[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

abeleme <abelte, abele> Hel
1. ahmima ▪ sii jutt võt´t abeleme see jutt võttis ahmima (õhku). Vrd abime, .ahm´me, .rom´me
2. sahmerdama, hooletult tegema ▪ abelep ilmaasjande, ei levvä kätte sahmerdab ilmaasjata, ei leia üles. Vrd .lahv´me, sähveldeme

aganik <aganigu ~ aganiku, aganikku> aganik, ruum aganate jms hoidmiseks ▪ nüssik jäi aganigu läve ette lüpsik jäi aganiku läve ette; Mats olli minnu aganikuse Trv Mats oli läinud aganikku

ammugi, ammuki
1. ammu, kaua aega tagasi ▪ ei ole tast ammugi kedäki kuulu ei ole temast ammu midagi kuulnud; ma ei joole ammuki temät nännu ma ei ole kaua aega teda näinud. Vrd ammu, ammust, muina
2. liiatigi, hoopiski; kindlasti, tublisti ▪ sedä ammugi es või tetä seda hoopiski ei võinud teha; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu kindlasti sada vakamaad olen ära lõiganud (vilja)

.ankur1 <.ankru, .ankrut> vaadikujuline puunõu (peamiselt õlle hoidmiseks) ▪ ankur olli sii mes kolmkümmend tuupi ankur oli see, mis [mahutas] kolmkümmend toopi

apat´s3 <apatsi, apatsit> Hel hobuse peakott, torp; heinamärss ▪ obesel pandas apatsis kaara hobusele pannakse peakotti kaera. Vrd käki|kot´t, tork1

ardsik2 <ardsigu ~ artsiku, artsikut> , artsik2 <artsigu ~ artsiku, artsikut> varjualune (hoone seina kõrval) ▪ agadest teive rästse ala ardsiku hagudest tegid räästa alla varjualuse; põhu artsik tetti varbest või lavva otstest põhu [hoidmiseks] varjualune tehti varbadest või lauaotstest. Vrd .ardu, arduk, ardus

elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt

.iil´me2 ~ .iil´mä2 <.iili, iili> Hel iiliti puhuma, hoogama ▪ tuul iil´ mud´u tuul puhub vaid iiliti

iu <iu, iu>
1. hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ iu märä iuklep iu iu hinkuv mära hirnub iu iu. Vrd iuk4
2. hinkuv (hobune) ▪ iu oben es lase ennest raute hinkuv hobune ei lasknud ennast rautada; sii om iu, ei võta kuurmet perrä, viskas kust see [hobune] hingub, ei võta koormat järele, viskab kust

iuk4 <iugu, .iuku> hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ tege iki iuk, iuk, lõhup iist takka üles teeb ikka iuk, iuk, lööb eest takka üles (hobune). Vrd iu

.iukme <.iuku, iugu> Hls Krk hinkuma (hobusest) ▪ oben akas´ tagast üles lüüme ja iukme hobune hakkas tagant üles lööma ja hinkuma. Vrd irame, .iukame, .iukleme

jalg|päe <jalg|päevä, jalg|.päevä> van jalapäev, teolise tööpäev mõisas ilma hobuseta ▪ egäl talul olli mõisan jalgpäevi tetä igal talul oli mõisas jalapäevi teha

jubinen Krk robinal, hooga ▪ looma tullive mõtsast väl´lä ku jubinen loomad tulid metsast robinal välja. Vrd kobinen

.juhkam <.juhkame, .juhkamet> Krk löök, hoop ▪ ta sai ää juhkame ta sai tugeva löögi. Vrd .jõhkam, .kõhkam1, .kähkäm, .lahkam, .lõhkam, .luhkam1

juh´t2 <juhi, .juhti> juhtnahk, saapanahk, pargitud veekindel looma- või hobusenahk ▪ poisi ame om must ku juh´t poisi särk on must kui juhtnahk. Vrd juht|nahk

jurame <jurade, jura>
1. mässama, möllama, mürama ▪ jurave ja mürräve nii latse mässavad ja müravad need lapsed. Vrd jõrame, .mülläme, müräme
2. hoogsalt tegema ▪ ta eläp ku jurap ta elab täie hooga. Vrd .laan´me2, .lah´mme

