vanapiigaks nõiduma ▪ ma näi ärä tüdrugu, kes olli kodu pant ma nägin tüdrukut, kes oli vanapiigaks nõiutud. Vrd kodu|maile

kogeleme <kogelte, kogele>
1. kogelema, kokutama ▪ nakas´ muudku kogeleme, es saa sõna suust hakkas muudkui kogelema, ei saanud sõna suust. Vrd kokuteme1, nakateme
2. viivitama, kõhklema ▪ inimen ei julge kohe minnä, jääss kogelem ja mõtlem inimene ei julge kohe minna, jääb kõhklema ja mõtlema. Vrd .aigleme, .kõhkleme, .kõikme, .nuutame, pikenteme
3. hirmu tundma, aukartust tundma ▪ egä temä ei kogele, mes ta väl´lä ütlep ega tema ei karda, mida ta välja ütleb. Vrd .irmume

kohaline <kohalise, kohalist> Hls Krk
1. sobiv, paras ▪ mia sai omale kohalise kotuse ma sain endale paraja koha. Vrd kohalik, kohane, paras, .paslik2, .sündlik
2. võrdne, vääriline ▪ sii naene om temä kohaline, temät võip ta võtta see naine on tema vääriline, teda võib ta võtta (abiellumisest). Vt vastane2, vääriline

kohmerdeme ~ kohmerteme <kohmerte, kohmerde>
1. kohmerdama, kohmitsema; askeldama ▪ temä ei näe, kohmertep pimmessel iki tema ei näe, kohmitseb pimedas ikka. Vrd kohmitseme, .kohm´me, kokerdeme, koperdeme, köhmitseme
2. koperdama, tuhnima, nuuskima ▪ mõni kohmerdes kuskile uunede sissi, lää kaes mis sääl om Hel mõni koperdab kuskile hoonetesse, läheb vaatab, mis seal on. Vrd komerdeme, möösterteme, nooseldeme, nööserdeme

kohmits1 <kohmitse, kohmitset> lobudik, halvas seisukorras hoone; kuur ▪ tuul lükäs´ temä kohmitse ümmer tuul lükkas tema lobudiku ümber. Vt koomits

.kohm´me <.kohmi, kohmi>
1. kohmitsema, aeglaselt või saamatult tegema ▪ küll temä kohmis täembe Hel küll tema kohmitseb täna. Vt kohmitseme
2. endale kahmama; sorima ▪ vanatoi kohmip raami kokku vanamees kahmab kraami kokku; üit´s om miu kirstu kohmin üks on minu kirstus sorinud. Vrd .köhm´me

.kohmur <.kohmuri, .kohmurit ~ .kohmuri, .kohmurt> Krk omakasupüüdlik inimene, ahnitseja ▪ kohmur om, kes kigelt puult kokku kohmerts kohmur on, kes igalt poolt kokku ahnitseb; ma seante kohmur küll ei ole ku temä om selline ahnitseja ma küll ei ole, kui tema on. Vrd kohmer´t, kor´m1, lõm´ps2, niilus, rähmäk

.kohtu|miis <.kohtu|mihe ~ .kohtu|mehe, .kohtu|miist> kohtunik, kohtumõistja ▪ temä olli sõs valla kohtumiis vahel tema oli siis vallakohtunik vahel. Vrd .kohtunik

koigu|pil´l <koigu|pilli, koigu|.pilli> Krk vilets olend, vireleja, surmavari ▪ temä ei sure ärä, koikles pääle, om üit´s koigupil´l, kes aige om ja vintsles siin ilma pääl tema ei sure ära, on üks surmavari, kes haige on ja vireleb siin ilma peal. Vrd .koigur, koim, kon´u, surma|vari

kokku
1. kokku, eri osadest tervikuks ühendatud ▪ kikk külälatse ollive kokku kogut kõik külalapsed oli kokku kogutud; temä kiil om mitmest keelest kokku pant tema keel on mitmest keelest kokku pandud
2. kellegagi või millegagi ühtekuuluvaks ▪ ma ole küll õnnege kokku johtunu ma olen küll õnnega kokku saanud; na eläve kateksi kokku küll nad elavad kahekesi ühte küll
3. millegagi määrituks, määrdunuks ▪ tetti seebi vatt, lõug aeti vatuge kokku tehti seebivaht, lõug määriti vahuga
4. koomale, kägarasse, nutsakusse ▪ juuse vanus ärä, ku na punni kokku lääve juuksed vanuvad ära, kui nad nutsakusse lähevad. Vrd kogus|pidi
5. tükki, tükiliseks ▪ säärpiimä ei panna tõise manu, sii lää kokku ternespiima ei panda teise juurde, see läheb tükki. Vrd käkku
6. kokkupoole, kinni ▪ lükkä sii aken kokku, miul pää valutep lükka see aken kinni, mul pea valutab. Vrd kokku|poole

