[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

arak|kaar <arak|kaara, arak|.kaara> Krk liivkaer, must kaer (Avena strigosa) ▪ musta kaara vanast kutsuti arakkaaras, musta peenikse terä, sõkal olli must musta kaera kutsuti vanasti harakkaeraks, musta peenikese teraga, sõkal oli must. Vrd jõhvik2

edis|kammer <edis|.kambre ~ edis|.kamre, edis|kammert> Hls eestuba ▪ ediskammer olli nel´läkandiline kamreke üürüse kõrvan eestuba oli neljakandiline toake esiku kõrval; ediskambren ellive talve sulatse ja tüdrigu eestoas elasid talvel sulased ja tüdrukud. Vrd iist|kammer

einä|kaar´ <einä|kaari, einä|.kaari> heinakaar ▪ esi ei ole viil einäkaarigi niitan, sis kõnelep kah ise ei ole veel heinakaartki niitnud, aga räägib kah; peremiis niit´ kige laiembit einäkaare peremees niitis kõige laiemaid heinakaari

iist|kammer <iist|.kambre ~ iist|.kamre, iist|kammert> eestuba ▪ taakamre magasiv vana ja iistkambren olliv noore tagatoas magasid vanad ja eestoas olid noored. Vrd edis|kammer

kaap|kübär <kaap|kübäre, kaap|kübäret> Trv kaapkübar, kõrge rummuga kübar ▪ mihe tullive kiriku, kaapkübäre pähän mehed tulid kirikusse, kaapkübarad peas. Vrd kaap1

kaar1 <kaara, .kaara> kaer ▪ ku kasel pal´lu urbe otsan, sis saap kesvi, aaval – kaaru Krk kui kasel palju urbi otsas, siis saab otrasid, (kui) haaval – kaeru

kaar´2 <kaare ~ kaari, .kaari> (heina)kaar ▪ ma kae sedä einäkaari ma vaatan seda heinakaart; tulli suure kaarege tuli suure kaarega || .kaari kaarena ▪ vili sat´te kaari maha vili kukkus kaarena maha; kaarin kaares ▪ ein om kaarin mahan hein on kaares maas

kahar <kahare, kaharet> kahar, kohev ▪ ilus lina, kahar kugar otsan ilus lina, kahar kupar [on] otsas. Vrd agar2, ahar, aharik, kaharik

kah´r <kahri, .kahri> Hel koi ▪ kah´r lää sisse ja süü rõõva ärä koi läheb sisse ja sööb rõiva ära; kahri aave kasuku naha pal´las koid ajavad kasukanaha paljaks. Vt koi1

kakar <.kakra, kakard ~ kakart> Hls Krk karikakar ▪ siin kakrit ei kasva siin karikakraid ei kasva. Vrd kana|kaker, kana|perse

kaker´ <.kakre, kaker´t> külakost, toit ▪ pulman andas nooriku kaker´t – munakuuki ja veini pulmas antakse nooriku külakosti – munakooki ja veini. Vt külä|kaker´

kamar <kamare, kamaret>
1. rohukamar ▪ mõtssia songive puha muru kamare ärä metssead songivad rohukamara kõik ära. Vrd kamarik, kamarus
2. seakamar ▪ midä vanep siga, sedä paksep kamar (vns) mida vanem siga, seda paksem kamar

kammer <.kamre ~ .kambre, kammert> tuba, kütteta eluruum (rehielamus), kamber ▪ mea_i taha ende kammert tuas ütelte ma ei taha oma kambrit toaks nimetada. Vrd tuba

kana|kaker <kana|.kakre, kana|kakert> Hel kollane karikakar (Anthemis tinctoria) ▪ kanakakerdege värmits kah, kanakakre annave iluse kõllatse värmi kollaste karikakardega värvitakse ka, kollased karikakrad annavad ilusa kollase värvi. Vrd kakar, kana|perse

.kangur <.kangru, .kangrut> kangur, kangakuduja ▪ miu vanaesä olli mõise kangur minu vanaisa oli mõisa kangur