jutige (ühe) hooga, korraga ▪ ärä enne ärä minnä, lääme jutige üten ära enne ärä mine, lähme korraga koos. Vrd joonelt, .juunig

jut´t1 <juti, jutti>
1. joon, jutt, triip; kriips; vööt ▪ tütrigul om pikka jutti kör´t tüdrukul on pikitriibuline seelik; puha üit´s suu jut´t, siit akkas Karksist pääle ja lää iki Tõrva poole puha üks soojutt, siit Karksist hakkab peale ja läheb ikka Tõrva poole. Vrd joni, juun´, kiut, küüt´1
2. piltl hoop, löök; hoog, sööst ▪ andsi obesele paar ääd jutti kül´gi müüdä andsin hobusele paar tugevat lööki mööda külgi; kül´m jut´t käü ammastest läbi külm jutt käib hammastest läbi. Vt uug, uup´

juun´ <jooni ~ joone, juunt ~ juund>
1. jutt, triip, viirg ▪ põhi põõnap, valge jooni käive üles ja maha põhi põõnab, valged jooned käivad üles ja alla (virmalistest). Vrd joni, jut´t1, kiut, küüt´1
2. hoog; kord, järg ▪ sõkut lahku, viskat kotspooli ja ommegi kangas joonel sõtkud lahku, viskad süstiku ja ongi kangas korras. Vrd jär´g, kõrd1, uug

.juunig, .juunige joonelt, otsekohe, korraga; hooga ▪ talve ku üles tulti, ürjäti juunig keträme talvel, kui üles tuldi (magamast), hakati kohe ketrama; ma sai juunige aru ma sain korraga aru. Vrd joonelt, jutige, .juuni2

.jõhkam <.jõhkame, .jõhkamet ~ .jõhkami, .jõhkamit Hel> hoop, löök ▪ poiss an´ds tõisel jõhkame vastu pääd poiss andis teisele löögi vastu pead; elläi sai jõhkami turja pääle loom sai hoobi turja peale. Vrd .juhkam, .kõhkam1, .kähkäm, .lõhkam, .lähkäm

.jõhker <.jõhkre, .jõhkert> Hel järsu olekuga, hoolimatu ▪ sii olli jõhker tegu see oli hoolimatu tegu; jõhkride inimestege om rasse eluaig üten eläde jõhkrate inimestega on raske eluaeg koos elada. Vrd .rähku, äkilin

jõh´v <jõhvi, .jõhvi> jõhv, hobuse saba- või lakakarv ▪ peenike lõng ku üit´s jõh´v lõng on peenike nagu hobusejõhv

jõmak1 <jõmagu ~ jõmaku, jõmakut> hoop, löök ▪ ta an´ds penil jalage ää jõmagu, sii pal´t niutsat´s ta andis koerale jalaga hea hoobi, see ainult niutsatas. Vrd jõm´m2, kolak1, kõlak, lahvak, väläk

jõm´m2 <jõmmi, .jõmmi> hoop, müks ▪ anna üit´s jõm´m, mis ta lõugas anna [talle] üks müks, mis ta karjub. Vrd jõmak1, kõmm1, põmm, vom´m2, võmm2

jõmu <jõmu, jõmu> Hls Krk hoog ▪ ärä jätä, anna jõmu manu ära jäta, anna hoogu juurde. Vrd jõnk2, uug

jõnk2 <jõngu, .jõnku> Hel hoog; müks ▪ ta andse kiigul jõnku manu ta andis kiigele hoogu juurde. Vrd jõmu, uug

jõude suurustav, kiitlev, hooplev ▪ sii om seante jõude jutt see on selline suurustav jutt; kes ennast kitt ja teise pääle kaibas, ah sii om üit´s va jõude inimen kes ennast kiidab ja teise [inimese] peale kaebab, ah see on üks kiitleja inimene

jõudeteme <jõudete, jõudede> Krk hooplema, suurustama ▪ mes sa iki jõudetet, egä sa nõnda tark ei oole mis sa ikka hoopled, ega sa nii tark ei ole. Vrd .kehkleme, .kerkleme, kõrgusteme, suurenteme, .uupleme

jõudik <jõudigu ~ jõudiku, jõudikut> Krk suurustaja, hoopleja, kiitleja ▪ temä va jõudik om ta on üks kiitleja. Vrd kehken|püks, .kiitlik, kitu|lind, kitu|perse, kitu|riist, suurusteje

