[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ain <aena, .aina> Hel hein ▪ talves om vaja luumel aena tetä talveks on vaja loomadele heinad teha; eedä aende pääle maha heida heinte peale maha (puhkama). Vt ein || aena|aig heinaaeg

apat´s3 <apatsi, apatsit> Hel hobuse peakott, torp; heinamärss ▪ obesel pandas apatsis kaara hobusele pannakse peakotti kaera. Vrd käki|kot´t, tork1

.arjame2 <arjate, .arja> Hel heinakuhja või katuse harja tegema ▪ ku katust arjati, panti araku õlgedel pääle kui katuse harja tehti, pandi harimalgad õlgedele peale

eiduteme <eidute, eidude> , eidüteme <eidüte, eidüde> Krk ehmatama, heidutama ▪ enne levä kastmist om vaja leibä eidute enne leiva sõtkumist on vaja leiba ehmatada (st alla suruda); poisikse tahive mut eidute poisikesed tahtsid mind ehmatada. Vrd ehmateme

ein <einä ~ eenä, .einä, pl p .einu ~ .einü>
1. rohi ▪ .piindre om joba einä täüs, vaja kitsu peenrad on juba rohtu täis, vaja rohida; keväde einä lauga tükive maa siist väl´lä kevadel tükivad tärkavad rohuotsad maa seest välja. Vt rohi1
2. hein ▪ einä tahave üles palade heinu on vaja kaarutada; einä rõugu tuleve küüni manu vedäde heinarõugud tuleb küüni juurde vedada; ku riha vars lige, om ein kuju Krk (vns) kui rehavars on märg, on hein kuiv. Vrd ain

einä|aig <einä|aa, einä|.aiga> heinaaeg ▪ sööge nüid putru, leib jääp einäaas sööge nüüd putru, leib jääb heinaajaks; einäaal vikat rästän ei seisä heinaajal vikat räästas ei seisa

einä|ilm <einä|ilma, einä|.ilma> heinailm ▪ ei ole einäilmu ka änäp, päe iki kate all ei ole heinailmasid ka enam, päike ikka katte (pilve) all; ääd einäilma an´d sii aaste uuta head heinailma andis tänavu oodata

einä|kaar´ <einä|kaari, einä|.kaari> heinakaar ▪ esi ei ole viil einäkaarigi niitan, sis kõnelep kah ise ei ole veel heinakaartki niitnud, aga räägib kah; peremiis niit´ kige laiembit einäkaare peremees niitis kõige laiemaid heinakaari

einä|kuurm <einä|.kuurme, einä|.kuurmet> heinakoorem ▪ einäkuurm läit´s me rihe man ümmer heinakoorem läks me rehe juures ümber; näin satte einäkuurme otsast maha vanaema kukkus heinakoorma otsast maha

einä|küin <einä|küini, einä|.küini> heinaküün ▪ einäküini om einämaa pääl heinaküünid on heinamaal; einäküinin om suve ää magade heinaküünis on suvel hea magada

einäline <einälise, einälist> heinaline ▪ einälise ollive einäküinin vihmä iist varjun heinalised olid heinaküünis vihma eest varjul; einälistel tetti õhtas kama ja kuuki heinalistele tehti õhtuks kama ja kooki

einä|maa <einä|maa, einä|maad> , eenä|maa <eenä|maa, eenä|maad> heinamaa ▪ perätu eenämaa ollive niitä päratud heinamaad oli [vaja] niita; mede einämaa ollive mõtsa veeren, ein es taha kuiva meie heinamaad olid metsa ääres, hein ei tahtnud kuivada

einä|.maarja|päe <einä|.maarja|päevä, einä|.maarja|.päevä> , einä|maari|päe <einä|maari|päevä, einä|maari|.päevä> heinamaarjapäev, 2. juuli ▪ einämaarjapäeväl ei või niiti nõgla taga aia heinamaarjapäeval ei tohi niiti nõela taha ajada; einämaaripäeväl ei tohi kuhja tetä, sis või pikne selle palame lüvvä heinamaarjapäeval ei tohi kuhja teha, siis võib pikne selle põlema lüüa

