[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

aab1 <aava, .aaba> haab ▪ ma värisi ku aava leht ma värisesin kui haavaleht

aab2 <aava, .aaba> haav ▪ käe pääl olliv sügäve aava käe peal olid sügavad haavad; kikk sel´g olli aabe täus kogu selg oli haavu täis. Vrd aav

.aabine <.aabise, .aabist> haavane, haavapuust ▪ mede sannalava om aabine meie saunalava on haavapuust

.aabjas <.aabja, .aabjast> Trv Hel haavakoorevärvi, hallikas ▪ sii lõng jäi aabjas see lõng jäi hallikaks (värvimisel)

aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konks ▪ kördil om aagi seelikul on haagid; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala Krk hobuseraual on haagid, keeratakse kruvidega kinni. Vrd an´ks, kon´ks1, än´ks
2. (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumisel ▪ jänes tiip aake jänes teeb haake

.aake ~ .aak <.aakse, .aakest> haoke, väike hagu ▪ aaksit olli leedi ehen haokesi oli pliidi ees. Vt aga1

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

.aamer <.aamre, .aamert ~ .aamerd> , aamer <.aamre, aamert ~ aamerd> haamer ▪ aamer om suurep, vasar om vähep haamer on suurem, vasar on väiksem; kengsepäl om kah aamer kingsepal on ka haamer

aamerteme <aamerte, aamerde> Krk Hel
1. hulkuma, sihitult ringi liikuma ▪ laits aamertep ommukust õhtani ja ei väsü ärä laps liigub ringi hommikust õhtuni ja ei väsi ära; mis sa iki aamertet, käit ilmapidi ilmasjande mis sa ikka hulgud, käid ilma pidi ilmaasjata. Vrd jabruteme, kalberdeme, .rüüs´tme1, .ul´kme
2. vallatlema, mürama ▪ latse aamerteve õvven lapsed müravad õues. Vrd amaleme, kiiserdeme, ul´andeme

aarak <aaragu ~ aaraku, aarakut> Hls Krk (korraga haaratav) peotäis; sirbitäis ▪ suurest aaras´, sai kolme aarakuge vihu kätte suurelt haaras, sai kolme peotäiega (vilja)vihu kätte

.aarame <aarate, .aara> haarama, tõmbama ▪ lina peo aarati käege linapeod (-kimbud) tõmmati käega

aas <aasa, .aasa>
1. haak ▪ pane värät aasa pane värav haaki. Vt aak´
2. aas, silmus, tärge ▪ pastlel om aasa pastlal on aasad (kust paelad läbi käivad). Vrd leht|aak´, sang, silmus

aav <aava, .aava> haav. Vrd aab2

aava|kõrnits <aava|kõrnitse, aava|kõrnitset> haavariisikas ▪ aavakõrnitse om ää söögiseene haavariisikad on head söögiseened. Vrd aava|siin´, aavik2

aaval haaval ▪ aida laotes kivi aaval aeda laotakse kivihaaval. Vrd .kaupa

.aavame <aavate, .aava> vigastama, haavama ▪ ta olevet miist kakeluse pääl väitsege aavanu ta olevat meest kakluses noaga haavanud

aava|siin´ <aava|seene, aava|siint> haavariisikas ▪ aavaseene om alli värmi haavariisikad on halli värvi. Vrd aava|kõrnits, aavik2

.aavel <.aavle, .aavelt ~ .aaveld> haavel ▪ aavelteg lastas jänessit haavlitega lastakse jäneseid; es ole aavelt, es saa laske ei olnud haavlit, ei saanud lasta

aavik1 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavik, haavamets ▪ Mulgimaal om mitmit aavikit Mulgimaal on mitmeid haavikuid

aavik2 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavariisikas; tavariisikas ▪ aaviku om alli ja limatse seene haavariisikad on hallid ja limased seened. Vrd aava|kõrnits, aava|siin´

aavik3 <aaviku ~ aavigu, aavikut> Krk Hel hall lehm ▪ aavikit om mede kandin vägä vähä halle lehmi on meie kandis väga vähe

abe <abe, abet> , aben <abene, abent> habe ▪ miu esäl olli ümärik abe, seante ratasabe minu isal oli ümarik abe, selline ratashabe; aben olli allis lännu habe oli halliks läinud

abeleme <abelte, abele> Hel
1. ahmima ▪ sii jutt võt´t abeleme see jutt võttis ahmima (õhku). Vrd abime, .ahm´me, .rom´me
2. sahmerdama, hooletult tegema ▪ abelep ilmaasjande, ei levvä kätte sahmerdab ilmaasjata, ei leia üles. Vrd .lahv´me, sähveldeme

abenik <abeniku ~ abenigu, abenikku> habemik ▪ vanast olli pal´lu abenikke mehi vanasti oli palju habemikke mehi

abras1 <.apre, abrast> õrn, habras ▪ rõstall´kausi om apre kristallkausid on õrnad

abras2 <.apre, abrast> Krk halvaks läinud ▪ nii kala om apre need kalad on halvaks läinud