.jõõrame <jõõrate, .jõõra> hullama (tüdrukutega); hoorama ▪ poisi jõõrave nel´läbe õhtati jundamil poisid hullavad neljapäeva õhtuti simmanil; noore mihe jõõrave külä müüdä noored mehed hooravad mööda küla. Vrd jõhverteme, .kiimame, .uurame

.jätme ~ .jätmä <jättä, jätä>
1. jätma, (edasi) olla laskma ▪ vanast jäeti vas´k sis kasume ku ta ää lehmä poig olli vanasti jäeti vasikas siis kasvama, kui ta hea lehma poeg oli; mia jäti kah täämbe tua põrmandu mõskmede mina jätsin ka täna toa põranda pesemata
2. säilitama, alal hoidma ▪ sirge pikä õle jäets sidemides sirged pikad õled jäetakse sidemeteks (õlekubude tegemisel). Vrd .oidme
3. ära v üle andma, loovutama ▪ ärä jättä oma tüüd tõistel tetä ära jäta oma tööd teistele teha || maha .jätme hülgama, loobuma ▪ ta jät´s piibu maha, ei tõmba ämp piipu ta loobus piibust, ei tõmba enam piipu; poolel .jätme ~ poolikul .jätme pooleli jätma ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; rahu .jätme lõpetama; rahule jätma ▪ nüid om ele kuju, tulep kütmine rahu jättä nüüd on vili [rehes] kuiv, tuleb kütmine lõpetada; .õhtut .jätme õhtul tööd lõpetama, õhtule jääma ▪ ku sa selle tükikse är saat, sõs jätä õhtut kui sa selle tükikese ära saad [tehtud], siis jää õhtule
4. edasi lükkama, viivitama ▪ jätä ommenes sii minek jäta homseks see minek. Vrd .aigleme
5. mööndusi, järeleandmisi tegema, andestama ▪ vana eläje ta meil om, jätäm andis tal vana loom ta meil on, anname talle andeks

kabi <kabja, .kapja>
1. hobuse kabi ▪ kabja lagin olli kavvel kuulta kabjaplagin oli kaugele kuulda; mul sõl´g ku obese kabi mul [on] sõlg nagu hobuse kabi; obesel raudu all ei ole, egas ta kapjuge jää pääl kõndi es saa hobusel raudu all ei olnud, ega ta kapjadega jää peal kõndida ei saanud
2. (lusika, kulbi, piibu) kaha ▪ lus´ku kabi olli ümärik või pikelik lusika kaha oli ümarik või piklik. Vrd kaba, kaha

.kaitsme <.kaitsa ~ .kaitse, kaidsa ~ kaitsa>
1. kaitsma, ohu eest hoidma ▪ Muri ollu neil sõs, sii kaitsi nende mõtsa luume iist neil oli siis olnud Muri, see kaitses nende metsloomade eest
2. eemale peletama, vältida püüdma ▪ mee kaidsa vana siga ärä põrste mant! mine peleta vana siga põrsaste juurest ära!. Vrd peleteme, ujuteme

.kaldume <.kaldude, .kaldu> Hls Krk
1. viltu või kaldu vajuma, kalduma ▪ lei kaldum, es putu viil maha hakkas kaldu minema, ei puutunud veel maad. Vrd .kaldame
2. millegi poole pöörama või hoidma ▪ saa nätä, kumba poole õigus kaldup saab näha, kummale poole õigus kaldub

kan´g1 <kangi, .kangi> kang, hoob ▪ ta mur´d kangige usse valla ta murdis kangiga ukse lahti

kaput´|jalg <kaput´|jala, kaput´|.jalga> Trv Hel karvaste jalgadega või säärtega hobune või kana ▪ kaput´jalg obesel om sõrgatsi man pikä karva karvaste jalgadega hobusel on sõrgatsi juures pikad karvad

kar`.gapsti hopsti, hooga ▪ kas´s karas´ kar´gapsti aknest sissi kass hüppas hooga aknast sisse. Vt kar`.kompsti