einäne <einätse, einäst> heinane, umbrohune ▪ kardulemaa olli väega einäne kartulimaa oli väga heinane; einätse nurme pääl om rasse lina kakku heinasel (umbrohtu kasvanud) põllul on raske lina kitkuda

einästeme <einäste, einäste>
1. heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ ärä laske läve edist ärä einäste ära lase ukseesist rohtuda. Vrd einäteme
2. pikaks ja kiduraks kasvama ▪ kuumage om looma ärä einästen kuumaga on taimed välja veninud

einä|tegu <einä|teo, einä|tegu> heinategu ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; einätegu olli suur tüü heinategu oli suur töö

einäteme <einäte, einäde> heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ sügüses ollive kikk nurme ärä einäten, vihma tulli nõnda pal´lu sügiseks olid kõik põllud umbrohtunud, vihma sadas nii palju. Vrd einästeme

einä|tuus´t <einä|tuusti, einä|.tuusti> heinatuust, väike kogus heinu ▪ vaate üit´s einätuus´t om maha sadanu vaata, üks heinatuust on maha kukkunud; lehmil ollive einätuusti suhun lehmadel olid heinatuustid suus

.eitlik <.eitligu ~ .eitliku, .eitlikku> muutlik, heitlik, vahelduv ▪ eitlik maa – ku vihmane om, sis vesi kurt pääl, ku kuju om, sis tõmmap koorikse pääle muutlik maa – kui vihmane on, siis vesi seisab peal, kui kuiv on, siis tõmbab kooriku peale; ilma nõnda eitligu, et ei saa akate einä tegeme ilmad on nii heitlikud, et ei saa hakata heina tegema. Vrd .muutlik

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.eitume <.eitude, .eitu> , .eitüme <.eitüde, .eitü> ehmuma, heituma ▪ mia eitusi ärä ma ehmusin ära; kas sa eitusit kah kas sa ehmusid ka. Vrd ehmateme, .eitime

jaani|ein <jaani|einä, jaani|.einä>
1. enne jaanipäeva tehtud hein ▪ ma tõi jaanieinu kah lehmäl ette anda, sõs lehmä akkav äste nüsme ma tõin enne jaanipäeva tehtud heina ka lehmale ette andmiseks, siis lehmad hakkavad hästi lüpsma
2. härghein (Melampyrum) ▪ ku varbavahe om punatses lännü, sis saa jaanieinäge terves tetä kui varbavahed on punaseks läinud, siis saab härgheinaga terveks teha (ravida)

jon´n2 <jonni, .jonni> Hls väike heinahunnik ▪ nevä veeretive einä jonni nad veeretasid heinad väiksesse hunnikusse. Vrd kämu, kän´n, känu

juga <jua, juga> kokkuriisutud (heina, vilja vms) vaal ▪ vanast aeti kõlka kokku, tetti juga vanasti aeti kõlkad kokku, tehti kokkuriisutud vaal. Vt vaal

kaar´2 <kaare ~ kaari, .kaari> (heina)kaar ▪ ma kae sedä einäkaari ma vaatan seda heinakaart; tulli suure kaarege tuli suure kaarega || .kaari kaarena ▪ vili sat´te kaari maha vili kukkus kaarena maha; kaarin kaares ▪ ein om kaarin mahan hein on kaares maas

kaaruteme <kaarute, kaarude> kaarutama, heina ümber pöörama ▪ täämbä om ää kuju ilm, ein taht kaarutemist täna on hea kuiv ilm, hein on vaja ümber pöörata

