[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

abi <abi, abi> abi ▪ kus ädä kige suuremb, sääl abi kige lähemb (vns) kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem; mia ole abin ma olen abis

aher1 <.ahtre, .ahtret ~ .ahtre, aherd>
1. aher, sigimatu; tiinestumata ▪ lehm om ahtres jäänu lehm on ahtraks jäänud; kava sii kas´s aher kurt, tuup jäl üte pardi poigi kaua see kass [ikka] tiinestumata püsib, toob [varsti] jälle ühe pesakonna poegi
2. kehv, kasin ▪ ma ole peris jutu aher ma olen päris kasina jutuga

.ammilte, .ammilti Hls Krk särgiväel ▪ ku peris ammilti ole, sõs om ää olla kui päris särgiväel olen, siis on hea olla. Vrd .ammelti, .ammil

ammugi, ammuki
1. ammu, kaua aega tagasi ▪ ei ole tast ammugi kedäki kuulu ei ole temast ammu midagi kuulnud; ma ei joole ammuki temät nännu ma ei ole kaua aega teda näinud. Vrd ammu, ammust, muina
2. liiatigi, hoopiski; kindlasti, tublisti ▪ sedä ammugi es või tetä seda hoopiski ei võinud teha; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu kindlasti sada vakamaad olen ära lõiganud (vilja)

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

armulin ~ armuline <armulise, armulist> armuline, halastav, heatahtlik ▪ mia ole armuline inimene, ei kakle kellekige ma olen heatahtlik inimene, ei kakle kellegagi

edin ~ edine <editse, editset ~ edise, edist Hls>
1. esiosa, esikülg; eesolev ala, esine ▪ kolde edin olli ahju suu ehen koldeesine oli ahjusuu ees
2. esik ▪ luud om editsen ~ editsehen luud on esikus. Vrd koda, .vüürüs, .üürüs
3. eelnev ▪ mea ole viimätse latse edine mina eelnen viimasele lapsele (st olen eelviimane laps); järre om jämme edine järe eelneb jämedale (st järe on jämedavõitu, mitte päris jäme)

egät|sugu igasugu ▪ sääl olli egätsugu kaupa seal oli igasugust kaupa; ma ole tast egätsugu jutte kuulu ma olen tema kohta igasuguseid jutte kuulnud

elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt

elust|peräst elusana ▪ mia ole karu mõtsan kaits kõrda elustperäst nännü ma olen metsas karu elusana kaks korda näinud

emä|ihu <emä|ihu, emä|ihu> emaihu ▪ mia ole nõnda puhas, nigu emäihust sündünü ma olen nii puhas nagu emaihust sündinud

en´g1 <enge, .enge>
1. hing ▪ ei võta ma ende enge sissi seast ei võta ma oma hingele sellist [tegu]. Vrd õng
2. õhk ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip on kõvasti täis topitud, ei lase õhku läbi. Vrd luh´t2, õhk1
3. elusolend, hingeline ▪ ma ole õnnetu en´g, ei ole omakest ma olen õnnetu olend, ei ole (ühtki) omast. Vrd engeline
4. surnu hing, vaim ▪ kelle enge näl´län, selle põld põdur Trv (vns) kelle hinged näljas, selle põld vilets. Vrd vaim1

esiksi isekeskis, omaette ▪ esiksi ütsinti ole kasunu omaette üksinda olen kasvanud; miul miildip esiksi asju aia mulle meeldib omaette asju ajada. Vrd esi|.keski

.essüme <.essüde, .essü> eksima ▪ mea ole mitu kõrda mõtsan ärä .essünü ma olen mitu korda metsas ära eksinud; ärä sa ärä essüde, sääl mitu tiiaru, võip ker´gest ärä essüde ära sa ära eksi, seal mitu teeharu, võib kergesti ära eksida. Vrd .arbume, .arpume

esäk <esägu ~ esäku, esäkut> võõrasisa ▪ esäk oid´ latsi ku peris esä võõrasisa hoidis lapsi nagu päris isa; mia ole esäkuge üles kasunu ma olen võõrasisaga üles kasvanud

igatseme <igatse, igatse> igatsema, ihkama ▪ ma ole elu aig oma kodu igatsenu ma olen eluaeg oma kodu igatsenud; taga igatseme taga igatsema ▪ ma akkassi last taga igatseme ma hakkasin last taga igatsema

iki ikka ▪ iki oisid sa minuda, kasvatit sa lasta kallist, kasvatit ja kallistit, ellätit ja ehitit (rahvalaulust) ikka hoidsid sa mind, kasvatasid sa last kallist, kasvatasid ja kallistasid, hellitasid ja ehtisid; ma iki vähä aimust tunnes ku ma tat näes ma ikka natuke aimu saaksin, kui ma teda näeksin; nüid ole iki siiämaale egä päe jalul ollu nüüd olen ikka siiani iga päev jalul olnud. Vrd ike2, ikke, ikki, iks

