[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

SõnastikustEessõnaJuhiseidLühendid@ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 103 artiklit, väljastan 100

aa|pikku ~ aja|pikku Krk ajapikku, pikapealeaapikku om ta akanu miut mõistme pikapeale on ta hakanud mind mõistma. Vrd aa|.pikmel, pikä|.pääle

aavelteme ~ aaveldeme <aavelte, aavelde> Krk Hel ahvatlema, meelitamasa olet aavelten tat võlet tunnisteme sa oled meelitanud teda valet tunnistama; ärä aavelte miut kuuki süüme ära ahvatle mind kooki sööma. Vrd ahvelteme, Vt meeliteme, meelüteme

.ah´vme ~ .ah´vma <.ahvi, ahvi> ahvima, järgi tegemamis sa ahvit miut mis sa ahvid mind

alandeme ~ alanteme <alante, alande>
1. alandama, madaldamamea sai alantet innage ma sain alandatud hinnaga
2. halvustama, laimamaärä alante miut! ära laima mind!; tõisi oma ta kange alanteme teisi on ta innukas halvustama
3. alandama, alluma, järelandlik olemasa piat ennäst iki alanteme ka sa pead ikka järele andma ka

alandligult ~ alandlikult alandlikultta vaates miut alandligult ta vaatas mind alandlikult

.anme ~ .andme <anda, anna> andmaanna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andmata es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlemaku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andmanüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmumata ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubamama ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlemaku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksmaku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutamasa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andmaanna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määramasii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

armasteme <armaste, armaste> armastama, kalliks pidama, kiindunud olematemä võt´s miut ümmert kaala kinni ja armas´t miut ta võttis mul ümber kaela kinni ja pidas mind kalliks. Vrd armatsame, armatseme

armatsame <armatsa, armatsa> Trv van armastamata armatsas miut ta armastas mind. Vrd armasteme, armatseme

auguldeme ~ augulteme <augulte, augulde> Hls Krk Hel meelitama, ahvatlemata augul´ts mut senikavva ümmer, ku ma tal järgi anni ta meelitas mind niikaua, kuni ma talle järele andsin. Vrd aavelteme, ahvelteme, auguteme1

ebä|nimi <ebä|nime, ebä|nime> Hel hüüdnimi, pilkenimiegäl latsel olli ebänimi igal lapsel oli hüüdnimi; miu kutsuti iki ebänimege mind kutsuti ikka hüüdnimega

ehmateme <ehmate, ehmade> , ehmäteme <ehmäte, ehmäde>
1. ehmatamauisk ehmät´ miut tiiraa pääl uss ehmatas mind teeraja peal. Vrd eiduteme
2. ehmumajumi juus´k üle ihu, ma ehmadi vähä judin jooksis üle keha, ma ehmusin natuke; laits ehmät´s kõva ääle pääle laps ehmus kõva hääle peale. Vrd .eitime, .eitume

eiduteme <eidute, eidude> , eidüteme <eidüte, eidüde> Krk ehmatama, heidutamaenne levä kastmist om vaja leibä eidute enne leiva sõtkumist on vaja leiba ehmatada (st alla suruda); poisikse tahive mut eidute poisikesed tahtsid mind ehmatada. Vrd ehmateme

elläste, elläst Krk hellasti, õrnaltruut´ võt´t temäst elläste kinni pruut võttis temast õrnalt kinni; emä om miut kik´k sii aig elläst oiden ema on mind kogu aeg hellasti hoidnud. Vrd ellalt, .ellä

elläteme1 <elläte, elläde> Krk hellitama; heldelt andmanäin ellät´s miut vanaema hellitas mind. Vrd elliteme, Vt lilliteme2, tilliteme

enne1 ~ .enne1
1. enne, varemku tahat, sõs võit enne ka ärä massa kui tahad, siis võid enne ka ära maksta. Vrd ennemp
2. pigemenne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma võõral maal ul´kme lää pigem söögu oma maa hundid [mind] ärä, enne kui ma võõrale maale hulkuma lähen

essüteme <essüte, essüde> eksitamaärä essüte miut oma jutuge ära eksita mind oma jutuga

iki ikkaiki oisid sa minuda, kasvatit sa lasta kallist, kasvatit ja kallistit, ellätit ja ehitit (rahvalaulust) ikka hoidsid sa mind, kasvatasid sa last kallist, kasvatasid ja kallistasid, hellitasid ja ehtisid; ma iki vähä aimust tunnes ku ma tat näes ma ikka natuke aimu saaksin, kui ma teda näeksin; nüid ole iki siiämaale egä päe jalul ollu nüüd olen ikka siiani iga päev jalul olnud. Vrd ike2, ikke, ikki, iks

