Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 314 artiklit, väljastan 100
.kaakme <.kaaku, kaagu> kaagutama ▪ enne mune, sis kaagu! (knk) enne mune, siis kaaguta!. Vrd kaaguteme, kääguteme
.kaalme <.kaalu, kaalu> kaaluma ▪ vakk kaalus kolm puuda vakk kaalub kolm puuda; sii vammus pidänü sis ka kümme, mõni ütlep seidse nakla kaalma, mud´u ei ole tüdruk rahul ollu see ülerõivas pidanud siis ka kümme, mõni ütleb [et] seitse naela kaaluma, muidu ei ole [teenija]tüdruk rahul olnud
.kaan´me ~ .kaan´ma <.kaani, kaani> kaanima, palju jooma ▪ ku viina manu saap, sõs kaanip ennest täüs kui viina juurde saab, siis kaanib ennast täis. Vrd .kimmame2, .kõõmame3, .laan´me2
.kaapame <kaabate, .kaapa> kahmama, kraapima ▪ temä kaabas kikke kraami kokku tema kraapis igasugust kraami kokku. Vrd kaabitseme, .kaap´me, .raap´me, .rääp´me1
.kaap´me <.kaapi, kaabi> kaapima, kraapima, krahmama ▪ sii kaap´ kust ta saa, iki ende poole see krahmab, kust ta saab, ikka enda poole. Vrd kaabitseme, .kaapame, .kõõp´me, .raap´me, .rääp´me1
.kaar´me ~ .kaar´ma <.kaari, kaari> Hls Krk kraasima ▪ nii villa tules omses ärä kaari need villad tuleks homseks ära kraasida. Vrd .kaas´tme, .raas´me
.kaas´tme ~ .kaas´tma <.kaasti, kaasti> kraasima ▪ me kaastsim enne puha villa kodun, mia kedrässi ja vanamiis´ kaas´ts me kraasisime enne kõik villa kodus, mina ketrasin ja vanamees kraasis. Vrd .kaar´me, .raas´me
kabame <kabade, kaba> kobama, kompama ▪ pimmen tulep kätege kabade pimedas tuleb kätega kobada. Vrd kobame1, käbälteme, käpiteme, .käp´me, käputeme1
kablime <kablide, kabli> Krk kõplama ▪ purgantit ei saa kablide, kaali ja kapuste piap kablime porgandeid ei saa kõblata, kaalikaid ja kapsaid on vaja kõblata. Vrd kabliteme, kõblasteme, kõblime
kadume <kadude, kao>
1. kaduma, kaotsi minema ▪ väits kat´te ärä nuga kadus ära. Vrd .suus´tma
2. kahanema, kuivetuma ▪ ta om nõnda ärä kadunu, et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls ta on nii ära kuivetunud, et liha ka ei ole enam luude peal. Vrd kahaneme, kujume
3. surema ▪ temä akkas ärä kadume, õige ärä lõppenu tõine tema hakkab ära surema, üsna otsa lõppenud teine. Vt .kuulme2, .lõpme, sureme, .ängüme
.kaeme <kaia ~ .kaede, kae>
1. vaatama ▪ sa ei kae ende ette, jooset üle pää kaala sa ei vaata enda ette, jooksed ülepeakaela. Vt .vaateme
2. katsuma (käega); katsudes tunda olema ▪ kae kas sai om pehme katsu, kas sai on pehme; sii om käege kaia, et sii võle om see on käega katsudeski tunda, et see vale on. Vt .katsme
3. hankima, muretsema, otsima ▪ kae ruttu ruukos´t lavva pääle otsi ruttu pruukost lauale. Vt .ot´sme
4. püüdma, üritama ▪ kae aiksalt kari mõtsa aia püüa kari õigel ajal metsa (st heinamaale) ajada. Vt .püünme
.kaeteme <.kaete, .kaede> kaetama, halva pilguga vaatama ▪ lait´s om ärä kaetet, sii om kogu aig tõbine laps on ära kaetatud, ta on kogu aeg haige. Vrd kaheteme, kahelteme, kahiteme