inime ~ inimen <inimese, inimest> , inimene <inimese, inimest> , inimine <inimise, inimist, pl p inimisi>
1. inimene, inimolend ▪ inimen õpip senigu ta eläp ja rumal surep iki viil ärä inimene õpib kuni elab ja rumalana sureb ikka veel ära; ole ää inimen, mine käi sääl ärä ole hea inimene, mine käi seal ära
2. üksikisik; töötegija ▪ inimisi olli pal´lu sääl mõtsan inimesi oli palju seal metsas (metsaheinamaal niitmas)
3. täisväärtuslik, tööjõuline inimene ▪ temä om inimese arust väl´län tema on inimese arvestusest väljas (väga vana inimese kohta); kui tal lammast ega kana ei joole, sis ta ei joole inime kui tal lammast ega kana ei ole, siis ta ei ole [täisväärtuslik] inimene
4. teatava omapära või staatusega isik ▪ ta om siante obese sorti inimine ta on selline hobuse sorti inimene (sünnitab kergesti); sakste verega segät inimisi o küll sakste verega segatud inimesi on küll; nii om täämpä matuse inimese need on täna matuselised
5. elanik, asukas ▪ mede külä om jäänu inimestede meie küla on jäänud elaniketa; vürsti valla inime ole mia ma olen vürsti valla inimene. Vrd elänik

jagu <jao, jagu>
1. tükk, hulk; kindel või vajalik osa tervikust ▪ viien jaon om värmit tõisi viies osas on värvitud teisi (lõngu); kohvi tetäs, pannas siguri, rügi ja nisusit, egät üit´s jagu (kui) kohvi tehakse, pannakse sigurit, rukist ja nisu, igaüht võrdne osa; villast kangast katekümne amme jagu kahekümne särgi jagu villast kangast (st piisavalt, et teha kakskümmend särki). Vrd osa1, tükk
2. teatud aeg, periood ▪ ken oma jao är põdes sai allist valla kes oma aja ära põdes, sai halltõvest (st malaariast) lahti; änäpest jaost om iki seante asi, et parep süü enne ja palu peräst Krk enamasti on ikka niimoodi, et parem söö enne ja palu pärast. Vrd aig
3. tõug, sugu ▪ mia ole suurest suust ja talu jaost mina olen kõrgest soost ja talu[rahva] tõust. Vrd jakk2, sugu, tõug2
4. (kellegi) oma ▪ miu jagu minu oma; sii tallek om undi jagu, undi mär´k kül´len see talleke on hundi oma, hundi märk [on] küljes. Vrd oma

jalg <jala, .jalga>
1. jalg, elusolendi jäse ▪ jalg lää kivis kinni, sõs olet mahan ku rändsäts jalg läheb kivisse kinni (st jääb kivi taha), siis oled maas ka räntsakil; suur kere ressip jalgel pääle suur kere pressib jalgadele peale; miul tahav pastle leote, pitsitev jalan mul tuleb pastlaid leotada, pigistavad jalas; mis suguline ta viil om, undi tagumine jalg piltl mis sugulane tema veel on, hundi tagumine jalg (st väga kauge sugulane). Vrd koev, lal´l2 || .jalge pääl jalgel, üleval, ärkvel ▪ täempe ole ma joba vara jalge pääl täna olen ma juba vara jalgel; käsist jalust kinni käsist-jalust seotud ▪ mia ole tüü man käsist jalust kinni olen töö juures käsist-jalust seotud
2. eseme tugiosa ▪ tagakamren olli tal ilma jalgede säng tagatoas oli tal jalgadeta voodi; pirru alu olli ike kolme jala puu pirrualune oli ikka kolme jalaga (tugi)puu
3. jalg (pikkusmõõt) ▪ rõõvast mõõdeti vanaste iki jalage riiet mõõdeti vanasti ikka jalakaupa

juhatus <juhatuse, juhatust> juhatamine, suunamine ▪ mia ole raha juhatuse une är nännü mina olen raha [juurde] juhatamise une ära näinud. Vrd juhats

jutin korras, joones, järje peal ▪ mia ole ammu joba jutin ma olen ammu juba järje peal. Vrd joonen, jären

jännin hädas, kimpus, jännis ▪ mia ole oma eluge peris jännin ma olen oma eluga päris hädas. Vrd killan, kimbun, pigin

kahju <kahju, kahjut>
1. häda, viga, kahju ▪ kus selle kahju ots kus selle häda ots; ma ole pal´lu kahju saanu ma olen palju kahju saanud. Vrd kap´s2
2. kahjutunne ▪ miul om peris süämest kahju mul on päris südamest kahju. Vrd kahi

kandsik1 <kandsigu ~ kandsiku, kandsikut> , kantsik1 <kantsigu ~ kantsiku, kantsikut> nuut, piits ▪ ma ole kandsikut küll saanu ma olen piitsa küll saanud; anna kantsikut ku ta ei kulle anna nuuti, kui ta [sõna] ei kuula. Vrd nuut´1, nuuter

kebev ~ kebeve <kebeve, kebevet> Krk erk, elav; kärme ▪ ommukult ole ma kebeve hommikuti olen ma erk; om küll kuradi keevi, kangest julge, tuline, kebeve on küll kuradi pire, kangesti julge, tuline, erk. Vrd eläv, kebe, keevi, kärme