imesteme <imeste, imeste> imeks panema, imestamamiut ei pane enämp üitsigi asi imesteme mind ei pane enam ükski asi imestama; küll kikk imestive, ku ma uvve kengä jalga panni küll kõik imestasid, kui ma uued kingad jalga panin. Vrd oiuteme

iristeme <iriste, iriste> irvitama, pilkama; narritama, õrritamatõine iristep ku tõisel ädä om teine irvitab, kui teisel on häda; lennäs´ üttepuhku siiä miut iristeme lendas ühtepuhku mind siia õrritama. Vrd irviteme, nirume, õrriteme, äristeme

.irmsast ~ .irmsaste
1. hirmsalt, koledastita sõimas´ miut irmsaste ta sõimas mind hirmsalt. Vrd kolest, kurjast
2. hirmsasti, kõvasti, väga (palju)sääse salvave irmsast täembä õhtu sääsed hammustavad täna õhtul väga palju; ta taht´ irmsaste üten tulla ta tahtis väga kaasa tulla. Vrd igävest, .kangest, rumalest

irmuteme <irmute, irmude>
1. hirmutamaärä oma jutuge miut irmute! ära hirmuta mind oma jutuga!; mea olevet temät eiduten, irmuten mina olevat teda heidutanud, hirmutanud. Vrd .erjäme, kohuteme1
2. peletama, ära ajamama irmuti linnu pesä päält ärä ma ajasin linnu pesa pealt ära. Vrd peleteme, ujuteme
3. lööma või lüüa ähvardama, karistamapiitsage irmutemist ira obene ei kannate sugugi erk hobune ei kannata sugugi piitsaga löömist. Vrd karisteme, .nuhtleme

irviteme <irvite, irvite>
1. irvitama, pahatahtlikult naermaärä irvite, amba irri ära irvita, hambad irevil. Vrd iristeme
2. pilkama, naeruvääristama, nöökamames sa mut pilkat ja irvitet mis sa mind pilkad ja nöökad. Vrd .jankame, .pilkame

junu <junu, junut> Hls Krk jõmpsikasne junu om miut peris ärä tüüdänu need jõmpsikad on mind päris ära tüüdanud. Vrd juna, junak, junas´k, junastik

jõlliteme <jõllite, jõllide> põrnitsema, vahtima; jõllitama, silmi pungitamajoodik jõllitep, ei saa kedäki aru joodik vahib ega saa midagi aru; lehm jõllit´ miul otsa, es pelgä miut lehma põrnitses mulle otsa, ei kartnud mind. Vrd jõnniteme

jämmelt, jämelt
1. jämedaltiki aeti miut lina kakme, ku õige jämelt sat´te, sis minti ärä kodu ikka aeti mind lina katkuma, kui õige jämedalt (st palju) sadas, siis mindi ära koju. Vrd jämeste, jämmest
2. madala häälegasii miis laulap õige jämmelt see mees laulab õige madala häälega. Vrd karest

.järgi
1. järele, järgi; tahalõune tuvvas nurme järgi lõuna tuuakse põllule järele; me lastel vaadets kõvaste järgi, ei lasta ul´akut minnä tegeme meie laste järele vaadatakse hoolega, ei lasta ulakust minna tegema; ei oole üttegi ken miu järgi ikk ei ole kedagi, kes mind taga nutaks. Vrd taga
2. taga, maas, mahajäänudkell om järgi jäänu kell on maha jäänud. Vrd jären

kahitseme <kahitse, kahitse>
1. kahetsemama kahitse, et ma sedäsi ütli ma kahetsen, et ma nii ütlesin. Vt kahetseme, kahjatseme
2. kaasa tundma, haletsemamis sa miust kahitset, vaade esi ennäst mis sa mind haletsed, vaata iseennast. Vt alesteme, aletseme

kaker´t <kakerti, kakertit ~ kakerdi, kakertit> kaltsakas, katkistes rõivastes inimenemiut naarav iki: käü ku kaker´t kunagi mind naeravad ikka: käib kui kaltsakas kunagi. Vrd kake|raad´, kake|raat´s, kalberd, kalbus2, kaltsak

keeliteme <keelite, keelide> keelitama, veenma, nõusse rääkimata keelit´s miut üten tuleme ta veenis mind kaasa tulema; ta keelites küll sääl vahepääl aga midägi tetä ei saa ta keelitab küll seal vahepeal, aga midagi teha ei saa. Vrd .kiil´mä