kooli|reili <kooli|reili, kooli|reilit> koolipreili (noor naisõpetaja) ▪ koolireili küs´k temä käest, et kas sa mõistat nummert nel´lä tetä koolipreili küsis tema käest, et kas sa oskad number nelja kirjutada. Vt reili

kor´v1 <korvi, .korvi> , kori <korvi, .korvi> Hls
1. korv, punutud anum ▪ temä ütles ikke, et korvi tävve saa viil tema ütleb ikka, et korvitäie saab veel. Vt kestel
2. veokorv reel või vankril ▪ einu veets kor´vege heinu veetakse reekorvidega
3. ree või saani seljatugi, kresla; sõiduvankri istmekast ▪ kor´v tetti sõedu jaoss vankre pääle seljatugi tehti vankrile [inimeste] sõidu jaoks. Vt resku
4. korvitaoline asi või moodustis ▪ ku üüse kalal minti olli tulustemise kor´v üten kui öösel kalale mindi, oli tulusekorv kaasas (raudvitstest korv peergude või tõrvikute jaoks tulusepüügil)

kosume <kosude, kosu>
1. rammu, jõudu koguma, kosuma; paranema ▪ lait´s nakkas pääle aigust kosume laps hakkab peale haigust paranema. Vrd .koskume
2. jõukamale järjele saama, edenema ▪ temä om oma elu järege äste kosunu tema on oma elujärjega hästi edenenud. Vrd edeneme

kottalt, kottelt
1. kohast; kohalt ▪ kui ta ninda kogu päe kõhutep, aap mõnest kottelt tii umbe küll kui ta niimoodi terve päeva tuiskab, ajab mõnest kohast tee umbe küll; temä omast kottelt kitap, et tark om tema omast kohast kiitleb (arvab endast), et on tark
2. juurest, lähedalt ▪ temä läit´s mede kottalt müüdä ta läks meie juurest mööda; saabas om siit valla kaala kottelt saabas on siit [õmblusest] lahti sääre juurest. Vrd lähiksest, lähist, mant2
3. otse; otsekohe ▪ nüid ei saa kottalt minnä, nurme om pehme alle nüüd ei saa otse minna, nurmed on alles pehmed; mine kottelt silmä järgi mine silma järgi otse; meä lää kottalt ma lähen otsekohe. Vrd kohe2, kohald, kuhald, otse, .õkva

.kouk´me <.kouki, kougi> Krk
1. koukima, urgitsema ▪ siit ei jole midägi kouki siit pole midagi urgitseda. Vrd .kuuk´me, urgitseme, .ur´kme
2. piltl näppama, varastama ▪ kunkottelt temä selle ratta kouk´s? kustkohast tema selle ratta näppas?. Vrd .kähmäme, käppäme1, .nihvame, .nähväme, .rupsame

kun
1. kus ▪ kun kait´s ütenimelist talu üit´s tõiste lähüksen olliv kus kaks ühenimelist talu teineteise lähedal olid; sääl olli jalake, kun küünäl sehen olli seal oli [küünla]jalake, kus küünal sees oli; küll temä tiid, kun kivi all vähi om Hel (knk) küll tema teab, kus kivi all vähid on. Vrd kon, kunnes
2. kuhu ▪ kun nii latse lätsive puha? kuhu need lapsed läksid kõik?. Vrd kos, kohes, kus

kunagi
1. mingil ajal, kunagi, millalgi ▪ või temä kunagi kodu tule, jorutep pääle või tema millalgi koju tuleb, jorutab pealegi. Vrd .kuagi1, .kuagi|kõrd, üit´s|kõrd
2. iialgi ▪ kunagi sina ei näe, et temäl üit´s ää tuju om sa ei näe mitte iialgi, et temal hea tuju on. Vrd .ealegi, .ealen, eläden, iialgi, ilmangi
3. ikka, teadagi (rõhumäärsõnana) ▪ sii rüük´ ku torupil´l kunagi see röökis nagu torupill kunagi