karjateme <karjate, karjade>
1. karjatama, karja hoidma, valvama ▪ me pidim ikki karjatem neid, et lehmä sinna augu viiri ei lääs me pidime ikka valvama neid, et lehmad sinna augu äärde ei läheks. Vrd paimenteme
2. karjana ajama ▪ latse karjatide vanal aol nukka ku võõras tulli lapsed aeti vanasti nurka, kui võõras tuli

kar`.kompsti hopsti, hooga ▪ jala sadanu karkompsti auda jalad olevat kukkunud hooga hauda. Vt kar`.gapsti

.kaskin ~ .kaskine <.kaskise, .kaskist>
1. kasepuust ▪ sanna kapp om kaskine saunakapp on kasepuust. Vrd kasine
2. kasekarva (hobuse värv), valkjaskollane ▪ neid kaskisi obesit ei ole pal´lu ilman neid kasekarva hobuseid ei ole maailmas palju

kas´t <kasti, .kasti> kast, hoiukast, (veime)kirst ▪ kirst om kumere kaasege, rõõva kas´t om õige kaasege kirst on kumera kaanega, rõivakast on õige (st lameda) kaanega. Vrd laadik1, laegas

kavak <kavagu ~ kavaku, kavakut> Hel
1. putka ▪ vanast ollive laadal kavaku, kun olli kikke müvvä vanasti olid laadal putkad, kus oli kõike müüa. Vrd kon´g, put´ka
2. vana lagunenud hoone ▪ ta lännu talu kavakuse sisse jutlust pidäme ta läinud vanasse lagunenud tallu jutlust pidama. Vrd kohmits1, lobus´k2

kehken|püks <kehken|püksi, kehken|.püksi> Trv kehkenpüks, hoopleja, kiitleja ▪ nii kehkenpüksi pal´lald kõneleve, tetä ei julgu midägi need kehkenpüksid ainult räägivad, teha ei julge midagi. Vrd kel´k2, .kiitlik, kitu|lind, kitu|perse, kitu|riist

.kehkleme <kehelde ~ kehelte, .kehkle> Trv Hel hooplema, kiitlema ▪ kes seande kek´s om, kehklep pääle kes selline kergats on, hoopleb kogu aeg. Vrd .kek´sme, .kel´kme2, .kerkleme, .kiitleme, kõrgusteme

kek´s2 <keksi, .keksi> kergats, hoopleja ▪ miis olli egävene kek´s oma jutuge mees oli oma jutuga igavene kergats; sii om keksi lännu, siante kekitep pääle Pst see on kergatsiks muutunud, selline kekutab pealegi. Vrd kebes, kebes´k, keevi, kekstu, kel´k2

.kek´sme ~ .kek´smä <.keksi, keksi>
1. kargama, hüppama; keksima ▪ keksip pääle, justku narrike kargab pealegi, nagu narrike. Vrd .kap´sme, .kargame, .kep´sme
2. piltl hooplema, uhkustama ▪ keksip oma obesege uhkustab oma hobusega. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, .kerkleme, .uupleme

kekstu <kekstu, kekstut> Krk
1. kergats, hoopleja, uhkustaja ▪ kae kus kekstu, keksip pääle oma varage näe, kus kergats, hoopleb ikka oma varandusega. Vrd kek´s2, kekät´s, kergät´s
2. rüblik ▪ ta om ku kekstu kunagi, kunnigi ei kurda paigal ta on nagu rüblik ikka, kusagil ei püsi paigal. Vrd ketsu, kihelg, .kiiam

kekät´s <kekätsi, kekätsit> Krk kergats, hoopleja ▪ tõise poisi om emä muudu, tõsitsepe, üit´s om siante kekät´s teised poisid on ema moodi, tõsised, üks on selline kergats. Vrd kehken|püks, kek´s2, kekstu, kergät´s

kel´k2 <kelgi, .kelki> Pst kiitleja, hoopleja ▪ oh sa egävene kel´k, jooset aga ümmer ja kõnelet oh sa igavene kiitleja, jooksed aga ringi ja räägid (tühja juttu). Vrd kehken|püks, kek´s2, kekät´s, kergät´s, kitu|lind