.kiil´me1 ~ .kiil´dmä <keeltä, keelä> keelamames sia keelit miut? miks sa mind keelasid?; emä kiil´ts, sinna ei tohi minnä ema keelas, sinna ei tohi minna

.kindlest ~ .kindlast
1. kindlasti, kahtlematatemä tule kindlest tema tuleb kindlasti
2. kindlalt, vankumatultkas sa kindlest usut mut? kas sa kindlalt usud mind?. Vrd .kindlaste

.kiusame <kiusate, .kiusa>
1. kimbutama, kiusama, norimatemä eluaig tõisi kiusanu tema [on] eluaeg teisi kimbutanud. Vrd auguteme2, kimbuteme, nirume, nogime, nurime
2. vaevama, mitte rahu andmata kiusas mut, ei anna enge rahu ta vaevab mind, ei anna hingerahu. Vrd .kiskme, .vaevame, vaeveldeme, .võr´kme1
3. manguma, nurumaküll ta kiusas´ mu käest, et anna sedä ja sedä küll ta nurus mu käest, et anna seda ja seda. Vrd .kirname, kirume2, .kiunme, lanime, linume
4. ahvatlema, meelitamakiusap kurjale ahvatleb kurjale. Vrd auguldeme, auguteme1, liimitseme, meelitseme, võrgiteme

kobi2 <kobi, kobi> Hls Krk
1. lora, plära; nalita ai miut sihantse kobige vihatses ta ajas mind sellise loraga vihaseks. Vrd lara, lõbi, lõm´ps1, lär´t, var´r
2. piltl naljameestemä om ää nal´la kobi, temät ei või üttegi usta ta on hea naljamees, teda ei või mitte uskuda. Vrd peiar

kohuteme1 <kohute, kohude> hirmutamaküll sii jutt kohut´ miut küll see jutt hirmutas mind. Vt irmuteme

kokuteme2 <kokute, kokude> Krk
1. ärgitamalõunest saantigi kokut´s sadame akate lõunast peale ärgitas sadama hakata. Vrd ärgiteme
2. ähvardamata kokut´s miut kepige ta ähvardas mind kepiga. Vrd ooduteme, ähvärdeme

ku, kui
1. (sidesõna) kuiku ma sellest aigusest viil pääses kui ma sellest haigusest veel pääseksin; siit saa iki rohkep ku üit´s ame siit saab ikka rohkem kui ühe särgi; parep kui sa ärä läät siit parem, kui sa siit ära lähed; üit´s ku tõine kut´s miut oma poole [nii] üks kui [ka] teine kutsus mind enda juurde
2. (määrsõna) kuiku ma suurepes sai [siis] kui ma suuremaks sain; nõris´t viimätse ku tilga ärä nõristas viimsegi tilga ära; olgu rõõvit sel´län kui taht pal´lu olgu rõivad seljas kui palju tahes; puu olli ubinit täüs kui kubisi puu oli õunu nii täis, et kubises

kubjasteme <kubjaste, kubjaste> Pst Hls sundima, käsutamaperemiis´ akas´ tüülisi kangeste kubjasteme peremees hakkas töölisi kangesti sundima; mis sa miut iki kubjastet, mia tii mud´uki mis sa mind ikka sunnid, ma teen niigi. Vrd kamandeme, .sun´dme, .tiiteme

kuperteme1 ~ kuperdeme <kuperte, kuperde> kuppu panemamiu emä olli kuperdeje, õpas´ miut kah kuperdeme minu ema oli kupupanija, õpetas mind ka kuppu panema

kurvasteme <kurvaste, kurvaste>
1. kurvaks muutumamis sa kurvastet, egä sul mõni mõis maha põlenu egä ahjutäis or´ste ukka ei ole lännu mis sa kurvastad, ega sul mõni mõis maha põlenud ega ahjutäis vorste hukka läinud ei ole. Vrd alesteme, kurveteme
2. kedagi kurvastamasihandse jutuge sa võit miut küll kurvaste sellise jutuga võid sa mind küll kurvastada

kõditeme <kõdite, kõdide> kõdistama, kõdi tekitamata nakas´ miut nõnda kangeste kõditeme, et es saa enämp kunnigil olla ta hakkas mind nii kangesti kõdistama, et ei saanud enam kusagil olla. Vrd kudisteme1, kõdisteme

kõma2 <kõma, kõmat> jõmm, mühakasvaate kus vana kõma, tulli miut segäme vaata kus vana mühakas, tuli mind segama. Vrd mühäk, mühüs, pässäk

kõrral
1. korralädä kõrral õika miut häda korral hüüa mind
2. juhul; puhulrasse tõve kõrral om vaja tohter kutsu raske haiguse puhul on vaja arst kutsuda