.kurblik1 <.kurbliku ~ .kurbligu, .kurblikku> kurvavõitu, kurblik, kurb ▪ temä vaim om jumalest luud siante kurblik tema vaim on jumalast loodud selline kurblik. Vrd kurb, norulik, nukker, nutter

.kustigilt kuskilt, kuskiltki ▪ küll ma ole otsin, aga kustigilt ei lövvä küll ma olen otsinud, aga kuskilt ei leia; temä ei mõista raha kustigilt tetä tema ei oska kuskilt raha teha. Vrd kohekilt, .koskilt, .kostigild, .kuskilt, .kustigi

.kuulje <.kuulje, .kuuljet> Hel kooljas, surnu; koolja, surija ▪ ta olli näost ärä ku kuulje ta oli näost valge kui kooljas; ennemb saat kuulje persest peeru, ku temä käest asja (knk) enne saad surnu persest peeru, kui tema käest asja (ihnsast inimesest). Vrd kadunuk, koolu, mullaline, .surnu

.kuulme1 <kuulta ~ kuulda, kuule>
1. kuulma, heli tajuma ▪ kuule ei sia oma ennist õigakut sa ei kuule oma varasemat hüüet
2. kuulda saama, teada saama ▪ temä om ker´ge puha uskme, mis ta kuul kustigilt tema on kerge ikka uskuma, mida ta kuskilt kuuleb; siast asja mea ole kuulu sellist asja ma olen kuulnud. Vrd .kuuldume

.kuulus <.kuulsa ~ .kuulse ~ .kuuldse, .kuulust> tunnustatud, hinnatud; kuulus, laialt tuntud ▪ sii om kuulus tüümiis see on hinnatud töömees; temä kuulus oma koerustük´ke poolest tema [on] tuntud oma koerustükkide poolest

kõhn <kõhna, .kõhna>
1. kõhn, kõhetu ▪ ta om kõhn ku surmavari (knk) ta on kõhn kui surmavari. Vrd kuju1, .kõetu, kõhvetu
2. vaene, varatu, kehv ▪ tii vaesel ääd või kaitse kõhna karja, sii om üit´spuha, temä iki sellege rahul ei ole tee vaesele head või hoia kehva karja, see on ükskõik, tema ikka sellega rahul ei ole. Vrd kehv, kidsev, .vaene

kõlin <kõline, kõlinet ~ kõline, kõlint> helin, kõlin ▪ linnu tõmbav mõtsan ku üit´s kõlin linnud laulavad metsas, nii et heliseb; temä teräsriista kõlinet pel´gäs tema terariista kõlinat kardab. Vrd elin, kilin, tilin

kõma1 <kõma, kõma> Hel kõma, kõmin ▪ kas sa kuulet temä ääle kõma? kas sa kuuled tema hääle kõma?. Vt kõmin, kõmu1

kõrd3 <kõrra, .kõrda>
1. korrapärane paiknemine või asetus ▪ kateld jakuld panti, muedu üteld kõrrald es lää kuigi pal´lu Trv kahes jaos pandi, muidu ühe kihina ei läinud kuigi palju (rukkivihkude parsile asetamisest); katuse kõrd panti pääle, vitsege sii kõrd kinni katusele pandi kiht peale, vitstega [pandi] see kiht kinni (õlg- või rookatuse tegemisest)
2. korrus ▪ temä elä tõise kõrra pääl tema elab teisel korrusel. Vrd elu, taas´2
3. rida, rivi ▪ miul olli kõllatsit kivi elmi kolm kõrda minul oli kollaseid kivihelmeid kolm rida (kaelakees). Vrd rida, rodi

.kõrdlik2 <.kõrdligu ~ .kõrdliku, .kõrdlikku> Hls korralik, nõuetekohane ▪ temä om kõrdlik miis tema on korralik mees. Vt kõrralik