kahame <kahade, kaha> Hls Krk kahisema ▪ ku mõts kahap, siss lääp sulal kui mets kahiseb, siis läheb sulale; viimäde pan´d vihma kahame viimaks hakkas vihma kahisedes sadama. Vrd kabiseme, kahiseme, kõhame, kõhiseme
.kahkame <kahate, .kahka> Hel kahmama, korraga sülle võtma ▪ poig kahas´ raha lavva päält puhu ja pan´d ussest väl´lä poeg kahmas raha laualt põue ja tormas uksest välja. Vrd .kahmame, .kähmäme
.kahkume <.kahkude, .kahku>
1. kuivama, tahenema ▪ pesu olli peris kenäst väl´län är kahkunu pesu oli päris kenasti väljas ära tahenenud
2. natuke külmuma; hanguma ▪ sül´t om juba ärä kahkunu sült on juba ära hangunud; om vähä jääd pääle kahkunu on natuke jääd peale külmunud. Vrd kangusteme, .ühmäme2, .ühmüme, .üüdime
.kahmame <kahmade, .kahma> kahmama, haarama ▪ jahimiis kahmas´ püssi seinä päält ja juus´k väl´lä jahimees kahmas püssi seina pealt ja jooksis välja. Vrd .kahkame, .kähmäme
kahme <kahme, kahmet> kohmetu ▪ sii poiss olli nii kahme see poiss oli nii kohmetu. Vrd kahmetu, kohmedu
.kah´mme ~ .kah´mma <.kahmi, kahmi>
1. kahmima, kahmama, haarama ▪ jalg avvan ja tõine avva veere pääl, aga ta kahmip iki egät ütte kokku jalg hauas ja teine haua ääre peal, aga kahmib ikka kõike kokku. Vrd .kaapame, .kahkame, .kahmame, .kähmäme
2. näppama, varastama ▪ sääl olli vil´lä koti, mis na omal ärä kahmsiv seal olid viljakotid, mis nad endale ära varastasid; ta om siin kah´mmen käünü ta on siin näppamas käinud. Vrd käppäme1, .kääpäme, .nähväme, .näppäme, .näpsäme
.kahvame1 <kahvate, .kahva> Hls Krk äkki kallama, viskama ▪ nänn kahvas´ pudrul pal´lu piima pääle vanaema kallas pudrule palju piima peale; kahva vett keresse pääle viska vett kerisele. Vt .kahvme1
.kahvame2 <kahvate, .kahva> Krk kahlama ▪ kahvassime esäge läbi pikä einä jõe viirde kahlasime isaga läbi pika heina jõe äärde
.kahvme1 <.kahva, kahva> Hls Krk viskama (vett) ▪ ma kahvse sannan endel vett sel´gä ma viskasin saunas endale vett selga. Vrd .kahvame1
.kah´vme2 <.kahvi, kahvi> Krk pahvima ▪ ärä kahvi kikke suitsu sissi, sii tiip ju köhä ära pahvi kogu suitsu sisse, see paneb ju köhima. Vrd .kõh´vma1
.kah´vme3 <.kahvi, kahvi> Hls kahvaga püüdma ▪ poiss läit´s vähju kah´vme poiss läks vähke kahvaga püüdma. Vrd kahvitseme
.kaibame <kaevate ~ kaevade, .kaiba> kaebama, kurtma, hädaldama ▪ sii mõni asi nüid är kaevate, ka sa kaibamede ei või jättä? see nüüd mõni asi ära kaevata, kas sa kaebamata ei või jätta?. Vrd eeraldeme, kogiseme, ädäldeme, ädästeme
.kaitsme <.kaitsa ~ .kaitse, kaidsa ~ kaitsa>
1. kaitsma, ohu eest hoidma ▪ Muri ollu neil sõs, sii kaitsi nende mõtsa luume iist neil oli siis olnud Muri, see kaitses nende metsloomade eest
2. eemale peletama, vältida püüdma ▪ mee kaidsa vana siga ärä põrste mant! mine peleta vana siga põrsaste juurest ära!. Vrd peleteme, ujuteme
kajame <kajade, kaja>
1. kajama ▪ ta õigas nõnda, et mõts kajas ta hüüdis nii, et mets kajas. Vrd kolame1, kõlame
2. hõikama; naerma ▪ sis panden tõse kikk kajame siis hakanud teised kõik naerma. Vrd .õikme