.kerge <.kerge, .kerget> , .ker´ge <.ker´ge, .ker´get>
1. kerge, väikesekaaluline ▪ kuurm jäie õige kerges koorem jäi väga kergeks
2. vähe vaeva ja pingutust nõudev ▪ villa keträmine om kergemp ku lina keträmine villa ketramine on lihtsam kui lina ketramine. Vt .lihtne, lihtine
3. ladusalt toimiv, ergas, tundlik ▪ mea ole õige ker´ge alba luhti ja vingu tunme, miu nõna om ker´ge tunme mina olen õige hea halba lõhna ja vingu tundma, minu nina on ergas tundma. Vrd kir´k, ladus
4. kergemeelne, kerglane ▪ kep´s inimene om siante vähä ker´ge Pst edev inimene on selline natuke kerglane. Vrd eblak, kedru, kep´s, .kergek, .kerge|.miilne

kibedus <kibeduse, kibedust>
1. kibedus, mõru maitse ▪ palugumoosil olli raasike kibedust kah man pohlamoosil oli natuke mõru maitset ka juures
2. piltl vaesus, kitsikus ▪ mea ole küll viletsust tunden ja kibedust kannaten mina olen küll viletsust tundnud ja vaesust kannatanud. Vrd kitsas, kitsik, kitsikus, .vaesus

kigi|pidi igapidi, igat moodi, igati ▪ ta olli kigipidi akkaje inime ta oli igati aktiivne inimene; ma ole tage püüden küll kigipidi ääge läbi aia ma olen temaga püüdnud küll igati heaga läbi saada. Vrd egät|pidi, kiigi|päiä

.kihlus <.kihluse, .kihlust> kihlus, kihluspidu ▪ mea ole mitme kihluse pääl ollu mina olen mitmel kihluspeol olnud

killan Hls Krk Hel hädas, kimpus ▪ mia ole selle tüüge peris killan ma olen selle tööga päris kimpus. Vrd jännin, kimbun, pigin

kimbun hädas, kimpus ▪ ma olli temäge peris kimbun ma olin temaga päris hädas; ole nüid koradige kimbun, võti koradi oma oita olen nüüd kuradiga hädas, võtsin kuradi enda hoida. Vrd jännin, killan, pigin

.kimpu
1. kimpu, hätta, kimbatusse ▪ selle tüüge ma jää küll kimpu selle tööga ma jään küll hätta. Vrd .jänni, .kängu
2. kilda, nõusse ▪ ma ole su kimpu saanu ma olen su nõusse saanud. Vt .kilda

kobus´k ~ kobusk <kobuski, kobuskit> Hel kõbi, vana vilets olevus või asi ▪ latse om vana kaska kobuski ärä kusnu lapsed on vana kasukakobaka täis kusnud; kas mia viil inimese seisuse sihen ole, üit´s vana kobus´k kas mina veel inimeseks peetav olen, üks vana kõbi. Vrd kobul´, kös´s, kööt´s

kogudus <koguduse, kogudust> kogudus, kiriku liikmeskond; jumalateenistusele kogunenud rahvas ▪ ma ole Karksi koguduse liige ollu sün´dünüst saandigi ma olen Karksi koguduse liige olnud sündimisest saati; täempe olli kogudust kirikun väegä vähä täna oli kirikusse kogunenud vähe rahvast. Vrd kirik

kogunist, koguniste
1. koguni, lausa, päris ▪ sa piat tõttam, sa mud´u jäät il´däs kogunist sa pead kiirustama, sa muidu jääd päris hiljaks. Vrd kogundi, kogundist, koguni
2. täiesti, sootuks, päriselt ▪ me jääme nüid koguniste üü pääle me jääme nüüd sootuks öö peale; mea ole koguneste otsan ma olen täiesti otsas; ma änäp tagasi ei taha, sii om kogunist sinu, selle ma anna kogunist ärä ma enam tagasi ei taha, see on täiesti sinu, selle ma annan päriselt ära. Vrd .suutus, täielt, tävvest

koim <koimu, .koimu> Krk
1. hädine, jõuetu olend ▪ nüid vanan ole mia sihande koim nüüd vanana olen ma selline hädine. Vrd .koigur, kon´u
2. peenike, vilets olend v taim ▪ vili olli koim kasunu vili oli vilets kasvanud. Vrd kiba|kõk´s, kööt´s, tiuk

kokku
1. kokku, eri osadest tervikuks ühendatud ▪ kikk külälatse ollive kokku kogut kõik külalapsed oli kokku kogutud; temä kiil om mitmest keelest kokku pant tema keel on mitmest keelest kokku pandud
2. kellegagi või millegagi ühtekuuluvaks ▪ ma ole küll õnnege kokku johtunu ma olen küll õnnega kokku saanud; na eläve kateksi kokku küll nad elavad kahekesi ühte küll
3. millegagi määrituks, määrdunuks ▪ tetti seebi vatt, lõug aeti vatuge kokku tehti seebivaht, lõug määriti vahuga
4. koomale, kägarasse, nutsakusse ▪ juuse vanus ärä, ku na punni kokku lääve juuksed vanuvad ära, kui nad nutsakusse lähevad. Vrd kogus|pidi
5. tükki, tükiliseks ▪ säärpiimä ei panna tõise manu, sii lää kokku ternespiima ei panda teise juurde, see läheb tükki. Vrd käkku
6. kokkupoole, kinni ▪ lükkä sii aken kokku, miul pää valutep lükka see aken kinni, mul pea valutab. Vrd kokku|poole

