[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ahvelteme ~ ahveldeme <ahvelte, ahvelde> Hls Krk ahvatlema, võrgutama ▪ ärä ahvel´t kuriluum miu poja ta kuriloom võrgutas mu poja ära. Vrd aavelteme

ainuk ~ ainuke <ainukse, ainukest> ainuke, ainus ▪ ta olli miu ainuk pojak ta oli mu ainuke pojake

aja|viidus <aja|viiduse, aja|viidust> ajaviide, ajaviitmine ▪ muud ametit miul ei jole, laulmine om miu ajaviidus muud ametit mul ei ole, laulmine on mu ajaviide. Vrd aa|viide

.amba|.rüüstüs <.amba|.rüüstüse, .amba|.rüüstüst> Krk hambaork ▪ mea'p ole siu ambarüüstüs, rüüstät pääle miu sel´län ma ei ole sinu habaork, mässad muudkui mu seljas (öeldi riidlejale). Vrd .amba|rüüste

aviteme <avite, avide> , aaviteme <aavite, aavide> Krk aitama ▪ miu esä avit´s tal tüüd tetä mu isa aitas tal tööd teha; koolin avidets õppi koolis aidatakse õppida; ma lää aavide sikute ma lähen aitan sikutada (köit)

ihume <.ihva, ihva ~ ihude, ihu> ihuma ▪ kirvit ihvets käiä pääl kirveid ihutakse käiaga; sa ihvat küll ambit mu pääl (knk) sa ihud küll mu peal hambaid. Vrd igume, tahuteme

iir2 <iire, iirt> hiirekarva hall, hiirjas ▪ miu obene om iir mu hobune on hiirekarva. Vrd iirak, iire|.karva, iiruk

.jahvame <jahvate ~ jahvade, .jahva>
1. jahvatama ▪ ves´ke jahvats jahu veski jahvatab jahu. Vrd jahume, jahvateme
2. piltl lobisema, juttu ajama ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t lase mul ära jahvatada enda kott (st oma jutt ära rääkida); Mari jahvats Annege iki Mari lobiseb ikka Annega. Vrd .jaamame, .latrame, .patrame, .vatrame

jumal <jumale, jumalet ~ jumale, jumalt> , jummal <jummale, jummalet ~ jummale, jummalt>
1. jumal, taevaisa ▪ jumal om tervist andan ja jõudu jumal on tervist ja jõudu andnud; palusi küll jumale nimel, aga ta mitti es anna palusin küll jumala nimel, aga ta ei andnud mitte; ku tüüst müüdä minti, sis iki „jumal appi“, vasta „avide jumal“ kui tööst mööda mindi, siis [öeldi] ikka „jumal appi“, vastu [öeldi] „aita, jumal“ (st kui töötavatest inimestest mööda mindi). Vrd .luuje, .taeva|esä
2. jumaluke (emotsionaalsetes ütlustes) ▪ os_sa suur jumal, tule esi mul appi! oh sa suur jumal, tule ise mulle appi!; jumal paraku seast elu, ei kõlba sii koekile jumal hoidku sellist elu, ei kõlba see kuhugi; jumal tenät, miu emä kasvat´ miu iluste üles jumal tänatud, minu ema kasvatas mu ilusasti üles

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm

jõrame <jõrade, jõra>
1. jorisema, nurisema ▪ mes sa ikki miu sel´län jõrat mis sa ikka mu kallal jorised. Vrd jorame, jorime, joriseme, joristeme
2. mürama, käratsema ▪ mis te latse jõrade Hel mis te, lapsed, mürate. Vrd jurame, mölläme, müräme

karastus1 <karastuse, karastust> karastus, kosutus, värskendus ▪ sii om mu süäme karastus see on mu südame värskendus; ommukune ojomin olli noortel meestel ää karastus hommikune ujumine oli noortele meestele heaks karastuseks