kõõristeme1 <kõõriste, kõõriste>
1. kõõritama; silmanurgast pilku heitmaärä kõõriste miut! ära kõõrita mind!; kait´s ärgä ku na kokku saave, sõs enne kõõristev, sõs paneve sarvige kokku kaks härga, kui nad kokku saavad, siis esmalt nad kõõritavad [teineteist], siis lähevad sarvi pidi kokku
2. piltl kurameerima, teineteist vaatamana kõõristev, ei lää viil paari nad kurameerivad, ei lähe veel paari. Vrd kudruteme

käpiteme <käpite, käpite> Hel katsuma, kobama, käperdamatulep üit´s võõras ja tahap käpite kikke tuleb üks võõras ja tahab käperdada kõike; ärä käpite miut! ära käperda mind!. Vrd kabame, kabisteme2, käbälteme, .käp´me, käputeme1

küben <kübene, kübent ~ kübend>
1. ebe, kübe; raassan´t raap´s kübenit sant kraapis raasukesi; peni om peris aige, mitte üit´s küben leibä ta enämb suu sissi ei võta Hel koer on päris haige, mitte üht raasu leiba ta enam suu sisse ei võta. Vt kiben, kübe, Vrd ase2, eben, raas1
2. okas (okaspuul)saksamaa kuuskel lääve kübene otsast ärä saksamaa kuuskedel (st lehistel) tulevad okkad küljest ära; kutsiratsik tiip kuuse kübenist pesä rautsik teeb kuuseokastest pesa. Vrd okas, uhak1
3. natuke, pisutavite miut küben Hls aita mind natuke; üüse suigati raasik, küben aiga öösel suigatasin natuke, pisut aega. Vt kübe, kübik, Vrd ivak, natik, pisut, raasik1

.küür´me2 <.küüri, küüri> Krk
1. kangast üles käärimaküür´ds rõõva üles kääris kanga üles. Vt .käär´me1
2. piltl pügama, nöörimata tah´ts mut küll küüri, aga ma es lase ta tahtis mind küll pügada, aga ma ei lasknud. Vrd .nüür´me

lagistus <lagistuse, lagistust> plagin; plagistaminekurgede noka lagistus ai miut ommugu üles kurgede nokaplagin ajas mind hommikul üles. Vt lagin

laim <laimu, .laimu> Hls Krk laimamine, laimma ole sedä laimu juttu varepest kah kuulu ma olen seda laimujuttu varem ka kuulnud; temä kõnelep miu pääle laimu ta laimab mind. Vrd .laimus, naar, .reotus

.laimus <.laimuse, .laimust> Hls Krk laim, laimujuttken selle laimuse väl´lä ai? kes selle laimu välja ajas? (st suust välja); miu peräst laima miut taga sel´lä ninda pal´lu ku sa tahat, pää ja jala miul kokku laimusege minu pärast laima mind taga nii palju kui sa tahad, pea ja jalad [tee] minul laimuga kokku. Vt laim, Vrd naar, .reotus

las laslas mu väl´lä arvade! lase mind välja arvutada!; las_na kasva! las nad kasvada!. Vrd lah

liin´|tuul´ <liin´|tooli, liin´|.tuuli> tugitool, leentoolmiut panti liin´tuuli istme mind pandi tugitooli istuma. Vrd res´ku

lugeme <lugede, loe ~ lue>
1. (kirjateksti) lugemamiut õpet´s esä lugeme mind õpetas isa lugema || ette lugeme ette lugema, oma lugemisoskust näitamalatse käisiv õpetejel ette lugemen van lapsed käisid (kiriku)õpetajale ette lugemas
2. loendamatemä luges´ eläje kokku, mitu neid olli ta loendas loomad kokku, mitu neid oli. Vrd .arvame
3. jutlustama, palvet ütlemaku surnu rõõvis panti, sis loeti kui surnu riidesse pandi, siis loeti palvet
4. sõnu peale lugema; manitsema, hurjutamaka lue puule või sulle, sii üit´s puha (knk) kas manitse sind või puud, see ükskõik. Vrd saaguteme, tohuteme, ujuteme, urjuteme, õleteme
5. sõnuma, loitsimasii naene mõis´t äste lugede see naine oskas hästi loitsida. Vt ajome, sõname, sõnume, sõnuteme
6. millekski pidama, arvamaloep tõisel süüde, oma süüdi ei tunne arvab teist süüdi, enda süüd ei tunne. Vrd pidäme