.kol´tsme <.koltsi, koltsi> Krk
1. kolksima, kopsima ▪ mes ta kurivaim kol´ts sääl, es lase magade mis ta kurivaim kolksis seal, ei lasknud magada; ommuku koltsip joba puid lahku hommikul kolksib juba puid lõhkuda
2. linu lõugutama ▪ mea ole pal´lu linu koltsin ma olen palju linu lõugutanud. Vrd .kol´kme

kops1 <kopsu, .kopsu>
1. kops ▪ sial om kopsu-massa väl´lä võet seal on kopsud-maksad välja võetud. Vrd rind
2. piltl vana kõbi, rauk ▪ mia ole siande vana inemise kops ma olen selline vana inimese kõbi. Vrd kobus´k, köbi, köm´ps, köpsik, kös´s
3. piltl vana kõdu ▪ mädänu ku kops, selle puuge ei tetä mitti midägi, ei saa tat palute egä midägi mädanenud kui kõdu, selle puuga ei tehta midagi, ei saa teda põletada ega midagi. Vrd kõmu2

kul´ateme1 <kul´ate, kul´ade> , kulateme1 <kulate, kulade>
1. asjatult aega viitma, ringi hulkuma ▪ tüü aal es lasta kedägi kulate töö ajal ei lastud kedagi ringi hulkuda. Vrd koodseldeme, .lirkame, .luhkame, löödserteme
2. lamama, lebama; jõude olema ▪ nüid mea kul´ade, maka ja istu nüüd ma olen jõude, magan ja istun. Vrd lamame, lameme1, pikusteme

.kunnigil
1. kuskil, kusagil ▪ egä ma sõan kunnigil käenu ei ole, sõtta saanu ei ole ega ma sõjas kuskil käinud ei ole, sõtta saanud ei ole; ole küll otsin, ei ole tat kunnigil olen küll otsinud, ei ole teda kusagil. Vrd .konnegi, .kunnigi, kunnilgi
2. kuskile, kuhugi ▪ ei lää ta kunnigil emäte ei lähe ta kuhugi emata. Vt .koekile, kohegil, kohegile, .kunnigile, .kuskile

.kunnigile kuskile, kusagile ▪ ma ole selle raamadu kunnigile ärä panden ma olen selle raamatu kuskile ära pannud. Vt .koekile, kohekil, kohekile, .konnegi, .kunnigil

kurlas <kurlasse, kurlast> Krk jooksik, röövmardikas (Carabus) ▪ küll ole ma kimbun kurlastege, ei saa leibä kunnigil oida küll olen ma hädas jooksikutega, ei saa leiba kusagil hoida. Vrd .kurblik2, .kurbline

.kustigilt kuskilt, kuskiltki ▪ küll ma ole otsin, aga kustigilt ei lövvä küll ma olen otsinud, aga kuskilt ei leia; temä ei mõista raha kustigilt tetä tema ei oska kuskilt raha teha. Vrd kohekilt, .koskilt, .kostigild, .kuskilt, .kustigi

.kuulme1 <kuulta ~ kuulda, kuule>
1. kuulma, heli tajuma ▪ kuule ei sia oma ennist õigakut sa ei kuule oma varasemat hüüet
2. kuulda saama, teada saama ▪ temä om ker´ge puha uskme, mis ta kuul kustigilt tema on kerge ikka uskuma, mida ta kuskilt kuuleb; siast asja mea ole kuulu sellist asja ma olen kuulnud. Vrd .kuuldume

kuumendeme ~ kuumenteme <kuumente, kuumende>
1. kuumaks tegema, kuumendama, soojendama ▪ kuumende sedä vett viil raasike aiga soojenda seda vett veel natuke aega. Vrd lämiteme, lämmisteme, peesiteme, .soendeme
2. kuumama, hõõgama ▪ mia ole tõbine, ihu kuumendep sel´län ma olen haige, keha kuumab. Vt .kuumame, Vrd tuliteme1

kõverik <kõverigu ~ kõveriku, kõverikku>
1. kõver ese või olend, kõverus ▪ ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu ma olen küüru ja kõveraks jäänud. Vrd kõverus, käänd, käänäk, käänäp
2. kõver, kõverik ▪ puulus´ka var´s olli kah kõverik puulusika vars oli ka kõver. Vrd kaarik1, konderik, kõver, könderik, .köntrik
3. kolme silmusega muster hamel või kuuel ▪ kõverik om ammel ehen kolme silmusega muster on särgil ees

.kärplik <.kärpligu ~ .kärpliku, .kärplikku> Krk kare, krobeline; ogaline ▪ kastani muna om kärpligu ku siilu kunagi kastanimunad on ogalised kui siilid kunagi; kärplikit kardulit ole nännu, augukse sehen, pikä, sinitse krobelisi kartuleid olen näinud, augukesed sees, pikad, sinised. Vrd .kahre, karbane, .karplik, kärbäline, kärbän

.köh´kmä <.köhki, köhi> , .küh´kmä <.kühki, kühi> Trv köhima ▪ ta om jälle küh´kmä akanu ta on jälle köhima hakanud; mia ole selle üü köhkin mina olen [kogu] selle öö köhinud. Vt köhime

köpsik <köpsikse, köpsikest> Krk kõbi, rauk ▪ mia ole vana inimese köpsik ma olen vanainimese kõbi. Vrd kops1, köbi, köm´ps, kös´s