.kõrge <.kõrge, .kõrget>
1. kõrge, rõhttasapinnast märgatavalt ülespoole ulatuv ▪ sääl mõtsa tolgan om kõrge puu seal metsatukas on kõrged puud
2. kõrk, upsakas, üleolev ▪ temä om kõrge vaemuge tema on kõrgi olekuga. Vt kõr´k, Vrd undsak, upakas, upsak
3. kõrgetasemeline ▪ miu onude käisiv kõrgemen koolin minu onud käisid kõrgkoolis

kõrgusteme <kõrguste, kõrguste> Krk suurustama, ärplema, uhkeldama ▪ mehe kõrgusteve kõrtsin mehed ärplevad kõrtsis; temä kõrgustes ennest üttepuhku, nagu uhkes pand tema uhkeldab ühtepuhku, nagu uhkeks peab [end]. Vrd kõrgenteme, suurendeme, .ärpäme

kõrtsi|miis <kõrtsi|mihe, kõrtsi|miist> kõrtsmik ▪ kõrtsimiis om peris künänärije, temä käest ei saa üttegi pudelit võlgu kõrtsmik on päris ihnuskoi, tema käest ei saa ühtegi pudelit võlgu. Vt .kõrtsmik

.kõssame <kõssate, .kõssa>
1. häält tegema, kõssama, lausuma ▪ ta es kõssa kedäki ta ei lausunud midagi. Vrd .kitme1, .lausme
2. reageerima, välja tegema ▪ kõnele või ole kõnelemede, temä ei kõssagi räägi või ära räägi, tema ei tee väljagi

kähen
1. käes, saabunud, olemas ▪ kooliaig om jälle kähen kooliaeg on jälle käes; vat nüid om alle peenike kähen vaat nüüd on alles viletsus käes; tal om kikke kähen tal on kõike küllalt
2. õpitud, selge ▪ miul om viis päätükki kähen minul on viis peatükki selged
3. võimuses, meelevallas ▪ temä om mõrtsukside kähen ollu tema on mõrtsukate käes olnud; lehmä kuuma päevä kähen, tahave villu lehmad [on] kuuma päikese käes, tahavad villu. Vrd elevil

käper´d <käperdi, käperdit> Hel, käper´t <käperdi, käpertit> Krk
1. käpard ▪ ta om üit´s käper´t, käperts pääle, ei lää tüü edesi, ei tagasi ta on üks käpard, vusserdab peale, ei lähe töö edasi ega tagasi. Vrd käperdus, käpär´d, puser´ts, pusser´t, put´s|pannal
2. varas, näpumees ▪ sii om va käper´t, egä temä tõise asja paigal ei pia see on va varas, ega tema teise asja alles ei jäta. Vt varas, varga|nägu

kärsitu <kärsitu, kärsitut> kannatamatu, kärsitu, rahutu ▪ kärsitu lait´s, ei temäl ole magamist rahutu laps, ei tema maga; ta om kärsitu nagu murelese pesä (knk) ta on rahutu nagu sipelgapesa. Vrd kannatemede, kärsitune

.kääpäme <kääbäte, .kääpä> Hel näppama, varastama ▪ temä kääpäs kikk ärä mes silmä all om tema näppab kõik ära, mis silma all on. Vrd .kähmäme, käppäme1, .nähväme, .näpsäme, .rupsame

külä <külä, külät ~ külä>
1. küla ▪ külä kubjas tullu läve ette talul külakubjas tulnud tallu läve ette; pal´lu küläsit om tühjäs jäänü palju külasid on tühjaks jäänud
2. külarahvas, külaelanikud ▪ kikk külä tulli kokku kõik külaelanikud tulid kokku
3. koht väljaspool kodu ▪ külä kõtu tävveg saa pal´t üle agutse aia Pst (vns) küla kõhutäiega saab ainult üle hagudest aia hüpata (st võõraste abiga ei jõua kaugele)
4. koht, kuhu külla minnakse ▪ võeti karaski kot´t ligi ku küllä minti võeti karaskikott kaasa, kui külla mindi; ta om miu kige parep külä tema on minu kõige parem külaskäigukoht

kümme <.kümne, kümmet ~ kümment> kümme ▪ küündlepäeväst om kümme nädält künnüpäeväs küünlapäevast on kümme nädalat künnipäevani; ta ei mõista kümment lugede viil ta ei oska veel kümmet lugeda (st kümneni); sel põldu egä muud ei oole, temä piap toitma ennäst kümne sõrmege (knk) sel põldu ega muud ei ole, tema peab toitma ennast kümne sõrmega