[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.irmume <.irmude, .irmu> hirmuma, ehmuma; hirmu tundma ▪ nagu midägi irmunu, ihukarva püsti nagu oleks millegi peale ehmatanud, ihukarvad püsti; irm lää tagasi, ku uvvest irmude saat hirm läheb ära, kui uuesti ehmud (siis ei jää ehmatusest haigeks); mea olevet temät eiduten ja temä olevet irmunu Krk mina olevat teda ehmatanud ja ta olevat hirmunud. Vrd .eitime, .eitume, jähmäteme, .kohkume