[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.ker´kume <.ker´kude, .ker´ku> , .ker´küme <.ker´küde, .ker´kü>
1. kerkima, kõrgemale tõusma ▪ ärä võtt täo rüä juure, üles ker´kunu puha, kül´mänuge ker´kus üles [külm] võtab tänavu ära rukki juured, [need on] üles kerkinud kõik, külmumisega kerkib üles; maa kerkumise aig – kevädelt maa ker´kup ku sulap maa kerkimise aeg – kevaditi maa kerkib, kui sulab; ku karas´k ker´küme om akanu, sis kastets ärä kui karask kerkima on hakanud, siis kastetakse ära (karaski taigna tegemisest). Vt .tõusme
2. piltl paranema, terveks saama ▪ aige akkas iki joba ker´kume haige hakkab ikka juba paranema. Vrd kosume, .oimume, paraneme