.küindume <.küindude, .küindu> Hel
1. jätkuma ▪ ku küindusi sis sõsardele velledele, ku es küini sis anti esäle emäle kui jätkus, siis õdedele-vendadele, kui ei jätkunud, siis anti isale-emale (kui veimeid jagati). Vrd jakkume, jäkkume
2. küündima; suutma ▪ ma ole ninda pal´lu vastanu, ku miu mõistus om küindin ma olen nõnda palju vastanud, kui minu mõistus on küündinud. Vt .küündüme

küür <küürä, .küürä> Hls Krk, küir <küirä, .küirä> Hel
1. küür, kühm (seljal) ▪ mia ole selispidi, miul küürä ei ole sel´län mina olen sirge, minul küüru ei ole seljas. Vrd kühm
2. piltl turi ▪ anden seantse nähvi küürä müüdä andnud sellise löögi turja pihta. Vt turi
3. kõrgem koht, kühm ▪ palgil küür, sii taht är raiu palgil [on] kühm, see tuleb ära raiuda. Vrd mõhn, mühk2

.küüt´me <.küüti, küüdi>
1. sõidutama, küütima, vedama ▪ kel täempe om aiga sedä last küüti kellel täna on aega seda last sõidutada. Vrd sõiduteme, vedäme2
2. (sisse) ajama, pressima ▪ mia ole küllält käpäge küütin üskit sissi ma olen küllalt käega pressinud tuulamata vilja sisse (rehepeksul). Vt .res´me

laim <laimu, .laimu> Hls Krk laimamine, laim ▪ ma ole sedä laimu juttu varepest kah kuulu ma olen seda laimujuttu varem ka kuulnud; temä kõnelep miu pääle laimu ta laimab mind. Vrd .laimus, naar, .reotus

lakat´s ~ lakats <lakatsi, lakatsit>
1. lake, halb vesine toit ▪ sii supp olli vedel ku koera lakat´s see supp oli vedel kui koera lake; mia ole ilma leeme kikk läbi söönü ja ilma lakatsi läbi lakkun Krk (knk) mina olen kogu ilma leemed järele proovinud ja [kõik] ilma lakked ära lakkunud; juumises olli alamp piimä lakats Hls joomiseks oli viletsam piima lake (kooritud piim, löss). Vrd lake1, larbe, larts, lõn´tska, löm´ps
2. piltl joodik ▪ temä om siande va lakat´s ta on selline joodik. Vrd lake|ran´ts, laker´t, laku|vasik

lausa suisa, lausa; päris ▪ sii olli peris lausa võle, mis ta miul kõnel´ see oli päris lausa vale, mis ta minule rääkis; varastep peris lausa päris varastabki; mia ole nüid lausa taeva all mina olen nüüd suisa taeva all (st ilma peavarjuta). Vrd kogundi, kogunist, kohald, peris, suisa

lihalik <lihaligu ~ lihaliku, lihalikku>
1. lihast ja luust, ihulik ▪ ma ole lihalik inime ma olen lihast ja luust inimene
2. lihane, veresuguluses ▪ lihalikku velle tal ei oleki lihast venda tal ei olegi. Vt lihane

lihane <lihase, lihast ~ lihatse, lihast>
1. ihulik, lihast ja luust ▪ ma ole sedä kikke oma lihaste silmige nännü ma olen seda kõike oma ihusilmadega näinud. Vrd lihalik
2. veresuguluses, lihane ▪ oma lihaste vellege läep ta tihti tüllü oma lihaste vendadega läheb ta tihti tülli
3. (vilja)lihane, priske ▪ kuusikun kasusive suure ruuni paksu lihatse seene kuusikus kasvasid suured pruunid paksud prisked seened. Vt lihav, Vrd .riske, tütsäk

liik1 <liigu, .liiku ~ liigi, .liiki Trv>
1. liik, sort ▪ jõen olli mitu liiki kalu jões oli mitut liiki kalu. Vrd jakk1, las´s2, sor´t, tõug2
2. jagu, salk; parv, kari ▪ meil lää vaist kolm liiku sanna vihtme meil läheb vahel kolm jagu inimesi sauna vihtlema. Vrd jagu, kari, par´v1, salk, sat´s
3. kord, puhk, järk; munemisperiood ▪ ma ole kait´s liiku latsi kasvaten ma olen kahed lapsed kasvatanud (enda ja poja lapsed). Vrd jär´g, kõrd1, puhk2

lol´l <lolli, .lolli> rumal, loll; nõrgamõistuslik ▪ mia kohe ole lol´l mineme kah mina kohe olen rumal minema ka; ta om lol´l, ei ole ämp terve aruge ta on puuduliku mõistusega, ei ole enam terve aruga. Vrd adu, mol´u1, nol´l1, segäne1, õsu

luisk <luisa, .luiska> luisk, kõvasi ▪ ma ole luisa kunnigil ärä pisten ma olen luisu kuhugi ära pannud; luisage luisats vikatid luisuga luisatakse vikatit. Vrd kõvas´k, tahk2

lummer <.lumbre ~ .lumre, lummert ~ lummerd> number; arv ▪ ma ei tää, mis aaste lummer sii om, ku ma ole sündünü ma ei tea, mis aastaarv see on, kui ma olen sündinud; sii om edimese lumre oben see on esimese numbri hobune (st parim); nii om saa lumre need on sajalised (numbrid). Vrd nummer

lõhe2 <lõhe, lõhet> uus lõhe (kala) ▪ lõhe kala ole mia kuulu, aga siin sedä ei ole lõhekala olen ma kuulnud, aga siin seda ei ole

lõune1 <.lõune, lõunet> Hel
1. lõuna, ilmakaar ▪ lõune puult tulep lämit ilma lõuna poolt tuleb sooja ilma
2. lõunasöök ▪ mes meil täembe lõunes om? mis meil täna lõunasöögiks on?. Vrd lõunak
3. lõunane aeg ▪ mia ole joba lõunes väsünü ma olen juba lõunaks väsinud

