[MES] Mulgi sõnastik

ladume <ladude, lao ~ ladu>
1. ritta või virna laduma, laotama ▪ raiuti mõts maha ja ossa laoti kokku raiuti mets maha ja oksad laoti kokku. Vrd lahuteme, .laoteme
2. piltl peksma, lööma ▪ ladus kait´skümmend uupi sel´gä lõi kakskümmend hoopi selga. Vt .laan´me3, .lah´mme, .läh´mme, .lüüme, .pesme
3. piltl läbi käima, vantsima; hulkuma ▪ temä om kikk kotuse läbi ladunu Hls tema on kõik kohad läbi hulkunud. Vrd .lam´pme1, .laskme, .luudame, ulame

lagame <lagade, laga> põgenema, plagama ▪ poisi pannive lagame poisid panid plagama; küll ma lagasi, ninda kas surnus küll ma plagasin, kasvõi surnuks (end joostes); kolm varast ollu akna all, nii olli panden lagame kolm varast olnud akna all, need olid pannud plagama. Vrd .jalgame, pageme, pügäme2

lagume <lagude, lao>
1. lagunema, katki minema (esemest, hoonest vms) ▪ aid akas´ maha laskume ja ärä lagume aed hakkas maha kukkuma ja ära lagunema; amba lakkive ärä hambad lagunesid ära; vanaeit olli lagunu suuge, laste manu es või lasta (knk) vanaeit oli ropu suuga, laste juurde ei võinud lasta. Vrd laguneme, lameme2, lameneme
2. pehmeks minema ▪ erne om paan är lagunu, pehmes keenu herned on pajas ära lagunenud, pehmeks keenud
3. piltl enneaegselt sünnitama ▪ ku rasset jalga inimene eitup või tõst rasset asja, sis lagunes ärä kui rase inimene ehmatab või tõstab rasket asja, siis hakkab enneaegselt sünnitama
4. sulama, lagunema (lumest, jääst) ▪ sii olli lume lagumise aig ku tii olli üles kerkunu see oli lumesulamise ajal, kui tee oli üles kerkinud (ebatasaseks)
5. laiali või lahku minema ▪ latse latse puha lakkiv ja kattev ärä lapselapsed kõik läksid laiali ja kadusid ära. Vt .lahkume, .lahkuneme
6. levima, laiali valguma ▪ sii jutt om rahva kätte lagunu see jutt on juba rahva kätte levinud

.lahkume <.lahkude, .lahku>
1. ära minema, lahkuma ▪ lahkuden ollive kigel pisäre silman lahkudes olid kõigil pisarad silmis
2. lahku minema, eraldi elama minema ▪ lahkusi naesest äräde läksin naisest lahku
3. lahtuma, laiali minema, hajuma ▪ joba taevas akkas lahkume, pilve lahkuv ärä juba hakkas taevas selginema, pilved hajuvad ära. Vt .lahtume, .sel´güme
4. haigusest paranema ▪ sii aigus akkas iki lahkume sellest haigusest hakkas ikka paranema. Vrd .lahkuneme

.lainame <lainate ~ lainade, .laina> laenama ▪ esiki körti tulli lainate isegi seelikut tuli laenata; nõnda kavva lainat tõistel ku tulep endel lainu võtta nii kaua laenad teistele, kui tuleb endal laenu võtta

lameme1 <lamede, lame>
1. pikali heitma; maha või alla vajuma ▪ üit´s kuusk kummartes, kikk laan´ lames (mõistatus) üks kuusk kummardas, kogu laan heidab maha (kui rahvas on kirikus põlvili)
2. lebama; lamasklema ▪ ku kavva ta taht lamede kui kaua ta tahab pikali olla; sii lames lavva veeren istun see lamaskleb laua ääres istudes. Vrd lamame, pikusteme

lameme2 <lamede, lame> lagunema, katkema; lauguma (lõngast) ▪ mõni rõõvas om ere vai vana, sii lames laiali mõni riidetükk on hõre või vana, see laguneb laiali; palit akkas mitmest kohalt lameme, sii ei kurda kuigi kavva änäp mantel hakkab mitmest kohast lagunema, see ei kesta enam kaua; lõng om nõnda pudeve, lammi soa sehen maha lõng on nii pude, laugus soa sees ära. Vrd kakkeme, .kakneme, lagume, laguneme, lameneme

