[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

apat´s3 <apatsi, apatsit> Hel hobuse peakott, torp; heinamärss ▪ obesel pandas apatsis kaara hobusele pannakse peakotti kaera. Vrd käki|kot´t, tork1

iu <iu, iu>
1. hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ iu märä iuklep iu iu hinkuv mära hirnub iu iu. Vrd iuk4
2. hinkuv (hobune) ▪ iu oben es lase ennest raute hinkuv hobune ei lasknud ennast rautada; sii om iu, ei võta kuurmet perrä, viskas kust see [hobune] hingub, ei võta koormat järele, viskab kust

iuk4 <iugu, .iuku> hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ tege iki iuk, iuk, lõhup iist takka üles teeb ikka iuk, iuk, lööb eest takka üles (hobune). Vrd iu

.iukme <.iuku, iugu> Hls Krk hinkuma (hobusest) ▪ oben akas´ tagast üles lüüme ja iukme hobune hakkas tagant üles lööma ja hinkuma. Vrd irame, .iukame, .iukleme

jalg|päe <jalg|päevä, jalg|.päevä> van jalapäev, teolise tööpäev mõisas ilma hobuseta ▪ egäl talul olli mõisan jalgpäevi tetä igal talul oli mõisas jalapäevi teha

juh´t2 <juhi, .juhti> juhtnahk, saapanahk, pargitud veekindel looma- või hobusenahk ▪ poisi ame om must ku juh´t poisi särk on must kui juhtnahk. Vrd juht|nahk

jõh´v <jõhvi, .jõhvi> jõhv, hobuse saba- või lakakarv ▪ peenike lõng ku üit´s jõh´v lõng on peenike nagu hobusejõhv

kabi <kabja, .kapja>
1. hobuse kabi ▪ kabja lagin olli kavvel kuulta kabjaplagin oli kaugele kuulda; mul sõl´g ku obese kabi mul [on] sõlg nagu hobuse kabi; obesel raudu all ei ole, egas ta kapjuge jää pääl kõndi es saa hobusel raudu all ei olnud, ega ta kapjadega jää peal kõndida ei saanud
2. (lusika, kulbi, piibu) kaha ▪ lus´ku kabi olli ümärik või pikelik lusika kaha oli ümarik või piklik. Vrd kaba, kaha

kaput´|jalg <kaput´|jala, kaput´|.jalga> Trv Hel karvaste jalgadega või säärtega hobune või kana ▪ kaput´jalg obesel om sõrgatsi man pikä karva karvaste jalgadega hobusel on sõrgatsi juures pikad karvad

.kaskin ~ .kaskine <.kaskise, .kaskist>
1. kasepuust ▪ sanna kapp om kaskine saunakapp on kasepuust. Vrd kasine
2. kasekarva (hobuse värv), valkjaskollane ▪ neid kaskisi obesit ei ole pal´lu ilman neid kasekarva hobuseid ei ole maailmas palju

ketiteme <ketite, ketide> Krk ketitama (lehma, hobust) ▪ ma käisi obest ketitemen tõisel kottel ma käisin hobust teisele kohale ketitamas. Vrd kabluteme, köieteme

kiiber <.kiibre, kiibert> Hel hobuseparisnik ▪ kiibre vaheteve obesit hobuseparisnikud vahetavad hobuseid. Vt .parsnik

.kimjas <.kimjase, .kimjast> Krk kimmel, punase- ja valgekarva hobune ▪ kimjas obene, segi karvige, oiap raudja muudu rohkep kimmel hobune on segakarva, kipub raudja moodi olema rohkem. Vrd kimlekas, .kimmel

kimlekas <kimleka, kimlekat> Krk kimmel, segakarvaline hobune; puna-valge karvaga hobune. Vt .kimjas, .kimmel

.kimmel <.kimle, .kimmelt ~ .kimmeld> , kimmel´ <.kimle, kimmelt ~ kimmeld> kollakas- või pruunikashall hobune, kimmel ▪ kirivene kit´s ja kimmel´ märä, nii om talutütre vara (rahvalaulust) kirju kits ja kimmel mära, need on talutütre vara. Vrd .kimjas, kimlekas

