[RKS] Kuusalu rannakeele sõnaraamat

sonnik <sonnigu, sonniku ~ sonnigut> sõnnik; meremuda ja kasvud ▪ Eks sie mädänd atru old siis peris sonnigu iest (väetiseks) Tammistu; Vahest ajas kange torm sonnigut täüs vergud, mere prahti sise Kaberneeme Vrd sitt