.langeme2 <.langede, .lange> hukkuma, (sõjas) langema ▪ ütest pojast ta kõnel´, sii langenu sõjan ühest pojast ta rääkis, see oli sõjas hukkunud. Vt .kuulme2, sureme

.laoteme <.laote, .laode>
1. laotama, laiali puistama ▪ einu laodide kujume Krk heinu laotati kuivama; sul om vaja sõnik ärä laote sul on vaja sõnnik ära laotada; ku kütüs ärä olli palanu, tõise päeväl minti kütüst laoteme kui kütis oli ära põlenud, teisel päeval mindi kütisetuhka laiali puistama. Vrd ladume, .puistme
2. laiali asetama; välja või laiali sirutama, laiutama ▪ laotet rõõva leväl pääle asetad riide leiva peale; üit´s va ropp inimen, laots pääle lõugu (knk) üks igavene ropp inimene, laotab pealegi oma lõugu. Vrd siruteme, soruteme
3. levitama, laiali jagama ▪ puu ennäst laiali laoten puu [on] ennast laiali laotanud (oksad on laiali). Vrd lahuteme
4. lammutama, ära lõhkuma ▪ nüid laoteve tare ärä! nüüd lõhuvad maja ära!. Vrd .lahkme, .lõhkme1
5. laguneda laskma ▪ inimen ei mõista oma elu kinni pidäde, muutku laots oma elukse puha ärä (knk) inimene ei oska elada, muudkui laseb oma elul ära laguneda (teeb halbu otsuseid)

.lar´pme <.larpi, larbi>
1. larpima, lürpima; ahnelt jooma ▪ ta is´t lavva manu lar´pme ta istus laua äärde sööma; kas´s olli livvast kuurt larpin kass oli liuast koort larpinud. Vt .kaan´me, .kimmame2, .kõõmame3, .laan´ma2, .lür´pme
2. sumpama ▪ terve päev sai pori sehen larbit terve päev sai pori sees sumbatud. Vrd .mütme1, sumame, .sumpame, suppame

.lartame <lardate, .larta>
1. lobisema, latrama; keelt kandma ▪ lartas sekkä tõiste jutul lobiseb sekka teiste jutule; mis sa lartat, ole vait! mis sa lobised, ole vait!. Vrd larame, laterdeme1, .latrame, .lärtäme, .partame
2. kõõrutama (kanast) Hls ▪ kana lartas pesä pääl kana kõõrutas pesa peal. Vrd kõõruteme, kõõristeme2

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nänn las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt; .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

.latvame <ladvate, .latva> heina liiga kõrgelt niitma, taimelatvu maha võtma ▪ vikat om nüri, latvas einä vikat on nüri, niidab rohulatvu

.laulme <laulda ~ laulta, laula>
1. laulma ▪ lina kakmise man olli laulet lina katkumise juures oli lauldud; sii olli üle kirigu ku ta laul´ds see oli [kuulda] üle kiriku, kui ta laulis; ku mia akka luulemaie, luulemaie, laulemaie, sõs jääp külä kuulemaie (rahvalaulust) kui mina hakkan luuletama, luuletama, laulma, siis jääb küla kuulama
2. häälitsema (lindudest ja loomadest) ▪ kui kana laulap, sis tule õnnetust (vns) kui kana laulab, siis tuleb õnnetus. Vrd lõõriteme
3. piltl palju, tüütult või ebameeldivat juttu rääkima ▪ aanu nõnda suust väl´lä, saadan, saadan, laulen sedäsi ajanud nõnda [sõnu] suust välja: saadan, saadan, laulnud niiviisi. Vrd .patrame, .vatrame