kajome <kajode, kajo ~ .kaeva, kaeva> , kajume <kajude, kaju> kaevama ▪ puul raavi om kaevet, kajoge edesi! pool kraavi on kaevatud, kaevake edasi!; saarlese ja iidlese tuleve raavi kajome saarlased ja hiidlased tulevad kraavi kaevama
kakkame1 <kakate, kakka> katkestama, ära venitama ▪ ma kakasi ennest ärä ma venitasin end ära. Vrd kakasteme
kakkame2 <kakate, kakka>
1. välja kiskuma ▪ ambatohter kakas´ amba väl´lä hambaarst kiskus hamba välja. Vt .kiskme
2. kitkuma, katkuma; tõmbama ▪ kakka peedi väl´lä kitku peedid välja; sulle keida jala kül´ge villane lang, sa katski ei kakka Hel (knk) sulle köida jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast inimesest). Vt .kakme, .kitskme, .kitsme
kakkame3 <kakate, kakka> Trv Hel jooksma, liduma, pagema ▪ kakkave mõtsa poole liduvad metsa poole; las latse kakkave väl´län las lapsed jooksevad väljas. Vrd kippame, .leh´kmä, .lendäme, .sõrgame
kakkeme <kakede, kakke> Hls Krk
1. katkema, rebenema ▪ tal oma kakenu rõõva sel´län tal on katkised riided seljas. Vrd .kakneme, lameme2
2. katkestama, ära venitama ▪ sia kakket ärä selle suure tüü manu sa katkestad end ära selle suure tööga. Vrd kakasteme, kakkame1
.kakleme <kakelte ~ kakelde, .kakle>
1. kaklema ▪ kuke kakleve, kisuve nii et veritse kuked kaklevad, kisklevad nii et [on] verised. Vrd .kiskleme, .rääskleme
2. tõrelema ▪ mih sa kaklet latsege mis sa tõreled lapsega. Vrd auguteme2, käräme, tõreleme, äristeme
.kakme <kakku, kaku> katkuma, kitkuma ▪ naene ja tüdrik kaksiv lina naine ja tüdruk kitkusid lina; ani kakuti kuivalt, kana sule võeti viige haned katkuti kuivalt, kanasuled võeti veega. Vrd kakkame2, .kitskme, .kitsme, küüdsiteme
.kakneme <kakente ~ kakende, .kakne> katkema ▪ vana villatse lõnga kakneve kudamise man vanad villased lõngad katkevad kudumise juures. Vrd kakkeme, lameme2
.kaksame <kaksate, .kaksa> Hls Hel
1. järsku rebima ▪ kabla kaksat katik nöörid rebid katki. Vrd ribime
2. äkki jooksma hakkama ▪ ku pan´d kaksame kui pani jooksma
.kaldame <kallate ~ kallade, .kalda>
1. valama, kallama ▪ kalda vesi pangist väl´lä kalla vesi ämbrist välja. Vrd valame
2. kõvasti sadama ▪ vihma kaldap ku ua varrest vihma sajab nagu oavarrest
3. kaldus olema, kalduma ▪ om küll ää maa, kaldap alla on küll hea maa, on kallaku peal. Vt .kaldume
.kaldume <.kaldude, .kaldu> Hls Krk
1. viltu või kaldu vajuma, kalduma ▪ lei kaldum, es putu viil maha hakkas kaldu minema, ei puutunud veel maad. Vrd .kaldame
2. millegi poole pöörama või hoidma ▪ saa nätä, kumba poole õigus kaldup saab näha, kummale poole õigus kaldub
.kallume <.kallude, .kallu> Trv kõikuma, tasakaalu kaotama ▪ lei nigu kallume esi kah kaotas ise ka tasakaalu. Vrd .kõikme
kalme <.kalme, kalmet> surnuaed, muistne kalmistu ▪ Tindil om kalme, vanast sõa aig mateti sinna Tindil on surnuaed, vanasti sõja ajal maeti sinna. Vrd kalmet
.kam´me ~ .kam´ma <.kammi, kammi> kammima, harjama ▪ sii and kammi, kõva rõõvas seda on raske harjata, kõva riie. Vt .arjame1, .suime