läbi
1. läbi ▪ äbi om läbi älli maha joosnu Trv (knk) häbi on läbi hälli maha jooksnud (vastus küsimusele ”Kas sul häbi ei ole?”); miul läit´s tuu läbi kõrvu (knk) mul läks too läbi kõrvade (st ununes kohe); kolm päävä saa palgage läbi ja peräst vaate, kust saas kolm päeva saan palgaga läbi ja pärast vaatan [jälle], kust saaks (lisa)
2. kaudu; mööda ▪ tii läit´s läbi oru kõrtsi manu tee läks oru kaudu kõrtsi juurde. Vrd kaut1, .müüdä1
3. otsas, lõpukorral ▪ kikk elu om läbi kogu elu on läbi; mia ole ilma leeme kikk läbi söönü ja ilma lakatsi läbi lakkun (knk) ma olen [maa]ilma leemed kõik ära söönud ja ilma lakked ära lakkunud (st olen igasugust elu näinud); liha süvväs pakilt läbi liha süüakse ruttu ära. Vt otsan
4. täiesti; tervenisti ▪ ta om läbi aige, luutust ei ole, et ta terves saa Krk ta on täiesti haige, lootust ei ole, et ta terveks saab. Vrd kogunist, .puhtest, tävvest

lähiksest, lähüksest lähedalt ▪ ma ole siitsamast lähiksest peri ma olen siitsamast lähedalt pärit. Vrd lähekonnast, lähist

läidsäk <läidsägu ~ läidsäku, läidsäkut> Krk leitsak ▪ sellen läidsägun saa viil kudaki engäte, aga mea ole ollu läidsäkiden, mes enge peris kinni matave selles leitsakus saab veel kuidagi hingata, aga mina olen olnud leitsakutes, mis hinge päris kinni matavad. Vt leitsak

maa <maa, maad, iness mahan, abess maate, pl g maie ~ maide>
1. maakera; maailm ▪ ta ei auste taevast egä maad ta ei austa taevast ega maad (st mitte midagi). Vrd maa|ilm
2. maismaa; sisemaa ▪ või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä kas ma mere ääres olen elanud, maa sees siin elan. Vrd maise|maa
3. pinnas; põllumaa ▪ nii maase om puha ää, neist maidest saa leibä küll need maad on kõik head, neist maadest saab leiba küll (maad on viljakad, toidavad pere ära)
4. maalapp, krunt ▪ veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä ääreke maad on, saab mõne vao kartulit teha
5. riik; piirkond; maakoht ▪ ei oole üttegi nii armast maad ku om esämaa ei ole ühtki nii armast maad, kui on isamaa; egäl ütel oma maa armas, kun sa elät igaühel [on] oma maa armas, kus sa elad. Vrd kan´t1
6. vahemaa; ulatus ▪ laasi poolest maad ossa ära laasi poole maani oksad ära (puult) || maalt saadik ▪ süük om poolest maalt keenu Hls söök on poolenisti keenud

maa|ilm <maa|ilma, maa|.ilma>
1. maailm ▪ kennigi ei ole maailma läbi käünü keegi ei ole [kogu] maailma läbi käinud. Vrd aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas; võõrad inimesed ▪ mia ole kige maailma naarus ma olen kogu maailma naeruks (kõigi inimeste ees)
3. ilmatu suur; ilmatu palju ▪ neil om karja jaos maad maailm kähen neil on karja jaoks maad ilmatu palju. Vrd ma|ilm

ma|.ilmlik <ma|.ilmligu ~ ma|.ilmliku, ma|.ilmlikut> Hls Krk maailmatu, tohutu suur ▪ ma ole nännu mailmlikut madu ma olen näinud maailmatu suurt madu. Vrd ma|ilmama, maa|ilmatu, ma|ilmalik, ma|ilma, ilmatu

manitseme <manitse, manitse> manitsema, noomima, õpetama ▪ küll emä manit´s tüdärt küll ema noomis tütart; mis sa miust manitsem tulet, ma ole esi vana küll mis sa minust manitsema tuled, ma olen ise vana küllalt. Vrd noomitseme, .nuum´me, pahuteme, ragitseme

minek <minegu ~ mineku, minekut ~ minekit>
1. minek, minemine ▪ miul ei ole pakilist minekut mul ei ole minekuga kiire
2. teise olukorda või seisundisse siirdumine ▪ penil akas´ enne marru minekit suu ila juuskme Krk koeral hakkas enne marruminekut suu ila jooksma
3. piltl suremine ▪ ma ole mitu kõrda minekul ollu, aga elä pirla alle ma olen mitu korda suremas olnud, aga elan ikka veel

muud <moodu, .muudu>
1. komme, harjumus, mood ▪ mes muud sii om? mis komme see on?; latsel om päidle imemise muud man lapsel on pöidla imemise komme; ma ole kige moodug ennest ärä eläten ma olen igal moel ennast ära elatanud; tal om moodu järgi leit sel´län tal on moodne kleit seljas. Vrd komme, kur´ss1, panetus
2. olek, olemus; kuju; välimus ▪ tõine om iluse mooduge, tõine om kõrvan ku mühäk teine on ilusa olekuga, teine on kõrval nagu mühakas. Vrd kojo, laan´4
3. viis, moodus ▪ selle moodug ma sai tast iki jagu selle viisiga ma sain temast ikka jagu. Vt laan´3

naar <naaru, .naaru>
1. naer ▪ kikk tullive suure naaruge kõik tulid suure naeruga; naar ei riku nahka, tühi jutt ei võta tükki (vns) nali ei riku nahka, tühi jutt ei võta tükki; tegis´ pal´t naaru moka, tal olli iki ää miil´ (knk) ajas vaid huuled naerule, tal oli ikka hea meel
2. pilge ▪ mes sa tiit sedäsi, jäät tõiste naaru ala mis sa teed niimoodi, jääd teiste naerualuseks; mea ole kige ilma naarusse Trv ma olen kogu ilma naeruks (pilgata). Vt pilge1