.lausme <lausta, lausu ~ .lausu, lausu>
1. lausuma, ütlema ▪ es lausu musta egä valget ei öelnud musta ega valget; ma ei taha kedäki lausta ma ei taha midagi ütelda. Vrd .kitme1, .ütleme
2. posima ▪ ta või egä looma ärä lausu ta võib iga looma ära posida. Vrd musime2, posime, pusime, .tuus´ma

.leh´tme <.lehti, lehi> Hls lehte minema, lehtima ▪ keväde puu lehive kevadel lähevad puud lehte; puu om joba lehtin puud on juba lehte läinud. Vrd idaneme1

.leh´vme <.lehvi, lehvi> lehvima ▪ lipu lehvive tuule kähen lipud lehvivad tuule käes. Vrd lipenteme, .lipneme, .loitme

.leidme <leidä, leiä> Hel leidma ▪ tett leib süvväs, kasunu lait´s levvetäs (vns) tehtud leib süüakse, kasvanud laps leitakse (küllap leib ära süüakse, küllap tüdruk mehele saab). Vt .löüdme

.leinäme <leinäte ~ leinäde, .leinä> leinama, leinas mälestama ▪ temät leinäts taga teda leinatakse taga; sel naesel om miis ärä surenu, käi mustan rõõvan, leinäs sel naisel on mees ära surnud, käib mustas rõivas, leinab

.lendäme <lennäte, .lendä>
1. lendama, õhus liikuma ▪ sügüse lendäve linnu lõunas sügisel lendavad linnud lõunasse
2. õhu käes või läbi õhu liikuma, lendlema ▪ mõsu lennäs´ tuulege sääl nööri pääl pesu liikus tuulega seal nööri peal. Vrd .lendleme, .liugleme
3. kiiresti liikuma, jooksma, kihutama ▪ aig lää edesi ku lennäten (knk) aeg läheb edasi nagu lennates. Vrd kihuteme, lennuteme, linguteme

.leoteme <.leote, .leode>
1. leotama; ligunema laskma ▪ mõsu tahas leote pesu tahab leotamist
2. ligunemist põhjustama; piltl alla kusema ▪ lait´s saa äste imede, muudku leots laps saab palju imeda, muudkui leotab (pissib palju). Vrd kuseme, .kuskme

.lep´me ~ .lep´mä <leppü, lepü ~ leppi, lepi>
1. rahul olema, leppima; nõus olema ▪ lepü sellege, rohkep anda ei ole lepi sellega, rohkem anda ei ole; na ollive käe löönü ja sellege leppin nad olid käed löönud ja sellega nõus olnud || kokku .lep´me kokku leppima ▪ viimäde lep´s kokku meege lõpuks leppis meiega kokku
2. tülist või vihapidamisest üle saama, ära leppima ▪ me võiss ärä leppi me võiks ära leppida; temä lep´p miuge joba ärä tema leppis minuga juba ära || .järgi .lep´me järele andma, nõustuma ▪ kudas ma järgi leppi saa, ku mul tuline õigus om kuidas ma järele anda saan, kui mul on tuline õigus
3. kellegagi (kokku) sobima ▪ temä lepüs egä ütege tema sobib igaühega kokku. Vrd .laan´me1, .pas´me

lidume <lidude, lidu> kiiresti jooksma, liduma ▪ sõs ma lidusi kähku läbi suu siis ma jooksin ruttu läbi soo. Vt ladime1, lüdime1