.aeleme <.aelte ~ .aelde, .aele>
1. aelema, hulkuma ▪ ta tahap ringi aelte ta tahab ringi hulkuda. Vrd aamerteme, .jõlkme, .luudame, .ul´kme, .urtame
2. indlema ▪ mõni lehm aelep mitu kõrda mõni lehm indleb mitu korda

aga1 <aa, aga> hagu ▪ väits olli ärä kadunu agade sissi nuga oli ära kadunud hagude sisse. Vrd .aake

agaline <agalise, agalist>
1. haraline ▪ puu om agalises lännu puu on haraliseks läinud. Vrd aralik
2. piltl aganane, sõklane ▪ agalist leibä ei taha süvvä aganast leiba ei taha süüa. Vrd aganene, .sõkline

agane1 <agatse, agast> Krk Hel hagudest koosnev v tehtud; risune ▪ agatsen mõtsan om rasse kõndi oksarisuses metsas on raske käia. Vrd agune

aganik <aganigu ~ aganiku, aganikku> aganik, ruum aganate jms hoidmiseks ▪ nüssik jäi aganigu läve ette lüpsik jäi aganiku läve ette; Mats olli minnu aganikuse Trv Mats oli läinud aganikku

agijes <agije, agijet>
1. hagijas ▪ vanast olli pal´lu agijit mõisan vanasti oli palju hagijaid mõisas. Vrd agin
2. piltl õgard ▪ sulatse ollive kikk agijese sulased olid kõik õgardid. Vrd neeli|peni, neelus´k

agin <agine, agint ~ agind> Krk hagijas ▪ nüid om agine mõtsan, kiuh käuh auguve nüüd on hagijad metsas, kiuh käuh hauguvad. Vrd agijes

agras <.akra, agrast> Hel tilgastanud, veidi hapu (piim) ▪ piimäl om agras magu man piimal on hapu maitse juures; va tölline piim, akras lännü va poolpaks piim, ära tilgastanud. Vrd .löndunu, .mõlkjas, müre, .mürkunu

agrik <agrigu ~ agriku, agrikut> Hel suurte harali okstega, kahar (puu) ▪ mäe pääl kasuve agriku kõjo mäel kasvavad harulised kased. Vrd agar2, agarik1, ahar, aharik

agune <aguse, agust> Pst hagudest tehtud; risune. Vrd agane1

aher2 <ahere, ahert> , aer <.aere, aert> harkadra künniraud ▪ mia las´se seppä aere teräves tetä ma lasin sepal künniraua teravaks teha

aheteme <ahete, ahede> Hel hahetama ▪ taiva viir ahetes taeva äär hahetab

ahisteme <ahiste, ahiste> Hel hullama; sülelema ▪ noore ahisteve küini all noored hullavad küünis; mis te ahistede üttepuhku mis te hullate ühtelugu. Vrd aamerteme, amaleme, jõhverteme

ahk <aha, .ahka> Hel
1. valkjashall ▪ palaje om aha karva voodilinad on valkjashallid. Vrd al´l4
2. koidukuma, hämu ▪ alle om ahk alles hahetab (ei ole veel valge väljas). Vrd somp2
3. piltl tühine kiidujutt ▪ ära aja ahka ära kiida tühja

.ahkjas <.ahkja, .ahkjast> Trv Hel hallikas ▪ sii lehm olli ahkja karvage see lehm oli hallika karvaga. Vrd al´lakas, allik2

aieteme <aiete, aiede> aietama, valust „ai“ hüüdma ▪ ta es oiete, ta es aiete, kuul´ il´läksi ärä ta ei oiatanud, ta ei aietanud, suri vaikselt ära

.aige <.aige, .aiget>
1. haige ▪ näin oolit´s aigide laste iist vanaema hoolitses haigete laste eest; ta olli joba kavva silmist aige tal olid juba kaua silmad haiged
2. valu(hoog) ▪ aigese käisiv mitu tiiru valuhood käisid mitu korda

.aigeline <.aigelise, .aigelist> , .aigline2 <.aiglise, .aiglist> haiglane ▪ ta olli seante aigeline, käse rüüks´ ta oli selline haiglane, kaebas valu kätes; temä olli aiglise olekuge ta oli haiglase olekuga. Vrd .aiglane2

