[MES] Mulgi sõnastik

SõnastikustEessõnaLühendid


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1415 artiklit, väljastan 100

aab1 <aava, .aaba> haabma värisi ku aava leht ma värisesin kui haavaleht

aab2 <aava, .aaba> haavkäe pääl olliv sügäve aava käe peal olid sügavad haavad; kikk sii sel´g olli aabe täus kogu selg oli haavu täis. Vt aav

aak ~ .aake <.aakse, .aakest> haoke, väike haguaaksit olli leedi ehen haokesi oli pliidi ees. Vt aga1

aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konkskördil om aagi seelikul on haagid. Vt an´ks, kon´ks, nok´s3, än´ks
2. (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumiseljänes tiip aake jänes teeb haake

aam <aami, .aami> suur vaat, astjasõlle aami olliv tammest õllevaadid olid tammepuust. Vt aan´

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets> ajamaaap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv ah mine nüüd aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame jonni ajama, jonnimames sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nuhki .aame jälgi ajamata om tükk aiga nuhki aanu ta on kaua aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskumakase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljast poolt kiskuma, männipeerge kisutakse seest poolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristamalaits aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi)karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajasid loomad ooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajamaaa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlemama tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; .selgä .aame süüks panematahets vägisi inimesel vargust selgä aija tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisemauisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnimasii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkumatemä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisemakoer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna

aa|peräst ~ aja|peräst
1. (mõne) aja pärastraasikse aaperäst tulli ta mul järgi natukese aja pärast tuli ta mulle järgi
2. aja poolestajaperäst ma os võinu tulla, aiga mul olli aja poolest ma oleks võinud tulla, aega mul oli

aas <aasa, .aasa>
1. haakpane värät aasa pane värav haaki. Vt aak´, kon´ks
2. aas, silmuspastlel om aasa pastlal on aasad (kust paelad läbi käivad). Vt leht|aak´, sang, silmus

abe <abe, abet> , aben <abene, abent> habemiu esäl olli ümärik abe, seante ratasabe minu isal oli ümarik abe, selline ratashabe; aben olli allis lännu habe oli halliks läinud

abi <abi, abi> abikus ädä kige suuremb, sääl abi kige lähemb kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem; mia ole abin ma olen abis

ader <adra, .atra>
1. adertalve säe atra, suve tii rege (vns) talvel sea atra, suvel tee rege; adra suu olli neli tolli (hark)adra sahkade vahe oli neli tolli
2. adramaamea ei tää, mitu atra vald olli ma ei tea, mitu adramaad (üks) vald oli

aga1 <aa, aga> haguväits olli ärä kadunu agade sissi nuga oli ära kadunud hagude sisse. Vt .aake

aga2 agama nooren näi neid viil, aga nüid mea ei tää neist ma noorena nägin neid veel, aga nüüd ma ei tea neist (midagi). Vt a

agan <agane, agant ~ agand> aganagandest ja viist tetti vanast lobin lehmile ette aganatest ja veest tehti vanasti lobi lehmadele ette (söögiks)

agane|leib <agane|levä, agane|.leibä> aganaleibkeväde poole tetti aganeleibä kevadtalvel tehti aganaleiba

agin <agine, agint ~ agind> Krk hagijasnüid om agine mõtsan, kiuh käuh auguve nüüd on hagijad metsas, kiuh käuh hauguvad. Vt agijes

agu <ao, agu> agu, eha, aovalgusao ja päevätõusmise vahet ütelts kaits tunni olevet öeldakse, et ao ja päikesetõusu vahe on kaks tundi (jaaniööl); ao eli joba nätä koidukuma [on] juba näha

ahel <ahele, ahelt ~ aheld> ahelta olli aheltege kinni köidet ta oli ahelatega kinni köidetud. Vt ahe|lõõg, lõõg

aher1 <.ahtre, .ahtret>
1. aher, sigimatulehm om ahtres jäänu lehm on ahtraks jäänud
2. kehv, kasinma ole peris jutu aher ma olen päris kasina jutuga

aher2 <ahere, ahert> , aer <.aere, aert> harkadra künniraudmia las´se seppä aere teräves tetä ma lasin sepal künniraua teravaks teha