.liikame <leegade ~ leegate, .liika>
1. leegitsema, leegiga põlema ▪ suur tule liik´ sääl mahan, küll liikas ja loitas suur tuleleek seal maas, küll leegitseb ja loidab. Vrd leegitseme, .liik´me1, .loitme, lõkendeme
2. tugevasti valutama ▪ küll leegas´ kikk sii aig küll valutas kogu see aeg. Vrd .lõhkme1
3. piltl kiiresti jooksma, leekima ▪ latse liikave emäle vastu lapsed jooksevad emale vastu; kun vähä pidu om, sa liikat sinna kus vähegi pidu on, sa leegid sinna. Vrd leegusteme, leeguteme, .lingame, linguteme2

.liikme3 ~ .liikma3 <.liiku, liigu> liikuma ▪ lait´s taht´s liiku laps tahtis liikuda; ma näi küll, et põrsse kõrva liiksive ma nägin küll, et põrsa kõrvad liikusid

.liim´me <.liimi, liimi>
1. liimima, kleepima ▪ levätaignege liimsi pupel juusse pähä leivatainaga liimisin nukule juuksed pähe. Vrd .liip´me
2. kaanetama ▪ mesilise liimive kinni käre mesilased kaanetavad kärje kinni. Vt kaaneteme

.liipame <liibate, .liipa> , .liipäme <liibäte, .liipä> liipama, jalgu järel vedama ▪ ta liibas´ jalgu perän ta vedas jalgu järel; raasikse lümpäp, sis liipäp Hls natuke lonkab, siis liipab. Vrd .kõnkame, .küükäme, .küüpäme, liiberteme

.liip´me <.liipi, liibi> Krk liimima, kleepima ▪ ma liibi raamadukaane ärä ma liimin raamatukaaned ära. Vt .liim´me

linume <linude, linu> Hls Krk
1. viina eest midagi vajalikku palumas käima, linuma ▪ san´t om, ku viinapudelt ei ole, san´t kerjap, linuline linup kerjus on, kui viinapudelit ei ole, kerjus kerjab, linuline palub
2. lunima, nuruma, peale käima ▪ küll ta linus´, a mia mitte es anna küll ta nurus, aga mina mitte ei andnud. Vt linuteme

.lipneme <lipente, .lipne> lehvima, lipendama ▪ mea lätsi müüdä, sääl lipnive papre ma läksin mööda, seal lipendasid paberid. Vrd ilbenteme, .ilpleme, lipenteme

.lirkäme vt .lirkame

.lirtame <lirdate ~ lirdade, .lirta>
1. edvistama, tühja juttu ajama ▪ muti lirtave müüdä külä [vana]mutid ajavad küla peal tühja juttu. Vrd edeveme, edvisteme, ependeme, kergateme, läterdeme
2. ringi jooksma; amelema ▪ ta taht lirdate egäl pool, mes sa sis järgi lirtat! tema tahab igal pool ringi joosta, mis sina siis [kohe] järele jooksed!; naene lirtap ümmer tõiste meestege naine ameleb ringi teiste meestega. Vrd amaleme, etsiteme, .ir´tme, jõõbiteme, .jõõp´me

.litsme <.litsu, litsu>
1. litsuma, suruma, vajutama ▪ litsu jahukot´t kinni suru jahukott kinni. Vrd .litsame, rudsume
2. piltl kiiresti kõndima, jooksma ▪ vah, koer litsup sinnä poole! näe, koer jookseb sinnapoole!. Vrd kakkame3, kippame, ladime1, .sõrgame

lobame <lobade, loba> Hls Krk lobisema, tühja juttu ajama ▪ ei ole siin kedägi lobade ei ole siin midagi lobiseda. Vt lobiseme, Vrd labiseme, larame, lorame, löräme

loime|rasu <loime|rasva, loime|.rasva> Trv ploomirasv ▪ loimerasu – sii om katel puul kül´le pääl ploomirasv – see on kahel pool külje peal. Vrd lape, loomi|rasu, rasva|luum´

.loitame <loidate ~ loidade, .loita> loitma, lõõmama ▪ tuli loitas joba roovigu otsan tuli lõõmab juba roovi otsas. Vt .loitme

