[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt

.iil´me2 ~ .iil´mä2 <.iili, iili> Hel iiliti puhuma, hoogama ▪ tuul iil´ mud´u tuul puhub vaid iiliti

jubinen Krk robinal, hooga ▪ looma tullive mõtsast väl´lä ku jubinen loomad tulid metsast robinal välja. Vrd kobinen

jurame <jurade, jura>
1. mässama, möllama, mürama ▪ jurave ja mürräve nii latse mässavad ja müravad need lapsed. Vrd jõrame, .mülläme, müräme
2. hoogsalt tegema ▪ ta eläp ku jurap ta elab täie hooga. Vrd .laan´me2, .lah´mme

jutige (ühe) hooga, korraga ▪ ärä enne ärä minnä, lääme jutige üten ära enne ärä mine, lähme korraga koos. Vrd joonelt, .juunig

jut´t1 <juti, jutti>
1. joon, jutt, triip; kriips; vööt ▪ tütrigul om pikka jutti kör´t tüdrukul on pikitriibuline seelik; puha üit´s suu jut´t, siit akkas Karksist pääle ja lää iki Tõrva poole puha üks soojutt, siit Karksist hakkab peale ja läheb ikka Tõrva poole. Vrd joni, juun´, kiut, küüt´1
2. piltl hoop, löök; hoog, sööst ▪ andsi obesele paar ääd jutti kül´gi müüdä andsin hobusele paar tugevat lööki mööda külgi; kül´m jut´t käü ammastest läbi külm jutt käib hammastest läbi. Vt uug, uup´

juun´ <jooni ~ joone, juunt ~ juund>
1. jutt, triip, viirg ▪ põhi põõnap, valge jooni käive üles ja maha põhi põõnab, valged jooned käivad üles ja alla (virmalistest). Vrd joni, jut´t1, kiut, küüt´1
2. hoog; kord, järg ▪ sõkut lahku, viskat kotspooli ja ommegi kangas joonel sõtkud lahku, viskad süstiku ja ongi kangas korras. Vrd jär´g, kõrd1, uug

.juunig, .juunige joonelt, otsekohe, korraga; hooga ▪ talve ku üles tulti, ürjäti juunig keträme talvel, kui üles tuldi (magamast), hakati kohe ketrama; ma sai juunige aru ma sain korraga aru. Vrd joonelt, jutige, .juuni2

jõmu <jõmu, jõmu> Hls Krk hoog ▪ ärä jätä, anna jõmu manu ära jäta, anna hoogu juurde. Vrd jõnk2, uug

jõnk2 <jõngu, .jõnku> Hel hoog; müks ▪ ta andse kiigul jõnku manu ta andis kiigele hoogu juurde. Vrd jõmu, uug

kar`.gapsti hopsti, hooga ▪ kas´s karas´ kar´gapsti aknest sissi kass hüppas hooga aknast sisse. Vt kar`.kompsti

kar`.kompsti hopsti, hooga ▪ jala sadanu karkompsti auda jalad olevat kukkunud hooga hauda. Vt kar`.gapsti

kolm|kümmend <kolme|.kümne, .kolme|kümmend ~ .kolme|kümmet> , kolm|kümment <kolme|.kümne, .kolme|kümment ~ .kolme|kümment>
1. kolmkümmend ▪ kolmkümment neli aastet om peris rahulikult müüdä lännu kolmkümmend neli aastat on päris rahulikult mööda läinud
2. piltl suure hooga; teadmata suunas ▪ põrss päs´s väl´lä ja läit´s kos kolmkümmend (knk) põrsas pääses välja ja kadus teadmata suunas

kumame2 <kumade, kuma> Krk kiiresti, hooga tegema ▪ aeti kardule ja suurme patta, panti vett manu ja akati kumame aeti kartulid ja tangud patta, pandi vett juurde ja hakati kiiresti keetma. Vrd jurame, .laan´me2, .lah´mme

kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme

kõbin <kõbine, kõbinet>
1. vaikne kõbisev heli, krõbin ▪ varas eitup egäst kõbinest varas ehmub iga krõbina peale. Vrd rõbin
2. piltl hooga liikumisest ▪ kadri tullive nigu kõbin üle kül´mänu maa kadrisandid tulid hooga üle külmunud maa

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

.kärku Krk
1. kärmesti, ruttu, hooga ▪ sii tüdrik om tuline, kärku tege kik´k asja see tüdruk on energiline, ruttu teeb kõik asjad. Vrd .kähku1, nobeste
2. ägedalt ▪ ta kõnel´ õige kärku ta rääkis väga ägedalt. Vrd karest, kärest

kühveldeme ~ kühvelteme <kühvelte, kühvelde>
1. kühvliga tõstma, kühveldama ▪ ta kühveldep kate käege omal varandust kokku ta kühveldab kahe käega endale varandust kokku; kühvlege kühveltide vili nukka kokku kühvliga kühveldati vili nurka kokku
2. piltl hooga tegema ▪ ma kühvelti ristikeinä maha, niidi nõnda et ihu värisi sel´län ma vehkisin ristikut maha niita, niitsin nii, et ihu värises seljas. Vrd .laan´me2, .lah´mme