.aigin Hel hädas, vaevas ▪ olti ikki aigin küll, ku pessige tuld lüüdi oldi ikka hädas küll, kui taelaga tuld löödi (põlema pandi)

.aiglane2 <.aiglase, .aiglast> haiglane, haigevõitu. Vrd .aigeline

.aigume <.aigude, .aigu>
1. vanaks või halvaks minema ▪ leib om aigunu leib on vanaks läinud
2. valmima (ilmastiku toimel) ▪ lina aiguve pääle leotemist väl´lä pääl linad valmivad pärast leotamist välja peal

.aigus <.aiguse, .aigust> haigus, tõbi ▪ jumala aiguse puha, pal´t luu murd om esi tett aigus jumala haigused kõik, ainult luumurd on enda põhjustatud haigus. Vrd taud´s, tõbi

aiguteme <aigute, aigude> haigutama ▪ siu jutt aap peris aiguteme sinu jutt ajab päris haigutama

aik <aigu, .aiku>
1. haigutus ▪ miis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk (inimene) ▪ ka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna

ain <aena, .aina> Hel hein ▪ talves om vaja luumel aena tetä talveks on vaja loomadele heinad teha; eedä aende pääle maha heida heinte peale maha (puhkama). Vt ein || aena|aig heinaaeg

ainus <ainuse, ainust> vähene hulk ▪ kes ei anna ainusest, egä sii aidast kah ei anna (vns) kes ei anna vähesest, ega see aidast ka ei anna

ais2 <aisu, .aisu> lõhn, hais ▪ sii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais – ku mõni om aisu tennu oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast)

.aisme <aista, aise> , .aiseme <.aisede, .aise> haisema ▪ peräst käe aisive, aga ütelti, et kelle käe sitage, selle suu saiage (vns) pärast (sõnnikuvedu) käed haisesid, aga öeldi, et kelle käed [on] sitaga, selle suu on saiane

aisuteme <aisute, aisude>
1. nuusutama, nuhutama ▪ peni aisutes aiaviiri koer nuusutab aiaääri; ku vähä rasva om vii sehen, ei juu, mekuts ja aisuts sääl man Krk kui natuke rasva on vees, (loom) ei joo, mekutab ja nuhutab seal juures. Vt nuusuteme
2. haisutama; peeretama. Vrd peeräteme, puugateme, Vt purtsuteme

ajak <ajakse, ajakest> ajake, armas aeg (ka hüüatustes) ▪ oh sa pühän ajak! oh sa armas aeg!

ajevel, ajevil, .aevil
1. hajevil; laokil ▪ mõtte ollive aevil mõtted olid laokil
2. lohakil ▪ kodu kikk ajevel puha, sa läät kodust ärä kodu kõik lohakil, (aga) sina lähed kodust ära

ak´k2 <aki, akki> hakk (lind) ▪ ku aki väl´lä tuleve, sis ilma muutve kui hakid välja tulevad, siis ilmad muutuvad

akkaje <akkaje, akkajet> hakkaja, tragi; äge ▪ mede külän om akkajit naisi meie külas on tragisid naisi; mea seante akkaje ei oole, et ma akka kaklem ma selline äge ei ole, et ma hakkan kaklema. Vrd ragi, Vt nakkaje

akkame <akate ~ akade, akka> hakkama, alustama; algama ▪ einä akats ommugu vara niitme heina hakatakse hommikul vara niitma; akas´ viiendet aastet käimä hakkas viiendat aastat käima (st sai neli aastat vanaks); akkame mineme hakkame minema; akkam maadlem, kaeme, kumbas üle saa! hakkame maadlema, vaatame, kumb võidu saab!. Vrd alusteme, nakkame, .ürgäme1 || .pihta akkame pihta hakkama, alustama ▪ mis sääl viil vahki, akka pihta! mis seal veel vahtida, hakka pihta!; pähä akkame pähe hakkama, uimastavalt mõjuma ▪ sannan olli vingu, akas´ pähä saunas oli vingu, hakkas pähe

alamp ~ alamb <alampe ~ alambe, alampet ~ alambet> , alap <alabe, alapet> alam; pahem, halvem ▪ nii olliv alampe niintest need olid halvematest niintest; sii es ole alambep see ei olnud halvem; asi läits viil alampebes asi läks veel halvemaks. Vrd alvemp

alampest ~ alabest halvasti, viletsalt ▪ kehv eläjes, ken alampest peet talve, om vaklu täüs kehv loom, kelle eest on halvasti talvel hoolitsetud, on vaklu täis