.loitme <.loita, loida>
1. voogama, lehvima, õitsema ▪ ilus oras loidap tuule kähen ilus oras voogab tuule käes. Vrd .leh´vme, lemmeldeme, .lokleme, .õitsme, .äitsneme
2. leegitsema, suure leegiga põlema, loitma ▪ tuli loidap lambi otsan, käänä taht vähempes tuli põleb lambis suure leegiga, keera taht väiksemaks. Vrd .kõõmame1, .liikame, .loitame, lõkendeme, .lõõmame

.lokleme <lokelte ~ lokelde, .lokle> tasakesi lainetama, voogama ▪ vesi lokles järve pääl vesi voogab järves. Vrd laineteme, .loitme

.lok´sme2 <.loksi, loksi> Hls Krk Hel, .loksma2 <.loksu, loksu> Trv kloksuma (hauduja kana kutsuva häälitsemise kohta) ▪ no küll om ädä, jälle üit´s kana loksup Trv no küll on häda, jälle üks kana kloksub; kana lok´s ku kana tük´k audme Hel kana kloksub, kui kana kipub hauduma. Vrd logisteme

.lompame <lombate, .lompa> lonkama; piltl kõikuma ▪ obene nakas´ lompame hobune hakkas lonkama; vana laud lombas´ vana laud kõikus. Vrd .kompame, .kõmpame, .lumpame, .lämpäme, .lümpäme

loppume <loppude, loppu>
1. (maha) loksuma ▪ tii pääl sõitan loppup piim lassin tee peal sõites loksub piim nõu sees. Vt .loksma1
2. logisema, lõnkuma ▪ kirves loppus varre otsan kirves logiseb varre otsas; oben om ärä väsünü, kõrvakse loppus pähän hobune on ära väsinud, kõrvad lõnguvad peas. Vrd .kõnkame, .lõnkme
3. kõikuma, õõtsuma ▪ laene lüü venet katsipidi loppume laine lööb paadi kaksipidi kõikuma. Vrd .kõikme, .õõtsme
4. piltl ringi käima; logelema ▪ kõn´d ja vedeles, luus´ ja loppus pääl kõnnib ja vedeleb, luusib ja logeleb pealegi. Vt logeleme

.lopsame <lopsate ~ lopsade, .lopsa> äkki või mõtlematult ütlema ▪ mudku lopsap väl´lä, mis ette juhtup muudkui ütleb välja, mis ette juhtub (st mis pähe tuleb). Vt .kopsame

.lop´sme <.lopsi, lopsi> taguma, peksma, lööma; kloppima ▪ temä om äkiline, ku ta vihatses saap, sis lopsip kikk läbi ta on äkiline, kui vihaseks saab, siis peksab kõik läbi. Vrd .kol´kme, .kom´psme, .kop´sme, .kopsame, .lop´me

.loskume <.loskude, .losku> Hls Krk murduma; õigenema, tagasi sirgeks painduma ▪ rii jalase om ärä loskunu reejalased on tagasi sirgeks paindunud. Vrd lokasteme

.los´me <.lossi, lossi> Hel mõlkima; laiaks litsuma ▪ nõu om kikk ärä lossit nõud on kõik ära mõlgitud. Vrd .litsme, .lom´me1

lubame <lubade, lua ~ luba>
1. lubadust andma, lubama; tõotama ▪ luas´ iki tetä, aga jät´s tegemede lubas ikka teha, aga jättis tegemata. Vrd .tooteme
2. luba, nõusolekut andma ▪ emä es lua mul pidule minnä ema ei lubanud minul peole minna