.laan´me2 ~ .laan´ma2 <.laani, laani>
1. rassima, hooga tegema ▪ küll ta nüid laanip niitä, mia enäp ei jõvva küll ta nüüd rassib niita, mina enam ei jõua; küll ta laand´s, es läpe nõna ka tatist puhtes pühki küll ta rassis, ei läbenud nina ka tatist puhtaks pühkida. Vrd .lah´mme, landsiteme, neelusteme
2. palju sööma või jooma, kaanima ▪ nüid om ää kõtt täüs laani nüüd on hea kõht täis kaanida; ahne luum, laan´ ennast täüs ahne loom, kaanis ennast täis. Vrd .kaan´me

laatsateme <laatsate, laatsade> Krk, laadsateme <laadsate, laadsade> kukkuma (hooga), prantsatama ▪ joodik satte maha ku laadsati joodik kukkus prantsatades maha; ma laatsadi maha ma kukkusin maha. Vrd pantsateme, rantsateme, rontsateme

.lah´mme ~ .lah´mma <.lahmi, lahmi>
1. lahmima, hoogsalt tegema ▪ temä lah´m ulka teibit valmis ta tegi hooga palju teibaid valmis. Vt .laan´me2, .läh´mme
2. lööma, klohmima ▪ temä es tää esigi, kedä lah´ms ta ei teadnud isegi, keda klohmis. Vrd .lahmame, .luh´vme, .nähväme
3. jämedalt või mõtlematult ütlema ▪ ta lah´ms egäütele, es mõtle enne ta ütles halvasti igaühele, ei mõelnud enne. Vrd .kähväme, .näh´vmä

landsiteme <landsite, landside> , lantsiteme <lantsite, lantside>
1. vitsaga peksma, nüpeldama; sundima ▪ ma tahi sedä lehmä kohe lantsite ma tahtsin seda lehma kohe vitsaga lüüa; landside na läbi, et na vait kurdave nüpelda nad läbi, et nad vait oleksid. Vrd nübliteme, nüpeldeme
2. midagi hoogsalt tegema; süüa vitsutama ▪ lehmil om põhk ehen, lantsitegu nüid ennest täüs lehmadel on põhk ees, vitsutagu nüüd ennast täis (söömisest); nüid lantsitep niitmist nõnda, et pää otsan lige nüüd niidab nii hoogsalt, et pea on otsas märg. Vrd .laan´ma2, .lah´mme, .läh´mme

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

lend <lennu ~ lennü, .lendu ~ .lendü>
1. lend, lendamine ▪ mesilinnu ei saa lendu tetä, tuul om kõva mesilased ei saa lennata, tuul on kõva (st ei saa korjele minna)
2. piltl hooga õhus või vees liikumine ▪ tuulispask viivet inimese lendü taeva ala tuulispask viivat inimese taeva alla lendu
3. piltl ruttamine, rutt ▪ valla tallitustege mia olli lennu pääl, kodutüü om jus´tku ärä unetet valla tegemistega ma olin lennus, kodutöö on justkui ära unustatud. Vrd rutt

loiun Krk hoogsalt ▪ siul lää kikk loiun, olgu suka kudamine või põllutüü sinul läheb kõik hoogsalt, olgu [see] sokikudumine või põllutöö. Vrd lohinel

.lup´sme <.lupsi, lupsi> Krk midagi hoogsalt tegema, vorpima ▪ kessi käs´k siut ninda pal´lu latsi lupsi, et sa nüid neid ämp süütä ei jõvva piltl kes sul käskis nii palju lapsi valmis vorpida, et sa neid nüüd enam sööta ei jõua; pekker piap küll pal´lu pätse päevän valmis lup´sme pagar peab küll päevas palju pätse valmis vorpima. Vrd .vor´pme

.lõikus <.lõikuse, .lõikust>
1. lõikamine, (vilja)koristus ▪ rüä lõikus käis õhtu pimeni väl´lä Trv rukkilõikus käis õhtul pimedani. Vrd lõik1
2. operatsioon ▪ ta käüs vähjäge lõikusel Krk ta käis vähkkasvaja tõttu operatsioonil; miu süä ei kannate kaia ei surnut egä lõikust minu süda ei kannata vaadata ei surnut ega operatsiooni
3. piltl hoog, rutt ▪ kange lõikus olli, es saa enge ka tagasi tõmmate kange rutt oli, ei saanud hinge ka tõmmata. Vrd lend, pak´k1, rutt