.kel´kme2 ~ .kel´kmä <.kelki, kelgi> kelkima, hooplema, suurustama ▪ kel´kme om ta kange, aga tegijet ei saa suurustama on ta kange, aga tegijat ei saa (temast); poisi kel´kvä vastakutsi jälle Hel poisid kiitlevad vastastikku jälle. Vrd .kehkleme, .kek´sme, kergelteme, .kerkleme, .kiitleme

.kerkleme <kergelde ~ kergelte, .kerkle> hoopleme, kiitlema, suurustama ▪ egä ta nõnda ei ole, ku ta kerklep ennest ega ta selline ei ole, nagu ta kiidab ennast. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, kergeldeme, .kiitleme, .uupleme

kerä|mat´t <kerä|mati, kerä|.matti> karp õmblustarvete hoidmiseks ▪ pane kääri ja nõgla kerämatti tagasi! pane käärid ja nõelad karpi tagasi. Vt mat´t2

ketiteme <ketite, ketide> Krk ketitama (lehma, hobust) ▪ ma käisi obest ketitemen tõisel kottel ma käisin hobust teisele kohale ketitamas. Vrd kabluteme, köieteme

kiiber <.kiibre, kiibert> Hel hobuseparisnik ▪ kiibre vaheteve obesit hobuseparisnikud vahetavad hobuseid. Vt .parsnik

.kiitleme <kiidelte, .kiitle> kiitlema, hooplema ▪ mõni kiitles pal´lu, sis ütelts tal iluste: mis sa keksit mõni kiitleb palju, siis öeldakse talle ilusti: mis sa keksid; käsi puusan, täi pungan, pal´t kiitles ennast (knk) käsi puusas, täi rahakotis, ainult kiidab ennast. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .uupleme

.kimjas <.kimjase, .kimjast> Krk kimmel, punase- ja valgekarva hobune ▪ kimjas obene, segi karvige, oiap raudja muudu rohkep kimmel hobune on segakarva, kipub raudja moodi olema rohkem. Vrd kimlekas, .kimmel

kimlekas <kimleka, kimlekat> Krk kimmel, segakarvaline hobune; puna-valge karvaga hobune. Vt .kimjas, .kimmel

.kimmel <.kimle, .kimmelt ~ .kimmeld> , kimmel´ <.kimle, kimmelt ~ kimmeld> kollakas- või pruunikashall hobune, kimmel ▪ kirivene kit´s ja kimmel´ märä, nii om talutütre vara (rahvalaulust) kirju kits ja kimmel mära, need on talutütre vara. Vrd .kimjas, kimlekas

kirst <kirstu, .kirstu>
1. kirst, vakk, puust kast riiete, toidukraami jm hoidmiseks ▪ sääl ollu sõs kirst kesvi täis seal olnud siis kirst otri täis; ennevanast ollive kirstu viil maailmatu laadiku, tappege ja puulukuge, käsitsi sisse lõigat ja põletet kirjege ennevanasti olid kirstud veel ilmatu suured, tappidega ja puulukuga, käsitsi nikerdatud ja põletatud mustritega. Vrd kestel, laadik1, vakk
2. puusärk, surnukirst ▪ panti laudsi pääle seni ku kirst tuudi [surnu] pandi lautsile seniks, kui puusärk toodi; valge kirst ja valge ris´t olli vanast valge puusärk ja valge rist oli vanasti

kitu|riist <kitu|riista, kitu|.riista>
1. hlv kiitleja, hoopleja ▪ ossa põrgu kituriist! oh sa pagana kiitleja!. Vrd kehken|püks, kel´k2, kitu|lind, kitu|perse
2. nlj kiiduväärt asi ▪ egä ta ei ole kituriist ega ta kiiduväärt asi ei ole

kobar1 <kobare, kobaret>
1. kobar ▪ sitikmarja kobare ollive puhma kül´len mustsõstrakobarad olid põõsa küljes. Vrd säräk1, sauk, säuk, tsüt´s
2. lähestiku asetsevate olendite, esemete või hoonete rühm ▪ suur seene kobar olli kannu pääl suur hulk seeni oli kännu peal. Vrd käräk2, sagar2, salk