lugeme <lugede, loe ~ lue>
1. (kirjateksti) lugema ▪ miut õpet´s esä lugeme mind õpetas isa lugema || ette lugeme ette lugema, oma lugemisoskust näitama ▪ latse käisiv õpetejel ette lugemen van lapsed käisid (kiriku)õpetajale ette lugemas
2. loendama ▪ temä luges´ eläje kokku, mitu neid olli ta loendas loomad kokku, mitu neid oli. Vrd .arvame
3. jutlustama, palvet ütlema ▪ ku surnu rõõvis panti, sis loeti kui surnu riidesse pandi, siis loeti palvet
4. sõnu peale lugema; manitsema, hurjutama ▪ ka lue puule või sulle, sii üit´s puha (knk) kas manitse sind või puud, see ükskõik. Vrd saaguteme, tohuteme, ujuteme, urjuteme, õleteme
5. sõnuma, loitsima ▪ sii naene mõis´t äste lugede see naine oskas hästi loitsida. Vt ajome, sõname, sõnume, sõnuteme
6. millekski pidama, arvama ▪ loep tõisel süüde, oma süüdi ei tunne arvab teist süüdi, enda süüd ei tunne. Vrd pidäme

luhime <luhide, luhi> Krk (halvasti) niitma; vehkima ▪ ein om kikk luhan maha luhit hein on luhal kõik maha niidetud. Vrd .laan´ma3, .veh´kme

.luitume <.luitude, .luitu> luituma, koltuma ▪ rõõvas luitup päevä kähen riie luitub päikse käes; rohilene vär´m luitup kipelt roheline värv luitub ruttu. Vrd kolateme, kulateme2, kuletume, kõllateme

.luk´sme ~ .luk´sma <.luksi, luksi> , .luksma ~ luksme <.luksu, luksu> luksuma ▪ lait´s akas´ luksme laps hakkas luksuma; ku latsel om kül´m, lait´s luksip kui lapsel on külm, [siis] laps luksub. Vrd .jõk´sme, .lõks´me2, .õk´sme

.lupjame <lubjate, .lupja> lupjama ▪ keller lubjake sügüse ärä! kelder lubjake sügisel ära!; taakambre lagi tahas ärä lubjate tagatoa lagi on vaja ära lubjata; malk pannas vahel pal´kel, tõmmat´s savige üle ja lubjat´s ärä toigas pannakse palkide vahele, tõmmatakse saviga üle ja lubjatakse ära

.luume ~ .luuma <luvva, luu> looma, tegema ▪ ma luu kanga üles ma loon kanga üles; sii rõõvas om ta sel´gä nigu luud see rõivas on ta selga justkui loodud; sii luu kuhja, ken kätte and see teeb kuhja, kes kätte annab (heina) || tiid .luuma teed puhastama (lumest vms) ▪ esä läit´s tiid luuma isa läks teed puhastama

.luup´me <.luupi, loobi> viskama, loopima ▪ küll ta luup´s jalguge küll ta loopis jalgadega (st vehkis jalgu); temä luup´s kividege koeri ta loopis kividega koeri. Vrd ludime, .pildme

.luutme1 <.luuta, looda> lootma ▪ mia loodi poiga siiä tulevet ma lootsin poega siia tulevat; mia looda iki siu pääle, et tulet miul appi ma loodan ikka sinu peale, et tuled mulle appi

lõbime <lõbide, lõbi> isukalt sööma, õgima ▪ ta akas´ lavva man lõbime ta hakkas laua juures isukalt sööma; kana lõbive putru süvvä kanad õgivad putru süüa. Vrd labime, lõmime, .lõm´pme, õgime

.lõhkame <lõhate, .lõhka>
1. lõhkuma, tükkideks tegema, lõhkama ▪ latiku lõhkat ärä, tal om ulka rasva sihen latika lõikad lahti, tal on päris palju rasva sees. Vrd .lahkme, .lõhkme1
2. piltl midagi intensiivselt tegema, rügama; kihutama ▪ kavva sa sedäsi jõvvat lõhate kui kaua sa sedasi jõuad rügada; ma lõhka mis jõvva ma kihutan nii kiiresti kui jõuan. Vrd .liikame, .liik´me1, linguteme2, .mütme1, .rähkleme