.kanme ~ .kandme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ▪ ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua); õlbastege om ää vett kanda kaelkookudega on hea vett kanda. Vrd .tas´me, .tin´ma, turime
2. taluma, välja kannatama ▪ kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju, kui su heldus kannab (st lubab). Vrd kannateme
3. riideid jms kandma ▪ lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)
.kan´tme ~ .kan´tma <.kanti, kandi> tahuma, kantima ▪ palgi tahave kanti palgid tuleb tahuda. Vrd tahume
.kaoteme <.kaote, .kaode> kaotama; ära lõpetama, tapma ▪ miul es ole midagi kaote mul ei olnud midagi kaotada; miu üleaidne kaot´ kanase ärä minu naaber lõpetas kanapidamise ära; esi ma ei taha pattu tetä, esiennäst ärä kaote ise ma ei taha pattu teha, iseennast ära tappa. Vrd .eitme, .tapme1
kappame <kapate, kappa> Trv kiiresti jooksma; kappama ▪ mes te kappade siin mis te siin jooksete
.kapsame <kapsate, .kapsa> Trv hüppama, kargama ▪ kas´s kapsas´ liidi pääle kass kargas pliidi peale. Vrd .jupsame, .kap´sme, .kargame, .opsame, .ülpäme
.kap´sme ~ .kap´sma <.kapsi, kapsi> Trv Hel keksima, kapsima ▪ lait´s kapsip joba kõndi laps kapsib juba kõndida. Vrd .kapsame, .kek´sme, .kep´sme, .opsame
.kardame1 <karrate, .karda> härmatama, jäätama ▪ ilm om väl´län kardame akanu ilm on väljas härmatama hakanud. Vrd karrateme, ärmäteme
.kardame2 <karrate, .karda> metallikihiga katma, kardama ▪ sii om karrat nõu see on metallikihiga kaetud nõu
.kargame <karate ~ karade, .karga>
1. hüppama, kargama ▪ lääme kõrgust kargame lähme kõrgust hüppama. Vrd .ülpäme, üppäme
2. paaritama ▪ sii lehm taht karate seda lehma on vaja paaritada. Vrd jooseteme, joosuteme, karguteme, paariteme
3. kiiresti, ootamatult muutuma ▪ miis karas´ vihatses mees sai äkki vihaseks
kasime <kaside, kasi>
1. kasima, puhastama, koristama ▪ ta ei kasi kunagi poja perän ta ei korista kunagi poja järelt. Vrd arenteme, arime1, koristeme1, puhasteme, .ruu´kme2
2. ära minema ▪ kasi mu silmä iist, ma ei taha vaate ka su pääle! kasi mu silma eest, ma ei taha vaadata ka su peale!. Vrd mineme
.kastme1 ~ .kastma <.kasta, kasta, nud-part .kasten> kastma, kallama, valama ▪ oh jumal paraku paksu putru, kui võid kasta ei oole (knk) oh jumal tehku paremaks paksu putru, kui võid ei ole kastmiseks. Vrd .kaldame, valame
.kastme2 ~ .kastma <.kasta, kasta> sõtkuma (leivataigna kohta) ▪ ku leib ei ole äste kastet, sis om pudeve kui leib ei ole hästi sõtkutud, siis on pude; leibä piap nii kastme, et ots likes lääp leiba peab nii sõtkuma, et otsmik märjaks läheb. Vrd .sõkme
kasume <.kasva ~ kasude, kasva>
1. kasvama, idanema ▪ nii siimle ei kasva, ei tule ülessegi maast suguki need seemned ei idane, ei tule sugugi maast üles. Vrd idame, idaneme1, ideneme
2. paisuma, suuremaks muutuma ▪ vihma uu akkave kasume vihma hood hakkavad suuremaks muutuma. Vrd .paisume, suureneme