kasime <kaside, kasi>
1. kasima, puhastama, koristama ▪ ta ei kasi kunagi poja perän ta ei korista kunagi poja järelt. Vrd arenteme, arime1, koristeme1, puhasteme, .ruu´kme2
2. ära minema ▪ kasi mu silmä iist, ma ei taha vaate ka su pääle! kasi mu silma eest, ma ei taha vaadata ka su peale!. Vrd mineme

kehv <kehvä, .kehvä>
1. vilets, kehv ▪ obene om kehväs jäänu hobune on viletsaks jäänud. Vrd kehväline, vireline
2. vaene, varatu ▪ et mu esä kehv olli, es jõvva mulle tiiraha massa kuna mu isa oli vaene, ei jõudnud [ta] mulle teeraha maksta. Vrd kidsev, .vaene

kihtiteme <kihtite, kihtide> mürgitama ▪ kas sa tahat miu ärä kihtite? kas sa tahad mu ära mürgitada?. Vrd ihtiteme, ihvtiteme

.kiusame <kiusate, .kiusa>
1. kimbutama, kiusama, norima ▪ temä eluaig tõisi kiusanu tema [on] eluaeg teisi kimbutanud. Vrd auguteme2, kimbuteme, nirume, nogime, nurime
2. vaevama, mitte rahu andma ▪ ta kiusas mut, ei anna enge rahu ta vaevab mind, ei anna hingerahu. Vrd .kiskme, .vaevame, vaeveldeme, .võr´kme1
3. manguma, nuruma ▪ küll ta kiusas´ mu käest, et anna sedä ja sedä küll ta nurus mu käest, et anna seda ja seda. Vrd .kirname, kirume2, .kiunme, lanime, linume
4. ahvatlema, meelitama ▪ kiusap kurjale ahvatleb kurjale. Vrd auguldeme, auguteme1, liimitseme, meelitseme, võrgiteme

kodune <kodutse, kodust Trv ~ koduse, kodust Hls Krk> kodune; peamiselt kodus viibiv ▪ emä tei kikk kodutse tüü Trv ema tegi kõik kodused tööd; miu poja om koduse mehe, nevä kurdave kodun Hls mu pojad on kodused mehed, nad püsivad kodus. Vrd kodu1, paigine

kohevel Hls Krk
1. puhvis, turris, kohevil ▪ kör´t om kohevel sel´län seelik on puhvis seljas. Vrd kahavel, kohuvel, kohuvile, kõhevel
2. piltl erk, elevil, ärevil ▪ ku ma kül´mä tunne, ihu om nõnda kohevel ja kihevel kui ma külma tunnen, siis on [mu] ihu nii erk ja kihevil. Vrd elevil, ergul, kibeveli, kihevil, virevil

kokerdeme ~ kokerteme <kokerte, kokerde> Krk
1. kohmerdama, koperdama ▪ mea vana inime kokerte sääl lehmä all, lehm lüü mut maha mina vana inimene koperdan seal lehma all, lehm lööb mu maha. Vrd kaperdeme, kohmerteme, koigerdeme, kooberteme1
2. piltl lobisema ▪ ta muugu koker´t ja koker´t, es jää vait ta muudkui lobises ja lobises, ei jäänud vait; siin om meil ää kokerte siin on meil hea lobiseda. Vrd jõhkerteme, lahverteme, laterdeme1, rekenteme

kottal, kottel
1. kohas ▪ miu tüdär eläs ütsiku kottel mu tütar elab üksikus kohas; kun kottal ta sul vastu tulli? kuskohas ta sulle vastu tuli?
2. kohal ▪ sirk lennäs´ pää kottal lind lendas pea kohal
3. juures, lähedal ▪ Kärstne kottal kat´te piits ärä Kärstna lähedal kadus piits ära. Vrd ligi, lähiksen, man
4. kohta ▪ mine ketide looma ärä, pane na tõises kottel mine ketita loomad ära, pane nad teise kohta
5. juurde, lähedale ▪ miis´ jäie mede kottel kurtme mees jäi meie juurde seisma. Vrd ligi, lähikses, manu

