[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ma vt mea

ma|ilm <ma|ilma, ma|.ilma>
1. maailm, maakera ▪ ta om nii tulivihane, et tiis või mailma purus ta on nii tulivihane, et teeks või maailma puruks. Vt aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas, üldsus ▪ kikk mailm pandse tähele, mis enne es tunta, es teedä Hel kogu maailm pani tähele, mida enne ei tuntud, ei teatud. Vt rahvas
3. ilmatu palju, maa ja ilm ▪ neid kommedit olli mailm, mis pühäde aal tetti neid vigureid oli ilmatu palju, mis pühade ajal tehti; neil om mailm kähen neil on maailm käes (suurest maast). Vrd maa|ilm

ma|ilma väga, ilmatu ▪ mailma jäme kõver puu maha murdunu ilmatu jäme kõver puu [on] maha murdunud; Olstre, Paistu ja Tarvastu rõõvastel mailma vahet es ole mitti Holstre, Paistu ja Tarvastu (rahva)riietel väga suurt vahet ei olnud; sääl olli mailma rahvas kokku tullu seal oli ilmatu hulk rahvast kokku tulnud. Vrd ilmatu, ma|ilma, maa|ilmatu, ma|ilmlik, ma|ilmalik

ma|ilmalik <maa|ilmaligu ~ maa|ilmaliku, maa|.ilmalikku> Hls Krk ilmatu ▪ reheahi iki mailmalik suur, pane kolm pätsi kõruti reheahi on ilmatu suur, pane [või] kolm pätsi kõrvuti. Vrd ma|ilmama, maa|ilmatu, ma|ilmlik, ma|ilma, ilmatu

ma|ilmama Hls ilmatu, tohutu ▪ sääl olli mailmama ulka rahvast seal oli tohutu palju rahvast. Vrd maa|ilmatu, ma|ilmlik, ma|ilmalik, ilmatu, ma|ilma

ma|.ilmlik <ma|.ilmligu ~ ma|.ilmliku, ma|.ilmlikut> Hls Krk maailmatu, tohutu suur ▪ ma ole nännu mailmlikut madu ma olen näinud maailmatu suurt madu. Vrd ma|ilmama, maa|ilmatu, ma|ilmalik, ma|ilma, ilmatu

mea ~ mia <miu, miut> , ma <mu, mut> mina, ma ▪ mea ei oles lännü mina ei oleks läinud; mia sai vihma kähen peris likes ma sain vihma käes päris märjaks; nüid ei avide mut kennigi nüüd ei aita mind keegi