[MES] Mulgi sõnastik

.andme ~ .anme <anda, anna> andma andan andes; andas antakse; anna miul! anna minule!; anna (t)suukest! anna suud!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; anna siale neid külmä rabat kardulid anna seale neid külmavõetud kartuleid; ańd ~ ańds selle võõrile inimestele andis selle võõrastele inimestele; ańds äbemede sõnu vastu andis (ütles) häbematuid sõnu vastu; anden ~ andan andnud, oleks pidanud andma; ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele

janume <janude, janu> janusse jääma oben olli är janunu hobune oli janusse jäänud

.juume <juuvva ~ juvva, juu> jooma jõive (nad) jõid; joonu joonud; juudav joodav; ta tah´ts egä päe õllet juvva ta tahtis iga päev õlut juua

.jämme ~ jämme <.jämme ~ jämme, .jämmet ~ jämmet> jäme jämmesit ~ .jämmit jämedaid; jämmet vihmä akkas sadame jämedat vihma hakkab sadama

.jätme <jättä, jätä> jätma jät´s jättis; jätim jätsime; vanast jäeti vaśk sis kasume ku ta ää lehmä poig olli vanasti jäeti vasikas siis kasvama, kui ta hea lehma poeg oli; mia jäti kah täämbe tua põrmandu mõskmede mina jätsin ka täna toa põranda pesemata

.jääme <jäijä, jää> jääma jäiäs jäädakse; karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt

.kandme ~ .kanme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua)
2. taluma, välja kannatama kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju kui su heldus kannab (st lubab)
3. riideid jms kandma lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)

komme <.kombe, kommet>
1. tava, traditsiooniline toimimisviis sääl võtsi ma oma kombe perrä sõna seal (pulmas) võtsin ma oma kombe järgi sõna
2. harjumus, kalduvus miu tüdär om arit kombege minu tütar on haritud kommetega

kor´me <kormi, .kormi> ahnitsema, koguma, korjama ta kormip kikke kokku ta ahnitseb kõike kokku

.kõn´dme ~ .kõn´me <.kõndi, kõnni> kõndima kõndin kikk selle päävä aigu mõtsu müüdä kõndinud kogu selle päeva metsi mööda

.los´me <.lossi, lossi> mõlkima; laiaks litsuma nõu om kik ärä lossitu nõud on kõik ära mõlgitud

.nop´me <.noppi, nopi> noppima; sulgi kitkuma naise nopsive kanasulgi naised noppisid kanasulgi

not´me <.notti, noti> nottima, tapma mõtsan om kikk looma maha notit metsas on kõik loomad maha notitud

oone <.uune, oonet> hoone, ehitis uune olli igäl puul puust ristnurgage ehituse hooned olid igal pool puust ristnurgaga ehitised; elu uunil olli undamendi pant eluhoonetel olid vundamendid pandud

.pin´me <.pinni, pinni> pinnima, teravaks või õhemaks taguma (rauda); pingutama vikat om vaja ärä pinni vikat on vaja ära pingutada

.pun´me <.punni, punni>
1. punnima, jonnima ta akaś vastu puńme ta hakkas vastu punnima
2. laudu sulundama kikk lavva sai punnit kõik lauad said sulundatud

ronime <ronide, roni> ronima Vanapagan ollu vaatan, ku ta vällä säält august roninu Vanapagan oli vaadanud, kui ta seal august välja (oli) roninud

.son´gme <.songi, songi> songima, sonkima sia songitu maa om songermus sigade songitud maa on songermaa

.top´me <toppi, topi> toppima, pistma ei oole vaja toppi ennäst võõride asju sissi! ei ole vaja end segada võõrastesse asjadesse!

.vanme <.vandu, vannu> vanduma ta olli miis vanme ta oli mees vanduma