3. millegagi kattuma, umbe kasvama ▪ talu man olli ärä kasunu maa, ohest ja kiket parka täüs talu juures oli umbe kasvanud maa, ohakat ja kõike rämpsu täis
.katme ~ .katma <katta, kata, tud-part katet>
1. katma, katteks peale asetama ▪ kardulekuhi kateti põhuge kinni kartulikuhi kaeti põhuga kinni
2. riietama, kellelegi riideid muretsema ▪ lammast piap iki pidäme, sõs saap rõõvast ihu katta lammast peab ikka pidama, siis saab riiet ihu katmiseks
3. katuse roovile õlgi vm panema ▪ katuse murde katmine olli kige kallep Krk katusemurde katmine oli kõige kallim
4. sööki lauale panema ▪ tüdrigu katave lavva tüdrukud katavad laua
.katsme ~ .katsma <.katsu, katsu> Hel Trv katsuma ▪ kikke ei ole vaja katsu kõike ei ole vaja katsuda. Vrd .kaeme
.keil´me <.keili, keili> Krk soont või uuret hööveldama; õhemaks hööveldama ▪ tala otsa om väl´lä keilit tala otstesse on tehtud sooned
.keitme ~ .keitmä <.keitä, keidä>
1. köitma, siduma ▪ sulle keida jala külgi villane lang, sa katski ei kakka Hel sulle seo jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast töötegijast); keidä pussak üülde seo meestevöö vööle. Vrd .köitme, sidume
2. piltl jutuga köitma, kaasa haarama ▪ temä keit´ endä kõnege endä kül´ge tema köitis enda jutuga enda külge
.kek´sme ~ .kek´smä <.keksi, keksi>
1. kargama, hüppama; keksima ▪ keksip pääle, justku narrike kargab pealegi, nagu narrike. Vrd .kap´sme, .kargame, .kep´sme
2. piltl hooplema, uhkustama ▪ keksip oma obesege uhkustab oma hobusega. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, .kerkleme, .uupleme
.kelkme1 <.kelku, kelgu> Hls, .kelkume <.kelkude, kelgu> Hel haukuma, kilama ▪ mede väike peni kelgup sääl all meie väike koer haugub seal all; koera kelksive terve eilätse üü läbi koerad haukusid kogu eilse öö. Vrd .aukme, .kilkame, .kiukme
.kel´kme2 ~ .kel´kmä <.kelki, kelgi> kelkima, hooplema, suurustama ▪ kel´kme om ta kange, aga tegijet ei saa suurustama on ta kange, aga tegijat ei saa (temast); poisi kel´kvä vastakutsi jälle Hel poisid kiitlevad vastastikku jälle. Vrd .kehkleme, .kek´sme, kergelteme, .kerkleme, .kiitleme
.kelkume vt .kelkme1
.kelläme <kelläte, .kellä> kuulujutte levitama, kellama ▪ naabre eit käüs müüdä külä kellämen naabri eit käis mööda küla kuulujutte levitamas. Vrd kõlisteme, laksuteme
kelme <kelme, kelmet> Trv, kel´me <.kel´me, kel´met> Hel
1. (silma)kae ▪ nännil olli kelme silmi pääl ja ta es näe enämb vanaemal oli kae silmade peal ja ta ei näinud enam. Vt ale2, al´l6, kale2
2. kelme, õhuke kiht. Vrd kel´m1, kilme
.kel´pme <.kelpi, kelbi> Krk käima, astuma, kõmpima ▪ ommukult akka jälle kel´pme, sis lääve jala jälle liikme hommikuti hakkan jälle käima, siis hakkavad jalad jälle liikuma. Vrd .kõm´pme, .kõm´psme, .lam´pme, .tam´pme
.kelpäme <kelbäte, .kelpä>
1. kelpa tegema ▪ äärbäne iki tetti kelbät otsege, tare es kelbäte häärberid ikka tehti kelbaga, [talu]tarel ei tehtud kelpa
2. piltl juukseid pügama ▪ ku kelbät, sis om pöet pää, juusse õige lühikses kelbät kui [on] kelbatud, siis on pöetud pea, juuksed päris lühikeseks lõigatud. Vrd pügäme1