kukil
1. kukil ▪ lait´s istup katsiratsi esä kukil laps istub kaksiratsi isa kukil; emä läit´s ütes kottal sanna ja olli mea kukil Hls ema läks ühte kohta sauna [külas] ja mina olin [tal] kukil
2. kukile ▪ ärä tulla miu kukil ära tule mu kukile; tule ma võta su kukil tule, ma võtan su kukile

kõle <kõle, kõlet>
1. teravalt külm, vinge, kõle ▪ irmus kõle tuul, pan´ds mu väriseme kohe hirmus vinge tuul, pani mu päris värisema. Vrd kole2, kõhe
2. paljas, lumeta; jäine ▪ kõle koha pääl joosep regi risti jäisel kohal jookseb regi risti. Vt jäine

kõsu2 <kõsu, kõsu> Pst Krk elu, hing ▪ sa tahat miu kõsu väl´lä võtta (knk) sa tahad mu hinge välja võtta (st tappa). Vrd toss1

.kän´tsme ~ .kän´tsmä pl <.kän´tsmide, .kän´tsmit> Hel jalatsid ▪ kun mu kän´tsmä om? kus mu jalatsid on?. Vt .käitsme

käppäme1 <käpäte, käppä> näppama, varastama ▪ sii om miis käppäme see on mees (st osav) näppama; temä käpäs´ miu väitse ärä ta varastas mu noa ära. Vrd .kähmäme, .kääpäme, .nähväme, .näppäme, .näpsäme

lah las ▪ lah mu är kõnelte! lase mul ära rääkida!; lah_na olla! las nad olla!. Vt las

las las ▪ las mu väl´lä arvade! lase mind välja arvutada!; las_na kasva! las nad kasvada!. Vrd lah

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nän´n las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt || .nämmi .laskme mõmisema ▪ karu las´k nämmi karu mõmises (rahulolevalt); .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

libesteme <libeste, libeste> libisema ▪ kala tah´t käest ärä libeste kala tahtis käest ära libiseda; mu jalg libesti ja ma sat´te maha mu jalg libises ja ma kukkusin maha. Vrd libasteme, libiseme1, lihvateme, lipsateme

liiat´s <liiatsi, liiatsit> , liiät´s <liiätsi, liiätsit> Trv Hel pliiats ▪ mu näpu ollive kohman, es saa ämp liiatsit kah kätte mu sõrmed olid kohmas, ei saanud enam pliiatsit ka kätte. Vt leistik, leiät´s, tina|pulk

liige <.liikme, liigent ~ .liikme, liiget>
1. liiges ▪ mu liikme kikk valuteve kõik mu liigesed valutavad. Vrd jakk1
2. liigend ▪ sii om liigetek väit´s, sedä saap kokku panna see on liigendnuga, seda saab kokku panna. Vrd käänäp, lõpus1
3. liige, kogudusse, seltsi, perre vms kuuluja ▪ sõs om ta koguduse liige, ku ta massu är mass siis on ta koguduse liige, kui ta maksud ära maksab

.lortsme ~ .lortsma <.lortsu, lortsu> Hls Trv lurtsuma, lirtsuma ▪ muda lortsup miu jala all muda lurtsub mu jala all; karjatsel pastle lortsuve jalan karjasel pastlad lirtsuvad jalas. Vrd .lir´tsme

maak <.maakse, .maakest> maake; väike (maa)koht ▪ temä maak olli eige tilluk tema maake oli väga tilluke; muud muret ei oole, ku ma ärä lää, et mu maak maha jää muud muret ei ole, kui ma ära lähen, et mu maake maha jääb

mao|täis <mao|tävve, mao|täit> , mao|täüs <mao|tävve, mao|täüt>
1. maotäis, kõhutäis ▪ kon´tvõõras vitsut´ lavva man irmsa maotävve kutsumata külaline sõi laua juures suure kõhutäie; sai õege võetus üit´s opmani maotäis sai õige võetud üks opmani maotäis. Vrd kõtu|täedis, kõtu|täis
2. keretäis, nahatäis ▪ sa täät, et sa mu käest üte maotävve saat sa tead, et sa mu käest ühe keretäie saad. Vrd kere|täis, naha|täis, sabus´k, sagus´k1