.luhkam2 <.luhkame, .luhkamet> Krk ümberhulkuja; korratu inimeneseante vana luhkam tulep miut õpeteme! selline vana ümberhulkuja tuleb mind õpetama!. Vt jõlgat´s, luhvert

luterus <luteruse, luterust>
1. luterlik, luteri usumiu pere om luteruse usku minu pere on luteri usku
2. luterlanemiu ristiti luteruses mind ristiti luterlaseks

manu
1. juurdesõs olli tullu sõnna kõrtsi manu üit´s vana miis siis oli sinna kõrtsi juurde tulnud üks vana mees. Vrd kottel, .kõrva
2. kaasaemä sel aal tegis´ esäl süvvä ja sääd´s leväkotti manu võtta ema tegi sel ajal isale süüa ja pakkis leivakotti kaasa; emä võt´s miut kirikus manu ema võttis mind kirikusse kaasa. Vrd ligi, üten

mea ~ mia <miu, miut> , ma <mu, mut> mina, mamea ei oles lännü mina ei oleks läinud; mia sai vihma kähen peris likes ma sain vihma käes päris märjaks; nüid ei avide mut kennigi nüüd ei aita mind keegi

.murdje <.murdje, .murdjet> Krk Hel murdja, kiskjata pelgäp miut ku murdjet luuma (knk) ta kardab mind nagu murdjat looma. Vrd .kiskje1

musiteme <musite, muside> Krk musitama, suudlemana musitev nigu edimest kõrda nad musitavad nagu esimest korda; temä musit´s miut ilmast ilma ja armas´t ta musitas mind kogu aeg ja armastas. Vt mus´uteme, Vrd .suudleme

mõrru <mõrru, mõrrut> Hls Krk Hel, mõru <mõru, mõrut> Trv Pst
1. mõrusii õlu olli mõrru ja viha see õlu oli mõru ja kibe; taar om mõrus lännü taar on mõruks läinud. Vrd kipe1, kipeline
2. pahur, virilta kai miut oma mõrru näoge ta vaatas mind oma pahura näoga; mesperäst sa seantse mõru näoge olet millepärast sa sellise pahura näoga oled. Vrd nurelik, pahur, pahurik, torss1, turss

naarateme <naarate, naarade>
1. naeratamata naaratep kah raasike ta naeratab ka natuke; või ma naari, ma naaradi vähä ega ma ei naernud, ma naeratasin ainult. Vrd muiateme
2. naerutama; naerma ajamanaarat´s last nõnda et lait´s tõmmas´ kõõksi peris, lait´s jäie engest kinni Krk naerutas last nõnda, et laps kõõksus päris, lapsel jäi hing kinni; mis sa latsest nõnda pal´lu naaradet mis sa last nii palju naerutad; ka miut naarat´ ka mind ajas naerma. Vrd naaruteme

.naarme ~ .naarma <naarda ~ naarta, naara>
1. naermata ai miut peris naarme ta ajas mind päris naerma; ärä ütelte sedäsi, tõise naarav! ära ütle niimoodi, teised naeravad!; ken naar, saa nagla, ken ei naara, saa kaits (vns) kes naerab, saab naela, kes ei naera, saab kaks; naara nüid üit´s piibutopikse täis, naarakest noh! (knk) naera nüüd ühe piibutobikese täie, palun naera noh!; ma tahi ennäst katik naarda ma tahtsin ennast katki naerda
2. pilkamaka mea siu naaretev ole, sa mõistat miut naarda, mea ei lausu siul midägi kas ma sinu naerualune olen, sa võid mind pilgata, mina ei ütle sulle midagi. Vt .pilkame
3. rüvetama, teotamasii om ärä naaret tüdrik see on rüvetatud tüdruk. Vrd mõniteme
4. linnu häälitsemisestkägu ku ta om ärä munenu sis naarap, peräst kukmist kui kägu on ära munenud, siis naerab, pärast kukkumist

.nar´me <.narri, narri>
1. narrimata taht´s miut narri ta tahtis mind narrida. Vrd .al´pme, narriteme, .nüük´me
2. rikkuma; häbistamaküll om ärä narrit sii maja küll on ära rikutud see maja; egä tüdrigu ei ole nar´mise jaos ega tüdrukud ei ole häbistamise jaoks. Vrd lördsüteme, .lör´tsme, .rot´sme3, .vus´me

nigu1 <nigu, nigut> luksatus, kõõksmiul om nigu, ei tää kessi kõneles ma luksun, ei tea, kes räägib [mind taga]; ku nigu om, ütelts, süä kasvas sehen kui luksud, öeldakse, et süda kasvab sees. Vt jõks, luks1

noomitseme <noomitse, noomitse> Trv noomimaesä, noomitse_n´d sia tedä, ta ei kulle miut! isa, noomi nüüd sina teda, ta ei kuula mind!. Vrd .liir´me1, manitseme, .nuum´me, pahuteme, ragitseme

