[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

kinniteme <kinnite, kinnide>
1. millegi külge kinni panema, kinnitama ▪ lätsi pal´la pääge, juuse olli kinnidet läksin palja peaga, juuksed olid kinni pandud
2. rõhutama, toonitama, tagama ▪ sääl piap tunnisteje oleme kes kinnitep et sii om tõsi seal peab tunnistaja olema, kes kinnitab, et see tõsi on
3. kellegi valdusse andma, kinnistama ▪ esä kinniten talu ärä poja pääl isa [olevat] kinnistanud talu poja nimele
4. end pingutama; pressima, väitama ▪ lehm kinnitep enne ku ta sünniteme akkap lehm väitab, enne kui ta sünnitama hakkab. Vrd .res´me, .väidleme
5. pingutama, pingule tõmbama ▪ ku oki nüür ärä venüs, sis ta taht kinnite kui voki nöör ära venib, siis on vaja teda pingutada. Vrd pinguteme

konniteme <konnite, konnide> Hls konnamängu mängima mängima (kaardimängust). Vt konni|mäng

kõnniteme <kõnnite, kõnnide>
1. kõndida laskma, kõnnitama, talutama ▪ esä kõnnits tillikest poiga käe kõrvan isa jalutab väikest poega käekõrval. Vrd talluteme2
2. noorikut annete panemisel saatma ▪ pääle söögi ämm kõnnit´s nooriku kikk kotuse läbi, väräti pääl noorik pan´s üükse, läve pääl kah, vankres jät´t suka, lehmä sarvi pan´s ka üükse peale sööki ämm kõnnitas noorikut kõik kohad läbi, värava peale noorik pani vöö, läve peale ka, vankrisse jättis sukad, lehma sarvedesse pani ka vöö. Vrd .käüteme