.kanter <.kantre, .kantert> Hls Krk
1. kantor; köster ▪ kanter män´g kirikun orelt kah köster mängis kirikus orelit ka. Vt .köster
2. piltl ringmäng ▪ kantre mängun lauleti, ken ringi keskel, sii olli kanter, tok´k kähen kantri mängimisel lauldi, kes oli ringi keskel, see oli kanter, tokk käes. Vt ringi|mäng

karu|.kaar <karu|kaara, karu|.kaara> Krk karukaer, luste (Bromus) ▪ ku karukaar om rüä sehen, sis tule alb saak kui karukaer on rukki sees, siis tuleb halb saak. Vrd luste

kaur´ <kauri, .kauri>
1. järvekaur (Gavia arctica) ▪ kauri lennässive järve pääle järvekaurid lendasid järve peale
2. piltl väikesest inimesest ▪ sii om alla kaur´ viil Trv see on alles väike veel

keder|var´s <keder|varre, keder|vart>
1. kedervars, vahend lõnga ketramiseks ja korrutamiseks ▪ enne okki olli kedervar´s, üit´s pulk ja ratas perän enne vokki oli kedervars, üks pulk ja ratas küljes. Vrd kista|var´s
2. veski hammasratta võll ▪ tär´nratas aa kedervarre käümä, kedervarrest läbi om pil´l suurhammasratas ajab võlli käima, võllist läbi on pill. Vrd võl´l
3. piltl jalg ▪ aa õige jala kõtust väl´lä, las va kedervarre ketsute aja õige jalad kõhu alt välja, las va kedervarred kepslevad
4. piltl püsimatu olend ▪ kuradi kedervar´s, paigal ei kurda kunnigil kuradi püsimatu, paigal ei püsi kuskil. Vrd .kiiam, rüüstik

.kehker <.kehkre, .kehkert> Hel kehv kivine maa ▪ sedä kehkert ei massa üles aride seda kehva maad ei maksa üles harida. Vrd kivi|saat, raadik

keller <.keldre, kellert ~ kellerd> kelder ▪ kellerte pääl kasvi ein (maa)keldrite peal kasvas rohi; keldres pannas kikke aia raami keldrisse pannakse igasuguseid aiasaadusi; mõisa kottel olli õlle ja viina keller mõisa juures olid õlle- ja viinakelder. Vrd kuup

kiber <kibra, .kipra>
1. (peen) korts ▪ rõõvas om körtsu lännu, kibra sehen rõivas on kortsu läinud, peened kortsud sees. Vrd kimm1, korts1, körts, rupak
2. volt, kurd, krooge ▪ ku kör´t om kidseve, lastas kibrast valla kui seelik on kitsas, lastakse krooge lahti. Vrd kimarus, kör´t3, ruuk1, siis´, sõs´s
3. keerd, kruss ▪ lang om kibran, kiber sihen Hel lõng on keerdus, keerd sees. Vrd kuurd, siir2, säbär, säbärik

kiber|ein <kiber|einä, kiber|.einä> Krk kortsleht (Alchemilla) ▪ kibereinä lehe om kibran kortslehe lehed on kortsus. Vt kör´t|ein

kidur <kidure, kiduret> Hls kidur, põdur ▪ põrsse om kidure põrsad on põdurad. Vrd idur, iran, iren´ts, kõdur, põdur

kiiber <.kiibre, kiibert> Hel hobuseparisnik ▪ kiibre vaheteve obesit hobuseparisnikud vahetavad hobuseid. Vt .parsnik

kiider|kon´t <kiider|kondi, kiider|.konti> Trv van pahkluu ▪ lask ku kiiderkont kunagi piltl jookseb rahutult ringi. Vrd koni3, muna|luu, pahk|luu

kiir1 <kiiru, .kiiru> Hls kiirus, rutt ▪ mis kiir siul taga om mis kiirus sul taga on. Vrd kõbu1, .kärmus, pak´k1, rutt

kiir2 <kiire, kiirt> valguse jms kiir ▪ tuu arst om kiirte vaateje see on röntgeniarst

kiir3 vt kiird

kiird <keeru, .kiirdu> , kiir <keeru, .kiiru>
1. keerd, ring, tiir ▪ käänä viil tõine kiir keera veel teine keerd (lukule). Vrd kuurd, rin´g, siir2
2. leivaviil, käär ▪ kiird ja ratas om üle terve levä lõigat käär ja ratas on üle terve leiva lõigatud. Vrd kikk2, käär, muru2