.kep´sme ~ .kep´smä <.kepsi, kepsi> hüplema, kepslema, karglema ▪ tallek nakas kep´smä lambatalleke hakkas karglema. Vrd .arkleme, .kap´sme, .kargleme, .kek´sme, .ülpäme
kerime <keride, keri>
1. kerima ▪ linast lõnga ei tohi keride süürüsses, piat ütsi lõnga kerime linast lõnga ei tohi kerida kihiti, pead üksiti lõnga kerima
2. kiiresti käima v jooksma, liduma ▪ kui ma anni raudjale ohja arudege paar´ põõna, sis keris´ mäest alla kui tuuĺ kui ma andsin raudjale ohjaharudega paar hoopi, siis jooksis mäest alla kui tuul. Vrd kakkame3, kippame, ladime1, lüdime1, .sõrgame
.kerjäme <kerjäte, .kerjä> kerjama ▪ elu aig ta muud es tii kui kerjäs´ kogu elu ta muud ei teinud, kui kerjas. Vrd .maur´me, .san´tme
.ker´kume <.ker´kude, .ker´ku> , .ker´küme <.ker´küde, .ker´kü>
1. kerkima, kõrgemale tõusma ▪ ärä võtt täo rüä juure, üles ker´kunu puha, kül´mänuge ker´kus üles [külm] võtab tänavu ära rukki juured, [need on] üles kerkinud kõik, külmumisega kerkib üles; maa kerkumise aig – kevädelt maa ker´kup ku sulap maa kerkimise aeg – kevaditi maa kerkib, kui sulab; ku karas´k ker´küme om akanu, sis kastets ärä kui karask kerkima on hakanud, siis kastetakse ära (karaski taigna tegemisest). Vt .tõusme
2. piltl paranema, terveks saama ▪ aige akkas iki joba ker´kume haige hakkab ikka juba paranema. Vrd kosume, .oimume, paraneme
.ker´küme vt .ker´kume
.kestme ~ .kestmä <.kesta ~ .kestä, kesta ~ kestä>
1. kestma, vältama (ajaliselt) ▪ üitsigi asi ei või egäveste kestä ükski asi ei või igavesti kesta. Vrd .tuur´me, .vältäme
2. vastu pidama ▪ keresse kivi om ümärikse maakivi, üit´s aaste kestäve pal´t kerisekivid on ümarikud maakivid, ühe aasta ainult peavad vastu. Vrd .kurtme1, pisume, püsüme
.keträme <kedräte, .keträ>
1. ketrama ▪ lõnga tules ärä kedräte lõngad tuleks ära kedrata
2. piltl mitte paigal püsima, sihitult ringi liikuma ▪ mis sa iki üttepuhku keträt, paigal ei kurda, ussest väl´lä ja sissi jälle mis sa ikka pidevalt ketrad, paigal ei seisa, uksest välja ja sisse jälle. Vrd aamerteme, kalberdeme, koogerdeme, luhverteme
kihame <kihade, kiha>
1. kihisema ▪ ku kardulepuder apnep, sis kihap kui kartulipuder hapneb, siis kihiseb. Vrd kibiseme, kihiseme, kisiseme
2. piltl kubisema ▪ küük´ kärbläsi täis nõnda et kihap köök kärbseid täis, nii et kihab; pää kihap latsel otsan täiust lapse pea kubiseb otsas täidest. Vt kubiseme
.kihlame <kihlate, .kihla> kihlama, abielu sõlmimist kokku leppima ▪ ta pias iki kihlat oleme miu täädä ta peaks ikka kihlatud olema minu teada
.kiiame <kiiate, .kiia>
1. vallatlema, mürama ▪ latse kiiave ussaian lapsed müravad õue peal; ärä kiiate, sa mõistat ku ma sut keelä ära müra, sa saad aru, kui ma sind keelan. Vrd aamerteme, .irskleme, kiiateme, .kiimame, kiiserdeme
2. perutama, lõhkuma ▪ oben lää kiiame hobune läheb lõhkuma. Vrd .iukame, .iukleme