.murdme ~ .murdma <.murda, murra>
1. murdma ▪ musta amba põrssel murtas ärä põrsastel murtakse mustad hambad ära; tõbi mur´s sääntse kõva inimese maha haigus murdis sellise kõva [tervisega] inimese maha. Vrd murruteme, niserdeme
2. piltl jõuga tungima ▪ mis sa nüid tüdrukut murrat piltl mis sa nüüd tüdrukut murrad. Vrd .kiskme
3. piltl tapma, surmama ▪ mihklepäeväst pannas undil suu kinni, ta ei saa ääp lambit murda mihklipäevast pannakse hundil suu kinni, ta ei saa enam lambaid tappa. Vt .tapme1, .surmame
4. piltl katkestama, rikkuma ▪ ku sa ruudust murrat, sii om abielu rikmine kui sa truudust murrad, see on abielu rikkumine. Vrd .rikme1
5. piltl hooga tegema ▪ raavi mulla pääl, vat kudas vili sääl murd kraavi mullal, vaata kuidas vili seal murrab (jõudsalt kasvab). Vrd .laan´ma2
6. segaselt rääkima, keelt murdma ▪ venek või lätline, ken murd me kiilt, ei saa viil puhtelt väl´lä ütelte venelane või lätlane, kes murrab meie keelt, ei saa veel puhtalt välja öelda. Vrd puterdeme

oolas1 <.uula, oolast> puhang, hoog ▪ tuule oolas lükäs kübäre pääst tuulepuhang lükkas kübara peast; uula tulev üitstõiste jären puhangud tulevad üksteise järel. Vrd oostus

oostus <oostusse, oostust> Hel (tuule)hoog ▪ oostusse käivä ja paenuteve puid tuulehood käivad ja painutavad puid. Vt oolas1

põrateme <põrate, põrade>
1. põrutama; hooga tegema ▪ läit´s maha ku põrati kukkus hooga maha (nii et põrutas). Vrd põruteme
2. käratama, kärkima ▪ selle pääle om küll vaja kõva äälege põrate! selle peale on küll vaja kõva häälega käratada!. Vrd käräteme, rähväteme

rabame <rabade, raba>
1. rabama, haarama ▪ rabanu kasugu ümmer kaala haaranud kasuka ümber kaela. Vrd .aarame, .kähmäme, .raapame, rabime1, .rapsame
2. hooga töötama ▪ sai ruttu är rabat tetä sai ruttu hooga ära tehtud
3. vilja või linu rabama, vihkudest teri eemaldama ▪ rügä iki rabati rukist ikka rabati
4. halvama ▪ temä om tõesest poolest ärä rabat ta on teisest poolest halvatud. Vt .alvame
5. külmast kahjustama ▪ sii aaste mul om kik´k kurgi kül´m kaits kõrda ärä rabanu sel aastal on mul kõik kurgid külm kaks korda ära võtnud. Vrd .näh´vme, .nähväme

rap´s2 <rapsi, .rapsi> , raps <rapsu, .rapsu>
1. rops, kord ▪ sii olli joba kolmas rap´s siast tükki tetä see oli juba kolmas kord sellist [koerus]tükki teha. Vt rops1
2. hoog, sahmakas ▪ raps om iki üits ää uug vihma peris rops on ikka üks hea hoog vihma päris. Vrd lahendik, .kallam, .sahkam, uug

robin <robine, robint ~ robind>
1. robin, krudin ▪ robin om tunda, ku panet käe pääle krudinat on tunda, kui paned käe peale
2. robinal, hooga ▪ kauss läit´s katik ku üit´s robin kauss läks robinal katki; inimesi tulli manu ku üit´s robin inimesi tuli ühe ropsuga juurde. Vrd jubinen, kobinen

rops <ropsu, .ropsu>
1. rops, puhk, kord ▪ me lätsime jälle ütte ropsu me läksime jälle ühekorraga. Vrd kõrd1, puhk1, raks2, rap´s2
2. järsk hoogne löök või tõmme ▪ ta tõmmas´ ropsuge nööbi iist ärä ta tõmbas ühe hooga nööbi eest ära

.räp´smä <.räpsi, räpsi> Trv rapsima; hooga tegema ▪ räpsi pääle sii kam´ps ärä rapsi pealegi see kampsun ära (st haruta üles). Vt .rap´sme, Vrd .rip´sme

.rüh´mme ~ .rüh´mmä <.rühmi, rühmi> rühmama, hoogsalt töötama, tööd rabama ▪ temä taht egä päiv rühmi tema tahab iga päev tööd rabada; küll nemä rühmiv, mitti na ei läbe kurta küll nad rühmavad, ei läbe mitte paigal seista. Vrd neelusteme, rähmitseme, .räh´mme, .urmame