mea ~ mia <miu, miut> , ma <mu, mut> mina, ma ▪ mea ei oles lännü mina ei oleks läinud; mia sai vihma kähen peris likes ma sain vihma käes päris märjaks; nüid ei avide mut kennigi nüüd ei aita mind keegi

mineme <minnä ~ minna, lää>
1. minema ▪ minden mõne pussige vai lavva vedäjege oleksid võinud minna mõne bussiga või lauavedajaga; miis lää pikä sammege mees läheb pikkade sammudega; nän´n läit´s kamres vanaema läks tuppa; mine aigapiditsebest! mine aeglasemalt!; mine tii, ku sul jõudu ei ole mine tee, kui sul jõudu ei ole (tegevuse võimatusest) || pikäle mineme (liiga) kaua kestma ▪ ma tüdisi ärä, sii kõne läit´s väegä pikäle ma tüdinesin ära, see jutt läks väga pikale; .luuja mineme looja minema ▪ päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma; päe lääp varsti luuja, ma tahas iki valge valuge kodu saia päike läheb varsti looja, ma tahan ikka valgel ajal koju jõuda; .randa mineme ehale minema ▪ võtten ratta ja lännu sinna tüdrukul randa Krk võtnud ratta ja läinud sinna tüdrukule ehale; sopal mineme lastek pesema mineme ▪ lait´s lää sopal Krk laps läheb pesema (vanni); tagasi mineme tagasi minema ▪ ärge tulge üten, minge tagasi! ärge tulge kaasa, minge tagasi!; .tähte mineme täide minema ▪ nüid sii asi läit´s tähte nüüd see asi läheb täide; .õiges mineme tõeks minema, täide minema ▪ sõs olli sii unenägu jälle õiges lännu Krk siis oli see unenägu jälle täide läinud
2. ära minema, lahkuma, loovutama ▪ ma müüsi obese ja vankre üten tükin mineme ma müüsin hobuse ja vankri ühes tükis maha
3. piltl surema ▪ mes sa viil sest patust kogut endel, sia olet jo egä päe minemen mis sa veel kogud seda pattu endale, sa oled ju iga päev suremas
4. uude olukorda siirduma ▪ ta tahap kangeste mehele minna ta tahab väga mehele minna || .naksu mineme tülli minema ▪ Tiinage lääme ütte puhku naksu, temä tahap asja viimätse riipsuni täädä saia Tiinaga lähme tihti tülli, tema tahab viimase kriipsuni asja teada saada
5. mööduma, kuluma (ajast) ▪ lääp viil raasike aiga läheb veel natuke aega || .nihva mineme nurja minema ▪ õllege võip nihva minna, linnasse om kopiteme minnu õllega võib nurja minna, linnased on kopitama läinud; .nurja mineme nurja minema, luhtuma ▪ kikk miu tüü läit´s nurja kogu mu töö läks nurja

.mõistme <.mõista, mõista ~ mõs´ta>
1. oskama ▪ ma ei mõista süvvä tetä ma ei oska süüa teha. Vrd .oskame
2. aru saama, taipama ▪ kõru valuts, jumal mõist, mis sääl sehen om kõrv valutab, jumal teab, mis seal sees on; suumlane mõis´t mu keele ärä soomlane sai minu keelest aru. Vrd .kohmame, .mõikame, .pulmame, .taipame
3. määrama, kohustuseks tegema ▪ valla puult mõs´teti, et säält piap üit´s obene siiä saama vald määras, et seal peab üks hobune siia saama (st toodama). Vrd rajame
4. mõistatama ▪ mõista ärä nii mõistatse! mõistata ära need mõistatused!. Vt mõistateme