.naarme ~ .naarma <naarda ~ naarta, naara>
1. naerma ▪ ta ai miut peris naarme ta ajas mind päris naerma; ärä ütelte sedäsi, tõise naarav! ära ütle niimoodi, teised naeravad!; ken naar, saa nagla, ken ei naara, saa kaits (vns) kes naerab, saab naela, kes ei naera, saab kaks; naara nüid üit´s piibutopikse täis, naarakest noh! (knk) naera nüüd ühe piibutobikese täie, palun naera noh!; ma tahi ennäst katik naarda ma tahtsin ennast katki naerda
2. pilkama ▪ ka mea siu naaretev ole, sa mõistat miut naarda, mea ei lausu siul midägi kas ma sinu naerualune olen, sa võid mind pilgata, mina ei ütle sulle midagi. Vt .pilkame
3. rüvetama, teotama ▪ sii om ärä naaret tüdrik see on rüvetatud tüdruk. Vrd mõniteme
4. linnu häälitsemisest ▪ kägu ku ta om ärä munenu sis naarap, peräst kukmist kui kägu on ära munenud, siis naerab, pärast kukkumist

nikerdeme ~ nikerteme <nikerte, nikerde> nikastama ▪ mia ole mitu kõrda jala ärä nikerten ma olen mitu korda jala ära nikastanud; mede pull olli jala ärä nikerten meie pull oli jala ära nikastanud. Vrd nikasteme, nikateme

nina|sarvik <nina|sarvigu ~ nina|sarviku, nina|sarvikut> ninasarvik ▪ ninasarvikut pal´t pildi pääl ole nännü ninasarvikut ainult pildi pealt olen näinud

nobedus <nobeduse, nobedust> nobedus, kiirus (millegi tegemisel) ▪ kes ta nobedust tääp kes ta nobedust teab; siul alle nobedus konte sihen, mia ole joba ärä sul alles kiirus kontide sees, mina olen juba ära (vanaks jäänud). Vrd .kärmus

norime <noride, nori>
1. norima ▪ kas mia ole tüli norinu? kas mina olen tüli norinud?. Vrd nogime, nurime
2. nuruma, manguma ▪ ärä nori, ega ma iki ei anna ära nuru, ega ma ikka ei anna. Vrd lanime, linume, .mangme, nirume, norume

nos´ka <nos´ka, nos´kat> Krk nohik ▪ mia ole rähku kõnege, temä om va nos´ka mina olen valju jutuga, tema on va nohik. Vt nohik, nos´u1

nudi <nudi, nudi>
1. nudi, tömp, ümaraks kärbitud ▪ tii nudi pääge kuhi, ärä väege terävet tetä tee ümara otsaga kuhi, ära väga teravat tee; nudi kõrvege lambit ole ma küll nännu väikeste kõrvadega lambaid olen ma küll näinud. Vrd töm´p
2. lühikeseks pöetud juustega ▪ vanast es ole pal´lu nudi päijege tüdrukit vanasti ei olnud palju lühikeseks pöetud juustega tüdrukuid
3. sarvedeta (lehm, oinas) ▪ nudi pääge lehmäl ei oole sarvi nudil lehmal ei ole sarvi. Vrd ludsu1, nüdi
4. piltl sooritatud, tehtud ▪ tii ommete ärä ja asi nudi! Trv (knk) tee ometi ära ja asi korras!

nädäl <nädäli, nädält ~ nädäli, nädälit, pl g nädälide> nädal ▪ sii nädäl tules nurme ärä kündä sel nädalal tuleks põllud ära künda; tuleve nädäli ma tule siu manu järgmisel nädalal ma tulen sinu juurde; mia ole nädälide kaupa tühün ma olen nädalate kaupa tööl

näki|päe <näki|päevä, näki|.päevä> näguripäev ▪ küll om sii kah näkipäevi nännü küll on see ka näguripäevi näinud; mia ole oma velle peräst pal´lu näkipäevi nännü ma olen oma venna pärast palju näguripäevi näinud. Vrd näku|päe, nätt|päe, nätu|päe

näku|päe <näku|päevä, näku|.päevä> Trv näguripäev, kehvus ▪ ma ole kikk näkupäevä ärä nännu, ole les´k ollu ja aigusen ja ädän ma olen kõik näguripäevad ära näinud, olen lesk olnud ja haiguses ja hädas. Vrd näki|päe, nätt|päe, nätu|päe

närvenu <närvenu, närvenut>
1. uimane, haiglane ▪ ma ole seante puul´ närvenu ma olen selline pooluimane. Vrd kogin, koiger´t, .loidu, oimane, virelik
2. närbunud ▪ einä om vähä närvenu heinad on natuke närbunud. Vrd kuivetu, rõbi