.kiidume <.kiidude, .kiidu> liiga hapuks muutuma, kihisema ▪ seisnu piim lääp kiidume, seantses apneme ja visiseme seisnud piim läheb kihisema, selliseks (et hakkab) hapnema ja visisema. Vrd kibiseme, kihame, kihiseme, kisiseme
.kiikme ~ .kiikmä <.kiiku, kiigu> kiikuma ▪ esä, tii kiik, latse tahave kiiku! isa, tee kiik, lapsed tahavad kiikuda!. Vrd .äl´lume
.kiiksme ~ .kiiksma <.kiiksu, kiiksu> Hls
1. kriuksuma ▪ värät kiiksup tuule kähen värav kriuksub tuule käes. Vrd kigiseme, .kiitsme, .kääksme, .riiksme, .riuksme
2. piiksuma ▪ iir kiiksup, ku kas´s kinni võtt hiir piiksub, kui kass ta kinni võtab. Vrd pidsiseme1, .piiksme, .piitsme
.kiilame <kiilate, .kiila> , .kiiläme <kiiläte, .kiilä> läikima, sätendama, hiilgama ▪ taeva viir´ kiilanu ku kuld taevaäär [olevat] läikinud kui kuld; vesi kiiläs´ vastu päevä vesi läikis vastu päikest; kiilave ku juudi muna (knk) hiilgavad kui juudi munad. Vrd .iilame, .iilgäme, .ilkame, .kiiskame
.kiil´me1 ~ .kiil´dmä <keeltä, keelä> keelama ▪ mes sia keelit miut? miks sa mind keelasid?; emä kiil´ts, sinna ei tohi minnä ema keelas, sinna ei tohi minna
.kiil´me2 <.kiilu, kiilu> Hls Krk kiiluga tihendama, kiiluma ▪ ma pia viil raasik kuhja varrast kiil´me ma pean veel natuke kuhja varrast kiiluma
.kiimame <kiimate, .kiima> Krk hullama, vallatlema ▪ küll nii noore kiimave sääl küll need noored hullavad seal; vallatust teeve, sis na kiimav [kui] vallatust teevad, siis nad hullavad. Vt .kiiame, kiiateme
.kiime ~ .kiimä <.kiiä, kii> keema ▪ vesi kiie paan vesi kees pajas; sii ai vere kiimä, ku mõni poiss meele järgi tüdrikut nägis see ajas vere keema, kui mõni poiss nägi meeldivat tüdrukut
.kiitme <.kiitä, keedä>
1. keetma ▪ mea keedäs ärä küll, ei ole keedetevet mina keedaks ära küll, ei ole, mida keeta; maagelõng olli kirjutetev lõng, temä es keedä väl´lä, es aja värvi maagelõng oli kirjamislõng, sellest ei keenud [värv] välja, ei andnud värvi. Vrd .vaarame, vaariteme, .vaar´me
2. piltl lööma, virutama ▪ ma talle üte napsu keedi vastu pääd ma talle ühe laksu lõin vastu pead. Vrd läigiteme, .lüüme, viruteme
3. piltl metalli kokku jootma, sulatama ▪ sepp kiit´s kirvel teräse ette sepp sulatas kirvele tera ette. Vt .juutme, sulateme
4. piltl vett maa seest välja ajama, pulbitsema ▪ kiitev allik kiit liiva üles pulbitsev allikas ajab liiva üles
.kiitsme ~ .kiitsma <.kiitsu, kiitsu ~ kiidsu> kriuksuma; kääksuma ▪ uss kiitsup, enge tahave eli saia uks kriuksub, hinged vajavad õlitamist; jus´tku kiitsje puu kunagi, kiitsup pääle, aga maha ei lää justkui kääksuv puu kunagi, kääksub pealegi, aga maha ei lähe (st päris põdema ei jää, haiglasest inimesest). Vrd kigiseme, .kiiksme, .kääksme, .käätsme
.kildame <killate, .kilda> Hel lõbutsema, pidutsema ▪ taluden tetti linatalgus, aeti valla poesi ja tüdruku kokku, sääl killassive ja ul´alive taludes tehti linatalgud, aeti valla poisid ja tüdrukud kokku, seal lõbutsesid ja hullasid. Vrd iluteme, ilutseme, lõbusteme, lõbutseme
.kilkame <kilgate, .kilka> Hls Krk