.kahke <.kahke, .kahket> Krk tahe, pealispinnalt kuiv (heinast, pesust vm) ▪ maa om joba kainus kahke, võip nurme pääle joba küll minnä maapind on juba küllalt tahe, võib põllu peale juba minna küll. Vrd .kahre, tahe, tahekas

kan´ts2 <kantsi, .kantsi> , kan´ds <kandsi, .kandsi>
1. (heina)virn, kuhi, vall ▪ agane kan´ts olli tasane ku kirvege raiut aganakuhi oli sirge kui kirvega raiutud. Vrd kuhelik, kuhi
2. küngas, kõrgendik ▪ siin kan´tse müüdä kõnnive, mägesit müüdä siin künkaid mööda kõnnivad, mägesid mööda. Vrd köndäs, köngäs, rõun
3. kindlus; (kaitse)müür ▪ kirigu kantsi akkav ka lagunem kiriku müürid hakkavad ka lagunema. Vrd .kindlus2, müür´1

kudeme <kudede, koe>
1. viljastama, seemet heitma, kudema ▪ avi ja konna ütelts üte kõrrage kudevet öeldakse, et haugid ja konnad koevad ühel ajal; latiku kut´teve toome äidsnemise aal latikad kudesid toominga õitsemise ajal. Vrd kudeneme
2. piltl roiduma, kurnatud olema ▪ puul´ aiget, kül´mä käest väl´läst tule, är kudenu poolhaige, väljast külma käest tuleb, [on] ära kurnatud. Vrd .arpume, .roidume, .räntskume, .röntskume, .sondume

kulli|sitt <kulli|sita, kulli|sitta> vihma eest kaitsev tuust heinakuhja tipus ▪ viimän viglatäüs pannas malke ala kuhja varda ümmer, õigati kullisitt viimane hangutäis [heina] pannakse roigaste alla kuhjavarda ümber, kutsuti kullisitaks; anna nüid kullisitt kah ärä, sis om kuhi valmis anna nüüd kullisitt ka ära, siis on kuhi valmis

kulu1 <kulu, kulu> kuluhein, mullune niitmata hein ▪ minge lehmil mõtsa kulu kakme! minge lehmadele metsast kuluheina katkuma!. Vrd kulu|ein

kulu|ein <kulu|einä, kulu|.einä> kuluhein, mullune niitmata hein, kulu ▪ kuluein lääp kergeste palame kuluhein läheb kergelt põlema. Vt kulu

kun´n <kunni, .kunni> Hls Krk Hel muhk, kühm; väike hunnik, heinasaad ▪ kunni pannas einä, kun´n tetäs ümärik heina pannakse saadu, saad tehakse ümarik; ta tegis´ pal´lu kun´ne ta tegi palju väikseid heinasaadusid. Vrd kom´m2, kök´s1, kühm. Vrd kun´a2, kuni1

kupik2 <kupigu, kupikut> väike heinasaad ▪ pange nii einä väikses kupikus, sis ei lää kuumas pange need heinad väikestesse saadudesse, siis ei lähe kuumaks. Vrd kämm1, kök´s1, moksik, mütsäk1

kõõme <.kõõme, kõõmet> Trv Hel
1. kõõm, ketendus ▪ pääst tulep kõõmet peast tuleb kõõma. Vt kõõm
2. piltl madal ja vilets vill, hein vms ▪ sel ei ole villagi pääl, nagu kõõme kunagi sel [lambal] ei ole villagi seljas, nagu kõõm kunagi; sääl einämaal siande kõõme, et tapa üten samblage seal heinamaal on selline vilets hein, et niida koos samblaga. Vrd kär´r1

kõõristeme1 <kõõriste, kõõriste>
1. kõõritama; silmanurgast pilku heitma ▪ ärä kõõriste miut! ära kõõrita mind!; kait´s ärgä ku na kokku saave, sõs enne kõõristev, sõs paneve sarvige kokku kaks härga, kui nad kokku saavad, siis esmalt nad kõõritavad [teineteist], siis lähevad sarvi pidi kokku
2. piltl kurameerima, teineteist vaatama ▪ na kõõristev, ei lää viil paari nad kurameerivad, ei lähe veel paari. Vrd kudruteme