alandeme ~ alanteme <alante, alande>
1. alandama, madaldama ▪ mea sai alantet innage ma sain alandatud hinnaga
2. halvustama, laimama ▪ ärä alante miut! ära laima mind!; tõisi oma ta kange alanteme teisi on ta innukas halvustama
3. alandama, alluma, järelandlik olema ▪ sa piat ennäst iki alanteme ka sa pead ikka järele andma ka

ala|paju <ala|paju, ala|paju> Pst halapaju (Salix acutifolia) ▪ alapaju om õige sikke, kasvap einamaal, neist tetäs korve halapaju on õige sitke, kasvab heinamaal, neist tehakse korve. Vrd alas|pajo, palmi|pajo

alas|pajo <alas|pajo, alas|pajo> Krk halapaju (Salix acutifolia) ▪ alaspajo om punane pajo, libeve lehtige, võrsit tuvvas korvi tetä halapaju on punane paju, libedate lehtedega, võrseid (noori oksi) tuuakse korvi tegemiseks; alaspajol kasvav ossa allapoole halapajul kasvavad oksad allapoole. Vrd ala|paju, palmi|pajo

alasteme <alaste, alaste> halastama ▪ ta alas´t latse pääle ja an´d talle leväpalukse ta halastas lapse peale ja andis talle leivapalukese

alastus <alastuse, alastust> halastus ▪ ei ole armu egä alastust ei ole armu ega halastust; nõnda kõva süämege, ei tunne alastust tõise vastu nii kõva südamega, ei tunne halastust teise vastu

alb ~ alv <alva, .alba> halb ▪ või om alvase minnu Trv või on halvaks läinud; alva meelega ütlep mis tahten ärä halva tujuga ütleb mida tahes (halba). Vrd paha, tülgäs

ale1 <ale, alet>
1. hale; kaastundlik ▪ ma näi alet inimest ma nägin kaastundlikku inimest. Vrd alelik
2. kahvatu, pleekinud ▪ sii om siande ale vär´m see on selline kahvatu värv. Vrd alekas

aledus <aleduse, aledust> haledus, kurbus, kahjutunne ▪ aledust ei või kigel väl´lä näüdäte Krk kurbust ei või kõigile välja näidata. Vrd .kurptus, .nukrus

alelik <aleligu ~ aleliku, alelikku> hale, tundeline; osavõtlik ▪ mõni om alelik, mõistap äste lohute tõist mõni on osavõtlik, oskab hästi teist lohutada. Vrd ale1

alesteme <aleste, aleste> haletsema, kaasa tundma; kurvastama ▪ kennigi ei salli alestemist keegi ei salli haletsemist. Vrd aletseme, kahitseme

aletseme <aletse, aletse> Hls haletsema. Vrd alesteme, kahitseme

alg <alu, .algu> halg ▪ puu alu om riidan puuhalud on riidas

algas <.alka, algast> halgas, kergesti lõhenev, purunev ▪ algas puu om lahe ja kõva halgas puu on kergesti lõhenev ja kõva. Vrd õlgas, õlk

.algus <.alguse, .algust> Krk algus, hakatus ▪ kuul´ om kige algus kool on kõige algus. Vrd akatus, .algmine, .ürgüs, ürjät´s

.aljas <.alja, .aljast> Krk hallikas, hallivõitu ▪ tuhkur om sihante aljas, mustjas al´l tuhkur on selline hallikas, mustjashall; ruusa maa om aljast karva kruusane maa on hallikas. Vrd .ahkjas, al´lakas, allik2

all3 <alla, .alla> hall, härmatis ▪ ommuku olli all mahan hommikul oli hall maas. Vrd kahu1, kard1, ärm

al´l4 <alli, .alli> hall (värvus) ▪ sii kassipoig om al´lep ku vana esi Krk see kassipoeg on hallim ku vana (kass) ise; alli pilve toove vihma hallid pilved toovad vihma. Vrd ahk

al´l5 <alli, .alli> hallitus ▪ leväl lääp al´l sissi leivale läheb hallitus sisse. Vrd allitus, rahatse

al´l7 <alli, .alli> malaaria, halltõbi, külmtõbi ▪ kas siul al´l sel´län, et sa väriset kas sul on külmtõbi, et sa värised; sii alli inimen lännu ahju see malaarias inimene läinud ahju (et külmatundest lahti saada). Vrd alli|tõbi

al´lakas <al´laka, al´lakat> Hls hallikas ▪ nännil om al´lakas kör´t vanaemal on hallikas seelik. Vrd .ahkjas, .aljas, allik2