.nilge <.nilge, .nilget>
1. marraskil ▪ ma lei nõnda jala ärä, et nahk olli nilge pääl ma lõin jala nii ära, et nahk oli marraskil. Vt .nilgel, .nilgene, .nilgi, nil´läne, .nilvi
2. libe ▪ tiiveere om nõnda nilge, ei saa astu tee servad on nii libedad, ei saa astuda; ma võta räimi, ku mu süä om vesine ja nilge Krk piltl ma võtan räimi [söögiks], kui mu süda on vesine ja libe. Vrd .nilbe, .nõlgine, .limbe, libev

.nimme pl <.nimmide, .nimmit> nimmed ▪ surva miu nimmit, na om nõnda valuse! Hls masseeri mu nimmeid, nad on nii valusad!

nipsiteme <nipsite, nipside> Krk, nipsuteme <nipsute, nipsude> Trv nipsutama, nipsu laskma ▪ mes nipsitemine sii om, seantse nipsige lüüt nõnast vere väl´lä mis nipsutamine see on, sellise nipsuga lööd ninast vere välja; õppa latsi kah nipsiteme! õpeta lapsi ka nipsu lööma!; mes sa nipsutet mu nõna all mis sa nipsutad mu nina all

nähväk <nähvägu ~ nähväku, nähväkut> nähvak, nähvav löök ▪ ta sai mu käest üte tulitse nähväku ta sai minu käest ühe tulise nähvaka. Vrd näh´v, .nähkäm, sirak, .sähkäm, sähv, sähväk

.nääksmä <.nääksu, nääksu> Trv naaksuma, nääksuma ▪ mis sa iki nääksut mu kallal mis sa ikka naaksud mu kallal. Vrd .nääkme2, .rääksme

nöögu <nöögu, nöögut>
1. hellitl põrsas, notsu ▪ miul om kümme nöögut laudan, nälgä ei näe mul on kümme põrsast laudas, nälga [ma] ei näe; vaate miu nöögusit vaata mu notsusid. Vt nööguk, Vrd not´sa, notsi, not´su, põrs
2. põrsaste kutsumise hüüd ▪ nöögu-nöögu kutsuti nöögusit nöögu-nöögu kutsuti notsusid. Vt noogu

.nüüstme <.nüüstä, nüüstä> hõõruma, nühkima; sügama ▪ nüüstä miu sel´gä! süga mu selga!; sia põrse akkav kah nüüstme seapõrsad hakkavad ka nühkima. Vt .nüistme

pakiteme <pakite, pakide> Trv pakitsema, tuikama ▪ käsi pakitep, om üles aet käsi tuikab, on paistetanud üles; sii asi pakitep miu enge pääl see asi pakitseb mu hinge peal. Vt pakitseme

poostelteme <poostelte, poostelde> Krk
1. nõiduma ▪ poostel´ts ärä mu loomakse nõidus ära mu loomakese. Vrd .nõidme, .puus´tme, sõname, sõnuteme
2. laimama, laimujutte rääkima ▪ Ann käi tõiste taresit müüdä poosteltemen Ann käib mööda teiste majasid laimujutte rääkimas. Vrd .laimame, .reoteme, .rot´sme2, viliteme

pori <pori, pori> pori ▪ sa ei massa sedä pori kah, mis mu jalge all om sa ei maksa seda pori ka, mis mul jalgade all on; pori lennäs´ vankrege sõiten üle pää pori lendas vankriga sõites üle pea. Vrd lögä, lömä, muda, pask, sopp2

põgiseme <põgiste, põgise> Krk põgisema, plõgisema ▪ miu kõrvan põgisi mu kõrvas põgises; siil´ põgises ja mügises siil põgiseb ja mügiseb

raban´ts <rabantse, rabantset> , rabat´s <rabatse, rabatset> , rapan´ts <rapantsi, rapantsit>
1. tuulamata vili koos prahi ja aganatega ▪ rabantse leibä es näe mia aganaleiba ei ole mina näinud
2. halvatus; rabandus ▪ rabant´s võt´t miu esäl jala alt ärä halvatus võttis mu isal jalad alt ära. Vrd rabadus, rabandus, rabavus

rahu3 ~ rahule rahule ▪ jätä mu eng rahu! jäta mu hing rahule!; viimäte iki jäi lait´s rahule viimaks ikka jäi laps rahule