kähväteme <kähväte, kähväde> Hls heitma, kergelt viskama (vett) ▪ kähväde paar´ kibu täüt keresele, lõunu om vähä viska paar kibutäit kerisele, leili on vähe

kämm1 <kämmu, .kämmu> Trv Hel väike (ajutine) heinahunnik, saad ▪ kämmu võit sel´lätävvege kodu viia väikese heinahunniku võib seljas koju viia. Vrd kämu, kän´n, känu, kök´s1, moksik

kämu <kämu, kämu> Trv Pst väike heinahunnik ▪ kämu tetti kaari otsa pääle väike heinahunnik tehti heinakaare otsale. Vrd jon´n2, kämm1, kän´n, känu

kän´n <känni, .känni> Hls Krk
1. kidura kasvuga (taim); könn ▪ pedäje känni ei kasva suurepes männikönnid ei kasva suuremaks; ta om til´luk ku üit´s kän´n ta on väike nagu üks könn. Vrd konn1, kär´r2, käs´s, kön´g, kön´n
2. väike heinakuhi ▪ ku vihman suvi, sõs pannas väikse kuhjakse känni kui vihmane suvi on, siis tehakse väikesed heinakuhjakesed. Vrd kämm1, kämu, känu

känu <känu, känu> Krk väike heinasaad (hrl võrdlustes) ▪ väike lait´s istus rii pääl ku känu kunagi väike laps istub ree peal nagu väike heinasaad. Vrd kämm1, kämu, kän´n

kärbis <kärbise, kärbist ~ kärbisse, kärbist> toestik heina või vilja kuivatamiseks, kärbis ▪ ein olli kärbiste pääle pant hein oli kärbistele pandud. Vrd .arkel2, kärbik, kärbit´s, kärbus

kärbit´s <kärbitse, kärbitset> Hel
1. toestik heina või vilja kuivatamiseks, kärbis. Vt kärbik, kärbis
2. okaspäitsed, okkaline võru varsal imemise takistamiseks ▪ kärbit´s panti varsal nina pääle okaspäitsed pandi varsale nõna peale. Vt kärbus

köögenik <köögenigu ~ köögeniku, köögenikku> Hls suur heinakuhi ▪ kait´skümment viis ruga einu pant kokku, saanu üit´s köögenik kakskümmend viis saadu heinu pandud kokku, saanud üks suur kuhi. Vrd kohelik, kuhelik

küin´ <küini, .küini> , küün´ <küüni, .küüni> heinaküün, viljahoidla ▪ ommen akkame einu küini ala vedäme homme hakkame heinu küüni alla vedama

laasik1 <laasigu ~ laasiku, laasikut>
1. võsast puhastatud heinamaa, laastik ▪ küll om laasigun ilust einä, aa looma laasikus küll on võsast puhastatud heinamaal ilusat heina, aja loomad heinamaale. Vrd laan´1, .laastik
2. harvendatud noor mets ▪ laasikun kasvive kõivuseene harvendatud metsas kasvasid kaseseened

.laas´me ~ .laas´ma <.laasi, laasi>
1. laasima, oksi või lehti eemaldama ▪ kuuse ossi om rasse laasi kuuse oksi on raske laasida
2. lehti või oksi langeda laskma ▪ ku lina ladvani är laasin, sis akas´ kujume kui lina ladvani [olid lehed] maha langenud, siis [lina] hakkas kuivama
3. heinamaad mätastest puhastama ▪ ku einämaad kandest ja mättäst puhaste, sõs laasits einämaad Krk kui heinamaad kändudest ja mätastest [tuleb] puhastada, siis laasitakse heinamaad
4. kanga lõimelõnga otsi lõikama ▪ laasi otsa kanga päält ärä lõika kanga lõimeotsad ära