1. kilkama ▪ latse pillerkaari piav, mängiv, joosev ja kilkav lapsed peavad pillerkaari, mängivad, jooksevad ja kilkavad. Vrd kilatseme, kilgateme
2. klähvima, kilama ▪ mis sii peni kilkap, väl´län kedägi ei joole mis see peni klähvib, väljas kedagi ei ole. Vrd .kelkme1, .kiukme, .räk´sme
kilme <.kilme, kilmet> Hel
1. kelme, kirme, õhuke kiht millegi pinnal (nt supil) ▪ supil kilme pääle tullu supile [on] kirme peale tulnud. Vrd kiletus, kir´m, kõrd4, kõrm
2. siseelundeid kattev kest ▪ tal om kõtu kilme põlendik tal on kõhukelmepõletik. Vt kel´m1, kelme, Vrd kõlts1, kõlu
kimame <kimade, kima> Trv ahnelt jooma, kaanima ▪ kima õige nüid ku sul jänu om kaani õige nüüd, kui sul on janu. Vrd .kaan´me, .kimmame2, kimuteme, .kõõmame3, kõõmusteme, simame
.kimmame1 <kimmate, .kimma> Hls Krk
1. kergelt kinnitama, õmblema ▪ kimma sii koti auk kinni! tõmba see koti auk kinni!. Vt .õmleme
2. halvasti parandama, kortsima ▪ mis sa kimmat kokku ku sa ilust ei õmble mis sa kortsid kokku, kui sa ilusasti ei õmble. Vrd mürsiteme, punime, .punname
.kimmame2 <kimmate, .kimma> Hls ahnelt jooma, kaanima ▪ ta kimmas´ laasi tühjäs ta jõi klaasi ahnelt tühjaks. Vt kimame, kimuteme
.kin´kme <.kinki, kingi> kinkima, kingituseks andma ▪ ma kinksi ubine väikse latsel ma kinkisin õuna väikesele lapsele; ristiemä kin´ks miul kördi rõõva ristiema kinkis mulle seelikuriide
kippame <kipate, kippa>
1. nihutama, nihkuma ▪ kippa edesi, ma istu siu kõrva nihuta ennast edasi, ma istun sinu kõrvale. Vrd keniteme, nihateme, .nihkume, nihuteme
2. kiirustama, tõttama; jooksma, liduma ▪ kippame talle järgi tõttame talle järele. Vrd kakkame3, kerime, ladime1, lüdime1, .sõrgame
kirame <kirade, kira> Trv Hel särama ▪ tähe kirave taevan tähed säravad taevas. Vrd .läikleme, siräme, säräme
.kir´gme <.kir´ge, kire> Hel kirema ▪ kikas kir´g joba ommuku poole üüd kukk kireb juba hommikupoole ööd
kirme <.kirme, kirmet> Hel kirmetis ▪ kivil olli jää kirme pääl kivil oli jääkirmetis peal. Vrd kirmetus
.kirname <kirnate, .kirna> Hls Krk nuruma, manguma ▪ küll nii latse võive kirnate küll need lapsed võivad nuruda; mustlise kirnave kangeste, anna ike raha ja anna kana muna mustlased nuruvad kangesti, anna ikka raha ja anna kanamuna. Vrd kirume2, .kiuname, .kiusame, lanime, lunime
kirume1 <kirude, kiru> Hls kiruma, sõimama; pahandama, vanduma ▪ rahvas kirup valitsust egä kõrra aal rahvas kirub valitsust iga korra ajal; kirup pääle, ei ole kunnig ää pahandab ühti, ei ole kusagil hea. Vrd .kär´kme1, .lõugame, ragame, .vandme
kirume2 <kirude, kiru> Hls Krk nuruma, manguma ▪ ma akka temät tuppa kirume ma hakkan teda tuppa kutsuma; es taha küll tal lainu anda, a väl´lä kirus´, kange kiruje inimene ei tahtnud küll talle laenu anda, aga välja nurus, kange nuruja inimene. Vrd .kirname, .kiuname, lanime, linume, nirume
kisame <kisade, kisa> kisama ▪ siapõrsse kisave kõvaste seapõrsad kisavad kõvasti; mis sa iki kisat, ole vahel vaguviisi mis sa ikka kisad, ole vahel vagusi. Vrd .kirskleme, kisendeme, .lõugame, lõugerteme