[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

eläje|mokk <eläje|moka, eläje|mokka> huulhein (Drosera) ▪ eläjemoka om suutaime huulheinad on sootaimed. Vrd lehmä|mokk, moka|lil´l

kohame <kohade, koha>
1. kohisema, mühisema ▪ mõts kohap kõvaste mets kohiseb kõvasti. Vrd kohiseme, mühäme
2. kumisema, huugama, kohama ▪ kõrva kohave pähän, löövä pilli kõrvad kumisevad peas, löövad pilli. Vrd komame1, kumame1, kumiseme, .uugame1

.kohmame <kohmate, .kohma> Trv Hel
1. ühmama, huupi ütlema ▪ ta kohmap egät oma suust väl´lä ta ütleb kõike oma suust välja. Vrd mühäteme, .ühmäme1
2. taipama, mõistma ▪ temä ei kohma asju aluste, om üit´s kohmamede inimene ta ei mõista asju alustada, on üks mõistmatu inimene. Vrd .pulmame, .taipame

kumiseme <kumiste, kumise> Hls Krk
1. kumisema; kõmisema ▪ ääl kumisep mõtsast vastu hääl kõmiseb metsast vastu. Vrd komame1, komiseme, kumame1, kõmame, kõmiseme
2. huugama; kõrvus, peas kohisema ▪ är rüüki kõvast, kõrva lääve kumisem ära röögi kõvasti, kõrvad lähevad huugama. Vrd kohame, .uugame1
3. sumisema ▪ mesilinnu kumisev taru sihen mesilased sumisevad tarus. Vrd sumiseme

lehmä|mokk <lehmä|moka, lehmä|mokka> Krk huulhein (Drosera) ▪ ku moka om aige, sis kästäs lehmämokkege õõru kui huuled on haiged, siis kästakse huulheinaga hõõruda. Vrd eläje|mokk, moka|lil´l

maiguteme <maigute, maigude> maigutama, suud, huuli korduvalt liigutama ▪ küll ta nüid sääd´ ja maigut´s neid mokke küll ta nüüd seab ja maigutab neid mokki. Vrd muiguteme

moka|lil´l <moka|lilli, moka|.lilli> huulhein (Drosera) ▪ mokalil´l kasvas samle pääl, ku moka katik om, sis õõru moka pääle huulhein kasvab sambla peal, kui huuled katki on, siis hõõru huule peale. Vrd eläje|mokk, lehmä|mokk

mokk <moka, mokka>
1. huul, mokk ▪ obesel om suure moka hobusel on suured mokad; an´ds moka pääle suud andis suu peale suud; ma tää, et nii om siul moka järgi ma tean, et need on sulle mokkamööda (suupärast). Vrd uul´1
2. huuli meenutav ese või eseme osa ▪ võta raasik lusigu mokage võta natuke lusika otsaga

muudsuteme <muudsute, muudsude> Krk, muutsuteme <muutsute, muutsude> Trv
1. musitama, suud andma ▪ venelise muudsuts, ku leväl risti teeve venelased annavad [leivale] suud, kui leivale risti teevad; poiss tah´t mutku muutsute poiss tahtis muudkui musitada. Vt mudsame, mud´suteme
2. muisutama, huultega imevat häält tegema ▪ muudsut´s mokke, an´ds märki muisutas huuli, andis märku

pummat´ <pummati, pummatit> pumat, huulte või juuste võie ▪ tüdrigu juusse olliv pummatige kuun tüdruku juuksed olid pumatiga koos. Vrd pommat´