.nõudme ~ .nõudma <nõuda, nõvva>
1. nõudma; küsimatüümarka nõut mõisast, et egäüits talu pidi keträme linast lõnga töömarki (st lõnganormi) [olevat] nõutud mõisast, et iga talu pidi ketrama linast lõnga; .aega .nõudme aega võtmasii tüü nõud aega, sedä ei saa ruttu tetä see töö võtab aega, seda ei saa ruttu teha; taga nõudme kedagi küsimasiut nõuti taga sinu järgi küsiti
2. vajamaää tüü nõvvap pikkä istet Krk hea töö nõuab pikka istumist (vajab kannatlikkust)
3. kutsumasis nõuti miut kohtus siis kutsuti mind kohtusse. Vt .kutsme

.näk´sme <.näksi, näksi> Krk näksama; pilkamamis sa näksit mut mis sa pilkad mind. Vrd .näksleme, .näksäme

närime <näride, näri>
1. närimaernit tahav latse näride lapsed tahavad herneid närida || sehen närime pakitsema, valutamanüid närip peris siin sehen nüüd valutab päris siin sees. Vrd nägime, näsime
2. kiusama, norimamis sa miu vana luijest närit (knk) mis sa minu vanu luid närid (st mis sa mind kiusad). Vrd auguteme2, kimbuteme, nirume, norime, nurime

.nüksäme <nüksäte, .nüksä> Hel müksamata nüksäs´ miut õlanukige ta müksas mind õlanukiga. Vt .mük´sme, nukisteme

odev ~ odeve <odeve, odevet> Pst Hls Krk, odav ~ odave <odave, odavet>
1. odavmea osti väime käest puid, säält sai ulga odevep ma ostsin väimehe käest puid, sealt sai hulga odavamalt; mitu ilma ma tat viil ärä süü, olgu na kalli võ odeve palju ma ikka ära söön, olgu nad kallid või odavad; rügä om nüid odave rukis on nüüd odav
2. väärtusetuta pidas´ miut nõnda odaves ta pidas mind nii odavaks (väärtusetuks). Vrd nul´l

.ohkleme <ohelte, .ohkle> ohkima, ohklemata aas´ miut oma jutuge peris ohkleme ta ajas mind oma jutuga päris ohkima; küll ta ohklep ja puhklep (knk) küll ta ohib ja puhib. Vt .ohk´me, Vrd ühüteme

.pakme1 ~ .pakma1 <pakku, paku>
1. pakkuma, ettepanekut tegemapaku tal viil kõrd, ku ta ei võta, sõs mine äräde, vii lõnga kodu! paku talle veel kord, kui ta ei võta, siis mine ära, vii lõngad koju!; ta pak´s ennäst tühü, mea paksi kah, miut es võete ta pakkus ennast tööle, mina pakkusin ka, mind ei võetud; ta olli üit´s kümme tuhant ärä pakkun ta oli üks kümme tuhat ära pakkunud (hinnaks)
2. ulatama, serveerima, süüa, juua jms pakkumapaku obesel juvva! paku hobusele juua!. Vrd .ängäme2

.palleme <pallelde ~ pallelte, .palle> palumama palle väega, ärä miut lüü! ma palun väga, ära mind löö!; temä tulli miu käest andis´ palleme ta tuli minu käest andeks paluma; aige iist palleti jumalt kirikun haige eest paluti kirikus jumalat. Vrd palume

pastal <.pastla, pastald Trv ~ .pastle, pastalt Krk>
1. pastelpastaltege om ää kerge lasta pasteldega on hea kerge käia; pastle om katik pastlad on katki || eesti pastal sileda ninapealsega pastel; läti pastal sälgatud ninaga pastelsii om läti pastal kun kibra nukin om, kibrudet nuk´k kurtvet rohkep kinni see on läti pastel, millel kortsud ninas on, sälgatud nina hoidvat rohkem kinni; surma pastal pastal, mis oli tehtud surnu jalanõukssurma pastla om täis park, na olli iki õhukse ja valge, vasigu nahast surmapastlad on tervenisti park[nahast], need olid ikka õhukesed ja valged, vasikanahast. Vrd suug2
2. piltl närukael, sõimusõnasa kuradi pastal, mis sa kiusat miut! Krk sa kuradi närukael, mis sa kiusad mind!. Vrd nadi|kaal