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

kud´sar <kud´sari, kud´sard> Hel kutsar, hobusõiduki juht ▪ kud´sar olli antvärgi lavvan söömän kutsar oli antvärkidega [ühes] lauas söömas. Vt .kutser

kuide <kuide, kuidet> kronu, kuivetu hobune ▪ kos ma lää siandse kuidege kuhu ma lähen sellise kronuga; tal ei oole no kedägi obest ehen, lusis pähle oma kuidege tal ei ole no mingit hobust ees, venib pealegi oma kronuga. Vrd koni2, kõlts4, lut´a, roni, ronk2

kusi|.viskur <kusi|.viskuri, kusi|.viskurit> Hls Krk piltl peru hobune, kuseviskaja ▪ kuradi kusiviskur, ei ole kedägi obene kuradi kuseviskaja, ei ole mingi hobune. Vrd perus´k

.kutser <.kutseri, .kutsert ~ .kutserd> Hls, .kut´ser <.kut´sre, .kut´sert> Krk hobusõiduki juht, kutsar ▪ saksul olli kut´sre egäl sakstel olid igaühel kutsarid. Vrd kud´sar

kõhr <kõhri, .kõhri>
1. hobuse (rangialune) turi, kaelapealne kühm ▪ kõhri pääld om obese kaal katik kulunu hobuse turi on katki kulunud
2. inimese turi ▪ mul olli einäkot´t kõhri pääl mul oli heinakott turjal. Vrd turi

kõllu <kõllu, kõllut> Krk kollakas(punane) loom, kõrb (hobune) ▪ vanast kõllust es ole änäp asja vanast kõrvist ei olnud enam asja. Vrd kõl´l1

kõr´b <kõrvi, .kõrbi> Krk Hel
1. punakaspruun ▪ kuu om kõr´b ku ta tõusus kuu on punakaspruun, kui ta tõuseb
2. punakaspruun hobune, kõrb ▪ kõr´bel rohkep om musta ännä punakaspruunidel hobustel on enamasti mustad sabad. Vrd kõrvikas

kõut´s2 <kõutsi, .kõutsi> künahaukamine (hobuste haigus) ▪ sel olevet kõut´s sehen, sis tõmbas rõmps ja rõmps puud sel olevat künahaukamise haigus, siis tõmbab krõmps ja krõmps puud (st närib puud). Vrd konn1

käki|kot´t <käki|koti, käki|kotti> Hls Krk hobuse peakott, torp ▪ käkikot´t om tilluke torgake käkikott on tilluke torbake; sii om küll käkikot´t Krk hlv (knk) see on küll käkikott (viletsast tööst). Vrd apat´s3, tork1

kär´k4 <kärgä, .kärkä> kabjapadi (hobuse kabja tagaosas) ▪ obesel om kabja all taga kait´s kärkä hobusel on kabja all taga kaks kabjapatja

kääl´ <kääli, .kääli>
1. kerglane, vallatu olevus ▪ om küll üit´s vallatu nigu kääl´ kunagi on küll üks vallatu, nagu päris kerglane. Vrd eblak, ehak, kep´s, .kerge
2. võrgutaja, himur mees ▪ sii om ää kääl´ küll kis siante vahva eluge om see on päris võrgutaja küll, kes sellise lõbusa eluga on. Vt .käälje, limber
3. tugev ja kiire (hobune) ▪ kääl´ ku ta nuur ja ilus ja juusk äste kääl [on], kui ta noor ja ilus [on] ja hästi jookseb (hobusest); küll olli sellel üit´s kääl´ ihen, ilus lahe jalage, kõrge ja uhke küll oli sellel üks uhke hobune ees, ilus ja kiire jalaga, kõrge ja uhke

küüdik <küüdigu ~ küüdiku, küüdikut> küütseljaga lehm või hobune ▪ miul miildive küüdigu obese mulle meeldivad küütseljaga hobused; laudan inas´ küüdik lehm laudas inises küütseljaga lehm. Vrd küünik

lakk1 <laka, lakka>
1. hobuse vm looma lakk ▪ nurme pääl olli pöet lakage obene põllu peal oli pöetud lakaga hobune. Vrd liht1
2. vähi liikuv tagakeha ▪ enne olli vähjä kaal, nüid ütlev lakk, laka sehen om sita soolik enne oli vähil kael, nüüd ütlevad lakk, laka sees on sitasoolikas
3. piltl paks nahavolt lehma kaela all ▪ kellel sii lakk äste suur ja paks om, sii om ää lehm kellel see nahavolt hästi suur ja paks on, see on hea lehm

lamp|kabi <lamp|kabja, lamp|.kapja> Hls Krk alt lame hobusekabi ▪ lampkapjege oben ei saa kävvä ruusatii pääl lamedate kapjadega hobune ei saa käia kruusateel

later1 <.latre, latert ~ laterd> (hobuse)latter ▪ latren olliv ää einä latris olid head heinad. Vrd lader, ladermu2

