[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

al´las <.al´la ~ .al´le, al´last>
1. haljas, roheline ▪ kikk tiiveere om al´le joba kõik teeääred on juba haljad. Vrd rohilane, rohilene, rohilin
2. klaar, selge ▪ lasti kiiä seni, ku al´las liim pääl olli lasti seni keeda, kuni selge leem peal oli (peale tuli). Vrd laar´2, .sel´ge, selgüne
3. läikiv, hiilgav (nt puhtusest) ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud hiilgavad, puhtaks küüritud

.iidläne <.iidläse, .iidläst> hiidlane ▪ iidläse eläve Iiumaal hiidlased elavad Hiiumaal; iidlästege om ää äri aia hiidlastega on hea äri ajada

.iilame <iilate, .iila> , .iiläme <iiläte, .iilä>
1. hõõguma ▪ vähä iki iilap, ka ta lää palam või ei lää natuke ikka hõõgub, kas ta läheb põlema või ei lähe. Vrd .erkame, .iilma, .õhkame1, .õõgume
2. hiilgama ▪ taeva viir iilas´ taevaäär hiilgas. Vrd .iilgäme, .ilkame, .kiilame

.iilgäme <iiläte, .iilgä> Hls hiilgama, helkima; läikima ▪ keväde iilgäve lume lapi eleste päevä kähen kevadel helgivad lumelapid heledalt päikese käes. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .ilkame, .kiilame

.iil´me1 ~ .iil´mä1 <.iili, iili ~ iil´dä ~ iil´tä, iili>
1. hiilima, luurama; varitsema, (salamisi) piiluma ▪ miis lännü iil´me mees läinud luurama; kes säält siist iilip? kes sealt seest piilub?. Vrd .iiläme1
2. piltl himustama, (salaja) soovima ▪ sii om ihne, ken iilip kokku panna raami see on ihne, kes himustab koguda kraami (st vara)

.iiläme1 ~ .iildmä <iiläte, .iilä> hiilima, luurama ▪ mis sa iilät sääl taga nuka, usse vahelt mis sa hiilid seal nurga taga, ukse vahelt. Vrd .iil´me1

.iinlane <.iinlase, .iinlast> , .iinlene <.iinlese, .iinlest> hiinlane, Hiina elanik

iir1 <iire, iirt> hiir ▪ ku iire rõugu pääl teeve pesä, sis tule õhuke tali, ku iire paeve sügäves, tali tule kül´m kui hiired rõugu pealmises osas pesa teevad, siis tuleb soe talv, kui hiired pagevad sügavale, tuleb talv külm

iir2 <iire, iirt> hiirekarva hall, hiirjas ▪ miu obene om iir mu hobune on hiirekarva. Vrd iirak, iire|.karva, iiruk

iirak <iiragu ~ iiraku, iirakut> Hel hiirekarva, hallikas ▪ sääl talun olliv kikk iiragu obese seal talus olid kõik hobused hiirekarva. Vrd iir2, iire|.karva, iiruk

iire|ernes <iire|.erne, iire|ernest> hiirehernes (Vicia) ▪ iireernit om katte muudu, sinitse ja kõllatse hiireherneid on kahte moodi, sinised ja kollased (õitest)

iire|.karva hiirjas, hallikas ▪ sii märä olli iirekarva see mära oli hallikas. Vrd iir2, iirak, iiruk

iire|kõru <iire|kõrva, iire|.kõrva> puhkenud lehepung, hiirekõrv ▪ urbe piap enne iirekõrva minemist korjame urbasid peab enne lehepungade puhkemist korjama

iire|kõrval hiirekõrvul, puhkenud lehepungadega ▪ ku kase iirekõrval, sis säre ja ahvena kudu kui kased [on] hiirekõrvul, siis särjed ja ahvenad koevad. Vrd iire|kõrvun

iire|kõrvun hiirekõrvul, puhkenud lehepungadega ▪ kõivu om iirekõrvun kased on hiirekõrvul. Vrd iire|kõrval

iire|urg <iire|uru, iire|.urgu> hiireurg, hiireauk ▪ iireurge om kikk kotusse täüs hiireauke on kõik kohad täis

iire|vihk <iire|vihu, iire|.vihku> hiirevihk, esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine ▪ iirevihk panti aida rästes üles, sis iire es süü kot´te purus ja es tule näl´g hiirevihk pandi aida räästasse, siis hiired ei söönud kotte puruks ja ei tulnud nälg

iiruk ~ iiruke <iirukse, iirukest ~ iirugu ~ iiruku, iirukut> hiirekarva hall, hiirjas ▪ obene al´l om, sis kutsuts al´l iiruke [kui] hobune hall on, siis kutsutakse [teda] hall hiiruke; al´l iiruk, iire karva (rahvalaulust) hall hiirukas, hiirekarva. Vrd iir2, iirak, iire|.karva

iis <iie, iit> hiis, püha metsasalu ▪ ei meid nännü iide neiu, ei meid kuulu iide koera (rahvalaulust) meid ei näinud hiite neiu, meid ei kuulnud hiite koer

.iivame <iivate, .iiva> Hel
1. hiivama, üles vinnama ▪ iiva kott´ sel´gä, vii aita hiiva kott selga, vii aita
2. piltl näppama, varastama ▪ kaugas olli ärä iivat rahakott oli ära varastatud. Vrd .nihväme, .nähväme, .näppäme

.ilkame <ilgate, .ilka> Krk helkima, hiilgama ▪ kikk ei oole mitte kuld, mis ilkap (vns) kõik ei ole kuld, mis hiilgab; kaste ilkap ja lumi ilkap kah kaste hiilgab ja lumi ka hiilgab. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .iilgäme, .kiilame

jänesse|kul´l <jänesse|kulli, jänesse|.kulli> Hel hiireviu (Buteo buteo) ▪ jänessekul´l lennäs´ nurme pääl ja löüs´ jänessepoja hiireviu lendas põllu peal ja leidis jänesepoja. Vrd vihma|kul´l

.kiilame <kiilate, .kiila> , .kiiläme <kiiläte, .kiilä> läikima, sätendama, hiilgama ▪ taeva viir´ kiilanu ku kuld taevaäär [olevat] läikinud kui kuld; vesi kiiläs´ vastu päevä vesi läikis vastu päikest; kiilave ku juudi muna (knk) hiilgavad kui juudi munad. Vrd .iilame, .iilgäme, .ilkame, .kiiskame

.kiiskame <kiisate, .kiiska> Hls kiiskama, hiilgama ▪ kevädine päe kiiskap lume päält näkku kevadine päike kiiskab lumelt näkku. Vrd .iilame, .iilgäme, .ilkame, .kiilame

.luur´me <.luuri, luuri>
1. luurama, piiluma ▪ mis sa luurit siin usse pääl mida sa piilud siin ukse peal. Vt .luurame
2. (hiilides) ringi luusima ▪ luur´ pääle edesi tagasi, ei viisi midägi tetä luusib pealegi edasi-tagasi, ei viitsi midagi teha. Vrd .luus´me1

rot´t <roti, rotti>
1. rott ▪ pupe olli päädpidi rotiaugu sehen nukk oli peadpidi rotiaugus; roti om pikä ännäge rotid on pika sabaga. Vrd pen´t, põlk, võhl, võhr
2. hiir ▪ väiksit rot´te om egäl puul´ hiiri on igal pool. Vt iir1 || kirigu|rot´t kirikurott, väga vaene inimene ▪ ta om vaene ku kirigurot´t ta on vaene kui kirikurott