.kiiter1 <.kiitre, .kiitert> Krk kõhetu ▪ temä om otsast saandigi kiiter ollu ta on algusest peale kõhetu olnud. Vrd kuivakas, kuivetu, .kõetu, kõhvetu

.kiiter2 <.kiitre, .kiitert> Krk tiiras (mehe kohta) ▪ ta om tüdrukide kiiter, muudku kantselts ümmer ta on tüdrukute järgi tiiras, muudkui sebib nende ümber. Vrd kiiras, tiiräs

.kilter <.kiltre, .kiltert ~ .kilterd> van kilter, töö ülevaataja mõisas ▪ keväjä niidu puhastemine olli tüdrukide tüü, sis olli kilter ülevaateje kevadel niidu puhastamine oli tüdrukute töö, siis oli kilter ülevaataja

kinner <.kin´dre, kinnert> põlveõnnal ▪ mesilind salus´ kin´dres mesilane nõelas põlveõndlasse. Vt .kindre

kobar1 <kobare, kobaret>
1. kobar ▪ sitikmarja kobare ollive puhma kül´len mustsõstrakobarad olid põõsa küljes. Vrd säräk1, sauk, säuk, tsüt´s
2. lähestiku asetsevate olendite, esemete või hoonete rühm ▪ suur seene kobar olli kannu pääl suur hulk seeni oli kännu peal. Vrd käräk2, sagar2, salk

kobar2 <kobare, kobaret> Hel kohev; muhklik ▪ uisa aive looma naha kobares, sii olli kole kaia ussid ajasid looma naha muhklikuks, seda oli kole vaadata. Vt kahar, kobev, kope2, könärik, .muhkline

koer <koera, .koera>
1. koer ▪ sii kas´s pane või koerage pureleme see kass pane või koeraga purelema. Vrd kut´s, kut´sa, kut´su, peni || ull koer marutõbine koer ▪ ullu koeral om võõras vaatemine Krk marutõbisel koeral on võõras pilk. Vt püür´|koer
2. hlv riivatu; ulakas ▪ sa olet püsti koer Trv sa oled päris riivatu; esä om koer, poig om viil koerep isa on ulakas, poeg on veel ulakam. Vrd aamer´t, aaran´t, lajak, ul´ak, .uuslär´
3. piltl nurjatus; ulakus ▪ Leida utsit´s vahel poissi, ku ta koera tei Leida karistas vahel poissi, kui ta ulakust tegi. Vt .koerus, koerus|tük´k

koger <kogre, .kokre> koger ▪ koger om suur kala, lage vii sehen ei elä, mülke kala rohkemp koger on suur kala, lageda vee sees ei ela, on mudakala rohkem

.kohmur <.kohmuri, .kohmurit ~ .kohmuri, .kohmurt> Krk omakasupüüdlik inimene, ahnitseja ▪ kohmur om, kes kigelt puult kokku kohmerts kohmur on, kes igalt poolt kokku ahnitseb; ma seante kohmur küll ei ole ku temä om selline ahnitseja ma küll ei ole, kui tema on. Vrd kohmer´t, kor´m1, lõm´ps2, niilus, rähmäk

.koider <.koidre, .koidert> Hls Krk kidur, põdur (loomast) ▪ laudan ollive puha koidre looma laudas olid kõik põdurad loomad. Vrd .köider

.koigur <.koigru, .koigrut ~ .koigurit> Krk Hel kidur olend, vireleja ▪ vasik koiger´t pääle, üit´s vigane koigur olli vasikas komberdas pealegi, üks vigane vireleja oli. Vrd koiber´ts, koiger´t, koiger´ts, koigu|pil´l, põn´n1

.kongur <.konguri, .kongurt> Hel
1. pahur laps ▪ sihande kongur lait´s väsitep egä ärä selline pahur laps väsitab igaühe ära. Vrd nurelik, pahurik, rodu3
2. nuhkur, nuuskija ▪ üleaidse ollive egävese konguri naabrid olid igavesed nuhkurid; kongur ei jää avvan kah vagatses nuhkur ei jää hauas kah vagaseks (ei jäta rahule). Vrd nuhk|meister, nuusik