.laudjas <.laudjase, .laudjast>
1. veise või hobuse ristluupealne, laudjas ▪ keset laudjast om valu keset ristluid on valu; sii olli ää laia laudjasege obene see oli ilusa laia laudjaga hobune. Vt laudi2, .laudje
2. piltl tagumik ▪ vot kus ilus laudjas, lai perse, kel lag´a luu om vaat, kus ilus tagumik, lai perse, kel laiad luud on. Vrd .istmen, perse, urv

lei pl <.leide, .leisit> hoburakendi rihmad, leid ▪ obesel olli lei pääl linasest võ kanepest hobusel olid linasest või kanepist leid peal. Vrd lendsi, .vüüsle, .vüüslemi, üüs|leive

lendsi ~ lentsi pl <.lendse ~ .lentse, .lentse> Hel, lensi <.lense, .lense> Hls külg- ja põikirihmadest ning seljarihmast koosnev hobuserakmete osa, leid ▪ vanast ollive lendsi, ku nöörist tetti, nüid enäp lentse ei ole vanasti olid leid, kui nöörist tehti, nüüd enam leisid ei ole. Vt lei, .vüüsle, .vüüslemi, üüs|leive

liht1 ~ lih´t <lihi, .lihti> Trv Hel hobuse lakk ▪ obesel liht kaala pääl van hobusel on lakk kaela peal. Vrd lakk1

luk´s2 <luksi, .luksi> Hls Krk kronu, vana vilets hobune ▪ sõidu obese oidas esi ja vana luksi esi sõiduhobused hoitakse eraldi ja vanad kronud eraldi. Vrd lut´a, luts2, ronu

lut´a <lut´a, lut´at> Krk, luta <luta, lutat> Hel kronu, vilets hobune ▪ või temäl ääd obest olli, üit´s vana lut´a olli rii ehen, sii ronis kui täi ega temal head hobust olnud, üks vana kronu oli ree ees, see ronis nagu täi (aeglaselt). Vrd luk´s2, luts2

luts2 <lutsu, .lutsu> Krk kronu, vilets hobune ▪ vana obese luts ei tii einäl midägi, lämmütep suhun ärä, jääp pal´t jun´n vana hobusekronu, ei tee heinale enam midagi, mälub suus ära, ainult junn jääb järele. Vrd luk´s2, lut´a

luuk2 <looga, .luuka>
1. look, hoburakendi osa ▪ peremiis tei uut obese luuka peremees tegi uut hobuse looka; ilma loogate es saa minnä, obesel olli iks luuk pääl ilma loogata ei saanud minna, hobusel oli ikka look peal
2. loogakujuline puuvarb või -vits, vibu ▪ laavitse looga olli siäntse kõvere puu reeraami põikpuud olid sellised kõverad puud; ku rügä niitme minti pikä vikatige, sis panti vikatile luuk pääle, et vili kaari pääl risti maha jääss kui rukist niitma mindi pika vikatiga, siis pandi vikatile look peale, et vili kaare peale risti maha jääks; luuk pannas selleperäst saele pääle, et aap sae lehe sikku, sis om kõvep lõigate vibu pannakse sellepärast saele peale, et ajab saelehe pingule, siis on kõvem lõigata

muhu|tõbi <muhu|tõve, muhu|tõbe> muhutaud (hobuste haigus) ▪ muhutõvege tullive obestel muhu pääle muhutaudiga tulid hobustele muhud peale. Vrd narits2

märä <märä, märä> emane hobune, mära ▪ märä sõive nurme pääl emased hobused sõid põllul

narits2 <naritse, naritset>
1. udarahaigus ▪ lehmä udar om paistetet, seante ku ruus´, sii õigati naritse lehma udar on paistes, selline nagu roos, seda kutsuti naritsateks. Vt nari2
2. muhutaud (hobustel) ▪ narits olli obestel muhutõbi narits oli hobustel muhutaud. Vrd muhu|tõbi
3. vahend muhutaudi raviks ▪ luumel pannas naritset akkaje aiguse vastu loomadele pannakse naritsat [raviks] nakkushaiguse vastu