.laastik <.laastigu ~ .laastiku, .laastikku> Pst võsast puhastatud heinamaa ▪ laastigu pääle lasti looma süüme heinamaale lasti loomad sööma. Vrd laan´1, laasik1

lameme1 <lamede, lame>
1. pikali heitma; maha või alla vajuma ▪ üit´s kuusk kummartes, kikk laan´ lames (mõistatus) üks kuusk kummardas, kogu laan heidab maha (kui rahvas on kirikus põlvili)
2. lebama; lamasklema ▪ ku kavva ta taht lamede kui kaua ta tahab pikali olla; sii lames lavva veeren istun see lamaskleb laua ääres istudes. Vrd lamame, pikusteme

.latvame <ladvate, .latva> heina liiga kõrgelt niitma, taimelatvu maha võtma ▪ vikat om nüri, latvas einä vikat on nüri, niidab rohulatvu

leht|ein <leht|einä, leht|.einä> lehthein, lehttaimi sisaldav hein ▪ leh´teinä iki lammas tah´t lehtheina ikka lammas tahtis

lips|ein <lips|einä, lips|.einä> Krk raskesti niidetav kõva madal hein (hrl jusshein), lipshein ▪ lipsein läit´s vikati alt lips ja lips läbi, ligege om parep niitä lipshein läks vikati alt lipsti läbi, märjaga on parem niita

.liugel <.liugle, .liugelt> , .liukel <.liukle, .liukelt> Krk
1. harv, kehv vili (ka hein, vill) ▪ mõni liugel on kasunu, egä säält midägi saia ei ole mõni harv [viljakõrs] on kasvanud, ega sealt midagi saada pole (saaki). Vrd ud´sal, utser´t
2. kübe, helves ▪ kerge lumesadu, mõni liugel tulep ala kerge lumesadu, mõni helves tuleb alla. Vrd .liugen, .liugen´ts

loim2 <loime, .loime> luht, madal heinamaa ▪ aa kari loime! aja kari luhta!; jalajit tuudi mõtsast loime päält, mis sikke ja tehe olliv jalakaid toodi luha peal, mis sitked ja kõvad olid; ei tää ka loime päält massapki niitä või laseme looma sissi ei tea, kas madala heinamaa pealt maksabki niita või laseme loomad sisse (heinamaale sööma). Vrd luga, luht1

lon´k <longi, .lonki> Krk lodu, madal vesine heinamaa ▪ kui sa läbi longi läät, sis võta kengä jalast ärä, mud´u saave nii likes kui saa läbi vesise heinamaa lähed, siis võta kingad jalast ära, muidu saavad need märjaks. Vrd lod´u3, loigas, loimik, loisk1

loogusse pl <looguste, loogussit> Trv kahest lookjast puust heina- ja põhukandmise vahend, loogused ▪ loogustek viiti põhk kõlgusse ja lauda pääle loogustega viidi põhk küüni ja lauda lakka

luga <lua ~ luga, luga> Trv Hel luht; jõeäärne heinamaa ▪ lua pääl teime mitmit aastit lehmil einä luha peal tegime mitmeid aastaid lehmadele heina; luga pääl vedäsime nuuta Trv luhal vedasime noota (suurvee ajal). Vrd loim2, luht1

luht1 <luha, .luhta>
1. madal heinamaa, luht ▪ luhan om suur paks ein luhas on kõrge paks hein. Vrd loim2, luga
2. luga, niiskel alal kasvav rohttaim (Juncus) ▪ järve veeren om luhte, kõllatse nuti otsan järve ääres on lugasid, kollased tutid otsas
3. kõrkjas ▪ esi tõime jõest luhte, esi kaksime, kudasime põhja ala ise tõime järvest kõrkjad, ise katkusime, kudusime põhjad alla (toolidele); uvvest katussest tulep lumi sissi, ku luhte vahel ei ole uuest katusest tuleb lumi sisse, kui kõrkjaid vahel ei ole

luug <luu, .luugu> (kaartena) mahaniidetud hein, loog ▪ kuju luug sattend liges kuiv loog sai nüüd vihmaga märjaks