kogundi Trv Hel, kogunti Krk koguni, lausa, sootuks; hoopis ▪ ne om kogundi mõrude, mia siatsit ei taha Trv need on lausa mõrud [marjad], mina selliseid ei taha; võip olla et ta om piimnaadi äidse kogunti võib olla, et see on hoopis piimohaka õis. Vrd kogundist, koguni, kogunist

koguni suisa, lausa, koguni; hoopis ▪ aga nii jahiriista olliv koguni alva aga need jahiriistad olid lausa halvad; tuul om täempe tõesest kül´lest koguni tuul puhub täna tõesti hoopis teisest küljest. Vt kogundi, kogundist, kogunist

kohekile, kohegile
1. kuhugi, kuskile ▪ lamba kuumage ei lähä kohekile, mintävät ei oleki Trv lambad ei lähe kuumaga mitte kuhugi, ei olegi kohta, kuhu minna; peame üit´s ümärik nõu kas kohekile minnä Hel peame ühe ümmarguse nõu, kas kuhugi minna. Vrd .koekile, kohekil, .konnegi, .kunnigil, .kuskile
2. hoopiski, sugugi, üldse mitte ▪ siu jutt ei kõlba kohegile sinu jutt ei kõlba sugugi. Vrd ammugi, suguki, sukki, .suutus, üttigi

kohmits1 <kohmitse, kohmitset> lobudik, halvas seisukorras hoone; kuur ▪ tuul lükäs´ temä kohmitse ümmer tuul lükkas tema lobudiku ümber. Vt koomits

kok´s2 <koksi, .koksi> Hls Krk löök, hoop, kõks ▪ ta om üte ää koksi saanu ta on ühe hea hoobi saanud. Vrd koksatus, kopsak, kõlts1, kõm´m1

kolak1 <kolagu ~ kolaku, kolakut>
1. hoop, löök ▪ ma sai sääntse kolaku, et engest lei kinni ma sain sellise hoobi, et hinge lõi kinni. Vrd .kõhkam1, kõlak, kõlts3, kõm´m1
2. pauk, kõmakas ▪ anna oma kolak ja võta teder maast jälle lase oma pauk ja võta teder maast jälle (jahilkäigust). Vrd kõmak1, käräk1, kärts, säräk2

kolm|kümmend <kolme|.kümne, .kolme|kümmend ~ .kolme|kümmet> , kolm|kümment <kolme|.kümne, .kolme|kümment ~ .kolme|kümment>
1. kolmkümmend ▪ kolmkümment neli aastet om peris rahulikult müüdä lännu kolmkümmend neli aastat on päris rahulikult mööda läinud
2. piltl suure hooga; teadmata suunas ▪ põrss päs´s väl´lä ja läit´s kos kolmkümmend (knk) põrsas pääses välja ja kadus teadmata suunas

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

kopel ~ kopel´ <.kople, kopelt ~ kopel´d> koppel, taraga piiratud karjamaa, maatükk loomade hoidmiseks ▪ Alma tääs´ küll sedä kopelt Alma teadis küll seda koplit; siul om suur sigade aid või kopel´ sul on suur sigade aed või koppel

kopsak <kopsagu ~ kopsaku, kopsakut> Hls Krk
1. hoop, löök ▪ temä an´ds üte kopsagu ta andis ühe löögi. Vrd kok´s2, kolak1, kõlak, kõlts3, lops1
2. kopsatus ▪ ma kuuli küll ütte kopsakut ma kuulsin küll ühte kopsatust. Vrd koksatus, kops2, kopsatus

korju|raha <korju|raha, korju|raha> Hel kogutud raha, hoiuraha ▪ karbin olli korjuraha karbi sees oli hoiuraha. Vrd paiga|raha

kormits <kormitse, kormitset> Pst lobudik, lagunenud hoone ▪ mõtsa veeren om üit´s vana lagunu uune kormits metsa ääres on üks vana lagunenud lobudik. Vrd kohmits1, koomik, koomits, kor´v2, logus´k

korss1 <korsa, .korssa> Trv sump, eluskala ja vähkide hoidmise vahend ▪ korsa sihen ollive kala sumba sees olid kalad. Vrd kum´m2, .pandur