nõl´g <nõle, .nõlge>
1. nõlg, mädase nõrega hobuste nakkushaigus ▪ obese kangest nõlen, aave tatti väl´lä hobused põevad kõvasti nõlge, ajavad tatti välja
2. tatt ▪ ku jätset om sadanu, om kikk ku nõl´g, jäädet puha kui jäidet on sadanud, on kõik nagu tatt, jäätanud kõik (libedusest); nõl´g ütelti jääge tii kohta nõlg öeldi jääga tee kohta. Vt tat´t

oben ~ obene <obese, obest> hobune ▪ obese jäänü tii pääl kurtme hobused jäänud tee peale seisma; obene lää sammu astun hobune läheb sammu astudes; sii nuur´ om pillaje obene see noor on peru hobune || orja oben hlv tööhobune, tööinimene ▪ ma ole jusku orja obene, ommukust õhtani ikki range all ma olen nagu tööhobune, hommikust õhtuni rangide alla (st teen pikki tööpäevi). Vrd oose, suksu, suku

obu|rästäs <obu|.rästä, obu|rästäst> Krk hoburästas (Turdus visckivorus) ▪ suurebe alli rästse om oburästse suuremad hallid rästad on hoburästad

oose <oose, ooset> Hel van hobune; piltl suur olend ▪ suur´ pikk inime, ku oose kunagi suur pikk inimene, nagu hobune kunagi. Vt oben, Vrd .sihkam

.pillame <pillate, .pilla>
1. lõhkuma (hobusest), perutama ▪ pillaje oben lää mäe pääl pillame, üle jala juuskme peru hobune läheb mäe peale lõhkuma, üle jala jooksma. Vt .lõhkme1
2. raiskama, priiskama ▪ sii om pillaje ja lahasteje, sii pillas´ ja lahastes´ kik´k ärä see on raiskaja ja priiskaja, see raiskas ja priiskas kõik ära. Vrd laristeme, .lartskame, .raidame, .raiskame

pirmak <pirmagu ~ pirmaku, pirmakut> Trv perutaja, kärsitu hobune ▪ ei ole ää obene, sii om va pirmak ei ole hea hobune, see on üks perutaja; ma es jõvva sedä pirmakut kinni oida ma ei jõudnud seda peru hobust kinni hoida. Vrd peeran´t, peerus´k, piruk, rebä1, rõba, rõpsak

pit´s|obene <pit´s|obese, pit´s|obest> Trv Hel eesrakendi hobune ▪ pit´sobese olliv musta värmi eesrakendi hobused olid musta värvi

puul´|raud <puul´|ravva, puul´|.rauda> vanaaegne ühe poolega hobuseraud ▪ suve es oleki obesel rauda, talve, ku jää tulli, sis panti puul´rauda ala Krk suvel ei olnudki hobusel rauda, talvel, kui jää tuli, siis pandi poolrauad alla

pää|kot´t <pää|koti, pää|kotti>
1. kapuuts; peakott ▪ palitul olli pääkot´t kah mantlil oli ka kapuuts. Vrd paslik1
2. hobusele pähe seotav (kaera)kott ▪ obene sorgas´ pää pääkotti hobune torkas pea kaerakotti

püs´t|kabi <püs´t|kabja, püs´t|.kapja> püstkabi, õõnes hobusekabi ▪ püs´tkabi om siist õõsel püstkabi on seest õõnes

rakendeme ~ rakenteme <rakente, rakende> uus hobust ette rakendama (vankrile vms) ▪ rakende obene ette ja akkame mineme! rakenda hobune ette ja hakkame minema!

.rantslane <.rantslase, .rantslast> , .rantsline <.rantslise, .rantslist>
1. prantslane ▪ rantslase söövät konne prantslased söövat konni. Vrd .rantsus1
2. prantsuse tõugu; Ardenni hobune ▪ rantslase om paksu, jämme jalgege, rantslise tõugu Ardenni hobused on paksud, jämedate jalgadega, prantsuse tõugu

.ratsil Hel Krk ratsa, hobusega ▪ kait´s ratsil sõamiist tullive kaks sõjameest tulid ratsa; tõise olliv ratsil obestega perän teised olid hobustega ratsa järel. Vt .ratsa, .ratsal