.kooser´ <.kooseri, .kooserd> Trv kooner, ihnuskoi ▪ sii kooser´ ei anna midägi see kooner ei anna midagi. Vrd ihnits, ihnus1, kitsi|pung, nahik, nüh´k

.kosper <.kospre, .kospert> Krk hlv vana inimene, tudi ▪ kulle kus õige vana kosper om alle kuula, kus päris vana tudi on alles. Vrd ribus´k, tudi, täts

kud´sar <kud´sari, kud´sard> Hel kutsar, hobusõiduki juht ▪ kud´sar olli antvärgi lavvan söömän kutsar oli antvärkidega [ühes] lauas söömas. Vt .kutser

kugar <kugare, kugart ~ kugard>
1. kupar ▪ kugarte sehen om linasiimle kuparde sees on linaseemned. Vt kugur. Vrd kukatsi
2. (rooja)pabul ▪ lehmäl olli kugare saba kül´len lehmal olid pabulad saba küljes. Vrd jun´n, käk´k1, pibu

kugur <kugure, kugurd ~ kugurt> linakupar ▪ lina kugure tuudi vankre pääl kodu linakuprad toodi vankriga koju; obestege sõkuti lina kugurit hobustega sõtkuti linakupraid; lina arjage roobitsedi kugure ärä linaharjaga roobitseti kuprad ära. Vt kugar

kuker|kuus´k <kuker|kuuse, kuker|.kuuske> Trv põldosi (Equisetum arvense) ▪ eläjä ei süü kukerkuuski loomad ei söö põldosje. Vrd jänese|luht, konna|kuusik, konna|kuus´k, .lamba|lil´l, .lamba|nisa, põld|kuus´k

kuker|.kuuti Pst uperpalli, kukerpalli. Vrd kuke|raatsu, kuker|.käädsu, kuke|.räntsu, kuke|.räätsu, .kuuti

kuker|.käädsu Hel kukerpalli ▪ kukerkäädsu lasti üle pää kukerpalli lasti üle pea. Vrd kuke|raatsu, kuker|.kuuti, kuke|.räntsu, kuke|.räätsu

kuker|pal´l <kuker|palli, kuker|.palli> kukerpall, uperpall, tirel ▪ põhu pääl lastas kukerpalli põhu peal lastakse tirelit. Vrd kuke|rääts

kukur1 <.kukru, kukurt ~ kukurd> kukal ▪ joosep nõnda kippelt, et jala käive kukrus (knk) jookseb nii kiiresti, et jalad käivad kuklasse; kukrun om tal viil juussit kuklas on tal veel juukseid; peremiis aeti mõisa, võeti nahk kukrust senigu kondseni maha peremees aeti mõisa, võeti nahk kuklast kuni kandadeni maha (st anti peksa)

kukur2 <.kukru, kukurt> Krk kukkur, rahakott ▪ kennigi ei taha oma kukurt kergente keegi ei taha oma kukrut kergendada. Vrd pung2, raha|kot´t, tengel|pung

kuller|kupp <kuller|kupu, kuller|kuppu> kullerkupp (Trollius) ▪ kullerkupu om iluse kõllatse kullerkupud on ilusad kollased. Vrd ani|nut´t

kumer <kumere, kumeret> kumer ▪ sii olli siande kumere veerege kaus´s see oli selline kumera äärega kauss. Vrd kumarik, kumerik

.kuntur´ <.kuntru, .kunturt, pl g .kunturide, pl p .kunturit ~ .kunturi, .kunturt ~ .kunturit>
1. kontor; ametiasutus ▪ mine kuntrus, sääl massa raha ärä! mine kontorisse, seal maksa raha ära!
2. fig kraam, kolu ▪ otsi oma kuntru puha läbi otsi oma kolud kõik läbi. Vrd kola2, koli, kol´u1, raam´1

kur´r <kurri, .kurri>
1. vurrkann Hel ▪ latse mängive kurrige lapsed mängivad vurrkanniga. Vrd kadsa, kune1, vir´r2, vur´r1
2. häälitsus (kassi, kana vms) ▪ kas´s las´k kurri kass nurrus