.lõhkme1 <.lõhku, lõhu>
1. lõhkuma, katki tegema ▪ ta om maruvihane, lõhk kikk asja purus ta on maruvihane, lõhub kõik asjad katki. Vrd .lahkme, .lõhkame
2. perutama ▪ obene pan´ds lõhkme hobune hakkas lõhkuma. Vt .iukame, .kiiame, peruteme
3. piltl lööma, peksma ▪ anise lõhuv siibege vett haned peksavad tiibadega vett. Vrd .lüüme, .pesme
4. tugevasti valutama ▪ lõhk nõnda ku ull, et ei lase magade kah valutab nagu hull, et ei lase magada ka. Vrd .liikame
5. piltl midagi muud intensiivselt tegema, lahmima ▪ latse lõhksiv jahu putru kõtu täüs lapsed lahmisid kõhu jahuputru täis. Vrd .lah´mme, .läh´mme

.lõikame <lõigate ~ lõigade ~ lõegate, .lõika>
1. lõikama ▪ lõigake sii puukaba maha! lõigake see puukaba maha!; me lõigassim üte süllä puid peenikses me lõikasime ühe sülla puid lühikeseks. Vt .lõikme
2. vilja lõikama ▪ rügä om viil lõikamede rukis on veel lõikamata. Vrd .põimame
3. saagima ▪ uibul lõigats ossa vällä, kun väege kähmän om õunapuul lõigatakse oksad välja, kus väga tihedalt koos on. Vrd .saag´ma
4. vikatit noaga teritama ▪ väit´s ja kirves taht ihva, vikat taht lõigate nuga ja kirvest tuleb ihuda, vikatit tuleb lõigata. Vrd .luiskame, teriteme1
5. kohitsema, kastreerima ▪ kutsu va Matt põrsid lõikame, mudu põrsa lääve vanasse Trv kutsu vana Matt põrsaid kohitsema, muidu põrsad lähevad vanaks. Vrd kohime, kohitseme
6. opereerima ▪ sii ädä taht lõigate selle haiguse puhul tuleb opereerida
7. piltl kiiresti liikuma, jooksma, tormama ▪ ta tahas mutku ümmer lõegate sinna tänna ta tahaks muudkui ringi tormata sinna tänna. Vrd .juuskme, kihuteme, .tormame
8. piltl lööma, virutama ▪ ma lõika sulle üte napsu müüdä kül´ge ma virutan sulle ühe sopsu mööda külge. Vrd lähäteme, läigiteme, .lüüme, viruteme

.lõm´psme <.lõmpsi, lõmpsi>
1. ahnelt (vedelat) sööma, larpima ▪ sii lõm´ps üte livvast ja tõise livvast see larpis ühe liuast ja teise liuast. Vrd lõmime, .lõmpsame
2. lõõpima, lorama ▪ ta võis egäütege lõmpsi tema võis igaühega lõõpida. Vt lõmpsuteme, lõõberdeme

.lõpme <lõppe, lõpe>
1. lõppema, lõpule jõudma; otsa saama ▪ leib akas´ otsa lõpme leib hakkas otsa saama; raha lõppi puha poen ärä kogu raha sai poes otsa
2. lõpma, surema ▪ obene om ärä lõpnu hobune on ära surnud. Vrd .kon´gme, .kõngeme, .känkäme
3. hääbuma, kaduma ▪ liha lõpes ärä luie päält, nahk jääss lotti liha kaob luude pealt ära, nahk jääb lotti. Vrd kadume, .kistme, .kistume, .kurtume, .raugeme
4. kõhnuma, kurtuma ▪ silmä nätän lõpep ärä silmnähtavalt kõhnub. Vt kehväteme, keväteme, kõdeme, kõhnateme