aher|var´s <aher|varre, aher|vart> ahervare; kivihunnikahervarren kasvave iluse vabarne ahervares kasvavad ilusad vaarikad; ahervars nukan, karvane kurat pääl (mõistatus) ahervare nurgas, karvane kurat peal (kana pesal). Vt aherik, ahervare, ahju|vare

ahes <.ahte, ahest, komp .ahtep> kitsas, ahaskört om ahtes jäänu seelik on kitsaks jäänud. Vt .ahtak, .ahtik

ahi <ahju ~ ahu, .ahju> ahivõta sii laste pätsik vällä ahjust võta see laste pätsike välja ahjust; luud olli ahju kuruksehen luud oli ahjutaguses nurgas

ahju|.meister <ahju|.meistre, ahju|.meistert> pottseppahjumeistre olliv innan pottsepad olid hinnas. Vt pot´t|sepp

ahu|kivi <ahu|kivi, ahu|kivi> , ahju|kivi <ahju|kivi, ahju|kivi> ahjukivi, kerisekiviahukivi ütelti mere veerest tuudavet ahjukivid öeldi mere äärest toodavat

ahun <ahune, ahunt ~ ahund> ahventa olli katese ahunt saanu ta oli kaheksa ahvenat saanud

aia|mulk <aia|mulgu, aia|.mulku> aiaauk, väravakohtaiamulk om seante üle astutev väravakoht (aias) on selline üleastutav (st saab üle astuda)

aid <aia, .aida, pl g .aide, pl p .aidu> aed, tara; aed loomalauda eesoben võis .aidest üle üpäte hobune võis aedadest õle hüpata; ilma aidede karjamaid sääl es ole ilma aedadeta karjamaid seal ei olnud || raad´|aid traataed; redel|aid püstvarbadest aed

.aidu <.aidu, .aidut> (sea)sulg, latter; aedaja sia aiduse aja sead sulgu; sõs viiti noorik lamba aidu manu siis viidi pruut lambaaia juurde (pulmakommetest)

aig <aa ~ aja, .aiga ~ .aige> aegaig arvamede, tun´n täädmede (knk) aeg arvamata, tund teadmata (sünnitamisest); ma ei ole joba ammul aal sinna saanu ma ei ole juba ammu sinna saanud; ma sai parajel aal sinna ma jõudsin parajal ajal sinna; neil aigel ei tule ääd nendel aegadel ei tule head; mea ei mälede vana aigest ma ei mäleta vanadest aegadest; nüid om vanamiiss ilusen ajan, küsi nüid Hel piltl nüüd on vanamees heas tujus, küsi nüüd

.aiga|pidi aegamööda; aeglaseltmis aigapidi tetäs, saa armas (vns) mis aeglaselt tehakse, saab armsaks. Vt aa|pikku, aa|.pikmel, .aiga|.müüdä, .aiga|piti, ajage

.aiga|piditsebest Krk aeglasemaltaigapiditsebest ei saaki minnä aeglasemalt ei saagi minna

.aiga|piti Hel aegapidi, aegamöödaaigapiti oles äste tennu aegamööda (tehes) oleks hästi teinud. Vt aa|pikku, aa|.pikmel, .aiga|.müüdä, .aiga|pidi, ajage

.aige <.aige, .aiget>
1. haigenäin oolits´ .aigide laste iist vanaema hoolitses haigete laste eest; ta olli joba kavva silmist aige ta oli juba kaua silmadest haige
2. valu(hoog)aigese käisiv mitu tiiru valuhood käisid mitu korda

aig|ilm <aig|ilma ~ aja|ilma, aig|.ilma>
1. eluolu; ajajärk; ilmaeluaigilm om ukan ilmaelu on hukas; ajailma om pal´lu muuten, arenen Hls eluolud on palju muutunud, arenenud
2. maailmet sii aigilm ninda suur om et see maailm nii suur on

aig|päe <aig|päevä, aig|.päevä> tähtpäeveila olli suur aigpäe eile oli tähtis tähtpäev. Vt aig|aig

aik <aigu, .aiku>
1. haigutusmiis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk inimeneka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna

ais1 <aisa, .aisa>
1. (vankri või ree) aisobene karas´ aise vahelt väl´lä hobune hüppas aiste vahelt välja; linnu istuve vanker aise pääl linud istuvad vankri aisade peal
2. aisa meenutav osa mõnel esemel nagu vokkokil om kaits aisa vokil on kaks aisa

ais2 <aisu, .aisu> lõhn, haissii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais - ku mõni om aisu tennu oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast)

ait <aida, .aita> aitta om võtten võõrist aitest ta on võtnud võõrastest aitadest (öeldi teiste arvel rikastunu kohta). Vt aidak, aidik

ajak <ajakse, ajakest> ajake, armas aeg (ka hüüatustes)oh sa pühän ajak! oh sa armas aeg!

ajalt ~ aalt aegsastipuul´pe õhtu jäeti ajalt tüü rahu laupäeva õhtul lõpetati aegsasti töö; kuuli piass aalt jõudme kooli peaks õigel ajal jõudma. Vt .aiksaste, .aiksest

ajo1 <ajo, ajo> , aju1 <aju, aju>
1. ajulamba ajo pannas vere sissi ja tetäs käkke lamba aju pannakse vere sisse ja tehakse käkke
2. piltl mõistus, aru; mälusiul om ää ajo, piap kikk meelen sul on hea mälu, peab kõike meeles. Vt aru1, kohm, mõistus, määr, oid2, taid, taip

ajo2 <ajo, ajo> , aju2 <aju, aju> kiire liikumine, tormamine, ruttläits suure ajoga läks suure rutuga

aken <.akne, akent, pl p .aknit> akenait olli akentede ait oli akendeta; külm tulli akentest sissi külm tuli akendest sisse; akne om peräni valla aknad on pärani lahti

ak´k1 <aki, akki> viljahakkrügä panti akki rukis pandi hakki

ak´k2 <aki, akki> hakk (lind)ku aki vällä tuleve, sis ilma muutve kui hakid välja tulevad, siis ilmad muutuvad

ala1 <ala, ala> maatükk, alamia anna tal ligi sii ala jõe veeren mina annan talle kaasa (päranduseks) selle maatüki jõe ääres

ala2 allavil´lavoorile pistets puu ala ja viias rõuku redelte pääle viljasaole pannakse puud alla ja viiakse rõuku redelite peale; võta pit´s viina söögi ala! võta pits viina söögi alla

alamp ~ alamb <alampe ~ alambe, alampet ~ alambet> , alap <alabe, alapet> alam; paha, halvemnii olliv alampe niintest need olid halvematest niintest; sii es ole alambep see ei olnud halvem; asi läits viil alampebes asi läks veel halvemaks. Vt alvemp

alb ~ alv <alva, .alba> halbvõi om alvase minnu Trv või on halvaks läinud; alva meelega ütlep mis tahten ärä halva tujuga ütleb mida tahes (halba)

ale1 <ale, alet>
1. hale; kaastundlik, hea südamegama näi alet inimest ma nägin kaastundlikku inimest. Vt alelik
2. hele, kahvatu, pleekinudsii om siande ale vär´m see on selline kahvatu värv. Vt alekas, kolatu

alg <alu, .algu> halgpuu alu om riidan puuhalud on riidas

all1 all, allpoolme olem all tule, suits tule meil pääle me oleme tulest allatuult, suits tuleb meile peale

all2 Hls alles, nüüdsamamia ennemp all käüsi vällän ma enne alles käisin väljas. Vt .alla, alle

all3 <alla, .alla> hall, külmunud kaste maasommuku olli all mahan hommikul oli hall maas. Vt kahu1

al´l1 <alli, .alli> hall (värvus)sii kassipoig om al´lep ku vana esi Krk see kassipoeg on hallim ku vana (kass) ise; alli pilve toove vihma hallid pilved toovad vihma. Vt ahk

