[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

käbi <käbi, käbi> , käbu <käbu, käbut ~ käbu, käbu> , käbü <käbü, käbü>
1. (okaspuu) käbi; lepa, humala vms emasõisik ▪ mõtsa käbidest sai õege ilust pruuni metsa[puude] käbidest sai õige ilusat pruuni (värvi); pedäje käbusit om ää leedi ala panna männikäbisid on hea pliidi alla panna (kütmiseks); umalel om käbu otsan humalal on käbid otsas. Vrd kuni1
2. pähklitupp ▪ pähkle om käbun pähklid on tupes. Vrd tohl1
3. piltl õun ▪ mitte ütte lehepuu käbi ei tuu miule mitte ühtegi õuna ei too minule. Vrd ubin, up´p
4. männikorp, korbast tehtud võrguujuk ▪ pedäje käbi panti võrke külgi, õige vana pedäje kül´lest päält võets, kuur jääp ala terves männikoorest ujukid pandi võrkudele külge, õige vana männi küljest pealt võetakse, [männi]koor jääb terveks. Vrd kõla2
5. oherdi ots ▪ oherti käbu om sii, kellege puu sissi lastas oherdi ots on see, millega puu sisse [auke] lastakse
6. oherdiga puurimisel eralduv puutükk või -puru ▪ uherti nina lõikap käbi või selle puru väl´lä sehest oherdi nina lõikab puutüki või selle puru välja seest