.kutser <.kutseri, .kutsert ~ .kutserd> Hls, .kut´ser <.kut´sre, .kut´sert> Krk hobusõiduki juht, kutsar ▪ saksul olli kut´sre egäl sakstel olid igaühel kutsarid. Vrd kud´sar

.kuumer <.kuumre, .kuumret> Krk koorem. Vt kuurm

kuur´1 <koore, kuurt>
1. puukoor ▪ keväde om paju kuur´ valla kevadel on pajukoor lahti. Vrd korp1, kos´k, kosku, kör´r2
2. piimale kogunev rasv, koor ▪ koori kuur´ päält äräde koori koor pealt ära. Vrd pääline1, .päälne
3. koorik, kooruke ▪ ta pil´d puha levä koore kanadel ta viskas kõik leivakoorukesed kanadele. Vt koorik

kuur´2 <koori, .kuuri> laulukoor; orkester ▪ pasune kuur´ män´gs uulitse pääl puhkpilliorkester mängis tänaval

kuur´3 <kuuri, kuuri> uus (puu)kuur ▪ tuu puud kuuri alt tarre! too puud kuuri alt tuppa!. Vrd kohmits1, sara, urdas

kuur4 <kuuru, .kuuru> Hel lumehang, lumevaal ▪ tii pääl om suure kuuru tee peal on suured lumehanged. Vrd an´g2, .oalmu

kõdar <kõdare, kõdart ~ kõdard> , kõtar <kõdare, kõdaret> Hel
1. rummu ja pöida ühendav ratta osa, kodar ▪ pää mõttit täüs nagu rattarumm kõdarit pea mõtteid täis nagu rattarumm kodaraid
2. jalase ja kausta vaheline ristpulk reel ▪ kolme kõdarege tetäs kelgu ja viie kõdarege tetäs rii kolme ristpulgaga tehakse kelgud ja viie ristpulgaga tehakse reed
3. piltl jalg ▪ kõdare om tuima jalad on tuimad. Vt jalg

kõder1 <kõdra, .kõtra> kaun ▪ Türgi pipre kõder pannas viina sisse Türgi pipra kaun pannakse viina sisse; mine kaku ua kõtru mine kitku oa kaunu. Vrd lakk2 || lõhmusse kõder pärnaõisiku katteleht

kõder2 <kõdra, .kõtra> Hls Krk salk, kahl ▪ tal juuse tolgi ja kõdra, ilma suimede pää tal [on] juuksed salkus ja kahludena, kammimata pea; juuse kõtra är lännu, ta ei viisi neid suiu ka mitte juuksed [on] pulstunud, ta ei viitsi neid kammida ka mitte. Vt tutt

kõdur <kõdure, kõduret> põdur, kidur ▪ kõdures jäänu inime, ärä igävest ennest põdenu põduraks jäänud inimene, täiesti otsa end põdenud. Vrd idur, kidur, põderik, põdur, põdurik

kõhr <kõhri, .kõhri>
1. hobuse (rangialune) turi, kaelapealne kühm ▪ kõhri pääld om obese kaal katik kulunu hobuse turi on katki kulunud
2. inimese turi ▪ mul olli einäkot´t kõhri pääl mul oli heinakott turjal. Vrd turi

kõtar vt kõdar

kõver <kõvere, kõveret ~ kõvere, kõvert> kõver ▪ või te tulede kõvere käege siiä? (knk) või te tulete kõvera käega siia? (külakosti andes või tuues); sii om mitmit pidi kõver puu see on mitut pidi kõver puu. Vrd jõmerik, kaarik1, konderik, vänderik, .väntrik

käbär1 <käbäre, käbäret> Trv Hel käbar, käsi ▪ kuis käbäre käive? kuidas käsi käib?. Vrd käsi

käbär2 <käbäre, käbäret>
1. kähar, säbrus, krussis ▪ käbär karu om koeral kähar karv on koeral. Vrd kahar, kahu2, näbär, säbrik
2. aasakujuline nöörkaunistus ▪ särgil panti punatse nööri käbäre pääle pikk-kuuele pandi punasest nöörist kaunistused peale. Vt käbärik1

kägär <kägäre, kägäret>
1. tomp, nutsak ▪ külmäge kokku kiskun ku kägär külmaga kokku tõmmanud nagu [üks] nutsak. Vrd mügär, nutsak, tom´p
2. pabul ▪ lamba kägäre ku aavle, neid ei saa kudaki laote lambapabulad on nagu haavlid, neid ei saa kuidagi laotada (sõnniku laotamisest põllul). Vrd jun´n, käk´k1, pibu, piran, tiran

kähr <kähri, .kähri> Hel mäger ▪ kähr kaap´ omal maa sissi uru mäger kraabib endale maa sisse uru. Vt mäger

kähär <kähäre, kähäret> kähar, lokkis, krussis ▪ sii olli üit´s kähäre pääge poiss see oli üks lokkis peaga poiss; säbäre juusse kisuve lokki, kähäre nagu kadaje puhmas ümmer krussis juuksed kisuvad lokki, käharad nagu kadaka põõsas ümber [pea]. Vrd lokin, säbrik, säbu2

käker|pus´s <käker|pussi, käker|.pussi> Pst saamatu inimene ▪ sellest käkerpussist ei saa tüümiist sellest saamatust inimesest ei saa töömeest. Vrd at´u, kohmus, meoss, .pinkus, tussak

käo|kübär <käo|kübäre, käo|kübäret ~ käo|kübäre, käo|kübärt> harilik kellukas (Campanula patula) ▪ raanikide sehen kuju maa iki, sääl kasvave käokengä, ellereinä, käopõlle, käokübäre raiesmikel [on] ikka kuiv maa, seal kasvavad käokingad, pääsusilmad, käopõlled, kellukad. Vrd kübrits

kär´r1 <kärri, .kärri> Krk
1. musträhn (Dryocopus martius) ▪ kär´r om must ku üü musträhn on must nagu öö. Vt kär´g2, mõts|kikas
2. piltl viril laps, kisakõri ▪ mis tal ometiki ädä, rüük´ ninda ku üit´s kär´r mis tal [on] ometigi viga, röögib nõnda kui üks kisakõri. Vrd röögä|paun

kär´r2 <kärri, .kärri> Hls Krk vilets asi, väike olend, punn ▪ ubine om ku kärri puu otsan õunad on kui punnid puu otsas; nii ei ole kedägi põrse, nii om seantse kärri need ei ole mingid põrsad, need on sellised viletsad. Vrd kän´n, käs´s, kässik, kön´n, pon´n1

kärss|soolik ~ käär|soolik vt soolik

käämer <.käämre, käämerd ~ käämert> , .käämer <.käämre, .käämert ~ .käämerd> Trv etn lusikpuur, käämer, kahe käega käänatav kahataolise teraga puur ▪ käämre om vähä nüris lännu käämrid on natuke nüriks läinud. Vrd uher´t

käär <kääru, .kääru>
1. (jõe)käär, looge, käänukoht ▪ mede käärun püünäve kait´s miist kalu meie käänukohas püüavad kaks meest kalu; jõe käärte sehen kasvas suur´ ilus ein jõekäärudes kasvab suur ilus hein. Vrd vang3
2. uure; õnarus; õnnal ▪ valu lei kindsu kääru sissi valu lõi põlveõndlasse. Vrd keil, somp, uule, uure1, õnar
3. üle leiva või saia lõigatud viil, käär ▪ ta lõigas´ miul paksu kääru leibä ta lõikas mulle paksu kääru leba. Vrd kiird, kikk2, muru2

käär´|kammer <käär´|.kambre, käär´|kammert ~ käär´|kammerd> käärkamber ▪ luteruse kirikun om käär´kammer, venel käär´kammert ei ole luteri kirikus on käärkamber, vene kirikus käärkambrit ei ole

käär´|laud <käär´|lavva, käär´|.lauda> Hls käärlaud, käepidemega lauake, mille aukudest lõimelõngad käärpuudele juhitakse. Vrd kääri|laud

käär´|puu pl <käär´|puie, käär´|puid> käärpuud ▪ miul os käär´puid ädä peräst vaja ollu mul oleks käärpuid hädasti vaja olnud. Vrd .kaar´bu

käär´|riha <käär´|riha, käär´|riha> kangareha ▪ lõnga pannas käär´rihas, sis akats üles aame lõngad pannakse kangarehasse, siis hakatakse üles ajama (lõimepoomile). Vrd kääri|riha, käär´|suga

käär´|suga <käär´|sua ~ käär´|soa, käär´|suga> Hel kangareha. Vt kääri|riha, käär´|riha

.köider <.köidre, .köidert> Hls Krk haiglane, põdur, kidur ▪ terve om sirge ja sihvak, tõine om ku köider kunagi terve [inimene] on sirge ja sihvakas, teine on nagu põdur ikka. Vrd .koider, .koigrune, kõdur, põdur

könär <könäre, könäret> Krk konar; kamakas, pank ▪ suure könäre, niita ei saa suured [mulla]kamakad, niita ei saa. Vrd kambak, kön´t2

kör´r1 <körri, .körri> Krk
1. põdur, kängus olend, könn, kõbi; küürus vanainimene ▪ äbärikse tallekse jääss kängu kokku ku ädä körri äbarikud tallekesed jäävad kängu nagu hädised könnid; vana inimene om kokku kiskun ku üit´s kör´r vanainimene on küüru jäänud nagu üks kõbi. Vrd köbi, kön´n, körläs, körrat´s, kös´s
2. köhija, rögiseja ▪ üit´s va kör´r ta om, köhi üttepuhku ja körises üks va köhija ta on, köhib kogu aeg ja rögiseb. Vt köhär´d, kök´s2, körlä, körät´

kör´r2 <körri, .körri>
1. (kase)toht ▪ kõivu kör´r olli iluste ärä kujunu, ää tuld ürjäte kasetoht oli ilusasti ära kuivanud, hea tuld alustada. Vrd tohik, toht
2. (kuuse)koor ▪ sii mesikon´g olli katekõrdsest kuuse körrist tett ja mõtsa üle riputet see mesitaru oli kahekordsest kuusekoorest tehtud ja metsa üles riputatud. Vrd korp1, kos´k, kosku, kuur´1

.köster <.köstre, .köstert ~ .kösterd> , .kös´ter <.kös´tre, .kös´terd> köster, kirikuteener ▪ köster mat´t surnit ja ris´t latsi köster mattis surnuid ja ristis lapsi; kös´ter, kukk ja koer om suuge raha tiindjä (knk) köster, kukk ja koer teenivad suuga raha. Vt .kanter

kübär <kübäre, kübäret ~ kübäre, kübärt> , küpär <kübäre, kübäret> Hel kübar, müts ▪ me es passi üte kübäre ala (knk) meie ei sobinud ühe kübara alla (st meie mõtted ei sobinud kokku); rummuge kübärel olli kõrge rumm pääl rummuga kübaral oli kõrge rumm peal; taevan om noore keisre küpär ja vana keisre küpär Hel taevas on noore keisri kübar ja vana keisri kübar (ilmselt Lohe ja Lüüra tähtkuju). Vrd müt´s

kübäre|pakk <kübäre|paku, kübäre|pakku> , kübär|pakk <kübär|paku, kübär|pakku> ukse- või aknaraami pealispuu ▪ kübärpakk om ülevel usse pääl, pää putup kübärpakus kinni mõnikõrd pealispuu on üleval ukse kohal, pea ulatub mõnikord pealispuuni. Vrd pää|pakk

kübär|pakk vt kübäre|pakk

kübär|sepp <kübär|sepä, kübär|seppä> Hel kübarategija ▪ vanal aal olli egän linnan oma kübärsepä vanasti olid igas linnas oma kübarategijad

küir vt küür

kül´m|kammer <kül´mä|.kambre, kül´mä|kammert ~ kül´mä|kammerd> sahver, külmkamber ▪ pidu aal panti süldi ja liha kül´mäkambrese peo ajal pandi süldid ja liha sahvrisse. Vrd .sahver

külä|kaker´ <külä|.kakre, külä|kaker´t ~ külä|kakerd> külaleib, külakost ▪ kas sait küläkaker´t kah? kas said külakosti ka?; ku suu süüdäp, sis saap küläkaker´t (knk) kui suu sügeleb, siis saab külaleiba. Vt kaker´

küpär vt kübär