allane <allase, allast> hallane ▪ tule kül´mä ja vihma ja allast ommukut tuleb külma ja vihma ja hallast hommikut. Vrd kahune

al´las <.al´la ~ .al´le, al´last>
1. haljas, roheline ▪ kikk tiiveere om al´le joba kõik teeääred on juba haljad. Vrd rohilane, rohilene, rohilin
2. klaar, selge ▪ lasti kiiä seni, ku al´las liim pääl olli lasti seni keeda, kuni selge leem peal oli (peale tuli). Vrd laar´2, .sel´ge, selgüne
3. läikiv, hiilgav (nt puhtusest) ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud hiilgavad, puhtaks küüritud

al´lasteme <al´laste, al´laste> Trv puhtaks hõõruma, küürima (eriti hõbedast esemeid) ▪ õbekahvle ja väitse tuleve puhtes al´laste hõbekahvlid ja noad tuleb puhtaks hõõruda

allateme <allate, allade> hallatama ▪ joba allats, akkas talves mineme Krk juba hallatab, hakkab talviseks minema. Vrd kahuteme

alle Pst Hls Krk
1. alles ▪ sii vana koolimaja piab alle oleme see vana koolimaja olevat alles; kikk jäive alle, otsa es saa kedägi kõik jäid alles (ellu), ei hukkunud keegi. Vrd all2, .alla
2. äsja, hiljuti ▪ undi seive kaits koera ärä alle hundid sõid kaks koera hiljuti ära; meil ürjäti alle äesteme meil hakati alles äestama. Vrd ennist, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

al´lenteme <al´lente, al´lende> haljendama, rohetama ▪ kesü om üleven, ku al´lents puha oder on üles tõusnud, nii et rohetab kõik

allik2 ~ allikas <allika ~ alliga, allikat> hallivõitu, hallikas ▪ taevan ollive allika pili taevas olid hallikad pilved. Vrd .ahkjas, al´lakas, .aljas

alliteme <allite, allide> hallitama ▪ kambre seinä lätsive alliteme toa seinad läksid hallitama. Vrd rahateme

allitus <allituse, allitust> hallitus ▪ allitus om levä ärä rikkun hallitus on leiva ära rikkunud. Vrd al´l5, rahatse

alli|tõbi <alli|tõve, alli|tõbe> halltõbi, malaaria ▪ vanempel aal olli allitõbe, sedä es tää kennigi, kust ta tulli, inemise kurnas´ är, värisi ja külmet´ vanemal ajal oli malaariat, seda ei teadnud keegi, kust ta tuli, inimese vaevas ära, värises ja külmetas. Vrd al´l7

alli|vati|miis <alli|vati|mehe, alli|vati|miist> piltl hunt. Vrd mõtsa|koer, mõtsa|peni, riim|silm

alu|puu <alu|puu, alu|puud> halupuu ▪ alupuu om kige parebe ahun küttä halupuud on kõige paremad ahjus kütta

.alvame <alvate, .alva> halvama ▪ sii alvati, om ilma oimute sel oli halvatus, on jõuetu. Vrd rabame

alvaste ~ alvast halvasti ▪ kikk läit´s alvaste kõik läks halvasti. Vrd sandiste, sitaste

alvemp <alvembe ~ alvempe, alvempet> , alvep <alvebe ~ alvepe, alvepet> halvem; alam ▪ uhke om sii, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk uhke on see, kes ei taha kehvema, alama inimesega rääkida. Vrd alamp

alventeme ~ alvendeme <alvente, alvende> laimama, laitma, halvustama ▪ ärä alvente miu latsi! ära halvusta minu lapsi!. Vrd .laimame, .laitme, .tõrvame, viliteme

amaleme <amalte, amale> , ameleme <amelte, amelde>
1. rabelema, vigurdama; mürama, hullama ▪ vasik amales juumisega vasikas rabeleb joomise juures; latse amaleve põhun lapsed müravad põhus. Vrd aamerteme, .ampsleme, ribeleme, rubeleme
2. edvistama; amelema, vastassugupoole vastu huvi tundma ▪ küll nii noore amelive küll need noored edvistasid; poisi iki tüdrikide ümmer amaleve poisid ikka tüdrukutega amelevad. Vrd edeveme, etsiteme, jõõbiteme, .lirtame

.amba|raha <.amba|raha, .amba|raha> hambaraha, kingitus imikule (hrl metallraha) ▪ ambaraha andas ristmise aal hambaraha antakse ristimise ajal; ku nurmikut viiti, sõs ka anti latsel ambaraha kui käidi katsikul, siis ka anti lapsele hambaraha