nätt|päe <nätt|päevä, nätt|.päevä> Hel näguripäev, kehvus ▪ ole küll nättpäevi ja viletsust nännu olen küll näguripäevi ja viletsust näinud. Vrd näki|päe, näku|päe, nätu|päe

oben ~ obene <obese, obest> hobune ▪ obese jäänü tii pääl kurtme hobused jäänud tee peale seisma; obene lää sammu astun hobune läheb sammu astudes; sii nuur´ om pillaje obene see noor on peru hobune || orja oben hlv tööhobune, tööinimene ▪ ma ole jusku orja obene, ommukust õhtani ikki range all ma olen nagu tööhobune, hommikust õhtuni rangide alla (st teen pikki tööpäevi). Vrd oose, suksu, suku

oeh interj oh, oeh ▪ oeh, ma ole väsünü oh, ma olen väsinud. Vrd oh, poeh, võeh

ommuk ~ ommuku1 <ommugu ~ ommuku, ommukut>
1. hommik ▪ mea ole iki ommukult käinu laste iist karjan, ommuku aigel om lastel magus uni mina olen ikka hommikul laste eest karjas käinud, hommikuti on lastel magus uni; ilus pühäbe ommuku ilus pühapäeva hommik; minge jälle ommukulla, ommukult udsu madale, ommukult kaste kasine Pst (rahvalaulust) minge jälle hommikul, hommikul udu madal, hommikul kaste kasin
2. idakaar ▪ sääl ommuku puul om iki tansulatsi seal ida pool on ikka tantsuplatsid

oodus <ooduse, oodust ~ oodusse, oodust Trv>
1. ootus ▪ mul om oodus iki, et mul tuvvas meastigi mul on ootus ikka, et mulle tuuakse midagi; mia ole oodussen, enne ku ärä käüve ei mõista midägi uuta ma olen ootel, enne kui ära käivad, ei oska midagi oodata
2. oode, eine Trv ▪ vii karjatsele õhtu oodust vii karjasele õhtuoodet. Vt oodak, oodang

oosik <oosigu ~ oosiku, oosikut> Krk Hel
1. vemmal, malakas ▪ oh sa mait, anna tal oosikuge üle sel´lä oh sa mait, anna talle malakaga üle selja. Vrd näüt, nüblik, nüpel, paa´ts
2. vibalik ▪ miä olli nooren peris oosik tüdruk, aga nüüd vanan ole tütsakus lännu ma olin noorena päris vibalik tüdruk, aga nüüd vanana olen ümaraks läinud. Vrd vibalik, vibus´k

.paastme <.paastu, paastu> paastuma, paastu pidama; söömata olema ▪ enne lihavõttit paastuts enne lihavõtteid paastutakse; mis sa paastut, süü kah! mis sa paastud, söö ka!; mia paastu senigu pada kiis mina olen niikaua söömata, kui pada keeb

pala2 ~ palav <palave, palavet>
1. palav, kuum ▪ mia ei kannate palavet ma ei talu palavat. Vrd kuum, kuumaline, kär´k3, tuline
2. piltl kirglik, keevaline ▪ mia ole tillukse süämege ja palave verege Hel ma olen väikse südamega ja keevalise verega

pal´t ~ pal´d ainult, üksnes ▪ nii kait´s last ma ole tal pal´t nännu neid kaht last ma olen tal ainult näinud; mul om pal´t katesaaline mul on ainult kahesajaline; ta tääp pal´lalt viinapudelt ta teab ainult viinapudelit. Vrd enne2, ep, kigenes, .pal´lalt, pal´last

paneteme <panete, panede>
1. harjuma, kohanema ▪ ma ole sellege ärä paneten, ei saa aru kedäki, et alamp toit om ma olen sellega ära harjunud, ei saa midagi aru, et on lihtsam toit; temä om nende ütelustege ärä paneten ta on nende ütlemistega ära harjunud. Vrd arineme, .arjume, vilume
2. pidama jääma, viibima Trv ▪ ma jäi sinna raasike paneteme ma jäin sinna viivuks pidama. Vt .viibume

pargen´d <pargendi, pargendit> Trv praagatanud asi või olevus ▪ ma ole ku pargen´d, rõõva kikk mullage ärä pargatet ma olen kui praagatis, riided kõik mullaga ära praagatanud; rõõva ku pargendi sel´län, kikk porige ütte saanu riided [on] kui praagatised seljas, kõik poriga kokku saanud

peri1 nõus, päri ▪ ma ole siuge peri ma olen sinuga nõus. Vrd .perrä

pikäli, pikali
1. pikali; selili ▪ ku vähägi jalg lää sõs ole mahan pikäli kui vähegi jalg [valesti] läheb, siis olen maas pikali; lait´s visas´ end jonnige pikali laps viskas jonnides ennast selili. Vrd selilti, seliti, sel´läkil, sirakil, sorakil
2. õieli, pikal ▪ jala pikäli aet, istus tii raa pääl ehen jalad õieli aetud, istus teeraja peal ees; ta kai egät võõrast suu pikäli pähän ta vaatas igat võõrast, suu õieli peas. Vrd kikki, pikäle, .tilli2, õiel, õieli

pintse`juun´ <pintse`jooni, pintse`.juuni> Trv van pension ▪ mia ole joba kait´s aastet pintsejooni pääl ma olen juba kaks aastat pensionil