.lõõtsme <.lõõtsu, lõõtsu ~ lõõdsu>
1. lõõtsuma, tugevasti puhuma ▪ tuul lõõt´s vihmä väl´lä (knk) tuul puhus vihma välja
2. lõõtsutades nutma, nuuksuma ▪ päevä tallidi, õhtu sõs ma lõõtse päeval talitasin, õhtul siis ma nutsin. Vt .nuut´sme
3. lõõtsutama, hingeldama ▪ nuuska nõna maha, mis sa sissi lõõdsut nuuska ninast tatt maha, mis sa sisse lõõtsutad (luristamisest). Vrd lõõtsuteme

läbeme <läbede, läbe> Trv maldama, läbema ▪ ei läbe mitte süvvä kah ei malda süüa ka. Vrd läppeme

läppume <läppude, läppu> Krk läpatanuks muutuma, läppuma, sumbuma ▪ sii luht om läppunu see õhk on läppunud. Vrd .lämbume, summateme

.lärtsme <.lärtsu, lärtsu ~ lärdsu> , lär´tsme <.lärtsi, lärdsi> Krk
1. klähvima; haukuma ▪ nii koera lärdsive ninda sama muudu need koerad hauguvad samamoodi; ärä pel´gä, temä peni pal´t lärtsup, ega ta külgi ei aa ära karda, tema koer ainult klähvib, ega ta külge ei tule (st hammusta). Vrd .aukme, .kelkme1, .kilkame, .käuksma
2. piltl vastu rääkima, plärtsuma; välja rääkima ▪ mis sa nüid sedäsi lärtsut jälle Pst mis sa nüüd niiviisi vastu räägid jälle; peat sa sis kikke lärtsme mis kuulu olet Krk pead sa siis kõike välja rääkima, mis kuulnud oled

.lärtäme <lärdäte, .lärtä>
1. latrama, lobisema ▪ ärä sa kellekil lärtä, et temä Ainul kosju tahap minna! ära sa kellelegi lobise, et tema Ainole kosja tahab minna!. Vt .lartame
2. (ringi) käima; kolama ▪ ma lärtä sääl ärä ma käin seal kiiresti ära. Vrd kolame2, .kolkame2, .ul´kme

.läträme <lädräte, .läträ> lobisema; latrama ▪ mis sa läträt, ütte puhku üit´s läträmin mis sa lobised, ühtepuhku üks lobisemine. Vt .latrame, Vrd laterteme1, läterdeme

.läütme vt .läitmä

.löüdme ~ .löüdmä <löüdä, lövvä> leidma ▪ ma löüsi väitse ma leidsin noa; temä löüs´ tal iki süüd tema leidis tal ikka süüd [olevat]. Vrd .leidme

lükkäme <lükäte, lükkä>
1. lükkama ▪ lükkä tuki kokkupoole, sõs palas kähkumb ärä lükka tukid kokkupoole, siis põleb kiiremini ära; laiska inemist tule argige lükäte ja konksige tõmmate (knk) laiska inimest tuleb hargiga lükata ja konksuga tõmmata. Vrd .tõukame || juttu lükkäme tühja juttu rääkima, lobisema ▪ rahvas lükkäs mud´u tühja juttu edesi rahvas räägib muidu tühja juttu edasi; .ringi lükkäme ringi aelema ▪ sii tüdrik lükkäp poistege ringi see tüdruk jookseb poistega ringi
2. piltl lõhkuma, perutama ▪ ohja tulep kinni oida, ku obene lükkäme läep ohje tuleb kinni hoida, kui hobune lõhkuma läheb. Vrd .lahkme, .liikame, .lõhkame

.lüüme ~ .lüümä <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põn´ksme, .põn´tsma, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me1, .tapme
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme
10. midagi intensiivselt tegema || luus.lanti .lüüme luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüüme lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; .norri .lüüme nurru lööma, nurruma ▪ kas´s lei nukan norri kass nurrus nurgas; nõuss .lüüme nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .valla .lüüme lahti lööma ▪ lei raamatu valla lõi raamatu lahti