.alla ~ alla Trv Hel alles´temä om nuur´ alla ta on alles noor; oia sii kiri alla hoia see kiri alles. Vt all2, alle

alle Pst Hls Krk
1. allessii vana koolimaja piab alle oleme see vana koolimaja olevat alles; kikk jäive alle, otsa es saa kedägi kõik jäid alles (ellu), ei hukkunud keegi. Vt all2, .alla
2. äsja, hiljutiundi seive kaits koera ärä alle hundid sõid kaks koera hiljuti ära; meil ürjäti alle äesteme meil hakati alles äestama. Vt ennist, äsjä

alv vt alb

ame1 <.amme, amet> särknaistel olli pahkluust saantigi ame naistel oli särk pahkluuni; ei oole änäp jakuge ammit meil ei ole enam jätkuga särke meil; kaukage ammel om kaugas kural puul põuetaskuga särgil on tasku vasakul pool; miu esäl olli pihage ame, panti raha amme piha vahel minu isal oli pihaga särk, pandi raha särgi piha (talje) vahele; miis alasti, ame puhun (mõistatus) alasti mees, särk põues (küünal)

ammu ammu, kaua aja eestma ei oole ammu aiga saanu kuskil vällä ma ei ole kaua aega saanud kusagile välja (külla minna). Vt ammust

ang1 <angu, .angu> uus hang (tõstmisriist), harkeinä ang om kolme aruge heinahang on kolme haruga. Vt ar´k, vigel

an´g2 <ange, .ange> (lume)hangpäe om angen päev on hanges (küünlapäeval); kudas ma angest läbi saa kuidas ma hangest läbi saan; mea võti naise ku ange vahelt (knk) mina võtsin naise kui hange vahelt

ani <ani, ani>
1. hanianise vihuv siibuge haned lehvitavad tiibadega
2. piltl vesiroos Krknäe ku ani kõigup vii pääl vaata, kuidas vesiroos õõtsub vee peal. Vt jõe|aanikse

.anme ~ .andme <anda, anna> andmaanna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andmata es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlemaku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; sõna .anme sõna andma, lubamama ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlemaku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksmaku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutamasa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; õigus .anme õigust andma, järele andmaanna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määramasii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

ao|täht <ao|tähe, ao|.tähte> eha- ja koidutäht, planeet Veenuskui aotäht virven´d, sis vanarahvas luutseve kuiva ja külmä kui ehatäht virvendas, siis vanarahvas lootis kuiva ja külma; aotäht om seante ereve, sädents ehatäht on selline ere, sätendab

ao|.valgus <ao|.valguse, ao|.valgust> ehavalgusei pas´ta aovalgust änäp ei paista ehavalgust enam

apatsi|auk <apatsi|augu, apatsi|.auku> , apatse|auk <apatse|augu, apatse|.auku> poriaukvanger jäie apatsiauku vanker jäi poriauku. Vt apan´ts, apats2

apu <apu, aput>
1. hapumidä apep, sedä parep mida hapum, seda parem; piim är tuli apus lännu Krk piim on läinud väga hapuks
2. hapu ollus; haputa tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge see tainas nähtavasti tehti ilma pärmita, hapuga. Vt .apnik

arak1 <aragu ~ araku, arakut> harakasedimene saa iki iirtel, arakil (vns) esimene saab ikka hiirtele, harakatele; ma pia kargame siin ümmer ku arak ma pean kargama siin ringi nagu harakas

arak|mari <arak|marja, arak|.marja> punane sõstarvanast olli aian ike arakmarja vanasti olid aias ikka punased sõstrad. Vt arak3, araku|mari

.ardu <.ardu ~ ardu, .ardut> , artu <artu, artut> varjualune, põhu panipaigana või laudana kasutatud ruum rehealuse otsasseina viiri tetti mõni ardu, kos siga panti või obene seina äärde tehti mõni varjualune, kuhu pandi siga või hobune; artun olliv ani ja kana, sii olli iist valla, looma juussive sinna varjualuses olid haned ja kanad, see oli eest lahti, koduloomad jooksid sinna. Vt ardsik2, arduk, ardus, varju|alun

arg <ara, .arga>
1. arg, kartlikaras lännu inimen lääp vahel meelest aras, ei mälete enämb Hel araks läinud inimene jääb vahel meelest nõdraks, ei mäleta enam. Vt arg|püks, .pelglik
2. nõder, nõrgaarulinearg ütelts ken rumale aruge arg üteldakse (selle kohta), kes on rumala aruga (st nõrgaaruline). Vt nõder