raud <ravva, .rauda>
1. raud, metall ▪ sõs olli seande suitav ravvast siis oli selline sugemisvahend rauast (linaharjast); sepp aa punatses ravva, raud lää elgis sepp ajab raua punaseks, raud läheb helkivaks (hõõguma) || aak´|raud haakraud ▪ sepä alasel om aak´raud, kun obese rauda kõverdets sepa alasel on haakraud, kus hobuserauda kõverdatakse; kan´g|ravva kangsuurauad ▪ ilma ei saa obesege sõita ku kan´graudu suhun ei joole ilma ei saa hobusega sõita, kui kangraudu [hobusel] suus ei ole; kapuste|raud kapsaraud; lamba|ravva lambarauad, lambakäärid ▪ lambaravva tahav ihva lambaraudu tuleb teritada (ihuda); obese|raud hobuseraud ▪ ku sa terve obeseravva lövvät jüripäeva ommuku, sis olet sa selle aaste aigu terve Krk kui sa terve hobuseraua leiad jüripäeva hommikul, siis oled sa kogu selle aasta terve; silmä|raud kirvesilma raud ▪ silmäraud käänets katekõrra ja keedets terä sinna vahel Krk kirvesilma raud käänatakse kahekorra ja keedetakse [kirve]tera sinna vahele; suu|ravva suurauad, suitsed ▪ aa obesel ravva suhu pane hobusele rauad suhu; valet raud malm ▪ paa raud om valet raud pajaraud on malmist. Vrd ravva
2. piltl püss ▪ ta tap´s üte ravvage mitmit eläjit ta tappis ühe rauaga mitu looma (st ühe püssiga). Vt püs´s

.raudjas <.raudjase, .raudjast Krk ~ .raudja, .raudjat Trv> punakaspruun (hobune), raudjas ▪ raudjas oben om raudjase karvage raudjas hobune on punakaspruuni karvaga; raudjase obese om ravva värmi raudjad hobused on raua värvi

rebä1 <rebä, rebä> Pst Krk peru, kärsitu (hobusest) ▪ küll olli rebä oben, kole vahva mineme, ei lase pääle istu kah, ku sa ohje liigutet, sis pistap lendu küll oli peru hobune, väga kiire minema, ei lase peale istuda ka, kui sa ohje liigutad, siis pistab jooksma. Vrd ira, peru1, pirts, rõba, rõpsak

rei <rei, reid> prei, nahapõletik hobuse sõrgatsi paindepinnal ▪ obesel om rei jalun hobusel on prei jalgades; suure pika rao, nii õigats rei, obesel rei jala sehen Krk suured pikad praod, neid kutsutakse preideks, hobusel preid jalas

rihe|tam´p <rihe|tambi, rihe|.tampi> Trv etn reherull, hobuse jõul mööda viljaladet ringiveetav jäme puurull

rii|pas´s <rii|passi, rii|.passi> Trv priipass, (hobuse) kõrvalerakendus ▪ sii must pane aiste vahele ja al´l riipassi! see must [hobune] pane aiste vahele ja hall priipassi! (hobuste rakendamisest)

.ruubline1 <.ruublise, .ruublist> Krk laiguline (hobuse kohta) ▪ valgel obesel kaove ruuble ärä, al´l om ruubline valgel hobusel kaovad laigud ära, hall on laiguline. Vrd kirevene, lapiline, lekiline, .paikline, pügäline2

ruun5 <ruuna, .ruuna> ruun, kastreeritud hobune ▪ sii olli ruuna kopel see oli ruuna koppel; enne om ta täkk, ku är lõigat, sis om ruun enne on ta täkk, kui [munandid on] ära lõigatud, siis on ruun

rõba <rõba, rõba>
1. kärsitu, püsimatu ▪ rõba inimen taht kikke ruttu tetä kärsitu inimene tahab kõike ruttu teha; kes väegä rõba, rabistes egät juttu kes on väga püsimatu, latrab igat juttu. Vrd aamer´t, keerep´, ketsu, .kiiam
2. räpakas ▪ ärä olla ninda rõba, kaldat vii maha! ära ole nii räpakas, kallad vee maha!. Vrd rapak1
3. peru, tuline (hobusest) ▪ rõba oben tükip juuskme peru hobune tükib jooksma. Vt rebä1

rästäs2 <.rästse, rästäst ~ .rästä, rästäst> rästas (Turdus) || al´l|rästäs hallrästas (Turdus pilaris) ; laulu|rästäs laulurästas (Turdus philomelos) ; must|rästäs musträstas (Turdus merula) ; kuldnokk (Sturnus vulgaris) ▪ vähepe rästse õigats musta rästse väiksemaid rästaid hüütakse musträstasteks (ka kuldnokk); obu|rästäs hoburästas (Turdus viscivorus) ▪ suurepe rästse om oburästse suuremad rästad on hoburästad; pask|rästäs paskrästas, hallrästas (Turdus pilaris)