maise|ein <maise|einä, maise|.einä> kõrgemal niidul, arumaal kasvanud hein ▪ lambaeinässe võtive perenaise ääd maiseeinä lambaheinaks võtsid perenaised head arumaa heina

moksik <moksikse, moksikest> Krk
1. väike härg, härjavärss ▪ sii üit´s väike moksik om alle, egä temäst iki asja ei saa see üks väike härjavärss on alles, ega temast asja ei saa. Vrd mok´s1, mõk´s, mök´s
2. piltl väike heinakuhi, köks ▪ kuhja toksikse ja moksikse väikesed kuhjad ja kuhjaköksid. Vrd kupik2, kämm1, kök´s1, mütsäk1

mär´ss <märsi, .märssi>
1. kasetohust või niinest punutud seljapaun, märss ▪ karjatse võtive süümist märsige üten karjased võtsid sööki märsiga kaasa
2. vitslookadega võrk heinte, põhu kandmiseks ▪ märsil kait´s luuka olli kül´len, kabla man Krk märsil kaks looka olid küljes, nöörid juures. Vrd mõrts

mätästik <mätästigu ~ mätästiku, mätästikku> Hel mättaline heinamaa ▪ kari om mätästigun kari on mättalisel heinamaal

niit2 <niidu, .niitu> niit, heinamaa ▪ nüid kasuve pal´lude niite pääl joba väikse kõivu ja pedäje nüüd kasvavad paljude heinamaade peal juba väiksed kased ja männid; lääme karjage niitu lähme karjaga niidule. Vrd einä|maa

.niitme1 ~ .niitmä1 <.niitä, niidä>
1. niitma (heina) ▪ niitme minti ulganti päevätõusu aig niitma mindi hulgakesi päiksetõusu ajal
2. pügama ▪ lamba tules keväde ärä niitä lambad tuleks kevadel ära pügada. Vt pügäme1

nut´t1 <nuti, nutti>
1. heinanutt, rohttaime pea ▪ nuti õõtsuve tuule kähen heinanutid õõtsuvad tuule käes; kanakakerdege värmites kah, neil lõigutes nuti päält ärä, mõni aap üten vartege patta karikakardega värvitakse ka, neil lõigutakse nutid pealt ära, mõni paneb koos vartega patta. Vt nupp
2. nupjas moodustis, pung ▪ lehe om nutin alle lehed on alles pungas

.närmline <.närmlise, .närmlist> Krk
1. narmaline ▪ mea kudasi närmlisi kindit ma kudusin narmalisi kindaid. Vt .narmaline, .narmane
2. heinajuuri täis ▪ maa om närmline maa on heinajuuri täis

nüür´2 <nööri, .nüüri> heinamaariba; põlluriba ▪ egäüit´s niit´ üte nööri igaüks niitis ühe heinamaariba; meil olli terve nüür´ mõisest kokku aia, neli vakamaad üten nöörin meil oli terve heinamaariba mõisast [heina] kokku ajada, neli vakamaad ühes ribas

palame2 <palade, pala> , pallame <pallade, palla> Hel kaarutama, kuivatamiseks heina ümber pöörama ▪ ka einä ärä palaside? kas heinad ära kaarutasite?; mõni palap rihavarrege, mõni argige mõni segab rehavarrega [heina], mõni hargiga

palat´s <palatsi, palatsit> Krk kuivatatav heinavaal ▪ palat´s om vaja ärä palade heinavaal on vaja ümber pöörata. Vrd vaal

parta <parta, partat> Krk heinte veovahend, kokkuseotud lepapuud ▪ parta pääle panti einä ja sedäsi sai na suust obesege väl´lä vedäde kokkuseotud lepapuude peale pandi heinad ja nii sai need soost hobusega välja vedada

peber <pebre, .pepre> lible, peber; heinapuru ▪ rehe man lätsive villatse rõõva kaara pepri täüs rehe juures läksid villased riided kaera aganaid täis. Vrd libel, pihu, udsi