kud´sar <kud´sari, kud´sard> Hel kutsar, hobusõiduki juht ▪ kud´sar olli antvärgi lavvan söömän kutsar oli antvärkidega [ühes] lauas söömas. Vt .kutser

kuide <kuide, kuidet> kronu, kuivetu hobune ▪ kos ma lää siandse kuidege kuhu ma lähen sellise kronuga; tal ei oole no kedägi obest ehen, lusis pähle oma kuidege tal ei ole no mingit hobust ees, venib pealegi oma kronuga. Vrd koni2, kõlts4, lut´a, roni, ronk2

kumame2 <kumade, kuma> Krk kiiresti, hooga tegema ▪ aeti kardule ja suurme patta, panti vett manu ja akati kumame aeti kartulid ja tangud patta, pandi vett juurde ja hakati kiiresti keetma. Vrd jurame, .laan´me2, .lah´mme

kum´m2 <kummi, .kummi> Trv sump, kalakumm, eluskala ja vähkide hoidmise vahend ▪ kummi sihen viiti elu kala linna sumba sees viidi eluskalad linna. Vrd korss1, .pandur

kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme

kure|puu <kure|puu, kure|puud> Trv adrakurg; käsipuu, kust adral kinni hoitakse ▪ kurepuu om kuusitse adrakured on kuusepuust. Vrd kur´g, raie, rais1

kusi|.viskur <kusi|.viskuri, kusi|.viskurit> Hls Krk piltl peru hobune, kuseviskaja ▪ kuradi kusiviskur, ei ole kedägi obene kuradi kuseviskaja, ei ole mingi hobune. Vrd perus´k

.kutser <.kutseri, .kutsert ~ .kutserd> Hls, .kut´ser <.kut´sre, .kut´sert> Krk hobusõiduki juht, kutsar ▪ saksul olli kut´sre egäl sakstel olid igaühel kutsarid. Vrd kud´sar

kuurm <.kuurme, .kuurmet> Trv Hel, .kuurme <.kuurme, .kuurmet>
1. koorem ▪ poiss om kuurme otsan poiss on koorma otsas; pernan´ viivet põllege selle väl´lä, mis peremiis kuurmege sissi tuu Krk perenaine viivat põllega selle välja, mis peremees koormaga sisse toob. Vrd kidam, .kuumer, viram, .vuuram
2. piltl vaev, hool, mure ▪ sii om ku kuurme süäme pääl see on kui koorem südame peal. Vt mure1, vaev, uul´2

.kuutam <.kuutame, .kuutamet> Krk varjualune (teise hoone kõrval) ▪ korvi olliv kuutamen korvid olid varjualuses; põhku panti kuutame ala põhku pandi varjualusesse. Vrd ardu, artsik2, koomik, koomits, kuurik

kõbin <kõbine, kõbinet>
1. vaikne kõbisev heli, krõbin ▪ varas eitup egäst kõbinest varas ehmub iga krõbina peale. Vrd rõbin
2. piltl hooga liikumisest ▪ kadri tullive nigu kõbin üle kül´mänu maa kadrisandid tulid hooga üle külmunud maa

.kõhkam1 <.kõhkame, .kõhkamet> Krk hoop, löök ▪ ta sai selle jutu iist üte kõhkame ta sai selle jutu eest ühe hoobi. Vrd .juhkam, .jõhkam, kolak1, kõlak, kõm´m1

kõhr <kõhri, .kõhri>
1. hobuse (rangialune) turi, kaelapealne kühm ▪ kõhri pääld om obese kaal katik kulunu hobuse turi on katki kulunud
2. inimese turi ▪ mul olli einäkot´t kõhri pääl mul oli heinakott turjal. Vrd turi

kõk´s1 <kõksi, .kõksi> Hls Krk
1. kiire hoop, löök ▪ kõk´s pähä rivolvrege, sõs ei röögi kedägi siga kõks pähe revolvriga, siis ei röögi ükski siga (seatapust). Vrd kok´s2, kõlak
2. kõks, kiirest löögist tekkiv heli ▪ linna inime kõnnip iki oma kontsege kõk´s ja kõk´s linnainimene kõnnib ikka oma kontstega kõks ja kõks. Vrd kõksak, kõlts3