pidäme <pidäde, pia>
1. pidama, kohustatud olemapiat temät meeliteme või vaigisteme pead teda meelitama või vaigistama; piass ta nüid värsket lume viskame, sõs saass rii tiid [kui] peaks ta nüüd värsket lund viskama (sadama), siis saaks reeteed
2. (loomi, talu jms) pidamata taht obesit pidäde ta tahab hobuseid pidada; vanaesä pidäs´ mõiset vanaisa pidas mõisa
3. (alal) hoidmapiav vanu kun´tse peavad vanu kombeid; tuba ei pia lämit tuba ei pea sooja. Vt .oidme
4. püsima, seismata sai obese pidäme ta sai hobuse seisma; elu pidäme elamaku na alva om, ei mõista oma elu pidäde, sis läe sii untsu kui nad halvad on, ei oska oma elu elada, siis läheb see untsu; .kinni pidäme kinni hoidmata ei raatsi palka massa, piap raha kinni ta ei raatsi palka maksta, hoiab raha kinni; meelen pidäme meeles pidamata om ää inimen ken miut meelen pidä ta on hea inimene, kes mind meeles peab; paigal pidäme kohapeal seisma; sõna pidäme sõna pidama, lubadust täitmavaate et sa iki sõna piat kah vaata, et sa ikka lubadust pead ka. Vrd pisume, püsüme, .seisme

.piinäme <piinäte, .piinä> piinama, kiusamaärä piinä miut oma küsümistege ärä piina mind oma küsimustega; temä oma mõtte tedä piinäve tema enda mõtted teda piinavad. Vrd piinuteme, vinguteme1

pila interj (oh) imeos sa pila, miu tütretütrek tullu ka miut vaateme! oh sa ime, minu tütretütreke [on] tulnud ka mind vaatama!; pila om kitmissõna, igäven vana sõna pila on kiitmise sõna, igavene vana sõna

.pilkame <pilgate, .pilka> , .pilkäme <pilgäte, .pilkä> pilkama, sõnadega halvustamatemä om mut küll pilgänu ta on mind küll pilganud; ta muud ei tii ku tõist naarap ja pilkap ta muud ei tee, kui teist naerab ja pilkab. Vrd iristeme, .jankame, .reoteme, .tonkame, .tönkäme

pimesteme <pimeste, pimeste>
1. pimestamaärä pimeste miut selle lambige ära pimesta mind selle lambiga
2. piltl eksitamatemä tah´t miut pimeste selle jutuge ta tahtis mind selle jutuga eksitada. Vrd essüteme

.pin´me ~ .pin´ma <.pinni, pinni>
1. pinnima, teravaks või õhemaks taguma rauda; pingutamavikat´ om vaja ärä pinni vikat on vaja ära pingutada; ommuku ku niitmä minnäs, sis kuulet ku pinnitse Trv hommikul, kui niitma minnakse, siis kuuled kuidas pinnitakse. Vrd pinguteme
2. piltl peale käima, välja pinnimamis sa mut pinnit mis sa mind pinnid; kikk ma väl´lä pin´se, kon ta olli kõik ma välja pinnisin, kus ta oli

pitsiteme <pitsite, pitside>
1. pigistama, kägistamata tah´t miut ärä pitsite ta tahtis mind ära kägistada. Vt käkisteme1
2. kokku suruma, pigistamarinde all pitsits rinnus pigistab (st on pigistamise tunne); kitsa saapa, pitsiteve kitsad saapad, pigistavad. Vrd pigisteme, .pitskume
3. survet avaldama; ahistamasii kel´m pitsit´ viimätse rossi väl´lä see kelm pitsitas viimase krossi välja. Vrd .survme
4. piltl ahnelt sööma, pistmaobese pitsitive enne ulga kaaru kinni hobused pistsid enne hulga kaeru kinni. Vt .pistme

poiuteme <poiute, poiude> Krk pojuks hüüdmaärä poiute miut! ära kutsu mind pojuks!. Vrd pojateme

pojateme <pojate, pojade> , pojuteme <pojute, pojude> pojaks hüüdmamis sa iki mut pojadet, ka sa miut nimepidi ei või õigade Krk mis sa ikka mind pojaks hüüad, kas sa mind nimepidi ei või kutsuda. Vrd poiuteme

pommiteme <pommite, pommide> pommitamasõa aal pommitide sedä külä sõja ajal pommitati seda küla; ärä pommite miut oma küsümistege ära pommita mind oma küsimustega