pents <pendsu, .pentsu> Trv hrv kõrgem kink heinamaal, põndak ▪ pendsu pääl om kidur ein kingu peal on kidur hein; sii om kõrge kõrvenu pents karjamaal see on kõrge kõrbenud kink karjamaal. Vt põndak, põndas, põndsik, põnt, põnts1, põn´tsak1

pesä <pesä, pesä ~ pesä, pesät> pesa ▪ lind lennäs´ pesä pääle lind lendas pesale; kana kaot´s pesä ärä kana peitis pesa ära; ku siga pesä tei, sis ta akas´ poigi tuume ku siga pesa tegi, siis ta hakkas poegi tooma (sünnitama) || kardule pesä kartulipesa, ühe kartulitaime mugulad koos juurtega ▪ küll ollive sel kardulel iluse suure pesä küll olid sellel kartulil ilusad suured pesad (st palju kartuleid all); kuhja pesä heinakuhja lava ▪ kuhja pesä om vaja kõrraligult tetä, mud´u satap kuhi ümmer kuhjalava on vaja korralikult teha, muidu kukub kuhi ümber; kutsi|radsigu pesä sipelgapesa; uisa pesä ussipesa

põldik <põldigu ~ põldiku, põldikut> heidiktall ▪ põldikut om rasse üles kasvate heidiktalle on raske üles kasvatada; põldik om sii, kedä emä ärä põlgen om heidiktall on see, keda ema[lammas] ära põlanud on

pütsik <pütsigu ~ pütsiku, pütsikut>
1. putk, toruja varrega taim ▪ tii veeren ollive pütsigu tee ääres olid putked; sibule om pütsikus lännü sibulad on putke läinud (sibulapealsed on puitunud). Vrd peni|pütsik, pöörä|pütsik
2. piltl kõva, puitunud hein ▪ lüü nii pütsigu aia veerest maha! löö need vanad heinad aia äärest maha! (st niida ära)
3. piltl vars ▪ kõbjas olli kate aruge, pütsik perän kõblas oli kahe haruga, vars taga. Vrd var´s

püür´|kaar´ <püür´|kaari, püür´|.kaari> Hel vastandkaar, kahelt poolt kokku niidetud heinakaar ▪ peremiis ai einä püür´kaari kokku, tõise lätsiv taga järgi peremees niitis heina vastaskaared kokku, teised läksid tagant järele. Vrd vastat|kaar´

redel ~ redel´ <redeli, redelt> redel ▪ poiss ronis´ redelt müüdä katusse pääle poiss ronis redelit mööda katusele; nüid tulli ta lume redelte varjust vällä nüüd tuli ta lumeredelite varjust välja; vil´läl om redeli, aga pöönikul minnas purdege viljal on redelid, aga pööningule minnakse purdega. Vrd kartsas1, purres || rõugu|redel rõuguredel, redelitaoline rõugutoestik, kuhu hein kuivama pannakse ▪ vili om redelte pääle pantu vili on reedete peale pandud; siiva|redel tuuliku tiivaredel; .vankre|redel vankriredel, vankri redelitaoline küljekõrgendus ▪ einä vedämises ollive vankre pääl vankreredeli heina vedamiseks olid vankri peal redelid

.rualine <.rualise, .rualist> Krk rugadest, mitmest väiksest heinasaost koosnev ▪ üte väikse viie rualisel kuhjal panti viis malka ühel väikesele viiest roast kuhjale pandi viis [kuhja]malka

ruga <rua ~ roa, ruga> heinasaad, ruga ▪ rugadel om lepä ossa alla pant saadudele on lepaoksad alla pandud; paneme einä rukka paneme heina saadu. Vrd kun´n, kämu, kän´n, känu, saag´2

rugastik <rugastigu ~ rugastiku, rugastikku> , .ruastik <.ruastigu ~ .ruastiku, .ruastikku> Hel rugadega kaetud heinamaa ▪ rugastigun olli lastel ää mängi saadudega heinamaal oli lastel hea mängida