ari1 <arja, .arja>
1. hari; ülemine osaega siul tuld tare arja otsan ei ole ega sul tuld maja (katuse) harjas ei ole; mäe ari pas´tap mäehari paistab
2. linnuharikul´u ari lää punatses kalkuni hari läheb punaseks; kanal om säuk ari kanal on paks kobarhari
3. piltl pea, juuksedkaras´ miul arja kargas mulle harja (kallale)

ar´k <argi, .arki>
1. hark, haruline tööriistkatearalise olli kikk argi, kolmearaline olli vigel kaheharulised olid kõik hargid, kolmeharuline oli vigel. Vt ang1, vigel || rõõsa|ark´ puuhark rõõskade (nisuleibade) ahjust võtmiseksrõõsaar´k olli, võeti argige ahjust vällä, korbi võeti ka argige `vällä rõõsahark oli, võeti hargiga [rõõsad] ahjust välja, korbid võeti ka hargiga välja
2. haraline tugipuukuhjal om argi all kuhjal on hargid all (kuhjavarda toed) || aki|ar´k kolm püsti asetatud rukkivihku, mis moodustavad rukkihaki südamiku
3. abivahend nööri või vöö tegemiseksta om väike kui kabla ar´k ta on väike kui nööri hark

ark|ader <ark|adra, ark|.atra> , ar´k|ader <ar´k|adra, ar´k|.atra> harkadermõni seemelts vil´la ka ar´kadrage sissi ja kõrdas maad mõni künnab viljaseemne ka harkadraga sisse ja kordab maad (st künnab uuesti). Vt maa|ader

ar´m1 <armi, .armi> (haava)armmõni paise om, ärä paranes, jääp ar´m taga mõni paise on [selline, et kui] ära paraneb, jääb arm järele

arm2 <armu, .armu> arm, armastus, armulikkus, headus, heatahtlikkustemä armu läbi sai ma terves tema heatahtlikkuse tõttu sain ma terveks. Vt armastus

aru1 <aru, aru> aru, mõistus; arusaammike aru pääl sa sedäsi tiit mis aruga sa niimoodi teed. Vt ajo1, kohm, mõistus, määr, oid2, taid, taip

aru2 <aru, .argu> haru; suundabe om katte argu aet habe on kahte harusse aetud; nemä lätsiv egäüits esi argu nemad läksid igaüks ise suunda

aru|kõrd haruharvasii om arukõrd ku tal kõne tuju om seda on haruharva, et tal jututuju on. Vt arvalt

.arva harva, hõredaltiist otsa olet arva lasken levä, viimätse otsan olet kokku kiilun eestpoolt oled hõredalt lasknud leivad (ahju), viimases otsas oled kokku kiilunud (liiga tihedalt pannud). Vt arvalt

ase1 <aseme, aset>
1. voodi, magamisaserõõva ollive asemide pääl riided olid voodite peal. Vt säng, .uudi
2. ase, põhimea pidi rõugu asemit riisme ma pidin rõuguasemeid riisuma. Vt põhi
3. elukoht, korterasemit olevet Nuian saia küll kortereid olevat Nuias saada küll. Vt asu|paik, .kortel, .korten

asi <asja, .asja> asi, ese; olukordtal om pal´lu asju õiente tal on palju asju korda ajada

aste <.astme, astet ~ .aste, astet>
1. trepiasteedimese astme päält sat´te maha esimese astme pealt kukkus maha
2. samm, aste Krkneli astet lai tii nelja sammu laiune tee. Vt samm

.atme ~ .atma <atta ~ atte, ata>
1. ahtma, vilja parsile kuivama panemaatets rihte ahetakse rehte (pannakse vili kuivama parsile)
2. noota või võrku vette laskmalääme atame võrgu sisse lähme laseme võrgu sisse
3. piltl sööma, õgimaata oma kõtt täüs! söö oma kõht täis!