.rapstigi Hel rapsti ▪ tõmmas´ miu kinni ku rapstigi taga sel´läst haaras mu kinni nagu rapsti selja tagant. Vt .rapsti, Vrd .rõpstigi

rauk <rauga, .rauka> rauk, väga vana inimene ▪ miu käe värisive nigu raugal mu käed värisesid nagu raugal. Vrd kõbi1, kõps1, köbi

.reoteme <.reote, .reode> Hls Krk
1. määrima; rikkuma ▪ üit´s olli kimmelgu är reoten keegi oli kemmergu ära määrinud; nüid o sel kangakse är reoten nüüd on selle kangakesed ära rikkunud. Vrd .määr´me, .reosteme, roisuteme, rokkame, roogendeme
2. laimama, pilkama ▪ ta naar´ mut ja reot´s ta naeris mu üle ja pilkas; tat olli ilmaasjate reodet teda oli põhjuseta laimatud. Vrd alventeme, .laimame, poostelteme, .rot´sme2

.riik´me <.riiki, riigi> triikima; hõõruma ▪ villast vanast es riigitegi villast [riiet] vanasti ei triigitudki; pidurõõva olli vaja ärä riiki peorõivad oli vaja ära triikida; riigi miu sel´gä, soone om nõnda valuse! hõõru mu selga, sooned on nii valusad!. Vrd .res´me, .õõrme

ripendeme ~ ripenteme <ripente, ripende>
1. ripendama, ripnema ▪ mis siul sääl kördi veeren ripendep? mis sul seal seeliku ääres ripendab?. Vrd .ripneme, sorendeme
2. narmendama ▪ tal kör´t alt puha ripentes tal seelik alt kõik narmendab. Vrd narmendeme, nirmendeme, närmendeme, närvendeme, rapenteme
3. piltl tolgendama ▪ mis sa ripendet tõiste jalun Trv mis sa tolgendad teistel jalus; mis sa iki miu ännä otsan ripendet Krk (knk) mis sa ikka mu sabas tolgendad. Vrd tilgenteme, tolgendeme

robi1 <robi, robi> Hls vana kuivanud või krobeline asi ▪ kus mu vana kasuku robi om saanu? kus mu vana kasukanäru on saanud?. Vrd kõblak, kõdrik

.rut´sme <.rutsi, rutsi> Trv Pst rutjuma; pigistama, hõõruma ▪ rutsi miu pihta, miu soone om valuse! hõõru mu pihta, mul on sooned valusad!. Vrd rudsume, .ruime

rõbi <rõbi, rõbi> Trv krõbekuiv, krõbi (nt vana kasukas) ▪ kos miu vana kasuka rõbi on? kus mu vana kasukakrõbi on?. Vrd rõbe, rõps

.räüg´me ~ .räüg´mä <.räügi, räügi> Hls Krk Hel kräunuma; piltl manguma ▪ mis te iki räügide mu perän, uutke senigu ma anna! mis te ikka mangute mu järel, oodake senikaua, kui ma annan!; ku kodu tule, sis om te räüg´min kõrvun kui koju tulen, siis on te kräunumine kõrvus. Vrd .käunme, .näüg´me

rüüstüs <rüüstusse, rüüstüst> Krk
1. ork ▪ mea_p ole siu amba rüüstüs, rüüstät pääle miu sel´län piltl ma ei ole sinu hambaork, torgid muudkui mu seljas (tagakiusajast, riidlejast). Vrd or´k, ur´k
2. rüüstaja ▪ na om igävese rüüstüse, rüüstäve kik´k kotusse läbi nad on igavesed rüüstajad, rüüstavad kõik kohad läbi