kõlak <kõlagu ~ kõlaku, kõlakut>
1. löök, hoop, kolakas ▪ peremiis ańds talle üte ää kõlagu küll, üte kõltsu peremees andis talle ühe hea hoobi küll, ühe kolaka. Vrd kolak1, .kõhkam1
2. lüües tekkiv kõlav heli, kõlksatus ▪ kate kuiva puuge andas ää kõlak kahe kuiva puuga antakse tugev hoop (nii et tekib kõlav heli). Vrd kõksak, kõlts3, kõm´m1

kõllu <kõllu, kõllut> Krk kollakas(punane) loom, kõrb (hobune) ▪ vanast kõllust es ole änäp asja vanast kõrvist ei olnud enam asja. Vrd kõl´l1

kõlts3 <kõltsu ~ kõldsu, .kõltsu> Trv
1. kõlks, kõlksatus ▪ esä pan´ds vikatige kõldsu vasta kivi isa lõi vikatiga kõlksu vastu kivi. Vrd kõk´s1, kõksak, kõlak
2. piltl hoop, löök ▪ an´ds ää kõltsu laasile külgi andis hea hoobi klaasi pihta. Vrd kolak1, .kõhkam1, kõm´m1

kõmm1 <kõmmu, .kõmmu> Hls Krk, kõm´m1 <kõmmi, .kõmmi> Krk
1. kõmm, hoop ▪ pernain an´d kõmmu kukruse perenaine andis hoobi kuklasse; lõhup nindagu kõmm ja kõmm usse kinni peksab niikui kõmm ja kõmm uksi kinni. Vrd jõm´m2, tüm´m, vun´n1, võmm2
2. põmm, võmm ▪ raatus lei kõmm ja kõmm raekojakell lõi põmm ja põmm. Vrd põmm, vom´m2

kõr´b <kõrvi, .kõrbi> Krk Hel
1. punakaspruun ▪ kuu om kõr´b ku ta tõusus kuu on punakaspruun, kui ta tõuseb
2. punakaspruun hobune, kõrb ▪ kõr´bel rohkep om musta ännä punakaspruunidel hobustel on enamasti mustad sabad. Vrd kõrvikas

kõrralik <kõrraliku ~ kõrraligu, kõrralikku>
1. korralik, hoolikas; elukommetelt laitmatu ▪ kõrralik inimene pidä kõrralikult ennest üleven korralik inimene peab ennast korralikult üleval. Vrd .kõrdlik, oolik
2. nõuetekohane, sobiv; omadustelt laitmatu ▪ mede talun om kõrralik eläje kari meie talus on korralik loomakari. Vrd .kõlblik, .paslik2

kõut´s2 <kõutsi, .kõutsi> künahaukamine (hobuste haigus) ▪ sel olevet kõut´s sehen, sis tõmbas rõmps ja rõmps puud sel olevat künahaukamise haigus, siis tõmbab krõmps ja krõmps puud (st närib puud). Vrd konn1

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

.kähkäm <.kähkäme, .kähkämet ~ .kähkämi, .kähkämit>
1. pihk; kamalutäis, peotäis ▪ an´ds kähkämege kanule teri andis peoga kanadele teri; miul om siul pal´t üit´s kähkäm ernit mul on sulle ainult üks kamalutäis herneid. Vrd kamal, peo, peo|täüs, pihk, ruhim
2. piltl hoop, löök ▪ kerge käege, an´ds üte kähkäme ärä kerge käega, andis ühe hoobi ära. Vrd .juhkam, .kõhkam1, .lahkam, .lõhkam, .lähkäm

käki|kot´t <käki|koti, käki|kotti> Hls Krk hobuse peakott, torp ▪ käkikot´t om tilluke torgake käkikott on tilluke torbake; sii om küll käkikot´t Krk hlv (knk) see on küll käkikott (viletsast tööst). Vrd apat´s3, tork1

käkisteme2 <käkiste, käkiste> Krk hooletult, lohakalt tegema, käkerdama ▪ sii om siant sama must ku ta olliki, läbi vii är käkistet pal´t see on selline sama must kui ta oligi, hooletult läbi vee tõmmatud ainult (pesu kohta). Vt käkerdeme