au <au, au>
1. au, austus, austaminesii elli au sehen see elas au sees (teda austati)
2. maine, kuulsusta aa au taga ta ajab kuulsust taga
3. seisus, positsioonsis os miu pois´s ka varga au saanu siis oleks minu poiss ka varga au saanud (vargaks peetud)
4. piltl neitsilikkus, puutumatuspoiss riis´ tütrigu au ärä poiss riisus tüdruku au ära

aud <avva, .auda> haudma pia üits päe mineme audu säädme ma pean ükspäev minema haudu korrastama (surnuaiale)

audu <audu, audut> , autu <autu, autut> , .autu <.autu, .autut> autoautusit lendäp üüd ja päevä Abja vahet autod kihutavad ööd ja päevad läbi Abja vahet

auk <augu, .auku> aukmia akka ohertige auku laskme ma hakkan puuriga auku tegema; tossu auk jätets vallale, sis lää toss vällä leitseauk jäetakse lahti, siis läheb suits välja; puik olli kindre augun puuk oli põlveõndlas. Vt mulk

aus <.ause ~ .ausa, .auset ~ .ausat>
1. aus, õiglane, korraliksakse meelest aus miis om (mõisa)sakste meelest on korralik mees
2. austatud, lugupeetudmis siande ausamp mes´terahvas olli, sii õigati isän´t ja nas´terahvas emän´t mis selline lugupeetum meesterahvas oli, seda kutsuti isandaks ja naisterahvast emandaks

auts ~ aut´s <.autse, .autset> Hls Krk hautis; kaljahauetaari autse jahu om jämmep, peenike jahu lääp autsest läbi taari hautise jahu on jämedam, peenike jahu läheb hautisest läbi || autse pät´s kaljaleib. Vt aue, .autus

avar <avare, avaret> ruumikas, avar, lai, suursääl om ää avare kamre seal on head suured toad; latse kasuk piap iki avarep oleme lapse kasukas peab ikka avaram olema

avi <avi, avi> Hls Krk haugavi pää sehen om ninda pal´lu raami ku lesenaise aidan haugi peas on samapalju kraami kui lesknaise aidas. Vt aug

edes|pidi
1. edaspidi, tulevikusedespidi tules asju muuta edaspidi tuleks asju muuta
2. ettepoolelammast om vaja edespidi aija, temä tagaspidi ei taha kõndi lammast on vaja ettepoole ajada, tema ei taha tagurpidi kõndida; elun tule edespidi kaia, mitti vanat aiga miilde tulete elus tuleb ettepoole vaadata, mitte vana aega meelde tuletada
3. piltl küüruvanast pääst akas´ ta edespidi vajome vanaduses hakkas ta küüru vajuma

edeve <edeve, edevet> , edev <edeve, edevet>
1. edev, edvistavtemä om õige edeve, muud ei tii ku lõkertep tema on väga edev, muud ei tee kui lõkerdab; noorest pääst võip egä tüdrik raasik edev olla noorena võib iga tüdruk natuke edev olla; edev miis om naese nuhtlus (vns) edev mees on naise nuhtlus. Vt ardsik3, edvi, edvik, edvis´k, etsik, ir´t, jõõbik, jõõplik, keevi, ketsu, ätsäk
2. peruväige edeve obese, ei saesa paegal Hel väga perud hobused, ei seisa paigal. Vt ira, peeran´t, peerus´k, peru1, pirts, pirtu, piruk, rebä1, rõba, rõpsak

edin ~ edine <editse ~ edise, editset>
1. esiosa, esikülg; eesolev ala, esinekolde edin olli ahju suu ehen koldeesine oli ahjusuu ees
2. esikluud om editsen ~ editsehen luud on esikus. Vt koda, .vüürüs, .üürüs

edvi <edvi, edvit> edvistaja, edev inimenenii om edvise mõlepe, edvistev pääl kateksi need on edvistajad mõlemad, edvistavad pealegi kahekesi. Vt ardsik3, edeve, edvik, edvis´k, etsik, etsitei, ir´t, jõõbik, lirgat´s, ätsäk

ega1 ~ egä1 egaega üitsigi tare ilma kohendemede ei kurda ega ükski maja ilma parandamata ei püsi; egä kikas enne aigu ei kire Hel (vns) ega kukk enne aega ei kire


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur