[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

kiha <kiha, kiha> , kihä <kihä, kihä>
1. keha ▪ sii miis om õige laia maoge ja jämme kihäge inime see mees on õige suure kõhu ja jämeda kehaga inimene. Vrd kere, keri
2. rõiva, riideeseme vm põhiosa ▪ neli küünärt olli kiha ja üit´s läit´s käüstes neli küünart [riiet] oli keha ja üks läks varrukateks (särgil)
3. etn lõnga (ja kanga) kerimisvahend ▪ lõnga om viil kihäde pääl, ommen nakka kangast luuma Trv lõngad on veel kehade peal, homme hakkan kangast looma