.puhtani täiesti, ülenita olli miut puhtani pal´las tennu ta oli mind täiesti paljaks teinud (st kõik ära võtnud); sõsar jäie rahast puhtani ilma õde jäi rahast täiesti ilma. Vrd .puhta, puru3, põhjani, täielt, tävvest

punnin punnisvah´ts miut, omal silmä punnin pähän vahtis mind, endal silmad punnis peas. Vrd jõllin, .punni

pureteme <purete, purede>
1. kallale ässitama, puretamata puret´s mut koerage ta puretas mind koeraga (st ässitas mulle koera kallale). Vrd suhuteme, õhuteme1, ässiteme
2. koeraga loomi karjatamapurete luume koerage: võta, võta! karjata loomi koeraga: võta, võta!

põhenteme <põhente, põhente> Krk pahandama, riidlema; põhjamamis sa iki põhentet! mis sa ikka pahandad!; küll sii peremiis põhen´ts selle suvilisege küll see peremees pahandas selle suvise teenijaga; ta põhen´ts miut läbi ta riidles mind läbi. Vrd pahanteme, pahuteme, .põhjame, põruteme, ragame1

.põrgu <.põrgu, .põrgut> põrgu, allilmkubjas, kilter, aidamiis – nii om põrgun kige ehen (knk) kubjas, kilter, aidamees – need on põrgus kõige ees; ta van´d miu põrgu põhja ta vandus mind põrgu põhja

.püündme <püündä, püünä> , .püindme <püindä, püinä> püüdmapüünä miut kinni! püüa mind kinni!; me lääme eerikit püindme Krk me läheme heeringaid püüdma. Vrd .püidme, .püün´me

rahu1 <rahu, rahu> rahujätke vahel rahu, mis te iki pimmeni müüräde nurmen! jätke nüüd järele, mis te ikka pimedani mässate põllul!; miul om rahu süämen mul on rahu südames; sõs olli joba õits rahu siis oli juba õitsi rahu (enam ei käidud õitsil); kurda nüid rahu must, mis sa mut kiusat! jäta mind rahule, mida sa mind kiusad!; sii üit´s rahulik inimen, egäütege rahul, tõine ei ole kellekige rahul see on üks rahulik inimene, igaühega rahul, teine ei ole kellegiga rahul. Vrd .engus

rehits ~ rehitse <rehitse, rehitset> Hls röhitisapu kapuste aive miul rehitse pääle hapukapsad ajasid mind röhitsema. Vrd röhetus

rihe|pap´p <rihe|papi, rihe|pappi> , rehe|pap´p <rehe|papi, rehe|pappi> rehepappmiut säeti rihepapis mind pandi rehepapiks; rihepap´p olli sihande miis, ken rihe kuivats rehepapp oli selline mees, kes rehe kuivatas; rehepap´p küt´s rehet rehepapp küttis reht

rii|nimi <rii|nime, rii|nime> priinimi, perekonnanimimiut kutsuti iki riinime perrä mind kutsuti ikka perekonnanime järgi. Vt nimi

risti|esä <risti|esä, risti|esät> ristiisamiu onu olli miu ristiesä minu onu oli minu ristiisa; ristiesä viis miut edimest kõrda laada pääle ristiisa viis mind esimest korda laadale

riuma`.tismus <riuma`.tismuse, riuma`.tismust> (liigese)reumariumatismus om miut peris ärä vaevanu liigesereuma on mind päris ära vaevanud. Vrd joosik, .juuskje, .liikev1

rivi`.diirje <rivi`.diirje, rivi`.diirjet> revideerijavat kun miul rividiirje, rividiirip miut! vaata kus mul revideerija, revideerib mind!

rohmus <rohmusse, rohmust Trv> , .rohmus <.rohmuse, .rohmust Krk> kasimatu, ropp inimenemis sa olet, üit´s egävene rohmus mis sa oled, üks igavene ropp inimene; ta sõimas miut rohmuses ta sõimas mind ropuks inimeseks. Vrd lohvak2, robus´k2, rogus´k2, rohmen´t

roimetu <roimetu, roimetut> Hel roidunud, rammetuta kai miut sihantse roimetu näoge ta vaatas mind sellise roidunud näoga; seande tüü tiip roimetus selline töö teeb rammetuks. Vrd oimane

.rot´sme2 <.rotsi, rotsi> Hls Krk Hel kiusama, laimamamia ei ole varasten, ärä rotsi miut! mina ei ole varastanud, ära laima mind!. Vrd .laimame, pilliteme, poostelteme, .reosteme, .reoteme

rõõmulikult Krk rõõmsaltninda rõõmulikult võeti miut vastu nii rõõmsalt võeti mind vastu. Vrd .rõõmsalt


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur